Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Hobusetõugude raamat – asjalik tükk kaootilise sousti sees


Mitte just tühja koore, aga vaevalise pool muna võib saavutada ka siis, kui ühe koore sisse üritatakse suruda mitut muna. Seda fenomeni näitab väga õpetlikult, lausa hoiatavalt Andrea Fitzpatricku “Hobusetõud”. Kirjastuse Sinisukk kirjadega äsja ilmus. Uta Saar tõlkis ja Ethel Roosna toimetas ning nende teha polnud paraku muist mune välja jätta. Ehkki ette on ju teada, et terve korvitäis ühe koore sisse ei mahu. Raigo Kollom konsulteeris. Kes siis teine. Ehkki Kollom on tubli ja töökas mees, tahaks siinkohal küll irooniline olla. Eesti kirglikem hobutõugude kaotamise ja tasalülitamise, üleüldise eesti sporthobuse miksmöksimise fanaatik hobutõugude raamatu konsultandiks – kits kärneriks. Võib ju öelda, et taustavõhikul pole sellest lugu, peaasi, et hästi on konsulditud. On, on. Lõbusalt stagnahõnguline sõnavara ja ebaühtlane eestindamine või mitte-eestindamine on sisse soovitatud.
Päris nii koom tulemus ei ole kui “Hobuste entsüklopeedia”. Seda on hobuinimeste seltskonnad isekeskis tundide kaupa ette lugenud ja naernud, nii et tilgad püksis. Sinna on konsultandiks märgitud Krista Sepp, ent peab arvama, et Kristal polnud tuhande ja ühe töö kõrval aega seda käsikirja mitte lahtigi teha. Mõistetav ka. Ainult et oma nime võinuks siis selle totaalse naljanumbri tiitellehelt ära koristada.
Kirjastused võiksid – ausalt öeldes suisa peaksid! – paluma nõustajateks vähem hõivatud hobuinimesi kui Krista ning mitte nii stagnahõngulisi seltsimehi kui Kollom. Kasvõi filoloogia – või veterinaaria-loomakasvatuse-jne - tudengite seas on ohtrasti neid, kes lapsest saadik hobustega tegelnud ja sõnavaraga kursis. Neil oleks aega ja jõudu süveneda. Oskust ja tahtmist terminoloogia eestipärasena hoida ja tõlke või toorlaenu kasuks otsustamine ära ühtlustada.
Seesinane tõunimetuste tõlkimise ja mittetõlkimise, transkribeerimise ja toorkasutuse järjepidevusetus ja ebaühtlus käib uue, üsna mitmete agadega raamatu juures kõige rohkem närvidele. Kui on hunter, miks siis on samas klaidsdeil – aga ei ole hanter või Clydesdale? Ja miks sellise stiili ja joone ajamise juures pole siis Camargue’i asemel koduselt kamargi, Cayuse asemel täistallaga kaiuusi, Cleveland Bay asemel kliivland bei – mis kõlaks nagu soomekeelne “sähkö” või “rautatieasema”. Ja kui on otsustatud tekitada nii inetu pildi ja olemusega tõlge nagu peršeron, miks siis Connemarast pole väänatud sama jube konnemaara? Arvate, et šairi on mingi india tõug? Ei, see on Shire. Ja seal kõrval jällegi miskipärast Suffolki punch, mitte pantš.
Üle-eestindamise maitsetu näide on “lääneratsutamine”. Üks sõna. Nagu “läänefilm”. No mida jura – paluks ikka vesterni juurde jääda! Ja kui äkki ollakse nii tapvalt isamaalised, miks siis Missouri foxtrotter pole “rebasejooksikuks” või “tantsutäheks” või “jahisörklaseks” tõlgitud?
Elu ja aretustöö ise on kaost ja vart juba nagunii tekitanud. Mõelda, mis naljakas soust ikkagi on tõunimetus ameerika šetland või prantsuse anglo-araabia hobune. Või mis naljakaid paralleele tekitavad tõusõnad buloon ja brabansoon – esimene on ühtlasi valge väike koerake, teine nösuninaline grifooni alaliik.
Aga äratundmisi, teadasaamisi, assotsiatsioone ning uut ja huvitavat tuleb sellest raamatust siiski nii palju, et ostmiseks kulutatud raha õnneks siiski lausa taga nutma ei pea. Sain teada, et muud värvi kui musta – ja valge – hobune kannab värvusnimetust skewbald. Aga miks mitte skjuubald? Erinevatest kõrbehobustest lugemine kõlas just praegu eriti hästi kokku mu enese äsjase kõrbereisiga ja Põhja-Aafrika kõrbes kohatud hobustega. Ahhal-tekiini algsest sõjardlusest lugemine pani mõtlema nende eestlastegi sisemise sõjakuse peale, kelle meelistõug see on. Ning Ameerikast ei tule ikka tõepoolest midagi mõistlikku – kinnitas taas kord ka see raamat. Ratsahobusel üliväike pea – otsekui Hollywoodi massifilmidest nüristatud inimeste peegelduseks. Küliskäik – mida soliidse hobukultuuriga rahvaste seas muigamisi seatraaviks nimetatakse. Ja mida istakut seal pildil käsi laes hoidval ratsanikul!
Siiski on sel raamatul omadusi, mis panevad pigem soovitama seda osta – kui hoiatama, et ärdagu ostetagu. Seda küll, et Varrakul läks Kaimio teosega kõvasti paremini kui Sinisukal nüüd selle hüsteerilise-võitu ja ebaühtlase soustiga. Aga selline raamat, mis teeb tõug- ja riikhaaval maakera tõeliselt ümmarguseks, aitab vähemasti hobusõpradest noortel läbi oma huviala ja pühendumise läbi tunnetada, et meie koduplaneedil on tõepoolest sellised ja teistsugused riigid ja mandrid. Ehk paneb mõtlema inimkonna ajaloole – kuidas keldid ja viikingid ammused hobutõud Islandile laevatasid ja seal eritõuks lasid seguneda, mismoodi kujunesid hobutõud Austraalias ja Indoneesias, mille poolest erinevad Lõuna-Aafrika ja –Ameerika hobutõud üksteisest. Noored ei loe ju tänapäeval eriti raamatuid – sest noorus, teadagi, on hukas. Läbi hobuste võib midagi väga olulist paika plõksata. Seda enam, et tõugude ja nende ajaloo asi on keset ülejäänud, üleliigset soumi absoluutselt kõva sõna. Nojaa, välja arvatud see, et Eesti kolmest tõust pole seal ainsatki. Isegi lätlaste oma on. Eestlastel mitte jänestki. Ja ongi paras karistus meile meie tülitsemiste ja õela enesehävituse eest. Mitte et see laperdav-jahmerdav taies nüüd miski unelmate tipp oleks, kuhu pürgida – aga tõugude käsitlus on seal ju üsna ammendav ja kompu, nii et selle luubi alt puududa on plass ikka.
Pildimaterjali poolest ja polügraafilise kvaliteedi mõttes on samas tegemist suisa kuldmunaga. Hüperkvaliteetne töö. Väga kobedad pildid nii kunstilises mõttes kui sisu poolest. Seal on õpetlikku vaatamist nii hobuste eksterjööri ja selle serveerimise mõttes – kui raseerimise mooduseid, lakasoengu stiile, varustuse variante, inimeste hoiakuid ja pilke, hobuste ümbrust. Eriti vapustavalt mõjuvad india hobuste kahe tõu sissepoole tagurpidi turbaniks aretatud vibumütskõrvad ja uhke pilguga mehike neid näitamas.
Ent sellise uhke eksistentsiaalse kaemuse ja infolaengu ette abituvõitu peatükid hobuse evolutsioonist, kehaehitusest ja tüüpidest – ja otsa siis äkki peatükid “Tall”, “Karjamaal peetavad hobused”, “Hobuse puhastamine ja hooldamine”, “Hobuse tervis”, “Kapjade tähtsus”, “Kuidas hobusega ümber käia”, “Õige söötmine”, “Treening konditsiooni parandamiseks”, “Tekid ja muu varustus”, “Hobuste transportimine”, “Ettevalmistus võistlusteks”, “Ratsutamine ja ratsastamine” ning “Maastikul ratsutamine”. Nii fragmentaarne ja suurte aukudega puslet meenutav – ja tekkide pesemist olulisemaks kui muid pusletükke pidav, et lausa nõutuks teeb. Eriti imelikuks kisub valik sõnaseletusi. Olgu selle ületähtsustatud “konditsioneerimise” ja tekkide teadusega, kuidas on – 35 sõnaseletust meenutab nii oma valiku kui seletamisega täielist sonimist. No mis hea pärast tuleb seletada ja esile tõsta selliseid asju, nagu hack (hobusetüüp), hea söödakasutaja, halb söödakasutaja, hekslid, hunter, kangvaljastus, kannused, karjamaal peetav hobune, kitkumine, kolmevõistlus, koolisõiduväljak, koolisõit, kordepäitsed, kordetöö, käik, kämblaümbermõõt, külgratsmed, laadima, maastikul ratsutama, martingal, mõjutusvahendid, ninapöör, pehmendus, prei, põrutus, riivlemine, sarvkiil, suulised, talutusnöör, treiler, trenselsuulised, täisvereline ratsahobune, varustus, vatnik, veega jahutamine, voomad ja väljaaste galopile. Tuli aga pähe ja hakati aga sõnaseletama – ent kus olid autor Fitzpatricku nõuandjad, kes öelnuks, et sellised remargid on pehmelt öeldes veidrad. Ja kus oli eestikeelse versiooni koostajate kriitiline meel, mis võinuks vältida russitsistlikku “vatnikku” ja avangardistlikke “voomasid”.
Mida abitumalt seesinane raamat oma ülesehituses rapsib ja puhib ja kõike katta püüdes kuidagi hüsteerilise mulje jätab, seda šefimalt mõjub nüüd tema taustal Tuire Kaimio “Koos hobusega” oma süsteemsuse, loogilisuse ja terviklikkusega. “Hobusetõud” pole kohe absoluutselt mitte süsteemne. Korvitäis mune ühes koores jätab mulje, justkui Andrea tahaks ühe korraga kõike, mida teab, ära öelda. Raamatu põhieesmärk on küll hobutõugude tutvustamine, aga keerame siis ühtlasi samade kaante vahele teadaandmise, et see autor teab ka muudest asjadest. Sest mine tea, kas tulevikus enam on võimalust veel mõnd raamatut koostada. Kuna need muud asjad eeldaksid tegelikult igaüks ise kas põhjalikku peatükki – nagu Tuirel – või suisa eraldi raamatut, on tulemuseks hüplev eklektika. Hobunduses ei toimi, näe, see trikk mis koeraraamatutes. Koeranduse puhul on tõesti see tava et tõuge tutvustavas raamatus on ka lühiülevaade koerte vedamisest ja pidamisest. Ent hobuste puhul pole ilmaski nii, et kõigepealt valime raamatu abil meeldiva tõu välja, ostame teise ära – ja siis hakkame uurima, kuidas teda peetakse-toidetakse, mismoodi ratsutatakse ja mis varutust kasutatakse. Autor ei suhtu kindlasti erinevatesse hobundus-valdkondadesse – kehaosad ja nende vead (kaasnevad emakeelsed naljanumbrid a la “lõuatsirenn” – lõu-atsirenn?, lõua-tsirenn?, lõuat-sire-nn?); talli päevakava; hobuse konditsiooni ajamine jne jne – nii õudselt pealiskaudselt, nagu raamatu põhjal tundub. Aga kuna põhiteema on tõud ning igaks muuks teemaks – kuivõrd eranditult kõik võimalikud teemad tahetakse läbi nuusata – jääb vaid kröömike aega-ruumi-mahtu, siis tundub küll kogu see perutamine ja põrkamine suisa haige rabistamisena.
Ometi on teos tõugude tutvustamise ja pildimaterjali mõttes siiski sedavõrd väärt värk, et tasub osta. Ja lastega koos sirvida-arutleda. Ammugi on see parem mõne viletsa juturaamatu ostmisest-lugemisest. Pealiiniga külgneva laperdamise võib ju kõrvale jätta ja keskenduda kauni köite väärtuslikumatele omadustele. Juturaamatu puhul ju seda luksust pole, et selle kirjutamise-tõlkimise-trükkimise järel valida saaks, mis on kuld, mis muld. Näis, millise hoburaamatu valib mõni järgmine kirjastus – tundub, et igaüks peab uuemal ajal saama oma hobupanuse panna.


Loe kommentaare (7)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat