Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Aldo Vaani majapidamine taastab usu Eesti maaelu tulevikku


Eelmisel kevadel kutsusid ühed Läänemaalt pärit tädikesed mind Kasari jõe äärde Vanamõisa talguid vaatama. Kuidas nemad, kellest enamus on lapsepõlve- ja noorusmaadelt ära linna kolinud, korrastavad mõisaparki ja kutsuvad aegajalt kokku ligi kümne küla päevad. Teiste sealtpärinejate seas käib siis kõnesid pidamas ja nostalgitsemas ka Tõnis Lukas.

Sain tädide headest kavatsustest loomulikult aru. Aga vaatepilt, mis avanes Tallinn-Pärnu maanteelt Jädivere poolt Vigala peale keerates, väljasurnud külasid ja tühermaad läbines, oli ikkagi ahastamapanev. Otse Via Baltica ääres selline elutuks tühjenenud pommiauk. Varemed keset viljakaid, aga lootusetult söötis maid. Ja seal Vanamõisas – oh sina aeg – millised väsinud ja kurvameelsed nägid välja need majapidamised, mille omanikud veel linnadesse polnud kolinud. Krooniks kortermaja, mille asukad tühjade korterite uksed-aknad ära kütnud olid. Ja maja kõrvale prügimäe teinud.

Sellepärast tundus nende kaeblike, erinevaist ajastuist pärit varemete vahel lausa messiase saabumisena see, kui saabus suurtalunik Aldo Vaan. Topi talu peremees tuli talgutele traktori, trimmeri ja võsalõikajaga ja tänu temale töö üldse tehtud saigi. Sest ramm ja oskused olid tal ka kaasas.

Kui talle tookord külla läksin, sain ettekujutuse, milline peaks olema tegelikult Eesti küla tulevik. Ainsa sealtkandi elujõulise taluna viljeleb Topi talu väga kaalutletult ja omavahel seotult ülimalt erinevaid põllumajandusalasid. Talu visiitkaart on mesindus. Meepurkide peal on kiri “Parim mesi Eestimaal on Topi talus Läänemaal”. Enne pidasid Vaanid piimakarja, aga kui Lacto-jamaga kõva lüpsi said, nagu paljud piimandajad, läksid sihikindlalt ja kalkuleeritult üle lihaveistele.

Möödunud aastal tundus kangesti naljakas lihatõupulli tagumik, mis näeb välja nagu sea pee. Nüüd on silm juba harjunud. Ja kõigile lüpsma tulnud lihalehmadele ostis Aldo alla lisavasikad. Tulemus on see, et vissid tõmmatakse nii kuivaks, et piima peavad Vaanid naabermajast ostma. Eelmisel aastal tegid veel kodus jogurtit ja kohupiima, aga nüüd nendivad, et tegelikult on kole mõnus, kui ei pea iga päev lüpsma.

Selge, et nii veistele kui hobustele tuleb hein ja vili kasvatada. Ja siis veel tatart ja rapsi. Ja üldse jälgib bioloogiharidusega Aldo Vaan, kes on lisaks mitmekülgsele talupidamisele Lihula koolis reaalainete ja bioloogia õpetaja, väga ärksalt, mida ühel või teisel aastal on rentaabel kasvatada.

Kogu töö teevad Vaanid ära valdavalt ise. Selleks tarbeks on Aldol ja Maritil esiteks viis last saadud. Teiseks pole maakohas peaaegu üldse võimalik palgata arvestatavat tööjõudu, kes ikka tõesti tööd teeks, mitte laisalt tingimusi ei esitaks ja esimesel võimalusel nina täis ei tõmbaks.

Oma esivanematekodu taas üles ehitama hakates vedas Aldo kunagistelt kaugematelt pärusmaadelt veel kõlblikke palkhooneid ja on need Topil uuesti kokku pannud. Tänu sellele on tal Kasari jõekäärus moodustunud kena kinnine, kodune ja turvaline siseõu. Mis meenutab kunagisi hiilgeaegu, mil Vaanid olid mõistagi kulakud, kellelt tuli kõik ära võtta ja keda tuli Venemaa avarusi üles harima sõidutada.

Aldo ütleb, et nad on vennaga mõlemad sellised hullud, kes loodavad, et Eestimaa on veel võimalik taluhaaval üles töötada. Ja minevikku tegusalt meeles pidada: vanas aidas on Aldol ja Maritil nimetamisväärse koguga vanavaramuuseum. Näidates külalistele muistseid, käsitsi tehtud tööriistu – no küll ikka varasematel aegadel, mil kõik, kõik, kõik käsitsi tehti, liikus aeg teises rütmis, et kõike jõuti! – tavatseb Aldo ühtlasi ära arvata lasta, mille jaoks üht või teist riista tarvitati.

Härjaiket näidates tuletab kooliõpetajast talunik ja hobusekasvatajate seltsi juhatuse liige meelde, et varasematel aegadel oli põhiline tööloom ikkagi härg – hobune oli luksuslik olend. Mercedes. Ja teda võis leida siiski saksa, mitte matsi tagumiku alt.

Aldo juurest kodusest tallist võib praegu leida vaid mõne üksiku hobuse. Tegelikult üsna arvukas kari on tal suveks tööle saadetud. Hooldavad rannakarjamaid ja saavad selle eest riigilt tasu. Muidu kasvaksid jõude, kuni müügiküpseks saavad. Kahe viimase aastaga on Aldol õnnestunud Põhjalasse müüa kümme hobust. Vallavanem Tiit Madissoni maadel hammastöö tegemine aga on Vaanide jaoks ratsaturismitsi teenimisest sobivam lahendus.

Kena talumaja taga on sauna juures küll motellikohad sisse seatud ja Topi talu on proovinud turismuseasja ka ajada, ent Marit tunnistab, et eriti ei taha ja ei jaksa. Kui terviklikul talul on nii palju tootmissuundi, peab pererahvas öösel välja magada saama. Puhkav ja saunatav inimene kipub aga paraku öö läbi õue peal jaurama ja ettearvamatuid kulutusi tekitama ning päeval on teda vaja tundide kaupa hobuste seljas kõnnitada – mis kokkuvõttes ära ei tasu, sest iga pereliikme töökäsi on sadadel töödel vaja.

Kui Eesti suursaadik Hispaanias Andres Tomasberg perega Eestis  puhkas, otsustasin Andresele näidata üht tõeliselt edulist talu sõna otseses mõttes maailmalõpus. Ses mõttes, et seal lõpevad kõik teed. Edasi ei lähe mitte kuhugi. Ja Vaanid võtsid siiski meid kui ratsaturiste ütlemata külalislahkelt ja heatujuliselt vastu.

Kõige rohkem tegeleb Topi talus hobustega perepoeg Andres. 17aastasest poisist paistab saavat noor peremees, kes talupidamise isalt üle võtab. Tilluke pereema Marit, kes näeb välja nagu oma laste õde, õigemini vend, sest on võluvalt poisikeselik, tunnistab, et kirjandus on saatuslik. Vaanide vanemate poegade nimed on Indrek ja Andres. Nagu Tammsaarel “Tões ja õiguses”, on ka nende peres Indrek kursi otsustavalt linna võtnud. Andres kavatseb pärast Haapsalu gümnaasiumi lõpetamist minna kõrgkooli põllumajandust õppima ja siis koju tagasi tulla.

Oskab juba praegugi isaga võrdselt rehkendada, mida on mõtet toota ja kasvatada, kasumit prognoosida ja orienteeruda põllumajandusasjades nii kitsamas kui laiemas mõttes. Maailmas on ta juba ringi vaadata ka jõudnud. Kui üliõpilasest õde Laura töötab praegugi Inglismaal ühes talus tüdrukuna, siis Andres tuli äsja Hamburgist.

Noorperemees töötas luksustallis keset Hamburgi linna, kus peetakse 120 hobust. Ühe hobuse pidamine seal maksab aastas 30 tuhat ja keskmine hobuse hind on sama, mis meil – ainult et eurodes. Nii et seal on hobuse pidamine ikka tõeliselt eksklusiivne hobi. Seda enam, et boksirendi eest on hobuse korter kasitud, aga hobusega tegelda tuleb ikkagi omanikul enesel. Seepärast käib sellest tallist päeva jooksul läbi üle 100 inimese – kes saab oma hobusega tegelema tulla enne, kes pärast tööd, kes lõuna ajal.

Andrese ülesanne oli professionaalide jaoks hobuseid valmis panna ja nad enne põhitrenni soojaks sõita. Tagantjärele imetleb sealsete treenerite osavust ja taset. Ja kirtsutab nina Saksamaa luksushobuste tujukuse ja õeluse peale. Kuidagi teisiti kui bokside vahekäigus, kahelt poolt kinni panduna neid hobuseid hooldada ei saagi. Lähed mõne pipar-hobu jalga üles võtma ja saad hambad kintsu, nii et mitu kuud on sink nagu pajapõhi.

Selge, et sihuke usaldamatu sigahobusus on vastuvõetamatu poisile, kes on ise koos sõbralike hobustega üles kasvanud ja kelle hobused on viimseni heatahtlikud ja usaldusväärsed.

Igasuguse maatööga harjunud, väga hästi õppiv ja oma tegelikust vanusest oluliselt vanema ja küpsemana tunduv Andres nägi kena täku seljas oma maadel ratsutades välja tõelise noorperemehena – näitas väärikalt oma põlde ja rääkis sealsete talude ajaloost. Põldudel on Läänemaal see eripära, et kui suvel kuivavad seal jõedki niredeks, siis kevadel on kõik maad üleujutuse käes vee all. Ja ajaloost pole mõistagi kuigi palju meeldivat rääkida. Isegi imeasi, et keset ürgloodust, in the middle of nowhere, leidsime ühe vildakile vajunud majakese, kus viimsed mohikaanlased ikkagi veel suvesid veedavad. Aga ainult suvesid.

Meie noore Andrese kannul olime aga nagu Tarzanid. Kuna Vaanide hobused suvitavad Madissoni juures palgatööd tehes, on nende tavalised ratsutamisrajad kinni kasvanud ja osa matkarajast muutunud tõeliseks dzhungliks. Mis on tegelikult erakordselt kihvt.

Perepoja täkule järgnesime meie noore ruuna Apolloniga. See on vana verelise Astoni laps. Mitu kuud sadulas olemata ja natuke eku, aga kangesti kena loom. Kõrvaltvaadates ilmselt iseäranis siis uhke ja ilus, kui ta jonnides tagajalgadele tõuseb. Ma ei näinud kõrvalt…  Meie järel tuli suursaadiku tütar valgel Eesti hobusel. Eestlase kohta üsna suurt kasvu valgel on vahvad Pipi hobuse täpid ka peal, nagu peab. Ja siis tuli tore nooruke tori mära varsaga. Ja härra suursaadikuga.

Andres Tomasberg alustas ratsutamist Rannakülas Heli Variku juures. Kohe esimesel korral juhtus talle antud hobusel paha tuju olema. Mära-sunnik tegi suursaadikuga koplis sissejuhatuseks mõned tulised ringid. Ja kui esmakordselt sadulas olev diplomaat püüdis ta pidama saada, kasvatas mära temaga uhkesti küünalt. Mees jäi selga – ja ratsutama hakkaski käima.

Pärast ratsutamist ootas meid väike Marit suure söögipajaga. On harjunud ära toitma oma paljulapselise pere ja sulased – asi see siis ka mõned tuuldujad laulda kutsuda. Aga lauas selgus naljakaid asju. Selliseid eht-eestilikke. Kuidas kõik ikka tegelikult täiesti lootusetult kõige ja kõigiga seotud on.

Näiteks et taluperemees Aldo kursusevend bioloogiaõpingutel Martin Zobel oli suursaadik Andrese pinginaaber. Ja nii edasi. Andres arutles, et tänu sellele fenomenile, et me siin kõik omavahel lasteaia, kooli, ülikoolikaaslased ja sugulased oleme, on Eestis tegelikult igal elualal palju ladusam ja kodusem toimetada kui suuremates riikides, kus keegi pole kellelegi keegi. Väike õelusevärk seejuures on paratamatu.

Andres küsis Aldolt, kas ta ütleb euroreferendumil jaa või ei. Aldo tunnistas, et ei ole veel otsustanud. Et talle kui talumehele tõotab euroliitumisest head ja halba ühepalju tulla. Samas lapselastele tuleb sealt siiski ilmselt rohkem head. Ja kardetud halva saame ka ilma euroliiduta kätte. Head vist mitte.

Aldol on veel mõni nädal aega otsustada. See aga on küll klaar, et tema terviklikku, ühtaegu nii ratsionaalset kui emotsionaalset majapidamist peaks näitama kõigile, kes enam ei usu Eesti maaelu tulevikku. Ja neile, kes ei usu, et haritlased võivad end sedamoodi maal teostada. Et inimestel on julgust ja tahtmist viis ja enam last saada. Vaanid on tublid ja armsad inimesed, kellesuguste peale Eesti igas mõttes loota võib.


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat