Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Meelis ja Urve parandavad maailma läbi hobumaastiku korrastamise


Arukat inimest ei pane endavälise terviku ja kodukauge kogumi paremaks muutmise nimel tegutsema ei igavus, hüperaktiivsus ega segaduse tekitamise tarve. Arukas inimene teab, et samavõrd kui korras kodu loob terve ilma killukese paremaks, ei saa oma olemine kunagi päris ladusaks, kuni ilm on hukas. Kauge kaos eksitab rahu ja tasakaalu samamoodi, nagu prügihunnik ukse taga lööb uppi kuitahes pedantselt kasitud majapidamise feng shui. Piisab koristamata kappidest ja silma alt ära sebitud segadusest – ja keskpõrandale kokku tekitatud näiline kord pole tõeline ja südant päriselt rahustav.
Kui Meelis Välimäe ja Urve Gabriel võtaksid kodu kitsalt ja lühinägelikult, piisaks neile pealispindseks ilmailustamiseks tegelikult vaid kahest liiklusmärgist. Üks kiirusepiirangu märk 30 km/h ühel ja teine teisel pool Meelise sünnitalu maade vahelt läbi kulgeva kruusatee sissetulemist-väljaminemist. Nende hobukasvatustalu, mis on rajatud Välimäede põliskohta, on ise paigas ja õdus, armas ja käepärane. Täpselt samamoodi, nagu elumaja ütleb kohe sisse vaadates “tere, mina olen Kodu, sina ole Külaline!” – annab paraja suuruse ja muheda näoga tall teada “siin elavad oma ellu kindla teadmise ja hoolimisega kutsutud Hobused, ole sina lihtsalt Inimene!”
Aga Türi ja Arkma vahelise maantee ääres, kollaste moodsate lautadega suurfarmi juurest Kärevere poole kulgev tee läheb Urve ja Meelise majapidamisest sõna otseses mõttes läbi. Rekkad lajatavad seal vaatamata kruusatee lagunemistest 90ga. See, täies kaubalastis hukatusele vastu kihutamine ohustab kõigepealt pere tiigerdogi, kes arvab igaks juhuks, et on umbes taksikoer – või tiba väiksem, siis teisi koerkarvikuid, kui noorpaari tütretiba suuremaks kasvades üksi õuele kibeleb, siis teda ning üle kõige hobuseid.
Kui hobused oleksid maasse juuritavad just nii kindlalt koplisse kinni, nagu inimene neid välja lastes loodab ja arvab, poleks hullu. Tühja neist rekkadest siis. Ent hobust ei saa juurida. Eriti kui üks on karjas sihuke hõbevalge roostetäppidega araablane nagu Meelisel ja Urvel. Araablane on toodud Saksamaalt ja sealsete asjaajamiste paradokside tõttu nimetatud saksa sporthobuseks. Mis on täpselt sama “paljuütlev” ja absurdne, nagu kõigi tõugude keetmine ühtseks eesti või setu sporthobuseks. Selle šikilt õhukese naha ja värelevate soonte-lihastega mära tõi – nagu veel päris mitu Urve ja Meelise hobust – Priit Tasane. See, kes vaksake enne Pärstit hobuseid peab, võõrsilt toodud masuurikaid – neist paljud poolakad – ümber õpetab ja turukõlblikuks küpsetab. Välimäede hobukopli veerel ütleb Urve lõbustatult, et Priit on tema vend. Ja Priidu tütrele Kirkele, kellega koos veedetud kirkalt kargest talvehommikust siin hiljuti jutustasin, on Urve seega tädi. Ning Urve on lõbustatud sellepärast, kuidas kõik asjad ja kokkusattumused, kohtumised ja äratundmised siin ilmas ikka tegelikult korraldatud on. Kui vaid neid asju märkad, kokkusattumustel juhtuda lased, kohtumisteks valmis oled ja endale kingitud äratundmised vastu võtad.
“Kirke on tõeline, sündinud hobuinimene,” kinnitab tädi Urve sooja uhkusega. “Ja meie oleme kõik vend Priidu juurest toodud hobused kohe esimesel hetkel ära tundnud. On nii, et sa tead hobust nähes esimesel hetkel, et ta on sinu oma, sinuga koos elama loodud, sinu karja määratud – või ei saa ta selleks kuitahes sobivatest näitajatest ja priimadest parameetritest hoolimata. Ükski liigesepilt ega põlvnemisfakt ei tee looma sel kombel sinu suksuks, nagu see esimese hetke sisetunne.”
Ükski külaelu edendamise programm ja maarahva vaba aja korraldamise kava ei tee kunstlikult ja väljastpoolt korraldatuna ära seda, mida teevad hobused külas. Kirke sõbrannad käivad hobutüdrukust teekaaslase majapidamises eestlastega ratsutamas. Nii, nagu Kohala mõisa lähedal elavad külalapsed veedavad iga vaba hetke islandlastega. Või Väike-Maarja omad Poola Toitsi ja Äksi kandi noored Ostrati hobustega. Hobused külas vastavad kindlalt ja klaarilt küsimusele, kus lapsed on. Tallis. Nad on tegelik ja toimiv küla-infra. Erinevalt projektide ja eurorahadega punnitatud jõusaalidest või pingpongipunktidest. Kus oleksid kõik mööda Eestimaa talle sehkendavad ja inimesteks kasvavad lapsed nende tallideta, kus neil on olla ja milleta poleks kusagil olla?
“Meie meelest on väga lühinägelik, et ametlikult, meetmete ja toetus-kohtlemise seisukohast ei peeta hobust ei põllumajandusloomaks ega üldse kellekski vajalikuks. Nähakse elitaarsust ja luksust – mida hobusekasvatus endas põrmugi ei kätke, nagu teavad kõik vähegi hobundamisega kursis tegijad. Ei nähta, mida hobused külale ja väikelinnale ja suurlinnadest tallidesse tunglevale uuele eestlaste põlvkonnale tähendavad. Ei süveneta, kui palju ja pidevat raha – mida Eestis teenitakse reeglina muude tööde ja aladega, mis sponsoreerivad ja finantseerivad hobuhobi – tuleb hobustesse enne sisse panna, kui kunagi võibolla hakkab midagi ka tagasi ka tulema. Kulub igal juhul rohkem kui tulub – aga ametnikud, kelle võhiklikkust pole seni tegelik elu ega inimeste tõelised vajadused suutnud eksitada, ei saa aru. Näpuga mööda tähtsaid, ent elukaugeid dokusid järge ajades saavad ametnikud praeguse, puuduliku ja korrastamata hobuseadustiku põhjal muidugi ka ettekujutuse, et ainult kolm ohustatud tõugu ongi siin maa peal hobusena arvestatavad keegid. Peale tori, raskeveoka ja eesti hobuse pole ükski muu tõug ega kuitahes ülemaailmse taseme ja traditsioonilise eesmärgiga hobune justkui mitte keegi,” nurisevad Urve ja Meelis selle üle, et koduväline seadusandlus torpedeerib, mitte ei toeta ning vajab seega kõbimist, et kodu korda saaks. “Võib küll öelda, et Eesti hobusekasvatuse, -teenuse ja ratsaspordi turg on täis, uustulnukad enam ei mahu. Ent tegelikult on ohtrasti nišše, mida pole veel täita taibatud või julgetud. Ja mida ametlik suhtumine seni ei soosi ka. Aga natuke mõtlemist, vaistu ja optimismi – ja juba hakkab looma!
Meie näeme tulevikku ja tasuma hakkamist traavlite kasvatamises. Kuigi Eestis on traavlite majandus praegu veel võõras ja harjumatu ala, on ta mujal vabalt arenenud hobumaastikul ja üldkultuuris enesestmõistetavalt ilus ja mitmeplaaniliselt kütkestav elulaad. Oleme endale toonud soome ja norra traavlimära, kes on mõlemad nüüd kenasti tiined ja tõotavad traavliturule järelkasvu. Aga see järelkasv küpseb teatavasti mitmeid aastaid. Loodetavasti on turg ja suhtumised selleks ajaks kah valmis.”
Et tutvustada praegusele põllumajandusministrile neid elukvaliteeti ohustavaid tühikuid seadusandluses ja riiklikus suhtumises, mis helget tulevikku tumestavad, sai Seeder külla kutsutud ja talle ka siin äsja ära toodud probleemide ja lahenduste paber pihku pistetud. Urve ja Meelis on kodus käinud kontrolli näitel omal nahal kogenud, et hobusekasvatajad vajavad kaitset lehmaala asjatundjatest ametnike vastu, kes eemalt hobuste poole kiigates ja oma võhiklikkust õlgu kehitades mööndes nõuavad ikkagi dokusid, mida olemaski olla ei saa. Mis märakaartidest me räägime, kui omandipaberidki ei pea vett. Või mis litsentsi saab nõuda täkult, kes alles kasvab sälu seisust välja ja on alles teel ülevaatusele tunnustust taotlema.
Casanova poeg, kes on ise äratuntavalt oma isa laps, on Välimäe-Gabrieli talli uhkus ja lootus ning erinevalt seiklusjanulisest araablannast, kes ka Priidu juures karjusest välja kablutas ja raudtee ääres ronge käis vaatamas ning nüüd Urve-Meelise argipäevi aedu maha võttes ilmestab, püsib must iludus lihaseid võdistades oma koplis, kui suured ahvatlused väljaspool tanumal ka ringi ei lehviks.
“Ülevaatusele minnes tahaksime kohata sellist objektiivset asjade korraldust, et hinnatakse tõepoolest seda konkreetset hobust. Mitte Kallastet kui tema isa Casanova omanikku näiteks. Või meid kui algajatena alles tundmatuid suurusi hobusekasvatuse maastikul. Ainus moodus, kuidas vabaneda otsustajate paratamatust teenete tegemisest üksteisele, on pimehindamise süsteem. Kui kõik on kõigiga nii intriigide kui süvasuhtumiste kaudu ristirästi läbi põimunud ning käsist-jalust seotud, ei saa hobusele ausat ja sõltumatut hinnangut teisiti, kui teda omaniku ja põlvnemiste taagata hinnates. Puhta lehe süsteemi on vaja!” teavad värske pilguga tulijad.
Must täkk koos väikese valkja šetlandi poniga moodustavad seni kodus segamatult värskelt vallatuid vaatepilte kahe mehe omavahelistest klaarimistest. Väike täkk ajab end nii kaua tagajalgadele, kakleb ja klaarib, kuni suur täkk tõstab tüütaja päitseidpidi maast lahti ja laseb õhus siputada – valus on ju, kui paugud ja hambad sisse tulevad, mehed! Väikesele täkule äsja toodud märamugul ei taha toimekast kutist esialgu veel midagi kuulda. Nii, nagu traavlimärad klaarivad ikka veel omavahelisi suhteid. Soomlanna oli seni karja juhtmära. Lisandunud norra moor – no mida laia rindmikku ja vägevat tagumikku jässakate jalgade kohal ja karmi lakasasi all! – on harjunud ise esitegija olema. Ja nii nad seal koplis veel mitmeid kuid pärast kohtumistki kumbki ise-teevad. On muheda iseloomuga tädid mõlemad – aga kõrvaltvaatajale jätavad omavaheliste õiendamistega eriti vihaste eitede mulje. Norra tibile, kelle nimele Slotta järgneb veel terve joru viikingimaigulist nimemaagiat, käisid Meelis ja Urve Kallaste ja Krista täkutallist Arhippost või keskit kaasaks kaemas, ent tegelik tiinus tehti valmis ikkagi kodus – tõelisest ja puhtast armastusest.
Õpetlik on muide ka see, kuidas selles kodus elavad inimesed mitme põlvkonnaga koos – tõelise ja puhta armastusega. Linnarahvas tavatseb põlata emade-isade ja vanaemade-vanaisadega koos elamist, sest see tundub linlikult egokeskses, tööjaotuseta elukorralduses kitsas ja ahistav ja mõttetu. Eks ta ole ka. Aga maal traditsioonilist taluolu viljeledes oleks erinevate põlvkondade kooseluta võimatu olmelda. Kui Urve läheb tanumale araablanna kuulsusrikkal juhtimisel jooksu läinud märade ja noorte jõuku püüdma – kes teine kui Meelise vanaema võiks seni tema tütretiba hoida? Kuidas teisiti kui põlvkondade koostöös võiksid toad puhaste ja boksid kasitutena püsida, nii et ükski rutiin ühtki pereliiget ei orjastaks – ja jääks aega ja ruumi mõtelda ja tunda?
Põlv- ja paarkondlik ümberpiiramine on muide ka see, mis Meelise hobujamasse mässis. Urve on ammune ja sügavalt olemuslik hobuinimene, nii et tema poolt abiellu kaasa toodud nakkuse pidi Meelis nagunii saama. Ent praeguse karja esimese hobuse tõi majja ikkagi Meelise papa Valtu. Nagu ka tuletõrjeautode ja muude pritsimehiste masinate kollektsiooni. Veerand sajandit kogutud masinapark on nii arvukas ja esinduslik, et ümbritseb talu tõelise müürina ja on täielises muuseumi väärtuses. Ja ikkagi ei saa Meelise isa kustahes veel mõnd pritsimeeste masinat nähes end tagasi hoida seda ära tassimast. On üks selline sõltuvuse seisund. Kellel millest.
Ja on üks vaikusele ja märkidele kuuletumise seisund, mis viib inimesed õigel ajal õigesse kohta. Kes ja miks su sinna saatis, selgub sündmuste käigus. Samal päeval, mille hommikul sisehäält kuulates Pärstis Kirkega selle talve kõige kirkamad hetked härmas hobustega veetsime, võtsin Dietzi-Marika majapidamises Pärnu Härma kaubahoovis tema eluolu jälgides hajameelselt ajakirja Oma Hobu kätte. Hoopis muid asju rääkides. Pooliti silmitsedes, mis lehekülgedel sirvimise ajal mööda vilksab. Nagu me ju pooliti ja hajameelselt suuremat osa elustki vaid põgusalt sirvime. Meelde jäi Meelise pöördumine – lõpetagem tülid ja likvideerigem nende põhjused – mis püüdis naiivselt, ent jõulise usuga õhku klaarida. Et maailma see osa, millest oleneb iga hobusekasvataja väike maailm, saaks helgemaks-selgemaks ning seeläbi suur maailm elamisväärsemaks tervikuks. Noorsand Välimäe on aastaid Järvamaal ajakirjanik olnud, nii et väljenduda ta kasinalt öeldes oskab. Projekte ja vägesid juhatada ka. Nii, nagu tema ema on Türi rahvamaja direktor, juhib ta ise sobivate geenide abiga praegu näiteks kevadpealinna muusikakooli paremaksehitamist. Mis on algusjärgus hobusekasvataja asisteks asjadeks ainumõeldav asjadekäik – kuni tallkond (loodetavasti) sisse hakkab tooma, tuleb muude aladega teenida, et sellega hobuseid ja muud peret toita. Nii on ju isegi Polli taluloomaaias ja Kavildas – mehed teenivad teiste aladega raha, et vedada hobundus sinna, kus ükskord algab aega…
Meelise hobundus-elutervete kaasmõtlejate leidmiseks antud e-aadressis meelis@winbergabriel.ee tekitas seesinane winbergabriel mingeid kõnekaid äratundmisvõnkeid. Mistõttu noorpaari, keda esimest korda sel suvel Päriveres täkke vaatamas kohtasin, sisetunde sunnil üles otsisingi. Enne väikese nõia Kirkega kokku juhtusin. Ja üsna selge, kes selliste lihtsate nippidega saatis minu kui sõbra Välimäe-Gabrieli eluterve õhuklaarimise püüdluste juurde. Ema Sirje saatis tütar Urvele, kellel on väga jahmatavalt ema moodi silmad, abivägesid.
Sirje hoiabki Urve sõnul nende perel pidevalt silma peal. Annab endast aegajalt väga leidlikult ja osavalt ning ühtlasi ilmekalt ja veenvalt märku. Valvab ja toetab. Tema mõistatuslik lahkumine opilaual vapustas nii otseselt lõiganud kui peatamatu äramineku eel kokku jooksnud arste – olukord oli rabavalt seletamatu ja muudetamatu. Meie võime nüüd oletada, et Sirje Gabriel kui arst, kes ise küpsedes ja edenedes hakkas erinevatel tasemetel ja tasanditel ravima, tõmbas nii palju hädalisi ja nende taaka enese juurde, et väsis võõrastest valudest lihtsalt ära. Nii, nagu Gunnar Aarma oli täheldanud – et suured võtavad minnes lähedase sõbra kaasa – läksid nad sama jalga astuva ja samas rütmis hingava teekaaslase Luule Viilmaga üsna korraga. Nüüd jälgivad ja korraldavad teiselt poolt.
Ei möödu päevagi, mil ma erinevatel põhjustel Luulet ei meenutaks. Sirje äraminekul osalenud arstid on omakorda minu lähedased teekaaslased, kellest ühe patsiendist, täiesti võimatus olukorras emaks saanud naisest, just parasjagu saatusekaaslasi julgustavat lugu kirjutan. Ju on Sealtpoolt korraldatud kohtumine Urvega ilmselge lepituse ja andestuse käsk. Milleks muidu säärased eksistentsiaalsed kerad moodustuvad. Kui ajame ennast ja oma olemist, ennast ümbritsevat ja seeläbi ka kaugemat ilma klaarides õiget asja, siis meid juhatatakse ja aidatakse. Siis suudame ehk isegi võimatut – hoburahva eest vähemalt selle osa tülide põhjustest ära klaarida, mis on inimjõududega muudetav.
Ega oma ema silmadega Gabrieli-piiga ju midagi võimatut tahagi – koos mehega unistavad nad sellest, et võistlustele sõitvad Eesti hobused pääseksid piiril nöökimata ja treileris tunde vaevlemata lihtsalt ja mõistuspäraselt koju tagasi ning võõrsil rinda saadud roosid-rosetid solgutamise käigus ära ei närtsiks. WinberGabriel-tandem tegutseb selle nimel, et hobused kuuluksid ka ametnike silmis infrasse, et pädematud bürokraadid ei tuleks lollustega kollitama, vaid oleksid inimeste poolt, mitte vastu. Mille üks väljendus võiks olla kasvõi säärane pisiasi, et Särevere suurkooli vastselt euroremonditud tallis elavad ja tulevasi hobusekasvatajaid omal nahal välja õpetavad hobused tohiksid üle tee ausalt ja avalikult koplisse minna ning saaksid sedasi, idiootide koostatud eeskirju rikkumata, probleemitult ja piisavalt õues olla…
Urve ja Meelis taotlevad ju tegelikult nii vähest ja loomulikku – teades, et välise nõmeduse vastu ei saa seni, kuni omavahel õelutsetakse. Ja selle õelutsemise lõpetamiseks-lahendamiseks kutsuvad nad kokku hobundajate foorumi. Jõud tuleb ühendada. Soovid-vajadused-lahendused selgeks arutada – juba enne inimesi silmast silma kokku toovat foorumit tehakse kodutöö sedavõrd ära, et jälle mingi klaarimise-lammutamise peale aega ei raisataks. Selle kodutöö käigus ei karda Meelis endale kuitahes arvukaid telefonikõnesid-e-kirju kaela lasta.
Kas WinberGabriel on naiivne? Vist mitte. Iga tilk uuristab kivi. Kõik on omavahel seotud. Laskem vaid õigetel asjadel toimida ja toimuda. Siin Horsemarketis ka.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat