Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Kavilda kogemus – ratsmed õigel hetkel käest!


Mis liiga kauaks hangunult seisma jääb, läheb pahaks. Nii, nagu liiga kaua ja mõttetult pihku sikutatud ratsmed vaevavad ja pidurdavad hobust suust. Inertsist ja ettevõtmatusest kätte kinni kasvanud ratsmed lõhuvad tundetu ratsaniku käed ja võivad erilise ebaõnne korral, kui inimene sadulast kukkudeski pihku krampunud ratsmeid lahti ei lase, ratsu hoopis ratsanikule kukile keerata. Sellise sõnumi andis väga otse ja üheselt mõistetavalt Kavilda talli Alban. Jässakas ja iseloomukas must eestlane. Sihuke jorm sasipea, nagu need jupsakamat sorti saarlased ikka on. Osutus selleks loomaks, kes õpetas Kavilda uut hobukeskust, sealset rahvast ja sellega-nendega seonduvat tõlgendama. Mida muud me ikka üksteise tallides ja kodudes, eludes ja laadides külas kooserdame. Ikka tõlgendamas ja õppimas. Kui sõnumist muidu aru ei saa, siis tuleb väike must hobune appi. Vajub sulle näiteks kaela, kuna sa ei lase pärast takistust käna käies tema ratsmeid lahti – kuidas hobune ka ei tahaks sulle peale maanduda, füüsikaseadused teevad oma. Ja tõlgenda siis taevaseid sõnumeid, kuni sinikad paranevad!
Ma arvan, et see õigel hetkel käest visatavate ratsmete kujund käib nii inimese elumuutuste kui uute tallide juurde tekkimise ja vanade kinni sulgumise kohta. Aeg antud klammerduda, aeg käest lasta. Selle suhtumise võib käibele võtta uute tallide tekkimisega hoogustunud treenerite-kundede-üüriliste tsirkuleerimise asjus. Kui rajatakse mõni vastne hobukeskus, võivad varasemad olijad küll ohkida, et veel üks naiivne tuleb juba niigi üle täidetud turule trügima – ent samas läheb senistesse kohtadesse hangunud rahvas tänu uutele kohtadele tsirkuleerima. Esialgu odavamad boksirendid tõmbavad hobuseomanikud veenduma, kas endiselt on igal pool seal, kus meid ei ole, parem. Treenerid vahetavad töökohti. Eelmise tööandja solvumine ja konkurentide algatatud netisõda on seejuures paratamatu ja mõistetav. Nii on alati. Ja selle tühja pärast ei pea ammu õhus olnud elumuutusi jätma tuppa laskmata. Kuni käte külge kasvanud vanad ratsmed su suisa üles poovad.
Kavilda tallist kuuldus kõigepealt kõlakas, et üks rikkur on endale koju täitsa oma maneeži ehitanud – voh, kus inimesed oskavad elada. Lihtsate vahenditega, aga täismõõtmetes ja täiega maneež ikka. Kõlakale andis veidi teise värvingu ja sisu Pärnu hobuvarustuse-Marika. Dietzi-emand tavatseb nädalavahetuseti oma rõõmuks ja laadimiseks käia mööda erinevaid talle ringi vaatamas ja hobuseid nuusutamas. Kavildasse-sõidu põhjus oli ühe üürnikuneiu hobusele Kieferi sadula viimine. Elamus, mille Marika vastu sai, oli helge – nii parajate mõõtmetega tall, naa kodune olemine, nii leidlikult kombineeritud maneež, naa mõnus meeskond.
See meeskond on Margus Vällako ja Marko Villemson. Margus on Kilgi talli peremehe Freddy hea sõber, kes ehitas sellise kasina maneeži, nagu pidi tulema alguses Saarmidegi oma seal Reola ja Unipiha vahel. Saarmid uurisid Liivaku näidist ja Saksamaa analooge ning püstitasid kapitaalse hoone, millel kummalgi küljel on tall ning abiruumide kompleks. Margusel on lihtsalt maneež. Hästi lihtne ja loogiline. Ja ehitamise käigus juba legende tekitanud ning Vällako ja Villemsoni karmaniite pidi teineteise külge sidunud.
Mehed kinnitasid vingete sügistuulte käes maneeži katust – ükski palgatööline poleks nii hullu ilmaga nii sõgedat tööd ette võtnud. Ja eks alla kukkusid nemadki. Omade vahel Võsa hüüdnime all tuntud hobumees mäletab, kuidas nad juhtusid mõlemad korraga tegema liigutuse, mis tõukas redeli seinast eemale. Kuidas katuseplaat õnnestus kukkudes endast eemale lükata, nii et see kumbagi meest juppideks ei seibinud. Kuidas vastu maad käimise robakale järgnes vaikus. Ja kuidas mõlemad tõstsid umbes korraga hunnikust pea – kas teine jäi kah terveks? Mõlemad jäid. Ju siis kõigevägevam peab neid veel siin ilmas ja selles elus millekski kasulikuks.
Margus pole tegelikult miski rikkur. Nagu arvata võiski. Sest nende kõlakatega – näe, kus rahatuus oskab elada, ehitab endale koju maneeži, raisk – on täpselt nii, nagu on. Margus on kenasti keskklassi mahtuv ehitusfirma omanik, kellel oli hästi tüüpilisel kombel endise ratsutaja süvakihtides loksuv latentne hobutõbi. Kui oma kodu oli rajatud ja elu tundus rütmiliselt tiksuvat – mis praeguse majanduslanguse ja ehitusturu kõrbemise ajal muidugi enam just päris täpselt nii ei ole – otsustas hobuviiruse kandja investeerida sellesse, mis talle üle kõige meeldib. Tegi Kavilda ürgjõe kaldale, mõnisada meetrit kiigeplatsist Puhja poole, talli. Uues hoones on suured hobused. Vanas ümberehitatud onnis on eestlased. Umbes kümmekond hobust mahutab kõik praegu kokku. Umbes pooled on tema enese, pooled üürnike omad. Ja et ammuse unistuse täitmine end õigustaks, ehitaski Margus talli juurde ka maneeži. Sest need meie olud… äh! Oma hobuseid, kes on Margusel ostetud Klaire käest Väimelast, Raudsepa käest Vastse-Kuustest, Pärnumaalt ja Sõmerpalust (maailmalõpu meeleolus mõistallist tõi tema lisaks mitmele teisele hobusele ära ka selle Pärlikesse, kes päris varsana oli selles 13hobuselises nimekirjas, mis mullu kevadel liialdamata öeldes päästmist ootas).
Igal hobusel, kes Kavildasse sai toodud, ongi oma legend ja lugu ja ümbritsevate kataklüsmide peegeldused elulool. Kuna hobune saab alles mitme aastaga müügiküpseks ning kuna erinevalt koertest on seda loomaliiki kombeks edasi ja edasi müüa, moodustub paljudel ratsudel CV, millesugust paljudel inimestelgi pole kõrvale panna. Näe, seisab siin tallis Casanova järeltulija, kelle tulevik on teadmata, sest selle tüdruku, kellele ta osteti, vanemad lahutavad ning tirivad lapsi ja lemmikloomi pooleks. Näe, kui vahva karvaste jalgadega kompaktne nooruke raskeveokas on tema kõrvalboksis – sellise tegelase välja sõitmine on lausa lust. Kui Margus toob vankri, mida saaks taha panna, siis õpetaks ka ees käima. Töntsakalt hoogsa raskeveoka väljasõitmine on lust eriti kui võrrelda teda teise noorukiga, hajameelse raudjaga, kes kasvab sadula alla sattudes lihtsalt maasse, mökk ja punkt. Ja näe, milline sire ja sihvakas, õhuke ja õhuline sälg siin veel ratsastamist ootab – ruun, kes alles õpib usaldama ja inimeselt eeldama muud kui valu, mida ta seni kogenud on. Tema ruunamisega läks nii lollisti, et narkoos ei mõjunud päriselt ja… Noh, ja kuigi tema endine omanik on jumala normaalne ja vilunud hobuinimene, on jalgade üles võtmiste ja hooldamistega parajalt vatti ja valu saanud – ja kõigi nende valusate äparduste olulisim põhjus on, et sälg ja endine omanik ei meeldinud teineteisele. Isiksustena. See on asi, mille vastu pole midagi parata. Ja mida ei pea taluma – üksteise elud rikutakse ära. Nii, nagu ka hangunud ja ammendunud abielude puhul, kus tuleks samuti ratsmed käest lasta – lausa kaugele eemale visata ning karjudes põgeneda.
Aga siin, näe, on eesti tõugu pässid, kes külavõistlustel vahvasti võistelnud ja võitnud – ja kes on kaskadöör-Villemsoni ratsudena ka filmides mänginud. Õigemini keha-Villemsoni. Üht tegelaskuju mängib sageli neli-viis erinevaid funktsioone täitvat kolli. Üks näitleb. Teine ronib-jookseb-võitleb. Kolmas ratsutab. Ja neljas kukub. Teist ja kolmandat teevad need vastava ala “kehad” ning neljandat, va kukkumise tööd, suisa kaskadöörid. Villemson on olnud kehaks õige mitmes filmis – osake vaid vaadata ja ära tunda! Kusjuures naljaka kokkusattumusena elab ürgse Kavilda jõe teisel kaldal ju Aadu Hindi ja Minni Nurme poeg Päärn Hint, kes peab praegu Kaimi kohvikut, aga nooruses tegi ratsakeha nii “Reliikvias”, “Kuningas Learis” kui veel õige mitmes filmis. Ainult et varasematel eluperioodidel ka kodus trakeene pidanud Päärn hoidub nüüd hobustest nii kaugele kui võimalik, et ahistav-orjastav hobutõbi jälle välja ei lööks. Ja sedasi nad, kaks kaskadööri ja kireva elulooga hobuinimest, Võsaga teineteist (seni) ei tunnegi. Teine teisel pool ürgjõge.
Mis puutub Marko “Võsa” Villemsonisse, siis tema eluloos oli just Kavilda talli tekkimise ajal täpselt see hetk, et ratsmed kippusid – endale märkamatult, nagu see enamasti juhtub – käte külge kinni kasvama ja pooma. Nagu Tartu-kandi hoburahvas ikka, on Võsa Ülo Kepi õpilane. Ja nagu selle guru õpilased ikka, tsiteerib ta õpetajat tänini – kui ta enese trennirahvas kipub maneežis omavahel kokku sõitma, võrdleb ta õpetaja eeskujul neid ookeaniaurikutega, kes suudavad maailmamere avarustes ikka üksteist üles leida, et igatsetud avarii teha. Kui Margus Timmo oma talli asutama hakkas ja optimistist võhikuna Luunjasse hobuseid ostma läks, andis Võsa – keda Timmo tol hetkel Urmas Saksa autojuhiks ja tallitööliseks pidas – nõu eestlane Timmu osta. Osutus väga õnnestunud ostuks. Ja tubli setu tassis peagi ka Võsa enese Põlvasse.
Nii Luunja kui Põlva rahvas teab Villemsoni erakordselt hea “pioneerijuhina” – ta oskab ja armastab just noortega töötada. Viitsib nendega lisaks tavatrennidele tekitada oma kamba vaimu, käia matkadel ja väljasõitudel. Mõistab noori nii ära kuulata kui õpetada. Ning õige mitu viimast aastat sai seda fenomenaalset annet nautida-tarbida Hillar Kaldi Pärna tall seal Tallinna ja Jõgeva maanteede vahel, kus tema just on. Ent siis tekkis just see ratsmete külge hangumise fenomen, mida mulle isiklikult Kavilda talli Alban väga ilmekalt selgitas. Harjunud, alati olemas treener tundub igavesena – nii et tema palka pole justkui mõtet ega põhjust aastate kaupa tõsta. Mis siis, et ta ei saa oma status quo otsast ei pangalaenu võtta ega jalgratastki liisida. Kauaks pidama jäänud treener tundub ilmselt igav ja ammendunud ka – ja üldse on jaapanlastel jube õigus, kui nad ütlevad, et üle 7 aasta ühe koha peal töötada ei tohi.
Võsa tunnistab, et praegu veel Kald temaga pärast ta lahkumist just väga juttu rääkida ei taha. Arusaadav ka. Küll läheb üle. Küll lepitakse sellega, et inimesed tsirkuleerivad. Vahelduvad nii treenerid kui üürnikud, nii hobused kui autod. Loomulik ju.
“Kui ainult netisõjas surma ei saaks,” loodab Villemson, kes tegelikult õnneks eriti ei loe, mis lapsesuud-ebastabiilid-kaamosehaigurid foorumis müttavad. Kurat teab, kes ja miks neis jututubades mullitamas käib ja paha haisu teeb. Oma nime all ja silmast silma oleks kõik teisiti. Aga on, nagu anonüümkloaakides ikka – Võsa ahistab tütarlapsi, Võsa hirmutab raudlattidega hobuseid üle takistuste, Võsa paneb tina. No käige õige kanni. Soojemat-mõistvamat treenerit ning noorte ja hobustega tegelejat kui see mees, annab ette kujutada. Ahistamise üle kipuvad klassikaliselt kurtma need, kes on tähelepanu igatsenud, aga pole seda pälvinud. Ja tina panemise asemel sõidab mees iga päev varahommikust hilisõhtuni õige suurt kampa väga erineva ratsastatuse ja loomuga hobuseid, hoolitseb talli ja üldse kogu Kavilda majapidamise eest, kuhu sigineb järjest rohkem kohalikku rahvast ka ratsutama.
“Ma pole ammu nii rahul ja paigas olnud kui praegu,” tunnistab Marko. “Järgmine treener sai mu eelmises kohas minust poole paremad tingimused – võibolla sellepärast, et ma ei taibanud ise endale selliseid küsida. Inertsi värk. Mina aga sain siin nii mõnusa olemise, millest ei osanud unistadagi. Oma konkreetsed hobused sõita, pisut trennirahvast, selgete vastutuse piiride ja perspektiividega töö ja areng. Hea ja vaba hingamine on!”
Koos Võsaga tuli Kavildasse oma musta märaga (Poedinoki tütar) ka Gea, kellest mõne kuu pärast saab diplomeeritud keskkonnatehnoloog. Ja ehitusärimees Vällako jällegi ei taha piirduda sellega, mis praeguseks rajatud. Vaja veel üht kümne hobuse talli. Veel platsivärki. Et saada kompleks kiiremini, kõrgemale ja kaugemale, on mees kaalunud ka kompanjoni võtmist – teine vend võiks teise poole pappi juurde panna ning majandataks kaua ja õnnelikult. Milles ma isiklikult – nähtud küll neid kahasse majandamisi ja eestlaste moodi kompanjonlust – sügavalt kahtlen. Aga mine sa tea. Äkki õnnestub just Margus leida selline kamraad-kaasfinantsöör, kellega esimest korda Eesti hobusekasvatuse ajaloos üksmeeles ja kauamängiva rahuloluga majandatakse. Muidu võinuks ju soovitada, et tehku ettepanek teisele Margusele, Timmole, kellel kolmanda Marguse, Linnamäega omanimeliste tallide järje peal hoidmine just väga õnnelikult ei sujunud. Ainult et Timmo kodu on ju Põlvas – ja kuuldavasti aetakse hoopis seda liini, et Raudsepp võtab tsuradelt asja üle. Isehakanud tallidirektriss, kes pehmelt öeldes palju võõrast raha tuulde puistas ning lastelaagrite asemel kriminaalse-piirilise kaose korraldas, koledas koguses tülisid ja intriige külvas, lahkub aga kuuldavasti algusse. Ses mõttes, et alustab võõrsil hobuasja nullist, millest olekski mõistlik alustada – tallitöölisena. Mitte mõistatuslikult muutliku ja muudetava meelega miljonäri nõustaja-pankrotimeistrina.
Ainus asi, mis mind kui potentsiaalset kompanjon-investorit mõnevõrra murelikuks teeks, oleks maa vähesus. Teatavasti on hopade pidamine kasina maaga kulukas ja tülikas. Ent maailm ongi ju variantide paljususe pärast. On suure ja kapitaalse maneeži ja ohtrate maadega variant, nagu Kilgi-talli Freddyl, kellelt Kavilda-Margus muide heinad ostab – ja on kergmaneeži ja väheste maadega variant. Ning kaadrid otsustavad tegelikult kõik. Mina isiklikult olen kangesti õnnelik, et Võsa pole netisõjas surma saanud. Et tal on jätkunud elutervet alalhoidlikkust ja pole jätkunud ülearust ega tuhnida seal, kus tegevusetud infantiilid hingeaadrit lasevad. Tehku seda omavahel. Meie Võsaga igatahes muutusime regulaarseks. Ses mõttes, et käime ristilaste emaga igal nädalal korra tema juures trennis.
Kah jälle just ratsmete käest viskamise mõttes. Võid küll iga päev oma tallis oma hobustega ja oma treeneriga trenni teha – ent pisteline üle aisa löömine mõjub uskumatult värskendavalt. Teised hobused ja keskkond, teine treener ja stiil. See peegeldab ja setitab su tavapärast, paneb tavapärase senisest hoopis sügavamalt tööle ja toimima – ja seega on topeltkasu mõlemat pidi. 
Alban, kellega tegin Võsa juures esimese trenni – seni olin vaid paar korda tema kui Timmo tallide jahtmasteri selja taga ratsutanud – on niisiis väheldane jupsakas must eestlane. Isepäine ja jahe – mitte vaenulik, aga väga omanuhti hoiduja ja mõtleja. Kui olin ta esimesel korral praegusest ilmastikulisest imeilust puhtaks harjanud, keeras va isemõtleja boksis end konkreetselt selili ja püherdas ennast selliseks, nagu tema arvates õigem. Kusjuures musta hobuse kõhualune oli vastu taevast välkudes veidralt hele ja läbipaistev. Nagu neegri sõrmedki ju heledad ja õrnad ja otsekui kaitsetud on. Kusjuures miskipärast meenutabki see põikpäine, laisavõitu, hajameelselt impulsiivne ja salasisemetsik ruun mulle algusest peale neegrit. Ahjah, üks hambaarstist rootsi muusik on ju ka Doctor Alban. Kah mitte just väga valge.
Lühikese kaela ja sassis soenguga väikemeest on vaja kogu aeg üsna nõudlikult edasi sõita, ta hüppab meelsasti – aga pärast takistust tahab keerata sinna, kuhu tema tahab keerata. Kui olin kolmel katsel saanud kompaktse kämbu – pärast temaga sõitmist tundub oma mära pikk ja sale kael nagu kaelkirjakul – soovitud kursil liikuma ja püsima, kaotasin valvsuse. Nagu see ikka käib. Saavutus lööb latva ja oled hetkeks Liivimaa parim ratsutaja – mille eest on parim saada õpetlik ätakas kätte ära nii siva kui võimalik, siis ei kogune liiga suur laks. Nagu ütleb ka Poola Toits – mida ebaadekvaatsemaks paisub eufooria edusammudest, seda eluohtlikum mats koguneb.
Neljajalgne nigga Alban tundis hoobilt ära, et tädi muutus rahulolevalt lõdvaks - ning tegi pärast üht hüpet järsu tõmbe vasakule. Sellistel puhkudel kaovad rahulolevad tädid üle hobuse parema õla. Eriti kui kaela ja õlga, mille taha pidama saada, pole seoses nublaka tõuga ju õieti ollagi.
Ja siis tulebki see sümboolsete-kujundlike-õpetlike ratsmete koht. Selge, et maastikul peaks püüdma kukkudes ratsmed kätte jätta, sest vabaks pääsenud hobune läheb ju muidu koju ää. Ehkki ka see klammerdumine ei tohiks raudreegel olla – just eelmisel päeval sai mu hea sõber perutama pistnud noorhobuse seljast rodeo käigus käna käies endale väga pika ja paksu sõrme, kuna püüdis viimse hingetõmbeni ratsmeid käes hoida. Maneežis aga pole hobusel kuhugi joosta. Kui sa teda kukkudes ratsmeidpidi enda poole vead ja ta juhtub väheldane aborigeen olema, saab tema suu haiget, ta vajub sulle kaela ja ta lihtsalt ei saa mitte kuhugi mujale astuda kui sulle peale. Mis siis, et mõnel hetkel püüab jorm mehike kõiki nelja jalga korraga õhus hoida, et oma rahulolu otsast mättasse lennanud tädile mitte peale astuda. Tädi paneb silmad kinni, et mitte näha, kuidas talle peale astutakse – on üks selline tapale viidava lamba letargiline seisund. Kui hobuse alt välja pääseb, palub loomalt oma lolluse eest vabandust – see sai ju suust haiget ja ehmatas ja inimese peal olemine pole hobusele üldsegi meeldiv elamus ka. Ja hüppab uuesti. Sest kui nüüd ei hüppa, siis ei hüppa kardetavasti enam kunagi.
Edasi tuleb elu sinikatega. Kuni iga samm on valus, seisab asjata pihku jäetud ratse kui kujund pidevalt silme ees. Moodustab nii paljudele elunähtustele, situatsioonidele ja suhetele uudse vaatenurga ja luubi. Need sinikad on justkui prožektor, mis valgustab välja hulga ammu nihu olnud asju, mis nüüd järsku põhjuste-tagajärgede jadadeks klaaruvad.
Arstist sõber, professor Hele Everaus, kes sattus mulle külla just õhtul, mil sinjaablid eriti rammusalt valusad olid, õpetas: “Kui sa oled hobuse alla jäänud, siis paistetus-valulikkus-sinikad on tingitud katki läinud rakkudest. Haigetsaanud koha eneseregulatiivne ülim eesmärk on purunenud rakkudest võimalikult kiiresti vabaneda. Seepärast võiks – kui vähegi suudad – mõõdukas liikumises püsida. Paigale lebama jäädes jäävad katkised rakud, lagumürgid ja kogu energia paigale, on veel valusam ja vaevalisem. Tuleb palju juua – see puhastab – ja mõnd diklofenakipõhist või fastumgeeli moodi määret leevenduseks peale panna. Leevendatud valulikkus laseb liikuda, liikumine kiirendab puhastumist.”
Noor apteeker soovitas homöopaatilist “Traumeeli”, mis osutus absoluutselt fenomenaalseks võideks. Kiiresti. Sujuvalt. Valutustab. Ravib. Kusjuures mitte ainult sinjakke – ka kriimustusi ja muid nahajamasid. Ei haise. Sees on kummel ja arnika, saialill ja belladonna ja veel kümmekond kavalat ladinakeelsete nimetuste taha varjunud taime. Saksa biofarmaatsia tehas toodab. Ja ülejärgmisel päeval oled jälle sadulas, ehkki esialgu tundus, et…
Nädal hiljem kohtles morn ja isekas Alban mind, nagu relvavend. Muheda respektiga. Mis kaasneb sellega, kui ühisest jamast läbi tulles ei süüdista teist, vaid tunnistad talle, et tädi ise tegi. Ja järgmises trennis selgus, et võrreldes jässaka-peetusega Albaniga on raudjas Ruudi, tallivõistluste tšempion ja paras lennuk, võrreldamatult kiirem-kergem-innukam. Mispeale ütleks kõigile, kes väikseid hobuseid alavääristavad ja suurtega treenida eelistavad: väike hobune võimendab ratsaniku vigu. Suur hobune – eriti kui ta on vilunud vend – tasandab ratsaniku vead ja oskamatuse oma massi ja inertsiga. Väike hobune seab iga su liigutuse suurendusklaasi alla – nii säärte kui kätega töötamise asjus. Millimeeter saamatust sinu poolt – ja juba on tal õlg sees või samm sassis. Sest ta on väike. Mass ei kompenseeri. Kogu ei kaitse lolli inimese eest. Et tippiv samm ei meeldi? Järelikult oled ise laisk kergendama. Järelikult on su enese kann krampis, kui toime ei tule. Ja järelikult annab väike hobune sulle suurepärase ülevaate su enese oskustest ja võimetest. Kui sa teda just endale kaela ei keera. Ja ei keera siis, kui liiga kauaks ratsme külge rippuma ei jää. Nii, nagu uuele arengutasemele, värskele hingamisele ja klaarile ettevõtlikkusele ärkavad ka inimesed, kes rutiini ei tardu, vaid talle ja väljakutseid vahetavad ja pakutused võimalused vastu võtavad. Kes Võsa Kavilda-olekut või Ilmjärve Roiu-ilmet on näinud, saab aru, millest jutt käib. Saagu pärast, mis saab.


Loe kommentaare (5)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat