Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Tulnukad Islandilt fra Kohala


 

Islandi kampsunid. Björk. Kuumavee geisrid. Björk. Udu ja karm mastik. Björk. Tölti jooksvad hobused. Björk – ja Iris, kellele kirjutatud indilik lugu meenutab Björki ja on tegelikult üldse ainus Päris Laul iga-aastasel vison-farsi kramplike seibide konveieril - ent pole vist siiski piisavalt massieuro, et Eestit sel aastal Balkanile esindama minna. Island aga…
Tegelikult ei tea me temast tühjagi. On justkui kummalise kõlaga nimede keelt rääkiv planeet kusagilt in-the-middle-of-nowhere’st. Midagi sama maagiliselt hõlmamatut, nagu indiaani või suisa sumerite kauge kuma. Maailma lõpp. Koht, kuhu kaovad need, kel Eestis kuulid kokku jooksevad ja mõnda aega väga mujal midagi muud on tarvis teha. Ja miskipärast kaotakse enamasti muusikaõpetajateks. Vanemuisest on sinna läinud viiulivirtuoos Alvere, kes oli üks esimesi “Kaunimate aastate” poognaga hingi. Ja XXXL mõõtmetes Mait Trink, kellel sai kõrini kuulmast, kuidas ta väikelinna ooperilava jaoks liiga suur on. Oli de Luna “Opera” taustalauljana koos Jassi Zahharoviga oluliselt vaimukam-profim-šefim kui kestahes hilisemad üritajad, kes hangunud lauluvõistluse peroabsurdi läbi huumoriprisma üritavad lahendada. Trink pani mitu aastat Islandil resideerides – jeerum, kuidas ta siis küll sinna ära mahtus, kui Vanemuine liiga kitsas oli? – lisaks lauluõpetusele seal püsti oma kalaäri. Oleks seal maailma veerekese pääl kaua ja õnnelikult elanud, kui naine seda välja kannatanuks. Aga naisel sai udusest-niiskest-kaugest eksistentsiaaliast küllalt. Ja natukese aja pärast sai veel küllaltim külalisabielust liinil Tartu-Reykjavik. Trink on tagasi, sõidab taas kirjade “Folk Highlight Orchestra” all ning elatub ürituste korraldamisest ja õhtujuhi põnevast põlist. Ma jäin oma küllaminekukavatsusega hiljaks nagu ikka – teate küll seda ekslikku juulitamist, et aega küll. Ju siis tuleb islandi hobuste ja geisrite pärast minna. Trink soovitas sõita tükkis oma autoga laevaga Skandinaaviasse ja sealt risti läbi poolsaare pära-Norrasse vajutada. Sealt jällegi laevaga üle. Tulevat odavaim. Ja oma auto, näe, satub kaasa. Peavarjuks ja vabaduse võimaldajaks. Tagasi võivat tulla per Taani, et ennast ei kordaks. Küll ükskord…
Ükskord rääkis hipodroomi-mees Jaanus Mikk et tema külaskäigul Islandisse näitas üks sealne hobusekasvataja taamal nosivas karjas mära kõrval keksivat musta täppi. Ütles, et see varss on nüüd Jaanuse oma. Ju on tänini. Seal. Kuidas sa ta ikka siia tood. Eelmisel aastal, kui ühel sajakraadise külmaga päeval Kukulinna kõrval Tooma tallis läbi härmas ripsmete ringi vaatasin, avastasin, et keegi soomlane oli ühe islandlase sinna hoiule toonud. Ent üldiselt on Eesti ainus islandi hobuste suursaatkond Kohala mõisas.
Hilissügisel Viru-Nigulas Masingu kunagises õ-tähe juurutamise majas esinemas käies avastasin Rakvere-Narva magistraali äärest seal Sõmeru vallas teeviida, mis lubas Kohala mõisas hobuseid. Natuke hiljem Pulga Hillari piisonifarmis padjaklubis külaliseks käies kuulsin kohalike tegijameeste käest, et need hobused on islandi tõugu. Ja et ega muidu sellest erilisest imeloomast ettekujutust saa, kui et tuleb matkale minna. Nemad, muide, olid käinud. Tegudemeestest alfaisaste asi. Ei piirdu ei Tiibeti ega preeria pildi pealt vaatamisega, vaid kobivad kohale. Ja kui islandi hobustega tahavad tutvuda, siis teevad seda kah päriselt. Küll ma ka teen. Nii retke päris-Islandile kui matka hobuste suursaatkonnas Virumaal.
Enne aga oli Anne-Liis, Kohala mõisa hobuemand, kes vastab kodukal www.kohalamois.ee antud hobusemobiilinumbril, mõõdukalt üllatunud, et keegi tahab keset haigete ilmadega aastaaega islandlasi vaatama tulla. Lihtsalt. Et kuidas ikkagi tunduvad silmast silma need olendid, kelle kohta mõisarahvas ise jutustab:
“Islandi hobune – jumalate ratsu muinasjutusaarelt
 
Hobused tulid Islandile esmakordselt koos viikingitega umbes 1000 aastat tagasi. Islandi hobustes on säilinud hulgaliselt viikingi hobustele iseloomulikke jooni – alates väikesest kasvust ja tugevast kehaehitusest kuni sitkuse ja jõulisuseni välja.
Viikingid hindasid oma väikseid ratsahobuseid kõrgelt, see kajastub ka Skandinaavia mütoloogias ja luules, kus hobustele on antud keskne roll. Kui Island oli asustatud ja saarel kujunes oma hobusetõug, keelati hobuste toomine väljastpoolt. Islandlased ei soovinud oma tõuhobuste segunemist teiste tõugudega. Tänapäeval ongi islandi hobune ja araabia hobune kõige puhtamad tõuhobused maailmas.
Islandi hobune on väike, kuid tugev. Ekslikult on islandi hobust tema väikese kasvu tõttu poniks kutsutud. Tõu kõrgus on keskmiselt 133-136 sentimeetrit, mis jääb küll poni mõõtmetesse, e nt tema tugevus ja nurgeline kehaehitus teevad tast väikesekasvulise Hobuse. Ta on ka lühem ja laiem kui poni.
Oma väikesest kasvust hoolimata on ta täiskasvanute ratsu, kuigi sobib ka lastele. Islandi hobune jaksab kanda suurt ratsutajat ja siin võib tema väike kasv isegi soodustavaks teguriks osutuda. Araabia ja islandi hobused on rihti vastupidavamad kui kõrged laia seljaga hobused.
Meil Kohala mõisas ei ole ratsutajale pikkuse piirangut, küll aga on 100 kg kaalu ülempiir. Meie kõige väiksem hobune on 120 cm kõrgune. Suurimad – Blacky ja Skvisa on umbes 140 cm. Teatavasti on kõige väiksemad islandi hobused alla 120 cm ja suurimad üle 150 cm kõrgused. Islandi hobustel esineb pea kõikvõimalikke värvusi – vaid täpilised ja apaloosa-värvused puuduvad.
Islandi hobune on ratsahobune.
Ennekõike. Islandisse tulid autod hiljem kui mujale ja kuna teed on seal tihti halvas seisukorras, siis on tänapäevalgi hobune ainuke transpordivahend. Ligi 1000aastase islandi hobuse aretamise perioodil on koondatud põhitähelepanu hobuste sitkusele ja ratsutamisomadustele. Seetõttu pole aeglaseid, kohmakaid või halva iseloomuga isendeid aretuses kasutatud.
Islandi hobune ei ole veohobune, kuigi teda võib selleks koolitada. Hobuse parimad omadused tulevad esile retke-, harrastus- ja võidusõiduhobusena, samuti kogu pere lemmikute ja nn teraapiahobustena. Ratsutamine islandi hobustel erineb veidi euroopalikust ja ka ameerikalikust ratsutamise stiilist. Asend seljasistumisel on erinev, ent eesmärgid on samad kui euroopalikus kooliratsutamises.
Hobune peab olema nõtke, pingevaba ja vastupidav. Koolituse tulemused ilmnevad islandi hobuste võistlusel, kus on nelja- ja viiekäigulised sarjad ning passijooksud. Neil on kaks täiendavat sammusarja. Kõik maailma hobused oskavad põhilisi käike: samm, traav ja galopp. Ent islandi hobustel on veel kaks lisakäiku.
Tölt (islandikeelne sõna) on neljataktiline sammusari, mis on ratsutajale traavist mugavam ja mida võib sõita erinevas tempos. Tölt on teadlikult säilitatud igand keskaegsest Euroopast, kus harva traavi sõideti. 16. ja 17. sajandil olid tölti ja peitsi söitvad hobused tavalised Kesk-Euroopas ja Britannias.
Islandi hobuse teine trump on pass ehk seikö (islandikeelne sõna). See on kiire kahetaktiline lateraalne sammusari, kus sama poole jalad on samaaegselt maas. USAs nimetatakse vastavat allüüri pace’ iks – (millest ka eestikeelset tuletised pass, peits ja peiss).
Piggy-pace ehk seatraav on aeglane ja jäik, vastab kiiruselt traavile, kuid ei ole islandi hobustele soovitatav. Islandi hobused saavad tölti ja passi oskused päriliku omadusena. Osadel on see endastmõistetav oskus juba varsana, osa vajab pikka koolitust. Hobuse kehaehitus ja ratsutaja meisterlikkus määravad ratsu kujunemise 4 või 5-käigulisek. Osa hobustest omandab traavi ja ei oska passi, teine osa aga ei omanda traavioskust. Islandi hobuste koolituses on pearõhk hobuse heal rühil ja sellel, et ta sooritaks sammusarjad võimalikult puhtalt.”
Ja seal nad nohisesid enam kui paarikümnekesi mõisapargis puude all põlvini Maarjamaa külalislahkes pinnases. Vahtisid suurte sassis tukkade alt, nagu kamp erivärvilisi karvaseid tulnukaid. Vaiksel maastikul müstilised ja irreaalsed.
Kohala mõisas on eriti mõnus paekivist arhitektuurimälestuslik sisevõlvidega tall, kus kuivavad etnomustrilised tekid ja kondab matsakas kirju näoga üdinisõbralik labrador. Praeguses roosas puitmõisas käib talvist vaikelu ja hingetõmbeaega ära kasutav remont ja juurdeehitus. See roosa iludus on tegelikult vana paekivist mõisa – millest on järel vaid see, mis jääb ikka järele sellest, mida rohkem ei ole – noorem vend. Ja Kohala soomlasest mõisniku ja tema eestlannasta kaasa põhiline aastaringne elatis on 500pealine veisekari. Nende vasikate starteri pealt labrador on notsuks iseteenindanud ongi. Ja nende pidamine võiks rõõmustada Farmplanti bossi Rivo Penti, kelle meelest professionaalne veisekasvatus võiks olla Eesti põllumajanduse tulevik. Mu meelest peaksid ühtlasi kõik segaabielud käima sedapidi, nagu Kohala mõisnike – ning kasvõi Liivaku Anne ja Nicolai oma – väärt välismaalane tuleb koju tuua ja siin hoolikalt maasse juurida. Hobusekasvanduse ja mõisaga, veisekarja ja talliboksitööstusega. Nii peabki! Tosin aastat peetud turistimagnetis tehakse fotojahti ja gepsimist ka ning tänu sellele, et fosforiiti ei hakatud kaevandama, hoopis n liit suleti kinni, on Kirde-Eesti jõed nüüd ka nii puhtad, et Kunda jõel tehakse kanuumatkasid. Siis, kui me tudengitena fosforiidi kaevandamise vastu sõdisime ja palverännakul käisime, oli Purtse ja Kunda jões sihuke vahutav jõgi, et see söövitas sokkidele augud sisse… Jajaa, nostalgia. Tuli oma riik, puhtus ja vaikus ja islandi hobuseid kasvatavad soomlased, kes täidavad mitmeid leidlikke nišše, mille peale vahendaja-verega matsirahvas ise tulnud ei ole.
“Meie islandi hobustest osa on sündinud veel Islandil, osa Leedus ja uuemal ajal sünnivad nad juba ka siin – ja saavad traditsiooni jätkuks siis nimetäpsustuseks-laienduseks Fra Kohala. Selle karja tulemine Eestisse käis läbi Leedu – seal tehti ühisfirma Islaniga, mis läks pankrotti ja tänu millele muidu vägagi kallid hobused tulid mõistliku hinnaga kätte,” kirjeldab Anne-Liis, kuidas esmane kimp suhtelise soodukana Maarjamaale maandus. “Island on poole Ameerika tee peal. Sealt nii laeva kui lennukiga hobuse ära toomine ajab hinna lakke. Kusjuures tulemused on igas mõttes ettearvamatud. Kõigepealt ei tea sa ette, millised omadused ja oskused, eeldused ja võimed su ostetud loomal ikkagi konkreetselt on – nagu mistahes hobuse ostmise puhul. Aga lisaks võib ta olla allergiline. Muidu väga vastupidav, hea tervisega ja ilmastikukindel loom pole päritolusaarel näiteks putukamürkidega kokku puutunud – ja võib siin koledasti kärna minna. Neil – üldiselt haiguskindlatel ja väga täiuslikult tiksuva organismiga – loomadel pole tagasiteed kodusaarele. Islandilt saab hobuseid välja tuua, aga sinna viia mitte kedagi ei saa. Nii väike ja eriline saareriik kaitseb end muus tsivilisatsioonis levivate haiguste ja hädade eest vapralt.”
Mu meelest võiksid Kohala mõisnikud juurdesündivatele islandlastele aina algupäraseid nimesid panna. Loetelu mõnedest praegustest nimedest kõlab nagu laul: Fila, Loke, Betsy, Blesi, Blesa, Aradis, Tara, Bjalla, Pinto (s.1979!!!), Skvisa, Dora, Freja, Brenna, Maddona, Bragi… ning Fönn ja Pülvür.
Need kaks läksid silmast silma nähes enim hinge. Fönn on ürgema – igal aastal siin ühe Fra Kohala ilmale toonud. Väike ja asjalik, vaikne ja mõtlik. Eriline, ühesõnaga. Pülvür – selle nime kirjapanek ei pruugi mul veatult õnnestuda, kuna isiksuslike iseloomustustega täiendatud listis teda kui sälgu veel pole. Pülvür on otsekui illustratsioon eksitavate näiluste fenomenile. Suhteliselt koguka ja vägevana jätab ta mulje, et on poiss. Ning ülbelt peale ja esile tungides jätab ta ühtlasi mulje endast kui karjajuhist. Mida ta ka veel pole. Tal on vägev pea, nagu piisonil. Väikesed särtsakad silmad sahmus tuka all. Jässakad jalad tiba iksis, nagu neil väheldast tõugu, kitsa rinnaga tõugudel ikka. Ja kui tema ette maha kükitada, vaatab ta inimese peale heatahtlikult kauge tulnukapilguga. Justkui saadik muistsest saagast.
Kui ta sadulasse läheb, siis just temaga ma sõita tahaksin. Sõitma saab Kohalas minna 2-10 inimesega ning matk võib olla pikk nii mõni tund kui terve nädala. Üle 90 kilo nad tegelikult inimese kontidel liha näha ei taha – ehkki kirjas seisab 100. Ja Anne-Liis kinnitab, et islandi tulnukas on nii erilist liiki hobune, et tema seljas olles ei saagi aru, et tegemist on väikehobuga. Maha tulles üllatud – rohkem polegi teda või? Tunne on suurem kui kere.
Anne-Liisilt, kellega koos rõskes õhus islandlaste tukkasid sasisime ja vaatamata justkui piisavale riietusele jäise niiskuse käes ikkagi lõdisesime (islandi hobusel muide seda probleemi ei ole – ta kogub endale talveks rasva ja kasvatab tiheda karva selga, kui rasva ei õnnestu piisavalt koguda, siis seda vägevama kasuka kasvatab…), oleks väga jabur küsida, mida ta seal 6 kilomeetrit Rakvere-Narva magistraalist päevad otsa teeb. Et kui turiste pole, siis päike ei tõuse, või mis. Kui hobuemandal on hoolitseda-ratsastada-timmida enam kui 20 islandlast, on tegemist pehmelt öeldes piisavalt. Ja tegelikult pole need üldse veel kõik.
Pisut eemal on suurte hobuste koppel. Seal on Tallinna hipodroomilt pensionile, helget eluõhtut veetma toodud traavlite seas üks mära Stella Express olnud kuuldavasti legendaarselt vilgas tädi. Seal on tavatult väikese ja kena peaga soome tõugu hobune. Ja seal on ka tegelik põhjus, miks Anne-Liis Kohalas elab. Miks noor klassikaliselt ja kargelt kena naine otsustas Kohala asulas üürikorteris veeta kaunimad aastad oma elus. Riigel. Must sihvakas ruun.
“Riigel on üks täht Orioni tähtkujus. Orioni järgi pandi paika Egiptuse püramiidid. Riigel pani paika minu elu. Ta on selle mära varss, kellega ma varem Veskimetsas ratsutasin. Selge, et linnahobuste kitsikuses elamine ja kogu sealne elulaad käis mulle – nagu hobustelegi – nagunii närvidele. Aga siis kuulsin pealt, kuidas üks soomlannast tunnihobuste valija vaatas Riigelit, ütles, et see on hea suure kondiga hobune ja sobib hästi tunnikaks. Oi! Hullemat elu kui tunnihobuste oma, ju ette kujutada ei saa. Rutiin ja stress, vahelduvad kapriisid ja erilaadi oskamatus turjal. Oioi! Ja ma ostsin ta endale. Ja ma valisin endale töö, koha ja elulaadi, mis sobib ka mu hobusele. Nädala sees tekitan ja lihvin kogu siinse kamba oskusi. Nädalavahetusel käivad mõned kohalikud noored trennis.
Me ratsutame islandlastega traditsiooniliste sadulate ja stiiliga. Ehkki piltidelt ja muudest materjalidest olen igasuguseid mooduseid näinud – nahkadel ja tekkidel ratsutamist ja… Seda peab küll ütlema, et päris jooksu pealt ja kohe islandlase käest seda legendaarset tölti kätte ei saa. Õppida ja kohaneda tuleb. Islandis koha peal on muidugi nii, et väiksemate eeldustega, kehvema iseloomu ja raskema käsitsemisega isendid süüakse lihtsalt ära. Meie ei söö. Meie õpime ja õpetame.”
Ja mina hoian sel laupäeval pöialt Irisele, kelle laul ja maneer meenutab islandi tõugu Björki. Küllap kõige klassikalisem ja kindlam oleks Balkanile saata Birgit, kes on selline usaldusväärne ja turvaline artist, nagu Maarja-Liis. Ainult et tema lugu – nagu kahjuks ka isase inimese Kristjan Kasearu oma – pole piisavalt meeldejääv ega mõjuv. Kreisiraadio paroodiat ja vikerkaarelipuga profgeide paraadi lubage mitte muusika valdkonda arvata – korraks on natuke naljakas ja palju rõve, ja paluks rohkem mitte näidata, kuidas kõhukad vipid laulda ei oska ja nilbvurrudega pedro teeb püüdlikult sihukesi hääli, nagu keegi annaks talle parasjagu... Fuh. Võrdväärselt fuh on ka preili Värk, kes suudab oma totaalse möödalaulmisega viisipidamatuse metsa eksitada isegi tänavuse Kahe-takti-võitja, nii et kumbki paneb isesuunas puusse. Björki-stiilis lauluga habras ja õhuliselt indilik Iris on kogu ülejäänud krampliku meeldimise ja püüdliku ballaaditsemise, nalja tegemise ja paraadi korraldamise õõnsast ersatsist peajagu üle. Karta on, et massimaitse ei Tunne Teda Ära.
Aga eesel Jalla?
Teda ma seekord Kohalas islandlastele silma vaatamas käies ei kohanudki. Sel esimesel käigul. Võibolla teisel. Kui tahaks taas läbi tulnuk-hobude silmavaate kaugeid dimensioone tunnetada. Või kolmandal. Kui ilmselt sõitma lähen. Ja enne ei jäta, kui tölti saan. Ehkki elu on lühike ja teekond pikk, on sisetunde jaoks peibutiseks välja pandud mõned kohad, kuhu pead ja tahad korduvalt minna. Sest osa sinust jääb juba esimesel kohtumisel sinna ankrusse. 
Ma arvan, et väike must varss, kes Islandil hipodroomi-Jaanusele kingiti, näeb nüüd just selline välja, nagu Pülvür fra Kohala.


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat