Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Energiasamba filiaal Polli loomaaias


 

Loomade juurest leiab jõudu ja varju ja kõige tegelikuma tegelikkuse. Mida vastutusrikkam ja tihedam päev on inimkarja suurlinnades ees, seda arukam on end enne või vahepeal loomade seas laadida. Nende lõhn ja lähedus hoiab meeles, mis on tegelikult toimiv, tähtis ja tõeline. See vähendab hirmu inimkarja büroode-džungli, solaroid-maskide, kaamerate ja pinnapealse üksteise lörtsimise ees. Suurem osa inimkarjas kehtima pandust on tühine – kui mitte suisa väärastunud – seega pole seal sündiv ainutähtis. Inimkarja haigete reeglite keskel fungates ei saa miski päris pekki minna, sest kui asi pole eksistentsiaalselt üdini oluline, ei saa see ka juurteni jamaks keerata. Vähemasti mitte jamamaks kui ta nagunii juba on. Tsivilisatsiooni ja urbaniseerumise ühistagajärjel. Ja kui loomad aitavad sul hirmu maha võtta, pole sa krambis ja kõik lähebki palju paremini. Töötad õige kütuse pealt – ja toimid seega ka nende alateadvusele, kes loomade kaudu avalduvast tegelikkusest tühjagi ei tea. Ei mäleta, sest on loomsusest enda arvates raskelt üle. Tegelikult on lihtsalt pidetud. Pidetus teeb pisikeseks ja upsakaks. Loomadega suhtleja näeb selle läbi. Aga ei vihasta. Ei haletse ka. See staadium on juba ära läbitud.
Päeva, mis lõppes ETV “Paari” saates Marko Reikopi urban-küssadele vastamisega, alustasin Polli loomaaias. See on Tartu-Tallinn trassilt 40 kilti enne pealinna sealt maha keerata, kus teeristis miski hiidsuursinine industriaallahmoon laiutab. Logistiline monument, üksikisiku vaest tillusust rõhutav tootmis-turustus-koloss, mis on ühtlasi maailma suurim teeviit Polli loomaaia ja Tuhala nõiakaevu suunas. Mul oli ees Viimsis ühe hellal teemal loo materjali kogumine, Viru keskuses raamatu “Eedeni aed” esitlemine, Rahvusraamatukogus kahetunnine esinemine, Erich Kriegeri taksojuhiks-käimise saate ühe spontaanse lõigu salvestus, rahvustele mingi uue saatesarja promoteksti kaamerasse ütlemine… Ühesõnaga just selline üleasustatud Tallinna-päev, mille eesmärk on ühel päeval võimalikult palju ära tehes end liiga sagedastest seal-käikudest säästa – ent mis näitavad mede metropoli veel vihasema vihtlemise närvihaiglana kui ta tegelikult on. Enne selliseid parkuure tuleb end hoolega täis panna, et oleks mida anda.
Kui astud, siis anna – kui kõnnid, siis kanna. Ütleb rahvatarkus. Ja enda ette püstitatud eesmärkidejada ja keevat päevaplaani tavatseb parkuuriks nimetada muide telekorüfee Mati Talvik. Ta tsiteerib seejuures klassikuid. Oli Tähtvere-poisina Ülo Kepi õpilane. See tõik ja seik jäi kondiüdisse. Kumab praeguste teekaaslaste peale, ilma et nood teaksid, et teleguru süvakihtides tuksub teda üles ehitanud ratsutamistreeneri eluline arukus. Kusjuures kõik, kes on seal Tähtveres elulise vundamendi saanud – olgu Marko Villemson või Ene Saluri või-või-või – kõik jäävad erinevatel puhkudel Ülo-Kepi-keeli väljenduma.
Klassikaline ajakirjanik oleks loomaaeda ette helistanud, võibolla nädalavahetusel koos mõne lastegrupiga läinud ja õõnsa naiivsusega laste säravaid silmi kirjeldanud. Intuitiivne ja impulsiivne lähenemine ei eelda ette helistamist – kodus on, kes on – loomad kui peamine, ju ikka on! -, olukord on, nagu on – ja just sellisena kõige õigem. Talvel on Polli omad asutusena just ette helistamisel ja ainult nädalavahetuseti lahti. Ja loogiline ka. Samal ajal, kui Eesti kohanimedega toimuv on ikka täiega ja süvalt absurdne. Teine Polli on ju Mulgimaal – seal peab senine Peugeot’de esimüüja, ratsaspordiliidu suurkuju Toomas Rüütmann nüüd, kus väimees Toonekurg talle lapselapse ja rantjee-elu tõi, traditsioonilisi õunaaedu. Mis on jube kihvt missioon ja pühendumine mu meelest. Natuke enne loomaaeda ja selle vastas asuvat nõiakaevu on Äksi. Teine Äksi. Esimene ja teine Eesti, nõiad ja tädi Maalid… On ikka naljakas ja sõnamüstiline maa meil.
Ning ilm, mis just sel tunnil energiasamba, nõiakaevu ja maa-aluse karstijõe peal möllas, oli arvatavasti selle talve üks šefimaid. Tihe lumetuisk. Valge stiihia. Puhastusburgaa. Põhjala purgatoorium. Ainult et ilmast rääkimine kisub paratamatult kõverpeeglisse – nagu meil ju iga asja tõlgendamiseks oma isiklikud filtrid on. Ei meenuta inglasi. Tallimeest meenutab. Meie tallis kooserdab üks nendest iga küla ja talli hirmudest, kes näevad täpselt ühte moodi välja – keskmist kasvu, habemega, tegelikust oluliselt vanema näo-teo-häälega – elavad ja käituvad ka kõikjal ühtemoodi. Ükskõik, kas ta on Rõngust ja ta nimi on Vagi või on ta Audrust või Reolast ja ta nimi ei ole Vagi. Meie oma alustab eranditult alati vestlust ilmast. Jätkab ja lõpetab ka ilma kirudes. Mistahes ilm on, sitt ikka. Ja vestlusi arendab ta nii siis, kui nääpsuke perenaine Aire samal ajal boksi või kaks desitafitseerib. Või siis, kui naised traktorile haagise taha panevad. Siis sõimab ka oma saamatus alanduses ropult, sest tema salasügavuses, ilmajuttude all elab seksistlik siga ka. Kuradi eided, et mitte öelda v…ud, ja ilm ka na rõske, raisk! Freddy on teda korduvalt minema põrutanud – ja tagasi võtnud. Kuhu sel mitte-Vagil ikka minna on. Ja kust sa ikka kasvõi säärase pooletoobise sulase saad. Asi seegi. Ehkki ilm on teisel alati liiga see või ülearu too. Ja ise on ta totaalselt arenemisvõimetu. Ei märka-mõista-taipa hobustest mõhhigi, kui pererahvas kannatlikult seletab, ei võta kuulda, ürrab ikka mingeid eriti lolle seoseid-oletusi-ettepanekuid. Kui ta peale karjuda, solvub korraks – ja järgmisel hetkel on ikka rõõmus. Miski talle meelde ei jää ja kohale ei jõua – ka mitte teda ju pidevalt ümbritsevate loomade vägi ja ürgtarkus. Kõik valgub maha nagu vihmavesi, sest see ilm… Ta rikub tuju oma podiseva laiskusega ära, kui pead teda tallis iga päev kohtama. Aga kui teda pole, on ka tühi tunne ja see ilm noh…
Kasulik on teada, et väga primitiivsele küla hirmule ei mõika ka loomade lähedus. Ma arvan, et pealinna solaroididest nii mõnelegi mõikaks – ainult nad ei taipa ega mahi loomade juurde jõuda. Ja oma teadmatuses arvavad, et loomadega koos elajatel katus sõidab. Õigemini arvavad, et trend ja kuul on jätta mulje, et nad arvavad, et sõidab. Sest klaas-nikkel-plastik-keskkond eksitab arvama, justkui inimloom oleks vähem loom, loomsusest välja kasvanud, E-dega elusalt mumifitseeritud ja elutustatud. Täpselt sama loomulik, et Polli loomaaia perenaine Tiia ja tallitüdruk Aet said hoobilt ja õhust aru, miks ma sinna sedasi tuisust hoovi peale kasvasin, et loomade läheduses patareisid täita, oli loomulik ka see, et õhtul “Paari” saates ei saanud saatejuht millelegi pihta. Õigemini – polnud peen saada. Küll ta sisimas mingit matsu ikka adub – suvemaja on tal Varblas ju ja… Marko Reikop testis ja sorkis nagu saatuse sõrm just seda loomadega lävimise ja nende läheduses enese tunnetamise ja laadimise fenomeni. Tegi seda urban-inimkarja reeglite järgi. Ja oli tegelikult nii vastutulelik ja kena kui üldse olla saab. Ses mõttes, et kui inimesel tuleb raamat välja, on sellest vaja teada anda. Iga päev tuleb mitmel inimesel raamat välja – järelikult kõik ei mahu telesaadetesse. Ja kui ühes telesaates on kirjanduslõigus juba geiromaani autor Ivar olemas, peab loomaraamatu autor Murutarimutt olema mõnes teises rubriigis. Kuitahes kunstlik see raamimine ka ei oleks. Saatesse kutsumine on kõva sõna. Kutsutu saab oma asja ajada ka siis, kui temalt küsitakse, miks ta koos räpaste ja rumalate hobustega püherdab. Siis ei hakka kutsujale ütlema ka, et loomad püherdavad selleks, et puhtaks saada – nii saab puhtaks ka koos loomadega püherdaja. Kes püherdab mööda hotellide numbritube kui urban-pervode unelmatetippe, ei saa puhtaks. Vastupidi. Aga mis siin ikka öelda. Küsija iseloomustab küsimustega iseennast. Vastata pole justkui õieti vajagi – sinisel ekraanil vilksanud nägu ise jätab masside alateadvusse piiksu, et “Eedeni aed” ilmus raamatuna. Kui massid ja kassid ostavad seda, on Hans H.-i kirjastuse võetud äririsk end õigustanud ning siis saab sinna minna ka järgmise käsikirjaga. Nii lihtne ongi. Marko Reikop on soe ja õrn inimeselaps. Temaga kohtume ja lahkume sõbralikult kallistades ja kõik on hästi ka siis, kui ta peab vajalikuks vormida oma küsimused eriti kõverate raamide järgi. Mis sa teed, džungliseaduste vangid oleme ju. Linnas. Loomade seas mitte.
Nõnda et – aitäh kõigile hobuinimestele, kes mulle tele-intermetso järel siin üleval seisval aadressil kirjutasid ja muretsesid, ega ma haiget saanud. Üldse mitte. Ja loodetavasti ei teinud ka Reikopile. Oli õpetlik tsivilisatsioonide kohtumine. Sõnu polegi vaja. Nagu ka Aldo Kanepi hipodroomil asuva talli saagale (ripub siin allpool, see mägramaja keiss, mäletate küll) alles nüüd järgnenud reaktsiooni puhul. Selge, et vihase oponendi paugatust lugedes tekkis kiusatus kommenteerida. Seda enam, et seal on palju valet ja mida kõike. Aga ta kommenteerib end ju ise. Nagu ütleb kavatsetust rohkem ka tema firma nimi, mis on rattakuller või midagi sinnakanti. Ratastel on teatavasti rahvasuus need, kes on laksu all. Ja rattakulleritest on nüüd siis juba kaks tükki vennalikust Lätist kautsjoni vastu koju pääsenud. Tere muidugi, aga pilvest võiks välja ka tulla. Või ei või. Oma asi – kui vaid teistele halba ei teeks.
Oma asjaga on jällegi nii, et kui enda oma poleks enda arvates kõige suurem ja ilusam, polekski mõtet teha. Seda mõtlesin džungliseaduste vangi Jaanus Raidalit meenutades, kui Tuhala nõiakaevu juures plakatilt lugesin, et seal on Eesti vägevaim energiasammas. Raidali meelest on Otepääl. Ja iga teadjamehe sõnul on see või too taevaluukide avanemise koht veel vingem. Ikka selle järgi, mis on kõige enam tolle teadjamehe lähedal või temaga seotud on. Kuidas sa muidu kundesid saad. Ja kundedeta ei ela. Enne, kui pühakuks saanud ei ole. Aga see ei juhtu väga kiiresti. Kui üldse. Teatavasti.
Polli loomaaiale teeb nõiakaev, energiasammas ja maa-alune jõgi sellega hindamatut head, et urban-väetikesed kibelevad alateadlikust tungist samba ja rumba – arteesiavee ja vägede valitsemise juurde ning loomulikult tulevad siis kasvõi kobamisi ka loomi vaatama. Sammas toob tulijaid tõhusamalt kui mistahes ekraanidel plinkimine. Loomaaiale tuleb kasuks ka karstikoobaste peal asumine – maastik on müstiliselt muksuline. Dekoratiivne, inspireeriv ja kõik need teised võõrsõnad ka.
Seal Kata külas on zooparkimine perenaise Tiia Sieberki eneseteostus ja pühendumine. Aet abiks. Ta ütleb, et mees tegeleb muude asjadega, et naine saaks oma loomade jaoks ja heaks raha küsida. Ju on märk nendest muudest asjadest kodukal www.polliloomaaed.ee näha olevad riidekirstud ja põdranahad. Ka loomaaia hooned näitavad, et puutööga – traditsioonilise ja kaasaegse professionaalse ühendamisega kah – on seal nõiakaevu lähistel väga ja väga hästi. Kõik hooned – nii tall ja laudad kui kassa-kauplus ja pererahva kodumaja – on uued ja klaarid, puhtad ja korras, väikesed ja vähenõudlikud, aga samas soliidsed ja usaldusväärsed. Puu vägi meistri käes. Professionaliseerumise aeg. Mida ei saa samas üldistatult-laiendatult tagant kiirustada. Nii peagi veel ei kao k need konservikarbi laadsed sam-kompunn putkad, kus ju samuti täiesti edukalt ja õnnelikult hobuseid peetakse. Ja kui need pole ohtlikud ei hobustele ega loomade ligi hoiduvatele lastele, ei peagi kaduma. Las täiendavad maastikku – ja pakuvad kontrasti sellistele paigas rütmidega ilusale tervikule, nagu see seal karstiorgude otsas.
Rütmid on sellised, et kui nädalavahetusel ollakse pühendunud klientide vastuvõtmisele, siis nädala sees tiksutakse keset tuisku või mida iganes taevas just saadab, mahedas olmerütmis. Aet ja Tiia teevad sageli ja hoolikalt bokse. Jänesed-kitsed-guanakod, kes on ühel pool, pudistavad ju pidevalt. Šoti mägiveistepaari produktid kahjustaksid maha jäädes hobuste kopse. Nii käib alaline käru ja hargi ralli. Mis annab ühtlasi põhjuse loomadega pidevalt ja tihedalt kättpidi suhelda. Aet tassib loomaaia kaubamärk-loomi – milleks poniparv on oma värvikuse-arvukuse juures paratamatult kujunenud – tukkapidi ühest boksist teise. Kannab teisi, justkui kirjusid, silmi kõõritavaid ridiküle. Nii et hobuste ja ponide määratlemise tahvlil võiks olla kirjas, et väikeponi on see, keda Aet siin iga päev kummagi käe otsas kannab. Mis on väga normaalne ja rõõmus tassimine võrreldes sellega, mida toimetavad hobuseomanikud, kes tassivad oma ratsusid praegu täiesti patoloogilise massilisusega mööda Eestimaa talle ringi. Pikale veninud kaamos ajab masendusse. Enese alalhoiu instinkt käsib midagi ette võtta, et see deprekas ei tapaks. Mida muud sa ikka muudad, kui lahutad abielu, kolid Siinai kõrbe või tassid oma hobused teise talli rendiboksidesse. Pole tähtis, et on kallim kui senises. Peaasi, et tsirkuleeriks. Põhjus liikvele minna tuleb muidugi ka leida – tsutikene tüli kiskuda, jonnida ja jaurata. Ja järgmisse talli, hopsid kaenlas. Kas paariks kuuks või paariks aastaks, oleneb sellest, kuidas järgmised kaamosed südame sügelema ajavad. Ah, tsirkuleeritagu! Joostagu ühest tallist teise, kuni talle jätkub – peaasi, et ei vinnutata-vissitata.
Ja väikeponi Polli moodi on see ka, kes katsub aga redelita pööningule minna. Poni või mitte – täkk on täkk. Nii arvavad ka matsakad tori märad. Kellest üks end naaberboksi Tarzanile lootusrikkalt pakub. Kui vaid redel oleks. Märadest üks on paberitega ehk siis põlvnemise järgi toetusalune – ja teine paberiteta. Ehkki näeb täpselt sama fundamentaalne põlistorikas välja. Paberitega tädi viimane lapsuke on Casanovaga saadud väheldane-kergekene sälg. Paberiteta mammi uusim ihuvili on hakkama pandud araablase Musiga. Paberiteta käib ees – nagu ponijussidestki mitmed – ja paberitega on müügis. Selle avastasin hiljem Tiia kodukat uurides.
Mööda seda saiti klõpsides avastasin ka, et kohtumine Mister Mooduliga – loomaaedikute müüjaga, kellest siin äsja jutustasin – on mind eksistentsiaalselt rohkem raputanud kui oma talli-laste-töö vahet tiksuvas elus arvasin. Mõtlesin, et looming ja loomad, lapsed ja loomad, töö ja loomad on mu põrutuskindlaks muutnud. Aga ikkagi paneb see, kui keegi püüab sind kaubandus-vahendus-karjääri tõmmates ometi järje peale aidata – täitsa tõsimeeli arvab, et mehise toodangu Läände müümisel tõlgiks olemine on filoloogitädi elu šanss! – sunnib ikkagi küsima: ega äkki tõesti mu rahalis-asise ilmapildiga midagi viltu ole.
Minu meelest on hoopis Tiia hinnakirjaga viltu see, et ekskursioonid – nii üksi kui grupiti – on jahmatavalt odavad. Kuitahes palju ja suuri rühmi ka ei käiks, ikkagi on sissetulek selline, et… heldeke. Kuidas nad küll hakkama saavad ja seejuures veel nii reipad, säde silmis, ka on? Ratsatrenn poniga – võrreldes vankri(saani)sõiduga, mille puhuks ponipõnni ette pannes istub Tiia muide maas ja toetab põlve vastu kääbiku rinda J - on samas hinnas, mida makstakse ühekordsete juhutrennide eest ikka ja igal pool. Aga kõik muu – kaasa arvatud Tarzani paaritustasu – on arusaamatult odav. Selge, et klient rõõmustab. Klienti tuleb tänu sellele rohkem. Kliendil on koht, kuhu tulla, suuresti ka tänu sellele, et Tiia läbis sel suvel taluloomaaia pidajatele kaela kärgatanud uute eurodirektiivide nõutud paberimäe koostamise kadalipu edukalt – palkas veti, tõestas zoti jne. Ehkki vastsed nõudmised maaelu niru seisu ometi ju sedavõrd tänuväärselt parandavatele taluloomaaednikele olid rumalad ja õelad, ei läinud ükski sedalaadi turismiobjekt siiski kinni. Loodetavasti ei kujune ka legendaarne Elistvere esimeseks sulgujaks – sest riik ei toeta. Luterlaste lastelaagreid seal Saku vallas Rahula all raskeveomära Maiu laia selja taga (lugu ripub siin natuke allpool, kus mujal!), muide senini toetatud ei ole. Peapiiskop Jaan Kiiviti lesel Sirjel õnnestus nüüd aasta alguses peaminister Ansipi juures ära käia. Inimene Andrus sai aru küll, et jutuks on suveks linnatänavatelt ära toodavate laste, erivajadustega noorte, ülinoorte emade laagri rahastamine. Ent poliitik Ansip pidi mõtlema, mida ütlevad moslemid ja muud usundid ja konfessioonid, kui luterlaste laagrile raha antakse. Ei julgenud riskida. Ehkki õige põgusast riiklikust rahasüstist piisanuks selleks, et rahvusvaheline kirikuabi oleks saabunud laagriehitust lõpule viima. Ei andnud. Kuradi kurat.
Üks kuradi rahajutt kõikaeg… Aga mõelda, mis maksab toit ja kütus. Kui nad seal energiasamba kõrval lõbustavad ära tüüpilise Eesti pere – ema-isa-kaks-last – pole veel mõtet toidupoe poole minema hakatagi. Teevad ühe lastesünnipäeva – siis on ressurssi korralik poering teha. Ja eks nad seal karstikuningriigis loodavad muidugi ka poole- kuni kaheaastaseid ponimärasid müüa. 12 kuni 20 raha nägu. Toetusalune torimammi on ka saadaval. Jällegi müstiliselt soodsalt.
Minu jaoks on müstika – nagu üldse kogu rahamaailm – ka sesoonsus, millega peab arvestama iga taluloomaaed, motell, turismitalu, kuurortlinn. Kuidas nad oskavad kasvõi meie saartelgi elutargalt talveunes olla, sukasäärt mitte puttuda. Suvel ette teenimine ja talvel säästudest elamine sobib teatud inimtüübile. See tüüp peab oskama säästud arukalt seibideks jagada. Ja peab olema üdini realistlik-ratsionaalne, et neid seibe mitte ühe korraga ära raisata – lootuses, et Jumal tühja kohta ei salli, küll uue papi annab. See sesoonne liik peab olema eesti kroonist võrreldamatult parema inflatsioonitaluvusega. Sügisest kevadeni õgib infla viis kuni koguni kümme prossa su säästudest nahka – ikka oled rõõmus?! Talvised hinnatõusud ja rahakahanemine jätab krooni kevadeks alati oluliselt kõhetumaks kui ta sügisel oli. See on meil siin justkui mingi loodusseadus.
Ent tegelikult on selliseid rahajutte suisa patt ajada, kui oled äsja näinud, kuidas hobused seisavad karstikoobaste serval, kannikad vastu võimsat tuisku keeratud. Kuidas raputab oma lopsakat soengut šotlasest pullijuraks. Kuidas maitseb kuuvanuse kameruni kitse talle musi. Ja kuidas metssiga ronib oma putkast välja selleks, et lihtsalt törts juttu ajada. Midagi ei nori ega taha – inimesele otsa vaadata ja suhelda lihtsalt. Ja kevad pole kaugel. Kevadel sünnib Tiia tallis neli lapilist varssa. Kevadel sünnib uus suvi – mil teenituga järgmine talv üle elada. Energiasammas, avita!  
 


Loe kommentaare (4)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat