Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Poola Toitsi Feng-Shui


 

“Kui sa oled Poola Toitsi kohanud, siis tead Eesti ratsaspordi telgitagustest peaaegu kõike,” ütles Toivo Väike-Maarjas meie kohtingu lõpetuseks. Selge, et see ütlemine on kujundi väärtuses. Ja selge kah, et kui poolt usud, oled ikka poolega petta saanud. Nagu ikka.
Kellel iganes oma eluteel külas käid – võõrasse muinasjuttu sisse vaadates kuuled paratamatult legende, millel on teiste muinasjuttude taustal just see poolest poole fenomen man. Me keegi pole üheski teises elus ja loos visiidil käies kaitstud selle eest, et kuuleme näiteks ühe täku surma kohta legendi, mis on tegelikult pärit hoopis teise täku otsa saamise sündmustekäigust. Legendid põimuvad ja teisenevad. Meie kuulame ja usume ja teisendame neid legende igal edasi jutustamise korral veelgi. Nii võib legendaarse Lakmuse tegelik lõppemine kõhukelme rebenemise tõttu ühineda ühe teise täku kangelassurmaga märade pipardavate kapjade läbi. Ja muud uperpallid Moskva telefoni sündroomi tõttu.
Ühe täku loo jutustas ka pan Poola. Siin allpool annan edasi. Kindlasti nägid ka need sündmused teiste asjaosaliste pilgu läbi teistmoodi välja. Ent ükski surelik siinilmas pole tõe ainuomanik, nii tulebki leppida legendidega – õigemini nende üle suisa õnnelik olla. Ilma nendeta oleks mage. Veel magedam oleks ilma värvikate isiksusteta.
Väike-Maarjas on selles kohas, kust teeviit näitab Kaiu mõisa, kus huugab miskinegi vägev kaasaegne tehas ja üldse vana ja uus elu keevad paralleelmaailmade uskumatus katlas, iidne maakividest hoone. Pika maja seinal olevat hõiget “Tule ratsutama!” olen loomulikult märganud alati, kui Rakverre sõites lähenen Tarva-linnale sealtkaudu, mitte per Paide ega via Rannapungerja. Lennukas loosung on pannud miskipärast sisesilma ees kujutlema naksakaid külatüdrukuid-hobuhuvilisi, kes selle maalisid ja üles naelutasid, õhtuti-nädalavahetuseti tallis elavad ja tänu taevale – nagu kõikjal üle Eestimaa. Kus kogunevad tirtsud konservikarbilaadse talli ümber a la Äksi, kus on staabiks säärane maakividest mõisamoonakate elumaja – mis Väike-Maarja tall tegelikult on. Peaasi, et on, kõige tähtsam, et kogunevad. Ja kogu talli romantilise kujunduse – kabjaraudadest loitsupuu, vankrirattad ja muu muistne butafooria – on tegelikult pan Poola tehtud. Alaliste tirtsude rõõmuks, ajutiste möödujate paelumiseks.
Mina peatusin paelutult päeval, mil sõitsin Rakvere teatrisse vaatama Ülle Lichtfeldti mängitavat “Mina, Naine!” tükki suures saalis. Kuna väikses saalis näidatavana on ta vaatamata sellele, et 29. veebruaril – hea kuupäev, ah? – on juba 50. mängukord, ikka kauaks ette bronnitud, viidi suurde saali. Tänu juhusele. Juhtus nii, et kui Ettevõtlikke Naiste Assotsiatsioon kogunes Rakveres, pidi neile tegelikult teatrimaja suures saalis näidatama “Cyrano de Bergeraci”. Üllar Saaremäe end tookord mingil põhjusel näidata ei saanud – polnud küll Kuubal, nagu ta just äsja nüüd oli – ja olukord lahendati monotükiga. Selgus, et emand Lichtfeldt täidab ka suure saali pilgeni – ja asi viidigi täiega üle. Autor tahtis näha, kuidas see välja näeb.
Ja autorile anti asi.
Olin just lühidalt silmitsenud heinapalli kallal krõhvitsevate märade kimpu, nagu neid praegusel aastaajal kõikjal üle meie kaunilt äkase isamaa oma päevi veedab, vihm ja lörts vaheldumisi kaela sadamas, kui komistasin selle asja otsa. Järgmiseks silmitsesid märad, kuidas keegi tilkuva ninaga inimesetükk – ega’s nemad teadnud, et seesinane on keski autor… - ukerdab maas ja sikutab pooljäätanud mudast välja asja, mille nurga taha ta komistas.
Hobuseraud.
Vana ja käsitsi tehtud. Kulunud. Ja suur. Poole suurem kui see, mis Farmplanti laboris ühe väikese ausa tööhopa tillukestest jalgadest jutustab. Kaevasin välja. Panin tallinurga juures oleva, paljudest raudadest koostatud loitsupuu alla. Ja läksin mõne meetri astumise järel tagasi, ajasin raua endale taskusse. Sest tekkis sisetunne, et see saadeti täiesti otse ja ilmselt Lichtfeldti-emandale. Olgu ta pärit mistahes aastast kestahes hobuse alt ja kuulugu antud hetkel faktiliselt kellele-tahes – siin ja praegu paluti asi aktrissile viia. Et hoiaks. Kui inimene pidevalt nii metsikutes kogustes pauerit rahva peale paugatab, peab keegi kusagil kuidagi ka teda hoidma ja laadima.
Nõnna et, Toits, kui see kabjaraud juhtus sulle kuuluma, siis tea – kirjanikumutt ajas ta sisetunde ajel taskusse, pärast ostis draakonipuu ja väikese valge ämbri ja kõik see ikebana sai Üllele, ja väga õigesti juhtusid need asjad. Ehkki mingi teise ilmavaate ja loogika järgi võttes pätsasin ma ühe su reliikvia lihtsalt ära J
Arvestades Toitsi senist elukäiku võib muidugi seepeale irvitada, et sarnane tõmbab sarnast. Aga nende irvitamistega soovitaks olla ettevaatlik ja kokkuhoidlik. Me ei tea pooltest asjadest, mida meile räägitakse, tegelikult pooligi tegelikke tagamaid, millest pool omakorda…
Vägev tõmmu täkk jooksis taamal korde peal. Silmini tõmmatud mütsiga suur tüdruk jooksutas teda. Tulijaid vahtima jäänud täkk komistas vabahüpete takistuse otsa ja keeras mööbli parinal totaalselt segamini. Tühja kah – ei heitunud, vaid oli ikka rõõmus ja edev.
Tallist väljus roosa kampsuni, suurte juuste, prillide ja nohuga naine ning ütles, et see on tema täkk ja tema tütar. Olid teised otsekui järjekordne tõestus ratsaspordiliidu Siimu nendingule, et hobundamine on perekondlik haigus. Selle mööndusega, et Reelika viiest lapsest vaid üks, see keskmine tütar, koos emaga rasket ravimatut hobutõbe põebki.
“Ismail on läti sporthobune. Ses mõttes täisvärk, et türgi nimega hobuse sees on prantsuse ja oldenburgi verd, nii et ehtne lätlane,” naeris Reelika, kes nägi välja, otsekui elaks siin tallis – tegelikult elab poolteise kilomeetri kaugusel. “Läksime tütrega teda Lätti alguses lihtsalt vaatama, aga tagasi tulime muidugi koos temaga. Sellepärast, et tema kõrvalboksis olev poolvend oli poole kõhetum ja isetum ja tegi võrdlusvõimalust pakkudes võrratut müügitööd.”
Reelika tütar lisab, et Ismailil on tohutu ego. Täkuna peavad nad teda selleks, et munatustamine tema vurtsu vähemaks ei võtaks. Selles tallis on täkku suhteliselt lihtne ja turvaline pidada ka, sest pealik on oskaja, majapidamises on veel täkkusid – näiteks tori-saarlase jupsakas ristand, kelle omanik unustas kõigepealt boksirenti maksta ja nüüd on hobuse enesegi unustanud, mis ei tähenda, et šefil pahasti läheks, seltskond on hea ja elu ilus ikka, tühja sest omanikutropist, mehed! - ning pealik elab liiatigi alaliselt kohapeal ka.
Elabki.
Tall on rajatud mõisamoonakate majja. Boksid on kunagiste tubade koha peal reas. Esimene tuba paremat kätt on pealiku oma. Esimene tuba vasakut kätt on vets-vannituba. Ja nende kahe kambri peale kokku on tekitatud kodu, mis pakub kõike, mida üks küpses eas vanapoiss siin ilmas vajab. Kui kolm kuni kümme tüdrukut sõitma tulevad, saavad samades kambrites ühest küljest sooja ja pissile, teisalt on otsekui Toitsil külas. Iga asi käib seal nipiga – nii vanamoodne kohvikeetmise pliit kui kempsiine loputuskast – aga käib!
Ja pealiku esimene kohtamine võib mõnevõrra nõutuks võtta.
Istus teine tihedas kange tubaka suitsu pilves, hõlmad eest lahti, ümmargune kõht süles ja lahmakad tätoveeritud pildid rinna peal. Oli külalise üle siiralt rõõmus. Ühest küljest aval, nagu väike poiss – teisalt lõpetas iga oma siirusepaugatuse kokkuvõttega, et jõuaks veel enne surma seda ja teeks veel enne otste kokkutõmbamist toda. Ise on alles 53aastane. Aga nii palju on juhtunud, justkui oleks korraga mitu elu elanud. Kuna kõik need juhtumised pole just väga roosilised olnud, on tükk tervist nahka läinud. Teise tüki on ampsanud kärakas, mida karmide juhtumiste pinnalt ikka rohkesti rindu rebima kiputakse. Nüüd on mees kohal ja paigas ja palju õnne noortele inimestele, kes tema peetavasse talli ilmatuulte eest varjule pääsevad. Mitte et tallimees oleks ingel – ossakurat, vastupidi! – aga palju näinud ja kogenud sell on arukamalt hooliv ja eetilisemalt pühenduv kui korras tseeveega kenad kodanlased.
Meenutagem, mida liidu ja niidukiga Siim siin heade treenerite kullahinnalisusest rääkis. Toits on üks nendest hindamatutest. Hobustega tegelema ja lapsi ratsutama õpetama sündinud – ehkki muude asjadega on, nagu on.
“Andetumat ratsasportlast kui mina, pole maailmas olemaski. Ma olen lapsest saadik hobustega tegelnud. Suure osa elust – kui ma just parasjagu vangis pole olnud – olen elanud tallis. Dünamo talli peal oli mu oma tuba, Väänas Pagari juures elasin tallis, Kauna juures olin kah tallivaim. Siin olen kah üks hobustest. Nii ei saagi ma öelda, et ma hobuseid armastan – kuidas sa armastad midagi, mis kuulub su olemuse juurde rohkem kui isiklikud ihujupid.
Vangis istusin umbes kümme aastat sellepärast, et ma olin elukutseline korterivaras. Rummus istusin. Ja isegi ei mõtle nüüd tagantjärele luisata, et olin mingi dissident ja vabadusvõitleja või et prokurör ja kohtunik olid ebaõiglased. Kõik oli õige – mina olin varganägu ja kinni istusin õige asja eest.
Kuna ma ratsutamises täiesti andetuna ikkagi väga püüdsin, rikkusin selja ära ja haige seljaga oli üheltmaalt võimatu korteriakendest sisse ronida. Sellepärast olen nüüd kannapöörde teinud ja enam ei varga. Seda enam, et nii suure kõhuga kui minul, akendest sisse enam ei mahu ka. Ja ei taha ka. Ja eks ma olen nende vanglas tehtud tätokate pärast nägurit ka näinud. Praegu on nad moes ja maksavad palju ja on omaette kunstiliik – sõnum sees ja võistlused nende vahel ja mis kõik. Aga vanglast tulles on sulle elulugu nende tätokatega ikka liiga otse rinna peale raiutud,” tunnistab Toits. “Pärast vanglat mõtlesid vana Villemson ja teised gurud mind ratsutamise abil raja peale tagasi aidata. Et hipoteraapia või nii. Aga lõpuks ütlesid nad ausalt, et mul tuleks need kohmakad ja tundetud käpad otsast raiuda, et ma nendega sadulas nii palju lollusi ei teeks. Ja mida teraapiat mulle, kes ma ainult hobustega koos elada tahan ja oskangi, see sadulas kõõlumine enam teha võiks?
Vaata selle treeneriameti ja ise ratsutamisega on sama asi, nagu sukkpükste müümisega. Ega see, kes sukkpükse müüb, ei pea neid ilmtingimata kandma. Mina olen sündinud lapsi õpetama. Ja nende jaoks võistlusi korraldama.”
Nõnda kui president Siim ka ise tunnistab, pole alaliit tema ja Riina kaksikisikus tegelikult tipptasemest väga masside juurde jõudnud – iga räämas taidlus-ratsa-rikkaks teeb spordiala marki maani, aga samas kõikjale kontrollima ja appi (veel) ju ka ei jõua. Toits joriseb ka, et liidust pole talle seni tulu tõusnud. Möllab oma jõududega, et teha asju, mida tema sisetunne õigeks arvab. Enne surma. Kuni otsad kokku tuleb tõmmata. Nagu ta iga jutu lõpetuseks refrääni laulab.
Pan Poola jõud on MTJ ja Feng Shui. Päriselt ka. Feng Shuiga on sedasi, et suurel rinnapiltidega mehel on moonakatemaja megapaksust seinast moodustunud aknalaual rahakirst, selle all peegel ja kõrval küünal. Usub, et toimib. Ma usun ka. Peab toimima! MTJ on tegelikult MTÜ. Naiivselt ürgloogiline ja intriigide-x-failideta eluterve Toits läks just pärast seda, kui me oma eluteedel kulgedes teineteise jaoks kohtumiste teivasjaama moodustasime, notari juurde oma firmat “Kaarma karikas” moodustama.
“Talli omanik on tegelikult Madis Niinemets. Endine prefekt. Võmm noh. Ei, selles pole midagi imelikku, et pätt ja võmm ajavad ühist asja – oleme ühe süsteemi mehed. Teine teiselt poolelt. Ja saatusekaaslased ses mõttes ka, et Madis teeb Soomes sama asja, mida mina siin. Miskurat? Ei tühjenda kortereid, ptüiptüiptüi! On soomlase tallimees. Teenib raha, millega oma talli üleval pidada. Ja mina olen tema tallimees.
Madis on kõikaeg ära ja mina siis teengi oma MTJ-i, et sellega tallile elu ja hingamine, ümberkaudsetele lastele väljund ja motivatsioon anda. Kuni hing sees püsib.”
Poola Toits tahab Kaarma karikasarja abiga ja jaoks – eks need asjad ole vastastikused – rajada korraliku parkuuriplatsi, mini-derbi raja, kohtuniketorni, külalisteruumid ja mida kõike veel. Mitte eriti palju, kusjuures. Maneeži ega muid taolisi värke üldse ei taha. Aga selle eest saab tema võistlustel olema kõik nii, nagu väiketallide võistlustel ammu räägitud ja unistatud on. Esiteks on igal lapsel mitu starti. Mis tähendab, et kui sa oled mitmesaja kilomeetri tagant kohale tulnud, ei lõpe kogu rõõm ja lust sellega, et hops tõrgub esimese stardi esimese takistuse juures välja – ja nägemist. Lisaks kordusstartidele on Poola koostatud juhendis ette nähtud ka vigade parandused. Kui üks esitus läheb miskipärast pekki, saab kohe parandada. Vist kolm oli neid šansse, mis eluülikoolis südamesuuruse doktoriks koolitatud mees lastele annab. Kui vähegi sponsoreid õnnestub koguda, annab lastele bensiiniraha ka. Et kohaletulekukulude pärast ei jääks õige asi ajamata ja olemata. 
Toits kirjutas sellise kirja:
“Lugupeetud tulevane suursponsor
Olles suursponsoriks meie poolt läbiviidavale ratsaspordi võistlussarjale “Kaara karikas” toetate igati kohalikke noorsportlasi ning olete suureks abiks võistlusväljakute rajamisel. Võistlussari “Kaarma karikas” toimub kord kuus kolme kuu vältel 1. juunist 1. oktoobrini 2008. Pluss pidulik hooaja lõpetamine finaaliga.
Igal etapil toimub neli erineva raskusega parkuuri, iga parkuuri võitjat autasustatakse rahaliselt pluss suursponsori nimelise karikaga.
Igal võistluspäeval tagame suursponsorite igakülgse reklaami. Lipud-logod-plakatid.
Sponsorid leiavad kajastamist ajakirjanduses – Horsemarket, Oma Hobu ning Virumaa Teataja.
Igal võistlusel tagame suursponsorile VIP-kohad.
Hooaja lõpus saadetakse kõigile suursponsoritele kirjalik teatis, mis sisaldab läbipaistvat aruandlust annetatud summa kasutamise kohta.”
Tehke järele – ilmselge asi nii lihtsalt ja keerutamata ära öeldud.
Kes tahab raha anda, annab keerutamata ka – ja kes anda ei taha, ei anna kuitahes kaunikõlalise sõnavahu peale ka.
Sulle, Toits, väike vihje – parandasin Su pöördumist siia tippides mõned kirjavead ära. Enne kui rikkurite juurde kosja lähed, paranda oma variandis ka. Mõjub soliidsemalt. Ehkki epohhiloovalt tähtis see vist tegelikult polegi.
Tähtis on, et pan Poola viib meie alaliidu poliitikat täistalla ja kõigi nelja jalaga ellu – sport massidesse, lapsed talli, tallides toimuv võimalikult pettumuste ja intriigide vabaks!
“Piisab sellest, et hobused ju ikka tõrguvad ja ratsanikud tahes tahtmata kukuvad. Kukutakse ikka alla, mitte üles – ja kes kukkumist kardab, see ärgu üldse sadulasse ronigugi. Sest jumala kindel on, et kukkuda tuleb ka. Nagu ütles ratsaspordi korüfee Fadejev – elus tuleb kõike ette, ainult perse jääb taha, ja perset – vot seda peab hoidma. Fadejevil endal oli vanuigi polster püksis, et perse kestaks. Mina oskasin kinnimajas oma perset sellega päästa, et magasin, ahter seina poole,” itsitab Toits. “Nojaa, aga samas viib alla kukkumine ühtlasi ju ka üles. Iga kukkumine vähendab eufooriat, kohendab enesehinnangu tegelikkusega kooskõlalisemaks ja õpetab õppima. Ma tahaksin sulle ka vähemalt ühe kui mitte mitu tundi anda. Järgmine kord, kui siit mööda sõidad, võta aega. Panen su selga, teeme trenni!”
Just. Ma tahaks ka seda. Õppida tuleb inimestelt, kellel on kogemusi ja kes oskavad õpetada. Ja kelle seltskond on humoorikalt ja salavalulikult elutark. Talli au ja uhkust, täkk Loxleyd vaadates arutleb Toits näiteks, et tema on kah ses mõttes nagu täkk, et ei tea täpselt, kas ja kui palju tal lapsi ja lapselapsi olla võiks. Üks mis kindel, oma elus on ta ära joonud nii oma kui ka lapselaste portsjoni viina. Mistõttu tervis ongi kohati selline, et iga teema lõpetuseks tulevad kaduvikujutud.
“Miks nii suur osa hobusemehi nii kole hirmsasti joob? Mina ei tea, justkui oleks tarvidus mingile teisele, hobusemale tasandile tõusta või… No kuidas sa lähed täkku paaritama, kui grammid sees ei ole. Kaine peaga hakkaks ju ise ka naist tahtma, aga või siis minusuguse eluloo pealt seda saaks. Parem purjus olla ja pooleldi astraalis oma kosmoses kooserdada,” teab pan Poola. “Mis täku paaritamisse puutub, siis kõige hullemlugu mu karjääri jooksul juhtuski paaritamise käigus – aga lahenes hästi. Suuresti käraka abiga, mis seal salata. Paaritasime Väänas üht mära tolle Verso de Paulstraga, kes oli siin vahepeal Pagari au ja uhkus. Mära pani tagant üles, mehikesele vastu rinnakorvi. Ühe kopsu lõi täiega kinni. Teisega ikka ahmis õhku. Ma elasin päevi hinge vaakuva Versoga ühes boksis. Valvasin ja hoolitsesin, jutustasin ja lohutasin. Pagar käis vahepeal tühjaks saanud konjakipudeleid uute vastu vahetamas. Siis tuli tundide kaupa kõnnitamist, kui mees juba jalul püsis. Eks selle aja jooksul sai tollele täkule kogu maailm kokku jutustatud. Ta oli minuga enamasti nõus.
Ei teagi, mis Verso praegu teeb. Ju ta üsna tühi on. Aga äkki ei ole ka. Neid vanu isaseid ei või iial teada. Näe, mina ka tiksun, ehkki mitu korda olen peaaegu maha surnud. Viina kätte osalt ikka jah, kuidas muidu. Nüüd enam suurt ei joo, sest alatihti tilgutite otsas olla ja kuulata, mis kõik kahjulik on, ei viitsi. Noorena jood kolm päeva ja ühe põed. Vanana jood ühe päeva ja kolm päeva põed. Ja siis tuleb tilguti ja manitsused. Päh, ei taha, parem ei joo.”
Märad ümber talli heinapallide kallal, Toits ja teised täkud-ruunad tallis oma plaani pidamas. Et kuidas karikasarja jaoks raha saada. Ja kuidas sari nii korraldada, et kõik võimalikult rahul ja rõõmsad oleksid. Küllap peab pan Poola siis suveks uued proteesid ka soetama. Praegu pole justkui vaja. Teistele ruunadele-täkkudele võib vabalt ka proteesideta naeratada. Aga kui suve jooksul rohkem inimesesorti rahvast Väike-Maarja ümber ringlema hakkab, peab hambad suhu ostma. Eelmised proteesid kadusid umbes nagu hernesupi sisse või kuhugi sama sõgedasse kohta. Ja ma arvan küll, et tulevastele suursponsoritele esitatavas läbipaistvas aruandes võiks täiesti vabalt ja teenitult olla ühes reas kirjas hobusemehe hambaproteeside ostmine. Neid on vaja nii söögi seedimiseks – et kestaks, noh – ja inimestele naeratamiseks. Neid, kes näevad välispidise naeratamiseta naeratust, pole ju siinilmas väga palju. 
Nende juures, kes naeratavad seespidiselt ning nõiuvad peegli ja küünlaga raha, tuleb aga targu õppimas käia. Milleks nad muidu meie sekka säärase õpetajasoonega sündisid – soonele tuleb väljund anda. Ehk nagu hüüab silt talliseinal: “Tule ratsutama!”


Loe kommentaare (5)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat