Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Äksi uus nõid


 

Äksi uus nõid
Kati Murutar
Kes-kes selles majakeses elab? Täpsemalt – kahes majakeses. Üks putka on silmnähtavalt hobuste ja teine inimeste oma. Tartu-Jõgeva maantee ääres Äksis on juba mõnda aega hobuseid ja nende pidamisega seonduvat kraami näha olnud. Hobustel on väike vähenõudlik bangalo. Ja avarad koplid. Takistustega treeningplats. Päevinäinud treiler. Silorullid ja heinapallid. Inimestel on kombineeni ehk siis tuuletõketeni valmis ehitatud viilkatusega majakene – ja õigupoolest kõik. Kogu lugu. lähemal vaatlemisel selgub, et hobuseid elab selle leidliku, plaatidest ja sobivatest tahvlitest kombineeritud tallikarbi sees ja ümber kümmekond. Inimesi on poolenisiti ehitatud majas täpselt üks. Aga selle eest alati. Iga ilmaga. Harva seltskonnaga.
Kui õues on mõni muu ilm, on kõik see Äksi ümbrus nii Saadjärve poole kui mõõdukate kuplitena Tartu poole lainetava maastiku suunas vaadates meeliülendavalt maaliline. Lõputu plärts sodib kõik halliks ja rõskeks. Nii maastiku kui meeleolu, nii vaadeldava kui vaatleja. Korduvatel möödasõitudel siginenud uudishimu – kes-kes selles majakeses elab? – innustab peatuma. Jõuad sa siis ära oodata, et päike käib kõrgemalt, kõikjal lödisevad mudaojad taanduvad ja autoust avades vallandub rõkatav linnulaul. Mõne kuu pärast saab see kõik just nii olema. Lubab elukogemus oletada. Praegu on, nagu on. Autost välja astumine üks paras enese sundimine on.
Aga eks kuramuse suur osa elust olegi üks lõputu iseenese ahistamine. Kui teeks, mida tahaks, ei tuleks eriti nilbete ilmadega ju üldse voodistki välja. Loeks raamatut – kui sedagi. Ent siis jääksid sündmused juhtumata ja kohtumised toimumata. Tegevusetus ajaks endaga tülli. Tegevusetus ei koosta elulugu. Mis elulugu see ikka on, kuidas sa puhkasid ja mängisid, sõid ja essusid. Nii et – ennast ahistades muudkui maanteele, aina punktist A punkti B. Kusjuures just need A ja B vahele jäävad juhuslikud kohtumised moodustavad väärtuslikema pagasi, olulisimad õppetunnid, millest mõtlemisainet jätkub kauemaks. Kaua kavandatud asjaajamiskohtumised hajuvad kiiresti. Spontaansed suvatrehvunksid toovad eluteele teivasjaamadest silmapaarid, milles peegelduva maailma kohta võib liialdamata joriseda ilmatüdruku loitsulaulukest: “Sa oled see, kes jääb…”
Äksi motelli vastas oli kimbuke märasid väikese asjaliku talli kõrval heinapalli kallal ametis. Omavahel külgi kokku surudes, et tuul ja vihmasagarad seltsis segasemalt talutavad oleksid. Tagumikud treeningplatsil haigutavate takistuste suunas. Ühel märadest oli uskumatult nõgus selg. Veidras kontrastis supersulnilt voolitud jalgade ja noore näoga. See mära sai vaatamata erakordselt nõgusale seljale ülevaatusel oma ilusate liikumiste eest ikkagi kõrge hinde – selgub siis, kui selle majapidamise ainus inimene end tuule ja vihma kätte sunnib. Ühe sundus sunnib järgmist. Tulija vallandab ebamugavuste ahelreaktsiooni.
Enne inimeste kohtumist tuleb veel kohtumine talli taga müttava kena tõmmu täkuga. Ja mõistatamine, kui palju võiks olla neid kabjalisi, kelle olemisehääled kostavad klobinal-müginal läbi hobubangalo seinte. Inimene, kes pooleli ehitatud ja poolenisti alles ehitamisjõudsat kevadet ootavast onnist väljub, on nappi kasvu naksakas mees. Habemega ja sügavalt läbipaistvate silmadega. Säde silmade põhjas lubab teda vabalt salamisi Äksi uueks nõiaks pidada. Hobulausujaks vähemasti.
“Mina siin teen ja pean jah. Elangi nendega koos. Enno on mu nimi,” sirutub tunkede kohalt soe terekäsi. “Hobused on Tõnu Ostrati omad. Paar töös olevat on Niitväljal. Ülejäänud elavad siin. Ma kah.”
Ostrati hobustest tuntuim oli veel mõne aasta eest sugutäkk Lakmus –kõhukelme lõhkes x kohas. Mis siin nüüd enam nutta, uued tulevad peale. Asendamatuid ei ole. Maailm on karm, aga ebaõiglane. Ja maailm on sikisakiliselt informeeritud ka. Samal ajal, kui Enno peab siin Tõnu hobuseid ja Kukulinnas on Trei omad, liigub Tallinnas kuulujutt, et Gabrielsson ostis Saadjärve taga kõik üles. Enno pole ühestki traavlite-Gabrielssonist kuulnud ega teda või traavlikasvandust kusagil siinkandis näinud.
Enno elab üldse konkreetselt ja kindlalt oma mullis. Hooldab ja sõidab hobuseid, kellega koos elab. Tutvustab suurt tiinet mära ja noori suhtlemisalteid varrekesi-sälukesi, nagu oma peret. Ainult veidi läheb vaja kujutlusvõimet, mis paratamatu pori ja taeva abiga kasvanud talvekarva maha arvab – ja võib aimata, et väga ilusad loomad on.
“Eks ma pühin iga päev harjaga suurema sita maha – kes ei tahaks puhast talli ja klanitud hobuseid. Aga meil on siin selline vabapidamise snitt, et märad ja noored käivad oma tahtmise järgi talli ja välja. Tervised on korras ja loomad tugevad. Ega vabapidamisel hobuseid ülearu harjata võigi, kui karv ja selle vahel olev looduslik sodi välja kammida, hakkab külm,” teab Enno. “Ainult jalgadega on jama, sest need siitkandi savised maad ei lase lumeta talvega pinnast mitte kunagi ära kuivada. Selge, et üle kõige ootan ma kevadist päikesepaistet ja linnulaulu – aga praegu lepiks päris rõõmsalt ka korraliku lumega ja kuivendava külmaga. Lõputu plärts tekitab preid ja muid jalgade põletikke. Pasane väljanägemine, mille vastu säärases kliimas keda kuraditki teha pole, ei ole eluohtlik. Eks see mudas püherdamine ole ju neil loomulik hooldus. Aga jalad lähevad hukka. Võiad ja salvid teisi – aga salv kaob savilöga sees kohe ära. Põletikud, leemendamised – võeh!”
Niisuguse ilmastikupaine juures on kangesti veider ja elukauge lugeda mõnd sakslaste või soomlaste kirjutatud hobundamise käsiraamatut, kus soovitatakse ratsude pepusid ja nokusid, silmnägu ja udarat sooja vee ja erivahenditega pesta, palsamit sappa-lakka pihustada ja mis kõik. Selge, et tsiviliseeritud tallides nii käibki. Aga vabapidamisega väikekasvandustes käib teisiti. Ja elud ongi üksteisest kauged. Ühest elust teise üksteist kritiseerida ja õpetada on inimlik – aga võimatu.
“Nädalavahetuseti käivad meil Tabivere lapsed ratsutamas. Põhiline lemmik, kellega sõidetakse, on Hermeliine – näe, see suure tiine mära ja tolle nõgusa seljaga tüdruku vahel. Suvel käiakse iga päev. Ma, jah, juhendan ja õpetan. Ja hea on, et nad käivad. Muidu mul inimestega suhtlemist ei olekski. Naine elab väikese poisiga linnas vanema poja juures. Mugavuste pärast. Ma olen siin käepäraste vahenditega praeguseks jõudnud ainult ebamugavused valmis ehitada. Kui suvega majaehitus edeneb, siis tuleb naine kah siia.”
Naisest on praegu ainus märk roosa, volangidega kardin lõbusa isetehtud putka akna ees. Putka on otsekui sümbol muudkui ehitavast ja üha midagi-kedagi ootavast Eestist.
“Põhiline, kellega minul siin peale hobuste suhelda, on Tiit ja Veikko. Tiit käib aegajalt nende sindrima jalgade pärast läbi. Määrin-süstin mõistagi ise, aga kui mõni jalg on väga paistes, tuleb vaatab manu. Veikkot kutsun värkima. Olen ise küll apsest saadik hobustega teinud ja olnud ja eks ma sätiks need jalad ise ära ka. Aga esiteks on hea tugev tunne, kui iga päev asjas olev spets seisusid vaatab ja tööd teadlikult, mitte huupi teeb. Teiseks on ausalt öeldes hea, kui kasvõi värkimise pärast on põhjust teisele inimesele helistada, oodata, mõned tunnid koos olla…”
Üldse ei imesta, et keset Äksi asulat võib inimene nii üksi olla. Seltsiks kirikutorn ja hopsid. Silmades salajane särts, mis läbi uduilmade, padukate ja plärtsu siinsest rantšost kuhugi kaugemale ei kära ega sära.
“Ostrati jaoks on hobuste põlvnemised ja sugupuud, teaduslik aretus ja järglaste kvaliteet hästi tähtsad. Minu jaoks on nad sõbrad, kellega rääkida. Kas inimene, kes hobusega kõneleb, on lollakas? Ei, hoopis sellel, kes ei kõnele, hakkab katus sõitma,” kinnitab Enno. Mis Ostrati enese sugupuusse puutub, siis tema vanaisapoolne sugulane Ülle Luik, neiupõlvenimega Ostrat, on Ruila all Muusika külas ju samuti hobusekasvataja.
Enno aga on näide tegelikust elust. Õpetlik peatükk sellest, kuidas kõik siin ilmas oma kohale asetub. Ja kui naiivsed selle asetumise taustal on kõik kõrval- ja eemalseisjate nõuanded ja hinnangud. Enno ootab nõiapilguga üle Äksi-ümbruse kuplite libistades lund. Hobuste jalgade pärast. Väljanägemise pärast muidugi ka – ilusam vaatepilt hoiab tuju tublima, siis ei hakka katus sõitma.
Aga kui külmetab, siis tuleb jäämägi. Mööda mudagi veab auto end napilt asfaltkallakust üles – kui jäätab, siis on täitsa läbi. Sellel, kellel on. Ennol ei ole autot, tema ei rehkenda jäämägede omadusi rataste ega mehhaniseeritud hobujõudude järgi. Siin kehtivad elusate hobuste jõud ning ühe väheldase, aga omas elemendis, sitke ja teadja mehe vägi.  
 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat