Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Siim Nõmmoja liidu ja niidukiga


 

“Igasugune tühjalt ja ohtlikult ambitsioonikas asi ei ole treener,” ütleb Eesti Ratsaspordi Liidu president Siim otsustavalt. “Samuti ei ole igasugune kuut, millest isegi sõnnikuhunnik on kõrgem, tall. Ja ilma oskaja instruktori ning korraliku väljaõppega hobusteta stiihia ei ole ratsamatku pakkuv turismitalu.
Me oleme Riina Pilliga kahekesi nagu Bobi ja Robi Eestis meie spordiala liidu suhteliselt tublisti üles töötanud. Vähem kui kümne aastaga on mõnesajatuhandese eelarvega alustanud ühendusest saanud aastas päris mitut miljonit suunav tuntud ja arvestatav organisatsioon. Nüüd, kus Nations Cup, International Horseshow ja teised meie liidu vapiüritused on nelja jalaga maas, on aeg üldist pilti puhastama hakata.
Väiketallide rahvas võib muidugi õiendada, et nemad küll pole märganud, et neil liidust mingit kasu oleks. Me alles hakkame tõsisemalt näoga nende poole pöörduma. Ehkki neid koduseid talle ja hobustega turismitalusid kasvab metsade vahele, nagu seeni – muist nopitakse olelusvõitluse käigus kaardilt ära, osa jääb. Ju me järk-järgult nende jääjate juurde jõuame ka.
Samas teeb iga stiihiline nähtus – olgu isehakanud “treener” või ui-ai olmega “tall” – meie liidule marki. Selge, et igal moodustisel pole mee alaliiduga vähimatki pistmist. Ent isetegevuslaste “teenuse” tõttu umbse elamuse saanud inimesed arvavad ikka, et ongi nii. Näevad telekas ülekannet mõnelt meie suurvõistluselt ja mõtlevad samas alateadlikult – teadagi, ma proovisin voh selles tallis tolle juhendajaga kah, ja näe, mis juhtus. Kips võeti alles hiljuti ära…”
Et räpased ja oskamatult organiseeritud nähtused oma pusimisi ratsateenuse pähe ei saaks pakkuda, selleks hakkab liit üha ulatuslikumalt ja reeglipärasemalt talle kontrollima ja atesteerima. Selge, et ühe mütsi alla tunnustatud rajatistel on võrreldes metsikutega olulised eelised ja boonused – muidu ju ei viitsitaks kõrgeid kontrolle kutsuda. Ja et trenni ajal kusagil nurga taga kohvi ja sigaretti nautiv tegelane, kes võistlustel hüsteerilisi “järeleaitamisi” sooritab, laste peale karjub ja loomi kolgib, ennast treeneriks ei peaks, selleks on üha rangem tarifitseerimine. Liidu kodukal on üsna põhjalik teave treenerite õppe ja neile “tõutunnistuste” andmise kohta. Peatselt saab ikka tõepoolest, mitte ainult formaalselt, olema nii, et väljaõppeta – aga selle eest väga õhku täis minapildiga – nähtused ei pääse nii riskantse ala juurde sorkima, nagu on ratsutamine. Hobune on teatavasti suur - ja ka kõige stabiilsema isendi puhul – ettearvamatu loom. Oskamatu “treeneri” juuresolek jätab suure looma seljas turniva lapse või muidu algaja masendavalt abitusse olukorda. Lapsevanemad, kes lükkavad oma võsukesed kontrollimata kvaliteediga “talli” juures autost välja, ei teagi sageli, mis seal sünnib. Seda muidugi, et loomade juures värskes õhus ja liikumises olemine on igal juhul parem kui lõputult arvuti juures koogutamine või enese tänavaelu igasuguste vormidega ohustamine. Ent järelvalveta ja-või oskusteta olendi katsetuste käes pole lapse õhtute sisustamine ka just päris see.
“Selge, et Bobil ja Robil ehk siis meil Riinaga pole kahekesi just väga lihtne igale poole jõuda. Arvestagem, et Saksamaal töötab ratsaspordiliidus näiteks 130 inimest, kes on kõik nii hõivatud ja koormatud, et neile tuuakse lõunasöök kärudega suurde büroosse – pole aega majast välja minna. Millise koormusega võime siis meie kahekesi olla? Ent küll me jõuame järk-järgult igale poole. Need suured ja kulukad vapiüritused, mis teevad alaliidule üleriigilist ja –maailmset mainet, hakkavad mitmete aastate töö tulemusel paika saama. Edasi keskendume selle kirju maastiku harimisele, mis moodustab Eesti hobukultuuri harrastuslikul ja sugugi mitte elitaarsel tasemel. Eelarvamused on teadagi sellised, et ratsasport on üldiselt ja ainult miljonitega žongleeriv eksklusiivne ala. Tegelikult saab trennilapse pere alguses – kuni väljaminekud piirduvad trenniraha, saabaste-sapsude ja kaska varumisega – teatavasti kuus vähem kui tuhande krooniga hakkama. Oluline on, et igas tallis ikka tõepoolest seda kaskat – ja soovitavalt ka turvavesti! – nõutaks. Kulukamaks läheb teatavasti iga spordiala siis, kui tulemused tõstavad harrastaja edasijõudnuks. Siis hakkab vaja olema võistlusriietust. Pajud lapsed norivad vanematelt endale oma hobuse välja. Ent harrastajate ratsasport kui niisugune ei eelda ju tegelikult oma hobust – piisab turvalistest professionaalsetest tallidest-treeneritest. Nende lauskontrollini jõuame aja jooksul.”
Igaüks siin ilmas jõuab sinna, kuhu talle saatusest määratud. Aja jooksul. Erinevat teed pidi. Aga kindlasti nii, et õige ala ja seltskond tuntakse eksimatult ära ka siis, kui teadlikult pole taibatud selle suunas pürgida. Ja üsna kindlasti on elus oma kohale jõudnud tegija eemalseisjate ja võhikute silmis alati liiga teenimatult ülearu rikas, eks ole. Ehkki tegelikult on soliidne triiksärk ta elementaarne töövahend – abinõu, mitte eesmärk.
Siim (43) hakkas lapsena Tartus Tähtveres asunud ratsabaasis trennis käima. Enne legendaarset Ülo Keppi treenisid teda eriti vana kooliga ratsarügemendi mehed. Siim sai äärmiselt klassikalise ratsutamise ja ratsastamise baasi, mille juurde kuulub ka fundamentaalne ratsaspordi eetika. Enese ja hobuse, kaaslaste ja maailma nägemine nii adekvaatselt, et minapilt ei saa isetegevuslikult paigast põrgata. Klassikaline ratsakoolitus välistab ülbuse, julmuse, eputamise ja kõik need praegu, - trennide pähe pahatihti õhu müümise ajal -, lokkavad rämedad nähtused.
“Tõeline treener peab olema oma missiooniks sündinud. See on anne, mitte hõlbus väljaelamise koht,” teab Siim nii oma treenereid meenutades kui praeguses tegijatevalikus ringi vaadates. “Üks kujukas näide sündinud treenerist on kasvõi Marko Villemson. Tema eeldused tippspordi seisukohast on nii ja naa. Ent sellist selge tunnetusega, sooja ja oma mansa vaimu loovat isiksust nagu ta on treenerina, annab ette kujutada. Ta on täiesti sündinud treener. Selle tajuvad väiksemate eeldustega, aga suuremate ambitsioonidega rivaalid ära – ja üritavad ta kasvõi netisõjas ära tappa, kui ta inimeste loomuliku rotatsiooni korras talli vahetab,” pahandab Siim eestlaste netti-kolinud väiksuse ja väikluse pärast. “Täiskasvanud inimeste jaoks on ratsasport pigem individuaalne ala – kogunetakse küll võistlusteks-üritusteks-sündmusteks, aga argipäev on isiklik ja intiimne töö hobusega. Laste jaoks aga on ümber treeneri isiksuse koondunud kamp ju kasvukeskkond. Sealt “noorloomade karjast” tulevad tema suhtumised ja ilmavaade.”
Siim on selles üsna veendunud, et oskamatult õhku rajatud hobustega turismitalud, mis praegu oma juhuslikkusega määrivad Eesti hobumaastiku maine plekiliseks, kaovad üsna pea. Mida rohkem juttu ja telesaateid, hobuüritusi ja harrastajaid meil on, seda vähem võimalusi jääb stiihiaks.
“See periood saab üsna kiiresti mööda, kus suvaline talunik ostab ajalehekuulutuse järgi paar tundmatu taustaga hobust, paneb nad lehma juurde lauta või klaasakendega kõrvalhoonesse elama ning hakkab “teenust” pakkuma, et sõna otseses mõttes ratsa rikkaks minna. Turist läheb nii teadlikuks kätte ära, et ta ei ole nõus suvaliselt metsas mürgeldama,” usub Siim. “Aga vast ei kaldu meie suhtumised ka teise äärmusse. Hulljulge lajatamisega alustanud said kasvõi advokaatide-Ameerika näitel teada, et mujal maailmas püüab teenuse pakkuja kliendiga sõlmitava lepingu sisse hõlmata kõik võimalikud vahejuhtumid ning igasuguse vastutuse enda pealt ära tõsta. Nii hulluks meil juriidiline värk vast ei lähe, et kui ratsaturist kukub maastikul, sest hobune ehmatas metskitse peale ja sooritas sööstu, siis hobuse omanik papib. Sel juhul peaks Margus Kangur ju maksma juhul, kui Poncorde sõitja maha poetab – ja Kruuda peaks Klettenbergile maksma, kui hobune komistab-ehmatab ning sõitja seepärast selga nikastab.”
Juriidiline värk on Siimule pehmelt öeldes tuttav. Ta tegi pärast hobustega veedetud lapsepõlve ja enne hobuste juurde tagasi jõudmist üsna pika juura-haagi. Ühest küljest võib arvata, et Nõmmojade dünastiast ei saanudki kedagi teist kui juristi kasvada – tema isa on olnud teenekas kriminaal-miilits ja ema uurija. Teisalt läks Siim Tartu Ülikooli juurat õppima hoopis inertsist, sõbra kannul. Mitte vanemate sunnil. Töötas päris põhjalikult pankrotihaldurina, et teada, kui sobimatu see ala tegelikult talle ikkagi on. Siimu kursavend Arno Mägi võib küll üsna haljalt elada ja avalikkuse ees rõõmsalt naeratada, ent Siimu jaoks oli pankrotihalduri elu nii negativistlik ja kasinalt tulemuslik, et ta poleks isiksuslikult katki minemata seda ala enam päevagi rohkem talunud.
“Pankrotipesades tuhnimine on läbinisti negatiivne ala. Saavutad selle sobramisega karja vaenlasi – sinuga pole rahul ei võlgu jäänu ega võla nõudja – ja paki pabereid. Keskmiselt õnnestub kannatanule pankrotiaugust tagasi saada 20%. Endale saad selle raipekulli tööga nässus närvid,” teab Siim.
Saatusest endale määratud ala juurde tagasi jõudis ta kaudselt samuti läbi pankrotivärgi. Kui Luunja suurhooned omanikku vahetasid ning Urmas Raag ja Sven Shois ratsakooli rajasid. Siim on üks mitmetest isiksustest, kes naaseb hobuste ja ratsaspordi juurde, sest asjaolude kokkusattumisel tekkiv soodne pinnas vallandab latentsena püsinud hobuhaiguse taas.
“Saksamaal – seoses tiheda ja eduka koostööga kipun seda maad iga asja näiteks tooma - on kõigi asjade kohta õpik. Tõlgime liidu algatusel köidehaaval kümneosalist ratsutamisõpikut (neid köiteid, muide võib vaadata siin Dietzi-Marika loo juures olevatelt piltidelt hobukaupade profi käes! – KM). Eesti hobuinimeste jaoks ongi ainumõeldav seda nii soliidsest kohast ja tasemel tõlkida. Kes tahes meie oma tegijatest õpiku koostaks – igal juhul moodustuks sel juhul vastasleer, kes püüab tema saavutuse ära keelata, mutta tallata, ta sõimuga ära tappa. Parem tõlkida.
Ja tõlkimist ootavas saksa sarjas on ka üks teatmik hilja alustanutele ja-või ratsaspordi juurde tagasi tulnutele. See muutub ka Eestis – kasvõi mu enese näitel – üha massilisemalt aktuaalseks. Hilja alustanutele ja kambäkkijatele tuleb rahulikult selgitada, et ambitsioonid saavad neil olla väga teistsugused kui noortel vihastel meestel. Eripärade tunnistamine ja tunnustamine väldib pettumusi,” teab Siim. “Eks seda tuleb ka tunnistada ja tunnustada, et hobustega tegelemine on perekondlik sõltuvushaigus. Kui üks pereliige – olgu see laps või ema – voorib pidevalt talli vahet, ei jää keegi tema kodakondsetest hobuteemast puutumata. Tallis hakkavad peagi nii trenni kui võistluste ajal end ilmutama pea kõik pereliikmed. Iga vähegi toimiva talli juures on reeglina mitmeid selliseid peresid, mis omavahel moodustavad kommuuni. Ratsutavate laste vanemad. Või vanemate lapsed ja sõbrad-tuttavad. Niisuguste hobutelgsete koosluste moodustumine on meie ala tugevaim külg ja lootus. See tasakaalustab neid lõputuid intriige, mis kipuksid muidu ratsarahva põhitunnuseks kujunema.
Ei põllumajandusministeeriumis ega PRIAs, mille juht Jaan Kallas seisab ometi hobuinimestele mõnusasti ligi, ei saada ühegi meetmega hobusekasvatajatele vastu tulla, kui nad omavahel nii lõputult-lootusetult-inetult kaklevad. Veisekasvatajad panevad seljad kokku ja saavad kõik vajalikud toetused-soodustused. Hobusekasvatajatele oleks Euroopast ja maailmast samuti abi ja tuge võtta küll ja küll. Aga omavaheline närimine – mida minnakse tegema ka ministeeriumi ja PRIAsse – tingib selle, et näiteks suurhoonete rajamise finantseerimise seadusse saab kirja “välja arvatud hobusekasvatus”.
Eks hobusekasvatajaid peetakse lisaks nende ettevõtmisi torpedeerivale intrigeerimisele ju ka lubamatult rikkaks ringkonnaks. Mullegi öeldakse, et teil on ju Kruuda seal liidus, mis te veel tahate. Aga mõistuslik ja teadlik inimene peaks ometi oskama liidu liikme ja liidu rahakottide erinevust märgata – nagu on erinevad asjad ju ka inimese ja tema firma rahakotid. Rüütman ja Hääl osalevad ühiskatlas oma võimalustega juhul, kui see on ka neile tagasisidemena midagi tagasi toov.”
Et oleks, selleks ongi Siim ja Riina oma tööga. Lähiaja suurim töö, mida ratsaspordiliit ette võtta kavatseb, on Eesti hobuste registri moodustamine. Kui praegu on EHSil oma ja ESHSil oma ja oma ja oma, siis liit on loomas ühte ja üldist ja ühist registrit. See välistaks olulise tülide ja intriigide allika – kumb on seltsim ja kelle hobused on hobusemad, kelle kasvatajad tegijamad. Kui liit võtab ühe suurima põhjuse ära, vähenevad ehk ka lapsikud tülid.
“Ma isiklikult imetlen ja austan nii Raido Kollomit kui Andres Kallastet. Mõlemad on fanatismini pühendunud entusiastid. Väsimatud ja tublid mehed, nii et iseäranis Kollomi puhul on lausa jahmatav, kui meenub tema eluiga passi järgi. Kõike, rohkem, ise!” tunnustab Siim. “Jälgin huviga ka neid tädisid, kes nüüd Petsi-varjupaika rajavad ja üldse oma küpses eas eneseteostust ja pühendumist loomades leiavad. Kellele hobuste kasvatus-aretus, kellele sport – ja kellele pärast oma laste suureks kasvatamist ja enne lapselaste sündi või ka oma laste kõrvalt loomade aitamine. Tiiu Saag ja Lara Larsen said nüüd siseministeeriumilt hobuste ja koerte varjupaiga rajamiseks kolmveerand milli stardiraha. Üks ehitusfirma aitab kuuldavasti ehitusega. Edasi jälgin ma huvi ja inimliku osavõtlikkusega, kuidas nad ikkagi majandama hakkavad – mismoodi hädas loomi leiavad ja oma keskusse viivad, kuidas loomade toidu, ravi ja hoolduse eest maksavad, mida nendega edasi teevad. Kuna meil siin pretsedenti pole, on huvitav jälgida.”
Muide, üsna mitu aastat Inglismaal elanud ja töötanud kirikuõpetaja medõest proua Helen Lust ütleb, et Petsi varjupaik meenutab väga olemuslikult ja põhjalikult neid, mida ta on Albioni saarel näinud. Kuivõrd Helen on daamide tegevust teraselt jälginud, peab ta vajalikuks pidevalt nende ettevõtmist annetus-ülekannetega toetada – on usaldusväärne asi, millega ennast siduda. Jajaa, reisimine arendab – usaldagem avamaailmast toodud kogemust, mille peale rajada usaldus!
Mis puutub Siimu enese rajamistesse, siis tema elab viis aastat tagasi alustatud ja nüüdseks üsna valmis saanud majakeses keset üht Luunja-lähiste põldu. Ehkki ta on olnud elupõline korteriinimene, ei kujutaks ta nüüd enam ettegi, et hingaks värsket õhku kusagil kuuenda korruse rõdul keset grillivaid Gogasid ja vaidlevaid Vovasid. Asi pole mitte suurelisuses, vaid valmisolekus selle nimel rügada ja jagada, et oleks oma kodu, ukseesine muru ja privaatne olemine. Selge, et vanemate rajatud ideaalilähedases keskkonnas üles kasvanud lapsed hakkavad kõrvuti elama nendega, kelle lapsepõlv möödus suurmaade vahel tühjadel kividel. Ent endale ja oma lastele tuleb ikkagi oma oaas rajada. Nõmmoja oaasi üks liige, kes resideerib Luunja ratsakooli tallis, on noor läti sporthobune – oluliselt hullema iseloomuga ja raskemini ümber käidavam kui Siim teda soetades lootis ja kavatses. Aga nüüdseks on lätlane juba poolteist aastat tema perekonda kuulunud.
Kes või mis on siinse jutu pealkirjas leiduv “niiduk”? Poni loomulikult. Kevadest sügiseni näsib ta Siimu kodumaja ümber muru, talvel on lätlase läheduses tallis.
Liidu ja niidukiga Siim ütleb, et töö ja tublidusega võid endale ja oma lastele küll inimväärse oaasi ehitada, aga paratamatud külaskäigud “tavaliste inimeste” juurde toovad karmilt maa peale tagasi. Sõida üks päev mööda Tallinnat ühiskondliku transpordiga – ja sa muutud iga hetkega järjest väiksemaks, abitumaks ja kurjemaks. Või jää haigeks.
“Meie riigis on praegu mingi eriline stagnatsioon. Küündimatud ja mugavad, keskpärased ja ülbed inimesed on erinevates eluvaldkondades võimul ning püüavad loogikavastast, tagurlikku olukorda konserveerida. Üks ilmekaim valdkond on meditsiin. Pruugib sul haigeks jääda, ja sa näed, kuidas võimul olevad küündimatud stagnandid on tekitanud olukorra, kus riigi ja erameditsiin on nagu kaks erinevat planeeti. Kui õnnestub kuluka, ent inimliku ja kvaliteetse erameditsiiniga asja ajada, jääd emotsionaalselt terveks. Kui satud riigimeditsiini konveierile, siis… Ootad kusagil koridorides tunde, jooksed kusepurkidega teadmata suunas, lased nooremal medpersonalil end mõnitada ja tallata – kuidagi peavad nemad ju ka oma olematute palkade juures lõbutseda saama. Kui sa õdedega läbi ei saa, siis abi ei saa – ei polikliinikus ega haiglas.
Olen just tänu riigimeditsiinile kogenud, mis juhtub inimesega, kes n…itakse nii põhjalikult läbi, et temast jäävad järele väikesed vihased killud. See inimene vajubki õhtul õllekest libistades mingit rõvedat võsareporterit vaatama. Kui tal enne olidki huvid ja pürgimused, siis asutused ja liiklusummikud, alandus ja pettumused pihustavad kõik ära. Maksimumprogramm on mõistagi kogu Eesti välja aitamine sellisest masendavast stagnatsioonist. Miinimumprogramm aga iseendale ja oma armastatud alale inimväärse oaasi rajamine.”
Otsekui kinnituseks Siimu arutlemisele veetsin pärast temaga koos Tallinnasse sõitmist ja maanteepikkust vestlemist päeva pealinnas ilma oma oaasita. Eks oma auto ole ju näiline turvakodu ja privaatsuse mull, kuhu ühest asutusest teise leekides vahepeal lõõtsutada ja end kokku korjata. Kui autot ei ole, kappad lapsevankriga ühest büroopilvelõhkujast teise, logistad poristel-vaenulikel tänavatel. Õnneks tulevad neil abituks-väikeseks tegevatel tänavatel pisteliselt vastu meeldivad tuttavad, kes annavad oma naeratuse ja sooja jututörtsuga jõudu vähemalt sel päeval edasi kesta.
Käsitsi-jalgsi mööda Maakri-Tornimäe büroopilvelõhkujaid kakerdades imestasin nende lõputute solaroid-ufode üle, kes meie absurdikoridore täidavad. E-kirjatsi-telefonitsi oma erialaasju ajades suhtleme ühtede inimestega. End ihulikult bürootornidesse kohale vedades satume aga solaariumipäevitusega tegelaste sekka, kelle mask ei võimalda aimata, miks ja mida nad seal korruste vahel toimetavad. Just äsja näitas ETV “Pealtnägija” Tornimäe metroolikus paranormaalias pildistatud tundmatuid objekte, mida püüti seostada pilvelõhkuja alla jäänud kalmistule takerdunud kodukäijatega. Mina pildistasin seda büroohoonet ennast kui eksistentsiaalset abnormsust – peab olema ikka väga kõva kuju, et selles keskkonnas normaalseks jääda, iseendana fungata ja oma tegelikku teed ja sihti mitte ära kaotada.
Tegelik tee ja siht on issanda ja Eesti Ekspressi kirjastuse abiga ühe vahepeatuseni jõudnud. Läbi suve siin Horsemarketis ilmunud järjejutt “Eedeni aed” võttis äsja raamatu kuju. Horsemarketi tegijatel koos ratsaspordiliidu omadega on aga ees pikk tee ja uued sihid, millest saame teile peatselt täpsemalt rääkida. Hoidkem põnevust ja pauerit üleval! 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat