Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Ratsastajad Nuiamäel – varupere apokalüptika ootel


Nädalavahetuseti erinevates tallides peetavad võistlused annavad ühtse hõimu tunde. Seda nagunii, et nii takistussõidu kui ratsastamise võistlused annavad ratsutajatele väljundi ning võimaluse testida nii enese kui hobusega tehtud tööd, pluss teadmise, mida ja kuidas ja kuhu edasi. Samas ilmutavad nädalavahetusetised võistlused kõikjal üle Eesti neid väikestes metsatagustes tallides harjutajaid, kel on põhjust koos treenerite ja emadega näitama tulla, et kodustes väiketallides tehakse sama tõsist ja tulemuslikku tööd kui suurtes ja tuntud keskustes. Kusjuures piltlikult öeldes põõsast välja ilmuvad nii ilusad noored neiud, netilt lille löödud ja hobused patsi pandud, et isamaa varjatud ilu teeb neil võistlustel liikuvat rahvuslikku rikkust vaadates lihtsalt õnnelikuks. Ühise hõimu tunne saab seda ehedam, mida jubedam on ilmaennustus. Kogunetakse kasvõi prognoositud apokalüpsise kiuste. Ennustatav stiihia ühendab veel enam, testib tegijate tõsist tahtmist ning kinnitab, et see just on tõeline elu ja hobuinimeste väärtuslik varupere. Möödunud nädalavahetusel, mil anti päris karm tormihoiatus ning kollameedia kujundas üldist meeleolu kolme aasta taguste orkaani-tagajärgede vaadetega, ei jäetud ühtki võistlust ära. Lubatud tuuleiile, jäidet-padukat ja taas tuppa kippuvat suurvett trotsides pandi treilerid taha ja tuldi. Küll kuidagi ikka saab. Kui inimesed ajavad õiget asja, siis taevas halastab. Nuiamäe tallide ja maneeži katused kohisesid ja lekkisid ning külalishobuste võõrustamise nimel välja saadetud oma hobused läksid tuule-ähmiga jooksu küll, aga see just asjale erilise energia andiski. Võrtsjärve tagant Liivaku tallist olid Anne ja Nicolai tulnud viie hobusega, ilusad inimesed ja hobused oma kõige nooblimas kujunduses tulid Tartust ja Põhja-Eestist. Ja mis puutub õige asja ajamise ülendavasse väesse, siis seda kehastas pererahvas emand Piia ja vana Maisa isikus kõige õpetlikumalt. Kaunis Piia oma poisipõnniga ning tunkedes, elujõust ja tervisest pakatav Maisa näevad välja nagu illustratsioon väitele “hea on, kui osatakse elada, veel parem, kui elukunsti valdamise tulemused kanaliseeritakse õigesti ning eriti hea, kui eladaoskamise tulemused ehk siis jõukus ei riku inimest”. “Piia on meil siin tööde juhataja ja mina olen universaalne abitööline,” teatas vihmast tilkuvates tunkedes Maisa, keda rahvasuu nimetab tükkis Tuula Taunoga Viljandi omanikeks. “Me teeme ise kõik tallitööd ja heinad, korraldame ise kaerad ja sõnnikumajanduse. Tormiks oleme kah tehniliselt valmis. Selle valmisoleku sättis saatus meile juba tegelikult kolme aasta taguse orkaani eel. Tookord katsetasime siin oma tallis ja maneežis nafta jõul töötavat elektrigeneraatorit. Huvi pärast võtsime proovida – ja kohe kadus kõrgepingeliinidesse kukkunud metsa tõttu siitkandist kaheks nädalaks elekter. Ümberkaudsed tulid meilt paistva valguse peale vaatama, mis ime meil sünnib. Tänu genekale saime tegelikult lihtsalt tallitäie hobuseid joodetud, ilma et pidanuks kogu jõugule käsitsi vett vinnama – ja saime nad osalise valguse käes maneežis liigutatud ka. See pole mingi luksus, vaid enese ette valmistamine eriolukordadeks – ja kriisist välja tulemine tänapäevaste vahendite abil. Milleks need vahendid ju leiutatud ongi. Seda, et kaks nädalat jõude seisev tallitäis ratsahobuseid kujutab endast päris tõsist ja mitmetasandilist kriisi, teab ju iga vähegi hobuseid tundev inimene.” Kes oma äriga teenitava hobustesse suunab, see on õigel teel. Kes ise reaalset talli- ja põllutööd teeb, sellel paistab timm toonus kogu hoiakust ja elurõõm silmadest. Tegelikku tööd tegev eduinimene kinnitab iga hingetõmbega, et edukus ei tähenda seastumist. Emand ja isand, kes naudivad tegelikke tööriistu ja tõsist andmist, on hobuseasjanduses tõusnud hobitamisest kõrgemale ning näitavad ette, milline peaks välja nägema eestluse elujõud ja keskklassi pauer. Mis puutub koolisõitu, siis ratsastuskunst on ühest küljest kõige alus – sellest ei tohiks ideaalis mööda hiilida ühegi ratsutamisala viljelejad takistussõitjatest kestjateni – teisalt on ta kõrvaltvaatajale mõistatuslikem. Seda küll, et kohtunikud hindavad hobuse ratsastatust ja ratsaniku istakut, sõidetakse ette antud skeeme ja täidetakse oma võistlusklassi raskusastmega ette nähtud ülesandeid. Ent palju tõelist toimub koolisõidus ära kõrvaltvaatajale nähtamatuna. Mida nähtamatum, seda tegelikum. Seda tegelikku olid seekord Viljandimaal Ärma jõe ääres püüdmas: L0: Maiken Lepiste ja hobune Rebecca, Erkki Hõim ja Dogomis, Annika Õkva ja Hjaelmbergs Pinocchio, Jonna Juhola ja Mani Mekkeri, Kadri Tammistu ja Rallija, Kätlin Kuuspalu ja Corrodale, Johanna Sokka ja Saturn III, Ret Kerro ja Amorita, Maken Lepiste ja Princess Leia. A3: Johanna Sokka ja Saturn III, Peter Nicolai Skjoldby ja Luke Skywalker, Birgit Nurmik ja Rufio, Erkki Hõim ja Dogomis, Jonna Juhola ja Mani Mekkeri, Kätlin Kuuspalu ja Corrodale, Grete Laarmann ja Ants, Reet Kerro ja Amorita. A4: Reet jänes ja Bianka, Meeli Lehtsaar ja Donette, Kristiine Miilen ja Forstrad, Kriste Kosseson ja Bairon, Maiken Lepiste ja Ramses, Susan Kaleta ja Pilgrim, Annika Jõemaa ja Wella, Liisa Roasto ja Forchalija, Sander Palmiste ja Pilgrim, Reet Jänes ja Ramzes, Grete Laarmann ja Ants, Marleen Jõemets ja Freddy, Lizette Vetik ja Tuisu. Lubage jätta pingerida pingutamata. Eranditult kõik, kes platsile tulid, said kogemuse, tagasiside ja ilmsed vihjed edasimineku suundadeks. Mis aga puutub sellesse varupere fenomeni, siis Maiken ja Rebecca on hoburahvale ammu teada Liivaku talli promoplakati pealt, Maiken kannab Pärnu-Marika maale toodud saapaid ja on üks Oxfordi-Taani Jamesi õpilasi. Nicolai on sedavõrd mehine ja šikk härrasmees, et võis endale lubada topograafilise pusa ning seepeale öelda: “Me eksisime sassi – järgmine kord panen sadula külge gps-i, siis ei juhi hobust sassi.” Annika on lihtsalt meie treener, seega mitte ainult varupere, vaid päris pere liige ning kuivõrd ta võistles Anne Rohtla venna Andrese hobuse Pinocchioga, on ka too taanlane koos kõige endaga seonduvaga pere liige. Kui õpilased näevad treeneri võistlemist ning saavad koos võistleva õpetajaga teada, millised on tema ratsu eripärad ja nõrgad kohad, on õpilased võistlusi vaadates saanud eriti laadiva lisatunni. Soomlaste pandavate naljakate hobunimedega – ja sellega, et nad tükkis kõigi oma veidrustega hästi sõidavad ja võistlusi võidavad – oleme oma laiendatud peres juba ammu harjunud. Ja mis võiks olla parem moodus nädalavahetuse veetmiseks kui oma mitmete tallide kõige-lemmikumate hobuste ühe korraga samas kohas nägemine? Näe, kahe laubatärniga võrratu Rallija (Nuiamäe oma 12aastane kaunitar) kõrvuti Miss Liivaku ehk Princess Leiaga, selle harmoonilise nukuhobuga. Ja Tääri-mamma uhke Bianka kui igaõhtune armsam ja elu sisu, kellele võistlus on teiseplaaniline väljund. Erkki Hõimu ja tema eriliselt nõtkuva-painduva tagasillaga Dogomise etteaste jälgimisel tuli meelde ta kompanjoni Arturi Puhjast päästetud läti ratsu – huvitav, kuidas tal läheb? Igatahes hobuste erinevuste, isikupärade ja ainulaadsustega läheb sedamoodi, et igasugune hobune läheb. Antsu perenaine kurtis küll, et tema õuespeetav tiheda aluskarvaga musimumm näeb läikivate ratsude kõrval välja, nagu nässu, aga see ei tee teda põrmugi pahemaks ega sõitu sandimaks. Just sellise nässu nägemine julgustab väikseid tüdrukuid. Kui ma hoolega harjutan ja trennis tublisti töötan, tulen ka oma hobusega laiendatud varupere kogunemisele, sest minu hopa pole nendest suksidest siin üldsegi viletsam – nii mõtlevad väikesed tüdrukud neil hõimu-üritustel. Ja nende koerad sõbrunevad teiste kaasasolevate koertega. Ühe võistleva piiga emaga kaasas olnud neljakuise beagle’ipreili nimi on kõigi passis-leiduvate moodustiste kokkuvõttena muide lihtsalt Kati. Hirmus armas on olla kellegi nii pehmelt plisseeritu ja soojalt reipaga nimekaim. Kuivõrd ka sepa-Aadi oli oma muheda lõõbiga kohal, oli apokalüptikat trotsiv kogunemine ikka tõesti täiega õnnestunud. Tal on ilmselt õigus, et ka keskealised ratsasporti tulijad või pärast pikka pausi kammbäkkijad peaksid hakkama Eestis, nagu mujal tehakse, oma mahedalt ambitsioonituid võistlusi korraldama. Mis need emad ja treeneritädid vahivad niisama platsi ääres ja teevad piigadele võileibu – seenioride-kammbäkkijate ring oleks varupere piknike hingelis-eksistentsiaalne täispank. Õigus. Ja kuna torm ei tulnud kardetult kole, ei pea hoburahvas olmelisi haavu lakkuma, vaid võib kodusel liivaplatsil järgmisi ja järgmisi samme astuda.


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat