Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Futukas marsruudil kopsik-röntgen-kopsik – tehtud!


“Digitaalne liigeste pildistamise tehnika on väga halb asi,” ütles Tartu suurloomakliiniku hobustearst Uve surmtõsiselt. Moodsa diagnostika võimalusi laites kiites. “Sellepärast, et sellega on nii lihtne ja täpne hobuste jalgade sisse vaadata, et selguvad ka need vead, millest varasema veterinaarse diagnoosimise tehnika ajastutel aimugi ei oleks olnud. Hobune oleks elanud väikeste liigesevigadega, mis ei põhjusta longet ega nähtavat valu, kümme aastat või kauemgi. Väike kild või muu häire selgunuks müümise ajal, kui oleks vana klassikaline röntgenpilt tehtud. Kuna nüüd on jalgade sisemuse pildistamine nii lihtsaks muutunud, selguvad ka nihked sagedamini – ja sellepärast tundub, et hobuste jalad on aretuse käigus läinud viletsamaks kui kunagi varem. Tegelikult ei ole ju – pisiasjad tulevad lihtsalt välja.” See, et must noor tori-trakeeni mära Futurama ei armasta kopsikusse minna, ei tulnud varem välja seetõttu, et Haagelt, kus ta ühes metsatalus muretut lemmiklooma elu elas, saabus ta Lätikülla Saarmide talli jalgsi. Omanik Terje palub lahkesti kestvusratsutamise meistril Erle Ojal Futukat sõita ning asi see siis Haagelt Unipiha kanti kesta ei ole. Treilerisse minemine kerkis päevakorda seoses järjestikuste leidudega tagasillas. Kõigepealt avastas söör Kubre oma pediküürisalongis, et tütarlapsel on kabjakiilu mädanik. See sai taku ja tõrva nüüdisvastete tubli toppimise tehnikas paari nädalaga kenasti ära ravitud. Seoses millega mära hakkas kenasti teise poolde kuuluma. Ses mõttes, et Kubre sõnul on pooltel hobustel meie kliimas see sunniku kiilumädanik. Mädanikuga pool. Ja puhas pool. Sedasi siis ühest poolest teise. Aga lisaks tekkis kannaliigese ümber vesi. Ja kuiväga ka ei tahaks seda seostada jala üldise põletikulise protsessiga, viitab vesi kannas reeglina sellele, et liiges on kildu visanud. Kui on kildu visanud, peab pildi tegema, et vaadata, kuidas kild lahti-kinni on ja asub – ja otsustama, kas võtta või jätta. Kas lasta luu küljest eraldunud liistakul rahus olla või opereerida see välja. See otsus oleneb sellest, kui paigal ja kahjutu kild on, mida hobuselt oodatakse ning kuidas visatud kild looma liikumisele mõjub või ei mõju. Oma tallinaabrile teed ikka transat. Lisapõhjuse Futuramale taksot teha andis ka kokkusattumuste jada – mu eelmine, bernhardiinide sünnitusmajaks osutunud Peugeot’ kaubik on nüüd Terje mehel, kes sõitis sellega ühtlasi minu mehe autole tagant sisse. Ja nii edasi. Ainult et esimesel katsel läks vussi. Ehkki teine hobune, kellega Erle sõidab, kannab nime Fiasko, tegi esimene kliinikussesõidukatse meile ühise fiasko. Keegi meist, kes me Futukat peale püüdsime pusida, polnud varem loobunud. Aga nüüd kasvas mära maasse nii heaga kui stekivihistamisega, kruttis end kordede vahelt küljetsi treiku kõrvale, juba peale läinult istus sealt uuesti välja – ja nii jäigi. Kolm tundi liikumist värskes õhus oli kõik, mis me sellest üritusest saime. Seekord pani fakiir-Tiit Futurama peale. Tessu, perenaine Terje tähendab, seletas, et lükkas trapiga teise sisse. Kuidas? Nagu Münchausen? Tõstis ise trapil seistes õhku nii hobuse kui enda? Aga sedasi Terje ütles – tõstis trapiga sisse, kui mära täpselt sama moodi maasse kasvada üritas, nagu esimesel katsel. Täpselt nii selliseid jurakaid kopsikusse saabki, tagasiteel tegime kliinikuõuel samamoodi – pärast selgitan. Kliinikus selgitas peaarst Kalmer hommikuteretama tulles oma enese lonkamist sellega, et lehm astus jala peale. Kõlab nagu nali. Loomaarstide elus mitte. Loomaarstide elus oli sel päeval hoopis põneva leiu päev. Tapamajast oli tudengitele õppimiseks toodud preparaate, ehk lihtsalt öeldes lehma osi. Lehm, kes kas mingi jalavea või udarahäda tõttu oli vaatamata tiinusele tapamajja saadetud, kinkis tulevastele vettidele uurimiseks aga eriti huvitava leiuga emaka. Seal oli kaksik-tiinus, mille üks loodetest tükkis kollaskehaga oli kenasti normis, teine aga nässus kollaskehaga koos aborteeruma hakanud. Pildistasin loomulikult üles. Eriline juhtum ju. Ja kui tihti me ikka lehma emakat ja umbes viie sentimeetri pikkusi looteid näeme. Sellises staadiumis ei meenuta Maa evolutsiooni kõiki faase läbiv loode veel kuigivõrd veist – temast võib saada samahästi jänes või pärdik. Hommikuses suurloomakliinikus võib aga saada veelgi meeleolukaid elamusi. Päev, mil Uve Futuka jalga diagnoosis, oli ühtlasi seemendamise kursuste päev. Erinevas eas – üsna küpsed tädid-onud ka grupis – tulevased tehnikud jahmerdasid sama arst-õppejõu juhendamisel, kes kaksik-tiinusele tähelepanu juhtis, lehmade saba all. Õppelaudas olid õpilased kätt pidi õlani õppelehmade sisemuses, et õppesondidega õppesperma emakasse toimetada ja õppevasikad hakkama panna. Kuuldepilt oli lurts-puuks, nagu sellistel puhkudel ikka – veistest need, kes parasjagu indlesid, aga sellise ennelõunase erootikaga igati rahul. Mida oli näha õnnelikult püsti aetud sabadest. Niisuguse elulise naturalismuse taustal tundusid kõrvalruumis ravil või diagnoosimisel olevad hobused eriti esteetilised, ilusad, arukad, puhtad. Ehkki tegelikult on sellised hinnangud inimkeskselt piiratud ja suhtelised, arvatagi. Futurama kõrval boksis mügises paistes tagajalaga kaheksakuune varss – seoses õues pidamisega eriti lustakalt karvane ja sõbralik. Kuni triitmentideni. Endaga midagi teha enamus varrekesi teatavasti ei lase. Ja kuigi Futuka sugused parimas eas daamid lasevad küll teha, eelistavad vetid ka neile enne röntgenisse kõnnitamist rahustisüsti teha. Aparatuur on nii kallis, et ükski profülaktiline jalahoop pole teretulnud. Futukas sai Uvelt oma kaifi kaelaveeni suts-ja-valmis sujususega. Varsale pidid soome piigadest tulevased veterinaarid mokapööra panema. Uve ütles, et kui ähmis hobune kaela punnitab, on väga suur tõenäosus kõrvuti asetsevate kaelaveeni ja –arteri vahel eksida ja arterisse sattuda. Sellele võib järgneda šokk, hobuse pikalikukkumine ja mahasuremine. Ja see võib juhtuda kuitahes vilunud veti käes. Mistõttu on parem klassikalise valuvõttega kael paigale saada, nii et arteri ja veeni vahel eksimine võimalikult vähe tõenäoline oleks. Küllap karvane põnn õpib kasvades triitmente mokapööra ja rahustita taluma. Nagu me kõik oleme uskumatuid asju taluma õppinud… Paar põhjamaist kaunitari, kes koos eestlannadega loomaarstindust õpivad – näh, meie vettidenappuse juures on Soome lahkuv kõrgharidus nagu narrimine: tahate neid loomarste? aga ei saa! - panid trankvilisaatori mõjumahakkamist oodates Futuramale suurauad, mille abil sai hambad üle vaadata. Need olid üsna kenas seisukorras niigi, aga pärast jala pildistamist ja enne uinuti mõju lõplikku kadumist käisid soomlannad reipa rohusööja kiksid siiski raspliga üle. Kui nende tööd üle kontrolliv Uve nalja viskas, hoiatasid tulised soomlannad, et neil on raspel käes, ärgu jamagu. Et kiiretoimelise – ruttu hakkab mõjuma ja siva kaob – ravimi toimel hobune ei jamaks, kõnnitati ta boksist röntgenisse niimoodi, et targu toetati ka sabast. Veega kanda pealt vaadates nentis Uve, et tavaliselt näitavad sellist pilti traavlid, kelle liigeste sidemed saavad ratsudest väga erineva koormuse. Digipilt – see sunnik, mis nii lihtsalt ja täpselt neid vigu näitab, millega loendamatud hobused vanasti rahumeeli oma elu ära elasid – paljastaski killu viskamise. Sai tehtud mitu võtet erineva nurga alt ning võrdluseks teise jala sama liigese pilt kõrvale. Kild mis kild. Aga kenasti paigas. Küll oma muhu ja vee juba ära tekitanud – aga siiski suhteliselt ohutult väike ja nihkumata. “Kui tegemist oleks ratsuga, kellelt oodatakse tippspordi taset, oleks ilmselt mõistlikum see kild eemaldada. Kuivõrd longet ega valu ei ole, siis harrastustasemel hobust operatsiooniga ohustada vast mõtet pole – operatsiooniga kaasneb alati ja inimestest olenematult septitseemia oht ja narkoosi riskid. Kuu aega liigutamata seismist ja küsitav kasutegur sinna juurde,” aitas Uve otsust teha – sõitja Erle kandis omanik Terjele telefonitsi tema töö juurde kõik prod ja contrad ette. “Lisaks on ainuüksi materjalide hind sellise lõikuse puhul vähemalt seitse tuhat. Lisandub kahe arsti töö ja muud kulud, mistõttu omanik peab oma erialatööga hobuse jaoks teenima järjekordse kümme kuni viisteist tuhat.” Mitte et rahast kahju oleks. Aga milleks traumeerida ja riskeerida, kui kild harrastustasemel tegutsemist ei sega, eks ole. “Selliseid vett ja põletikku vähendavaid aineid, mis niigi halvenenud liigese-ainevahetust veelgi häirivad, me kasutada ei saa. Edaspidi võib kaaluda süstega happe lisamist liigesesse. Praegu aga lihtsalt jälgida,” kõlas Uve soovitus. Sõrgatsiliigesest soovitanuks ta killu pigem eemaldada. Nüüdsel juhul aga lasta loodusel ise toimida. Nõnda et tegelikult oli nii leid kui lahendus ju kena. Nuga ei anta. Kena oli ka paistes jalaga varsa diagnoosimise kulg. Ehkki Uve on oma kolmeaastaste kaksikute iseloomunäitamistega harjunud, oli muhedas talvekarvas põnn õigem kaelaga vastu seina toetada. Uve leidis kapja maha värkides üsna kiiresti selle tagumisest servast torkehaava. Seesinane leid lubas oletada väikest traumaatilist põletikku ja sellest tulenevat paistetust – konkreetne põhjus, mis sa hing veel tahad! Meie Erlega tahtsime Futuka treilerisse ja koju Kilgi talli saada. Kasvas maasse. Kuidas vahva tulevane vet – eesti plika – teda ka kannist ei nüginud. Aga sellel tüdrukul oli kogemusi. Ka niisuguste põhimõtteliste maassekasvajatega, kes ei ilmuta mitte hirmu, vaid otsusekindlust mitte minna ja punkt. Jõudu oli tal ka. Ja veel üks vetipiiga appi kutsuda oli meil ka. See veel üks meelitas ohelikuga koonu poolt – õigemini hoidis mära kogu raskusega tagasi vajumast. Erle ja asjalik piiga – no näed, need, kes kõige rohkem teavad ja teevad, lähevadki ajalukku ilma nimeta ja seljaga rahva poole… - tõmbasid mära kahelt poolt kordedega trapile nii tugevasti paika, et pärast esimest treileri kõrvale kruttimise katset tal enam pääsu ei olnud. Istus kogu raskusega kordede peale küll, aga vaatamata polaarööle pole kuumad põhjala tüdrukud jõudu ega kuraasi kaotanud veel mitte. Mul jäi sõna otseses mõttes õhus rippuva mära tagumiku all taevast paluda, et korded seekord vastu peaksid ning tagajalgu ükshaaval edasi tõsta. Selleks soorituseks õppisin nutikalt vetipreililt uue nipi. Hobustel on tagajala siseküljel näsa – ürgvarba rudimentaarne jäänus. Kui sellest näsast näpistada ja kruttida, on tal vastikuvõitu tunne ja ta tõstab instinktiivselt jalga. Kui jalg on õhus, tuleb see oma jalaga osavalt sammuke edasi lükata. Õlaga hobuse tasakaal järgmise tugijala peale tõugata ning teist jalga ürgvarbast kruttida, jalg õhku saada, edasi lükata, õlaga loom edasi tõugata… Seejuures ei pane sa seal mära pees kruttides-lükates-tõstes tähelegi, et kui õlg toetab põikpäise looma tuharat, on su nägu täiega mära teadagi-kus. Paned hoopis tähele hetke, mil vähegi õnnestuks trapp üles tõsta. Küll põikpuu jõuab pärast ette lükata ja korded trapi vahelt välja nihveldada. Sel hetkel, kui sa toetava õla hopsi kanni alt ära võtad, peavad kordehoidjad eriti valvsad olema – ja et korde jumala eest liiga alla ei libiseks, nii et loom üle selle istub! – kiire hüpe trapilt maha, trapp siva ent sujuvalt üles. Jess! Veerand tunni pärast koduses tallis teiste märade juurde kihutav must hobune on ilus vaatepilt. Mu teismelised, kes kodus spagette keetsid, vihjasid lõunalauda kattes, et emme nägu on… ee… noh. Oli jah tiba kõige sellene, mida leidub mära sabajõhvides. Mu söögilauakõlbulikuks kasitud näolt küsisid need teismelised: hobused, koerad, väga kena – aga muide, kas sa Horsemarketi rahvalt berni karjakoera kohta küsisid? Ei küsinud. Nüüd küsin. Inimese alateadvus teeb ikka tõepoolest sada imet. Jõulude ajal palus psühholoog Karin Hango mul hoburahva käest uurida, kas keegi oskab vihjeid anda võimaliku koeravarga kohta. Aga vargus ja koertele tehtav halb ajab nii vihaseks, et alateadvus sokutab selle teema eest ära süvakihtidesse. Et tuju ei rikuks ja närvi ei ajaks. Nii lükkaski alateadvus aastavahetuse melu käes koeravarguse tagaplaanile – kust nüüd on paras hetk see uuesti välja kaevata. Sest ega ta kuhugi kao – edasi lükatud ja hoolikalt unustatud asi on nagu kommipaber vaibaääre all. Psühholoog Karinil on parimas eas bernikas – teate küll, see must keskmisest suuremat kasvu tõug, kellel on nägu ja käpad valge-ruuge kirjud ja kes on viimasel ajal Eestis järjest levinum. Karini Bruno on sellele levikule kah kaasa aidanud – tegi natuke rohkem kui aasta tagasi kenale litale vahva pesakonna. Pesakonna parim kutsikas läks elama Ihastesse. Kasvas kenaks tüdrukuks – ja pandi pihta. Novembris. Oli mitu nädalat kaotsis – ja siis toodi tagasi. “Koer polnud seal, kuhu vargad ta viisid, üldse söönud – oli meeletult maha võtnud – mis oli ilmselt põhjus, miks ta õnneks tagasi toodi. Ei tea, kas ta varastati endale meeldivaks lemmikuks, piraat-aretuseks, välismaale smuugeldamiseks või veel mingil muul põhjusel. Psühholoogi haridusest ei piisa selleks, et koeravaraste kõiki motiive välja mõelda,” tunnistas emand Hango. “Põhjus, miks ma just hobuinimeste käest küsin, kas keegi Ihaste-kandis – või mujal – noort emast bernikat märkas, on lihtne. Koer oli hobusesõnniku ja muu tallis leiduvaga koos. Lõhnas hobuste järele ja käpad olid värskelt hobusesõnnikul kõndinud. Üsna ilmselt oli teda tallis kinni peetud – või vähemalt oli ta just põhjalikult tallis käinud.” Kes teab midagi noore emase bernika sattumisest mõnda talli – Ihastesse või ka mujale – andku teada e-aadressil karin@self.ee Küllap vaevatasu tuleb ka. Mida te psühholoogiproualt vaevatasuks muud kui erialast nõustamist ikka küsida võiksite – see on veel hinnalisem knowhow kui hobuse jalgadest liigesepiltide digimine. ☺


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat