Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Appi-hurraa – Mathiesen ja Futurama!


Sünnitusmaja sõitis selga. Kõigevägevama leidlikkus näidata, kuidas kõik siin ilmas on kõigega seotud, on tõepoolest piiritu ja uskumatu. Nii uskumatu, et uskmatugi hakkab uskuma. Mu seaduslikule lasteisale sõideti jälle kanni. Ses mõttes jälle, et alles suvel osales ta Pärnus vahvas rongimängus. Reisijateta bussi triiksärgistatud-elatanud sohver oli nii itsi täis, et kupatas keset linna 80ga. Kui Tarvi Marksoni kliiniku ees üks eessõitja vasakpöörama hakkas, ei saanud kuraasikas papi pidama, lajatas ees pidurdanutele niimoodi selga, et kolm autot – minu vanamees oma Peugeot’ga kahe Audi vahel – haagiti rongiks. Hull vedamine oli, et toreda rongimängu ükski osaline polnud mõni suvine rolleritibi. Väga õhuke variant oleks järele jäänud. Ja nüüd äsja pani Tartus – otse loomulikult samuti Riia tänaval – talle teine Peugeot libedaga jalakäijate vöödilise ees pirukasse. Nii õnnelikult, et kumbki ei mõlkunud. Aga ikkagi karjatas lasteisa nii dramaatiliselt “miks jälle mina!?”, et ei märganudki, MIS auto talle seekord istmikku käntsatas. Mehed ei märka. Ei asju ega nende vahelist seotust. Tallis – ikka selles meie Lätiküla Kilgi tallis Reola ja Unipiha vahel – küsis üks hobuseomanikust naisterahvas, kas ma ka tean. Kohe hakkasin teadma. Naine, kes peab meie “kuldse trioga” samas tallis oma kõrget sitikmusta Futuramat, ütles, et tema mehel on minu eelmine Peugeot. See hõbehall Partner, mille hüüdnimi oli Diiselbuuts ja mis oli mu elu esimene täiesti uuena poest ostetud auto. Lisaks elab Terje koos mehe ja Diiselbuutsiga Tartu eeslinnas Haagel selle maja kõrvalmajas, kus meie kunagi – tundub, et eile, aga tegelikult ligi 10 aastat tagasi – mõned aastad pesitsesime. Nii, nagu oma üles kasvatatud varsa ja kutsika saatus, läheb ka edasi müüdud auto saatus kestvat korda. Kuitahes tublisti teda endast lahti ja ära ka ei annaks – huvitab ikka. Eriti kui on nii erilise saatusega masin, nagu Diiselbuuts. Nüüd sai Terje ka teada, et selles kaubikus sündisid bernhardiinikutsikad. Mu bernhardinna enneaegne sünnitegevus soikus Võrtsjärve-äärses kodus pärast esimese, elustamatu kutsika sündi. Sõitsime pärast läbi öö kestnud lõõtsutamist ja kõhu kõvatamist Pärnusse keisrilõikele. Aga tuttavlik auto ja tollal kapitaalselt üles kooritud maantee põrutasid kutsikad tulema. Tobias sündis Leiel. Pärt Kilingi-Nõmme lähistel. Ja nii edasi. Igatahes tuli sünnihäälte puhul auto peatada, üle istme taha koera juurde ronida, kutsikas vastu võtta ja põue pista, et emme teda autos ära ei tallaks. Auto oli pärast seda põhjalikult roheline – nagu koerte lootevesi ja päramised teatavasti on. Ja edasi sai Diiselbuutsist liikuv lasteaed. Kasvatasin pesakonna loovutusvalmiks Pärnumaa kodus ning käisin kutsikakorviga nädalavahetuseti Tartumaal ülejäänud perel külas. Ja Diiselbuuts osutus loovutusvalmiks sellepärast, et Tobias jäi endale ning lisaks hakkas tulema viies laps – oli vaja poole suuremat Experti, samuti kaubikupõhist kodumasinat hüüdnimega Soprano. Kuna Partnerit ei müünud ma ise edasi, vaid Kommest vahendas, siis jäigi uuele omanikule rääkimata, et tegelikult on tegemist sünnitusmaja ja lasteaiaga. Eelmisel aastal täpselt samal ajal, nagu praegu, käis aga sedamoodi autos sündinud Tobias tädirannas. Elas ühe päris külma nädala Vändra taga Dollie (paberite järgi Bessy) juures. Mu enese viies, samuti Punase Koera aastal sündinud Minni oli samal ajal tihkelt rohelisetäpiline – tuulerõuged, noh. Keegi ei aidanud ega näinud pealt, kuidas. Igatahes märtsi lõpus sündis terve ja tubli, üleni elujõuline ja ühtlaselt kobe pesakond. Kümme bernhardutsikut. Pooled üldise tumeda mantliga, nagu papa Tobias. Pooled ohtra valge mustriga, nagu mamma Dollie – aga ka Tobiase vend Hermann ja isa Olaf Pyrlandia. Aliment-kutsikaks valisin erilise valge siksakiga ja eriti tugeva laikude ja iseäranis peavärvuse pigmendga poisi. Nimeks sai samuti helilooja (nagu Beethoven, Tobias jne) – ainult et rahvusvahelises kirjapildis. Mathiesen. Umbes sel ajal, kui Mathiesenil avanesid silmad, oli mul Stockholmis papa Harri Vasara 80. sünniaastapäeva mälestusõhtu. Selle korraldas transilvaania hertsogi Peter von Fabry (Kuningliku ratsaklubi liige Östermalmi tallist, lipitsanerite aretaja pojapoeg, suviti elab ja ratsutab Eestis, kui ehk mäletate) eestlannast kaasa. Paaripäevase Stockholmi-treti käigus külastasin seal põhjalikult ja otsast otsani Eesti maja – lasteaed, mitu seltsi, lehetoimetus ja restoran on seal ju. Käisin Eesti poes Norrmalmil, Eesti koolis vanalinnas ning mudilasringis ka. Sellest sai mitu artiklit erinevatele väljaannetele. Ja Mathiesenile kodu. Sest selle turnee ajal tutvusime Pärstist pärit Sirle Söödiga. Ta töötab Rootsi justiitsministeeriumis, juhib Eesti laste mudilasringi, korraldab klubiga Esthetica kultuuriüritusi ja tema vanemad peavad talu täpselt selle talu aia taga, kus Ivo Ots koos vanematega arvukalt megahobuseid majutab-koolitab. Sirle ema juhib Pärsti raamatukogu – see on mõisa talli kõrval, kus võib vaadata nii Kivastiku kui selle Rüütmanni hobuseid, kelle valitsusajal Peugeot’de maaletoomise alal said soetatud nii Diiselbuuts kui Soprano. Isa harib põldu ja on Peremees. Igas mõttes. Nüüd on ta ka Mathieseni põhiline peremees. Mis puutub tol korral, kui Sirle Söödiga kohtusime, nähtusse-kirjutatusse, siis absoluutselt mitte miski polnud nii, nagu kirja sai – juba ilmumise ajaks oli kõik muutunud. Eesti pood läks pankrotti. Eesti maja restorani pidajatest ema ja poeg tulid Saaremaale pereäri jätkama. Restoran anti aga vaatamata sellele, et taotlejate hulgas oli väga väärikaid tegijaid, trotsist ja totrusest sellele samale tädile, kes Eesti poe pankrotti laskis. Nüüd toidab ta Eesti maja rahvast kuivanud saiade ja rääsunud vorstidega. Kõigil isikutel ja asutustel, kes Rootsis Eesti asja ajavad, oli aga kuuldavasti sel sügisel nii erakordselt karm kaamos, et kõik ettevõtmised sooritasid unist paigalmarssi. Üksnes Sirle veetava mudilasringi väikeste ninade arv kasvas 40-lt 90-le – hulgas näiteks Rootsis sündinud ja bulgaarlase või peruulasega abielus olevate väliseestlaste lapsi!!! Näe, kuidas ja kus uusi eestlasi tehakse ☺ Eesti poe pankrott ja restorani häving teevad mulle isiklikult samasuguse paradoksaalse süümeka, nagu mõne hipodroomi eramukruntideks hakkimine või muu kolenõmedus, mille eest targad on hoiatanud, ma pole uskunud, positiivne programm on kirja saanud – ja siis läheb ikkagi käiku programm Hukatus. Ehkki mina panen kirja, mida mulle räägitakse ja näidatakse, on juhtudel, kui tegelikkus väga vastupidiseks pöörab, ikkagi piinlik ja paha, et läbi ei näinud, ette ja taha. Rootsieestlaste ettevõtlusega sama värk, mis koduste hipokate hukatamisega. Oleks võinud… Ahjaa, nagu pealkirja alt näete, on mul nüüd siin oma e-aadress. Kui teil on tähelepanekuid, et Murutarimutt on lasknud end jälle ilusast jutust pimestada või peaks kirjutama mõnest asjast, mida veel pole kajastatud – kasutage elektroonilisi sidevahendeid ja hakkame kirjasõpradeks. Nali. Asjalikke asju ajame. Ja lähiajal töötame välja kaastööde võistluse juhise, et lugemismaterjali mitmekesistada ja uusi kirjaoskajaid oma nime all väljenduma saada. Sirle isa saab aga mõne nädala pärast kolmanda tita. Kahele plikale ja Mathiesenile sündiva väikevenna sünnitähtaeg on 29. veebruar. Mis on ses mõttes väga sürr sündimisvariant, et näiteks sel päeval sündinud Ene Ergma saab tänavu 16aastaseks. Nimeks saab põnn aga Edward. Ma ei hakka meenutama, mis on meie spanjelipoisi nimi… Igatahes kinnitan, et väike tubli koer on sellele kuninglikule nimele kõigiti au teinud. Ühtlasi saab Sirle pojakese sünniga veel üks ring täis. Siis on eranditult kõik, kes minult kutsika saanud, kohe peagi ka ise sünnitanud. Pärdi perenaisel on väike Maria, Hermanni perenaisel mõnenädalane Karl, Mathiesenile sünnib Edward. Ja siis on sinna Pärstis asuvasse Raja tallu veel võimatum sisse pääseda kui praegu. Võimas valvur ei lase. Ütlen ma vanaemaliku uhkusega. Poiste emad tavatsevad mõnikord öelda, et ah, poja laps on ju võõra naise laps. Aga ta on ikkagi oma poja laps ju. Isase koera perenaine ei kasvata pesakonda üles. Aga ma käisin igal nädalal Vändra taga väikseid Topsikuid vaatamas ning viisin ise Mathieseni sinna kohale, kus kõigi asjade vahelised seosed sõlmuvad ja ringid sulguvad. Emotsionaalne ja energeetiline side on. Kasvõi välja mõelduna. Aga koer selliseid asju välja ei mõtle. Tema jaoks on inimene kas oma või võõras – ei mingit emotsionaalset ega energeetilist. Võõrast majja ei lasta. Ja kuigi Mathiesen on kõigest üheksa-kümnekuine ju, mõjub kõik see 70 või enamgi kilo, mis ta juba praegu kaalub, vägagi veenvalt. Poiss on karm valvur, kes ei lase välisuksele lähemale kui kümmekond meetrit ning uksest sisse ammugi mitte. Ka siis, kui ta on sinu autos sündinud Tobiase poeg, ei ole sa talle keegi muu kui sissetungija. Kusjuures taaskord pean kiruma, kui suure karuteene Beethoveni-filmide autorid siiski sooritanud on – bernhardiinidest eksitavalt leebet ja uimast muljet jättes. Tegemist on energilise, jõulise ja igas mõttes massiivse – ka vaimsel tasandil – valvekoeraga. Vaimne massiivsus tähendab, et bernhardiin vajab üsna kõva kätt ja tegelemist. Sirle ja tema kaasa Tarmo pole Mathiesenit Stockholmi viinud. Noormees elab Pärstis ning on tegelikult seega põhiliselt Sirle vanemate peni. Eriti papa Kalevi. Kellega koos ta andunult tegutseb ja teenistub. Vee järele minnes kannab Mathiesen tühja ämbri kaevuni. Toob postkastist ajalehed koju. Kuurist puid vedades peab ka temal tingimata halg risti hambus olema. Ja kuna ta parandab-putitab koos peremehega traktorit, lõhnab ta üleni, nagu masuudikott. Isaselt ja tegusalt. Karja hierarhias vaatab ta ka Tarmole ustavalt alt üles. Naisperega on sedamoodi, et Sirlet see noor koer jumaldab hellalt. Ilmselt mitte ainult titeootuse tõttu. Koerale lihtsalt meeldib Sirle. Mamma Olgat kohtleb noor isane aga täpselt nagu vana, jõu poolest alla jäävat emast karjas ikka koheldakse. Sakutab mantlihõlmadest ja käistest, nii et elatanud perenaine on ninali lendamas. Pidevalt. Et kutsikaeas just Olga teda üle kõige poputas ja nunnutas, see on Mathieseni meelest loomulik – nüüd on seda poputajat hästi lihtne ja loomulik oma suva järgi tuuseldada. Lastega omakorda on hiidkutsikas õrn ja leebe – väiksemad kutsikad, peab hoidma! Selline on kiskja loogika. Inimene ei saa eeldada, et koer kellegi teise loogika järgi mõtleks ja tegutseks. Ennast üle hiiglase kehtestada tuleb kiskja loogika järgi. Kui mantlit tuustib, peab vastu koonu saama. Muidu on hiljem hirmus jama. Karjajuht Kalevi käest on Mathiesen tegelikult vaid korra korralikult sasida saanud – kui üle Savikoti Vastemõisa poole leekima pistis. Seal Vastemõisas oli sündinud mustlasmamma Lilli, kes mu Pärnu majapidamises oma loogika järgi oma karja oma reeglid kehtestas. Aga võibolla ei olnud ka – ta valetas nii palju, et mis osa oli nii, mis naa, jääbki teadmata. Ja mustlase-Lilli sünnikohta ei silganud Mathiesen kohe päris kindlasti vaatama. Temal on oma liigi ja hõimu asjad ajada. Mis sellesse liigisse ja hõimusse puutub, siis kohati saabki asju ainult tänu hõimule ajada – ja sarnane tõmbab sarnast nii vinge reeglipäraga, et see on lausa naljakas. Dietzi-Marika hoiab näiteks oma Pärnu poes enesestmõistetavalt ja loomulikult tütretütart Liisut, et tolle ema samuti tööl saaks käia. Kui Marikal on vaja poest ära, sadulaid passimas või kaupa toomas olla, siis on letis tema mees. Tema mees aga omakorda on Hans-Helmut Dietziga nii äravahetamiseni sarnane, et nii Eestis kui Saksamaal aetakse neid pidevalt ja põhjalikult segamini. Ja mis puutub rohusööjate kohtlemisse, siis olen ma just praegusel hetkel nõutu ja segaduses, kuidas on - võrreldes noorte kiskjate kohtlemisel eeldatava arukalt kõva käega - lood põikpäiste rohusööjatega. Mul jäi selle kõigi ja kõige kõigega seotuse fenomeni krooniks elus esimest korda hobune treilerisse saamata. Kõrge must mära Futurama. Selle Haagel elava naise oma, kelle mehel on mu endine Diiselbuuts. Kõigepealt avastas söör-maniköör Kubre Futuramal kabjakiilu mädaniku. Tõrv ja takk on teinud sellega asjad juba oluliselt paremaks. Siis selgus, et mustal iludusel on ka sama jala kannaliigese ümber vedelik. Vaja kontrollida, ega liiges kildu pole visanud. Järelikult vaja Tartu suurloomakliinikusse sõita. Ja kuna meie Freddy ja Aire asjatavad just praegu nädalakese Saksamaal, lubasin kõigi seoste jauks ja auks mära kliinikusse vedada. Hullusti libe oli – krõbeda külma järel mäletatavasti sulatas, siis jälle külmetas. Ja sulatas. Ja külmetas. Võeh. Ehitusmeister Aivo, kes meil praegu kodus üht-teist professionaalset sooritab, ütles treileriga minema sõitvale mulle järele, et pablaja ta pole, aga nüüd küll palvetab mu pärast. Vabal ajal võistlustantsu harrastav ehitusmeister oli juba paar nädalat meil majandanud, kui selgus, et ta on ehitanud ka Shoisi ja Ilmjärve juures. Kuidas siis teisiti. Kõik see seostevärk ju noh. Futuramaga sõidab Erle. Selleks, et hobune töös oleks, ta Freddy äsja-sõidetavaks-saanud maneeži manu toodigi. Muidu võiks Haage lähistel metsatalus kaisulemmik edasi olla. Erle oli omanikul Terjel abiks mära treilerisse panemas. Alles õhtul kodus, üsna löödud meeleolus – kurat, ma ei armasta alla anda! – Oma Hobu ajakirja lapates avastasin, et Futuramaga sõitev neiu on seesama Erle Oja, keda eelmises numbris tutvustatakse – Eesti meister kestvusratsutamises. Futuramaga “kliinikusse sõitmise” päeval osutusime aga Eesti meistriteks kestvuspealepanemises. Ilma et peale oleks pannudki. Kõigepealt püüdsid Erle ja Terje märaga usalduslikult ja sõbralikult peale jalutada. Siis püüdsin mina kõrvalt tema jalakesi trapi peale tõsta. Aga mära kasvas usalduslikult ja sõbralikult maasse. Tühja neist peibutiseks kopsikusse pandud maiustustest, eks ole. Siis tuli oma Romulusega samuti meie tallis resideeriv Mihkel traktoriga just õuele – ja tuli appi hobust peale panema. Tehtud ju küll. Kõndis koos loomaga usalduslikult ja sõbralikult põiki üle trapi. Edasi ja tagasi. Ei mingit probleemi. Nii kui püüdis treikusse sisse keerata, kargas loom trapilt maha ja keeras tagumiku kopsikuga paralleelselt, külg vastu treikut. Selge, et selle vastu oleks aidanud talliukse vahele sõitmine. Kui uksest välja astuda pole mujale kui teisest uksest sisse, läheb ladusamalt. Teadagi. Ainult et talliukse vahel oli lausläikiv jäämägi. Põiki pargitud treiler tulnuks Experdiga sealt nurgeti ülesmäge tõmmata. Võibolla, et Mihkel oleks pidanud autot tõmbama, auto treilerit… Me ei proovinud. Umbes tunni möödudes, just siis, kui Mihkel läks maneeži Egnet kutsuma – see on põikpäise Keisri võistluste puhul peale saanud, kahe tunniga küll, aga siiski - … poleks Mihkel pidanud maneeži minema. Kaks korda järjest tõmbasime Terjega kahekesi korde abil Futuraama kopsikusse sisse. Paar senti jäi tagumikutaguse põikpuu kinnipanekust puudu. Esimesel korral rapsas ta järsku end Erle käest lahti ja kaapis koplisse teiste märade manu. Nii et me ei saanudki teada, kas Erle oskab ohelikust ketikesekujulist paanikasõlme punuda. Teisel korral andis korde sõlm järele, hobune kukkus mulle õla peale, siis trapile istuli – ja nägemist. Kui alguses oli kõik nii usalduslik ja sõbralik, siis nüüd ilmus Mihkel punase lumelabidaga, millega mära tagumikku treiku kõrvale keeramast takistada. Minul oli väike stekk, millega sudida ja vihistada, ja siis oli veel kordepiits, millega tõhusamalt veenda, ja kaks kordet. Egne vaatas maneežist saabudes meid nagu lollakaid. Ei saa siis nüüd… Tõepoolest veider oli see asi sellepärast, et tegelikult ei olnud Futuraama mööda trappi tantsides, kanni risti-põiki keerates ja maasse kasvades ei paanikas ega vihane. Ta ei kartnud treilerit ega solvunud inimese peale. Äsja kannist sudinu võis vabalt teda järgmisel hetkel kallistada ja patsutada – Futurama ei pidanud viha. Sest ta justkui polnudki ei närvis ega vihane. Ta oli lihtsalt otsuse vastu võtnud. Ja teada saanud, et korde teda ei pea ja lumelabidas haiget ei tee. Keeran, kuhu tahan, midagi ei juhtu. Egne alustas oma katseid usalduslikult ja südamlikult. Umbes poole tunniga sai temast meie klubi liige – sihuke, kes vihistab piitsa, karjub ja sõimab ja nuuskab jäises niiskes tuules punaseks tõmbuvat nina. Samal ajal ärkas kogu madina kestel autos maganud Minni üles ja ütles väga tabavalt: “Nää, obu!” Ei või olla. Kolme tunni möödudes ütles Terje kliinikurahvale, et nää, obu ei lähe peale. Ja nüüd oli ju hilja juba sedaliini ka anda või midagi. Pealegi mina kohe kardan kõiki neid rahusteid ja muid keemilisi asju, mida rohusööja-sugusele õrnale olendile naha vahele ajada. Küllap kujutate ette, kui tühi ja poolik ja paha tunne on kuradi märale alla jääda ja sõit seisma jätta. Selleks korraks. Uuel korral tuleb enne harjutuste alustamist vist ikka rahustivärki proovida. Aga mina ilma Tiidu juuresolekuta küll ei söandaks. Treiler tuleb uste vahele ajada. Ja olla valmis autot trakuga tõmbama… Ehitusmeister Aivo tuli mu koju-jõudes kergendatult uksele vastu – näe, treiler ja perenaine terved puha! Kui mornilt mühatasin, et märakurask pealegi ei läinud, ütles elegantset relakat partnerina pruukiv tantsutäht: “Artur oleks ta peale pannud. Kui ma Arturi juures talli ehitasin, pandi üht võistlusele minevat hobust kah kaks tundi peale – prooviti kordega ja pähe tõmmatud kotiga, heaga ja kurjaga. Siis tuli Artur, võttis looma käe kõrvale ja kõndis kopsikusse.” Eks igaüks, kes meie Futurama-klubiga ühines, püüdis kõigepealt mära käe kõrvale võtta ja sirgelt peale kõndida, et mis asja te kõik siin keksite ja karjute, ei oska või? Võibolla tõesti oli Artur just puudu. Aga jõuab siis tema kõiki siin ilmas päästa… Ehitusmeister saatis mind poodi ühtteist endale ette tooma, et tööd saaks teha. Olgu minust niigi palju kasu – kiunatas mu haavatud eneseuhkus. Ja arvake ära, mida ma soovitud kraamiga Bauhofist väljudes esimese asjana nägin? Diiselbuuts! Esimest korda pärast seda, kui ligi kaks aastat tagasi ta välja vahetasin. Üsna mu praeguse auto kõrvale pargituna. Mis muud, kui et ajasin praeguse kaubiku koonuga vastu endist ja lasin neil teineteist nuusutada. Et nad edaspidi talli juures kohtudes teineteist ära tunneksid.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat