Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Härma-hoovi hobunurga Dietzi-Marika


 

Kes tahab suurt asja, ärgu pauku väikese sutsu peale ära raisaku. See tarkus kehtib nii ettevõtmiste kui tegijatevahelise koostöö kohta. Kui Horsemarket tahaks väikest kiiret kasu, küsiks ilmselt selliste lugude puhul, nagu alljärgnev, pisikese koduse rahanutsu – näe, promome su asja, maksa natuke ja saadki natuke. Aga kuivõrd selliseid asjalikke sooritusi, nagu Marika Sepmani hobu- ja ratsavarustuse kauplus, tuleb sõnaga toetada ja teoga pöialt hoida, et maailmas saada oleva kraami maale toojad vastu peaksid ja välja veaksid, siis mingit ühekordset papinusarat me asjast rääkimise eest ei korja. Ei vaheta kestvat ja loodetavasti kauast koostööd tillukese hädise ühepäevakasu vastu. See olgu öeldud nende teavitamiseks, kes oletavad, et suurte tegude tutvustamise tekstide eest tuleb alati maksta. Ei tule. Küll kasu tuleb kaudselt ning kaunilt kaua. Mitte väikese sutsuna.
Teine tõsiasi, mida on Dietzi tegutsemine Eesti turul juba mitu aastat näidanud: meil pole mitte töö puudus, vaid tõsine ja üldine puudus headest tegijatest. Sobiva inimese üles leidmine ja välja õpetamine õige töö peale on totaalne õnne asi. Kui see korda läheb, on õnn ikka tõepoolest märkimisväärne ja kestev.
Marika Sepman meenutab: “Olime aastatuhande vahetusel koos mehega Saksamaal ühes talus tööl. Meie farmeri hea tuttav oli hobusekasvataja ja hobuvarustuse suurmüüja Herbert Dietz. Ta näitas ükskord meile äsja ostetud hobuse passi. Tema teada oli hobune toodud Venemaalt, aga tõutunnistus oli hoopis mingis teises keeles. See oli tori hobune eestikeelse tõutunnistuse ja kena EHSi passiga, mis muud!
Jutustasime Herbertile Eestist, sellest, kuivõrd kardinaalselt meie riik on midagi muud kui Venemaa – ja kui kauaste traditsioonidega on siinne hobusekasvatus. Siis teadsin ma ise sellest tegelikult võrreldamatult vähem, kui täna. Aga piisavalt, et Herbert Eestisse külla kutsuda ja talle siin põhjalik ringsõit korraldada. Käisime mööda talle ja kasvandusi ja sakslane otsustas hoogsalt, et teeb siia ka poe – hobukultuur, mida siin viljeleti vaatamata juhuslikule varustamisele, oli nii muljetavaldav.”
Ega see Marikale kohe pärale ei jõudnud, et jutt võiks käia temast endast. Tal polnud küll mingit alalist mõnusat tööd, mille pärast hommikul hea tuju ja tegemiseisuga üles tõusta, aga iseennast kaupluse käivitaja-vedajana ta igatahes ei kujutlenud. Küsitles tutvuskonda, pakkus ja proovis ja tulemus oli nullimast null. Järjekordselt Eesti-turneelt lahkuv Dietz ütles Marikale ühel otsustaval päeval lennujaamas: “Loomulikult teed ise selle asja ära. Sul ei jää lihtsalt midagi muud üle – see on sinu saatus!”
Oligi. Tegigi. Kõigepealt töötas kolm kuud Saksamaal abikaasade Dietzide juures. Nende ettevõtmisega võite lahkesti tutvuda kodukal www.reitsport-dietz.de. Tänaseks on firma visiitkaardil Eesti haru üsna võrdväärse poolena, service-alateema näitab Marika sõbralikku tootebussi ning ainus asi, mida Eestis on tiba vähem kui emaettevõttes Süderlügumi asulas, on väiksemate lemmikloomade varustus. Pärnus pole sellega väga mõtet möllata ka – Tarvi Marksoni kauplusekett on turu vallutanud ju.
“Vaatasin alguses Dietzi 300-ruutmeetrises kaupluses ringi ning minu jaoks oli suurem osa ruumist täidetud rihmade-rihmade-rihmadega. Täielik sadomaso ja arusaamatu umbluu. Praeguses maailmas on nii, et sa kas valdad asja täielikult või sured välja – järelikult oli vaja teema põhjalikult kätte õppida. Igat pidi, kusjuures. Ühest küljest olin kolm kuud müüjaõpilane selles “rihmade poes”, kus jalused-valjad-martingalid-sabarihmad tasapisi üksteisest eristusid ja peensused selginesid. Teisalt õppisin ratsutama. Mulle anti kätte õpikud – neid oli selles konkreetses sarjas tase- ja alahaaval kümmekond – ja ma sain iga päev põhjaliku ratsutamistunni. Erinevate hobustega. Mitme treeneriga. Kusjuures teisiti selle ala sisse minna ei saakski. Pead ratsutada oskama ja hobust valdama nii palju, et oskad seletada-tutvustada-soovitada, mis ja kus ja milleks.”
Sellepärast ongi üldisemalt nii, et hobukaupu toovad maale hobuinimesed, mitte suvalised kaupmehed. Ja sellepärast on ka näiteks Keskoagro oma müüjad Piia Raamatu juurde Setumaale väljasõidukoolitusele ära registreerinud – ilma ratsutamistreeninguta praktilist hobuvarustuse tundmist kätte ei saa jah. Ning Marika näide on rõõmustav-julgustav kah – mitte just päris 20aastasena alustas ratsutamist ja sedavõrd istus ja edenes, et pisik on totaalselt küljes.
“Mul oli Dietzi filiaali tehes selline ideaalpilt, et kauplusse leian ikkagi kellegi teise tööle, ise sõidan selle va kollase bussiga mööda Eestit, tutvustan ja pakun tallepidi kaupa, kogun tellimusi, nuusutan hobuseid – ja ratsutan erinevates tallides erinevate hobustega. Tegelikkus on selline, et ma olen otse ja ausalt öeldes poes vangis,” muigab Marika elutervelt. “Ma ei ole mitte kedagi ennast asendama-täiendama leidnud! Need, kes hobustega tegelevad, ei taha poes istuda. Kes istuksid poes, ei kaevu teemasse sellest sadomaso-rihmade-rägastikust kaugemale. Kui ma saan asendajalt paberi, kus on kirjas, et müüdud sai rihm, siis veel üks rihm ja jälle mingi rihm, on isegi veel hästi, kui ta 900-kroonilist toodet sajaga ära pole andnud. Aga halvasti on see, et poodi sisenevale kundele peab lisaks sellele, et näidata, millises riiulis üks või teine kraam on, oskama ka seletada, milles seisnevad meie valiku variantide erinevused. Miks hind on nii ja mis kvaliteet ja omadused on naa. Nii et diletant sedasorti kaubaga majandatud ei saa.
Mida teeb võhiklik müüja-kui-niisugune, kui kauplusse tuleb issi, kes ütleb, et oli vaja poni martingali? Mida teha emmega, kes tuleb sadulat ostma, aga ei oska variantide-varnade ees seistes sedagi öelda, kas laps tahab hobusega hüpata või koolisõitu teha? Mina sõidan nädalavahetusel oma ajast, oma kulu ja kirjadega kohale ja vaatan, mis loom ja mis võimalused, mis soovid ja mis unistused – ja siis valime-passitame sadula.
Sõbrad küsivad just mu nädalavahetuse-sõitude kohta mõnikord, mis ma selle eest saan. Mitte midagi. Mul on Dietzide juures konkreetne kuupalk. Selle eest pean poe a-st o-ni – tähendab kauba tellimisest, kataloogide valdamisest ja kohale toomisest kuni raamatupidamiseni. Kui ma nädalavahetuseti mööda talle ja kasvandusi sõidan, on see absoluutselt mu enese kulu ja mõnu. Aga just need käigud teevad mind õnnelikuks.
Suurematel võistlustel näen üle oma kraami leti meie ratsaspordi kõiki tegijaid – nii inimesi kui hobuseid. Selle eest tuleb enamasti päris kallist hinda maksta. Mitte platsirendi mõttes – kui see on väga kirves, siis ma ju ei lähegi. Aga eranditult iga väljas müümas käimise ajal varastatakse. Ja kalleid asju varastatakse. Kui on palju tunglemist, ei jõua ma ju märgata, kui mõni stekk või suulised varruka sees minema kõnnivad. Lapsed on osavad hindu ümber pistma – ja ma ei saa tihke sebimise ajal jaole, et kallid kindad viiakse odavate sildiga minema. Või siis tuleb kaks tirtsu, ühel on kaska peas, teisel mitte. Lahkudes on mõlemal kaska peas. Ütlevad veel ilusti head aega ka…
Ma ei hakka selliste varguste peale inimesi vihkama. Maailm on täpselt selline, nagu ta on. Ja sellega, et teineteist tasakaalustavate pooluste ühe serva pärast tuleb kaotusi kanda ja kahjusid taluda, on vaja arvestada. Mis tahes elualal. Mu pood on kinni, kui ma võistlustel olen. Väljas müües ollakse kaitsetu. Aga selle eest tulevad just väljas ka eriti positiivsed emotsioonid. See tagasiside, mille pärast ma oma tööd ülepeaüldse teen ja armastangi.”
Marika on siiralt rõõmus, kui avastab jälle mõne uue talli – senised on tal erilise kaardi versioonina otsast otsani teada ja peas. Äsjane eriti meeldiv avastus oli leidlike ja kokkuhoidlike vahenditega ehitatud tall ja maneež Puhja lähistel Kavilda ürgoru veerel, kus Marko “Võsa” Villemson nüüd töötab.
Marika on üleni õnnelik, kui näeb tallide kaupa sõitvaid ja ennast teostavaid lapsi. Tegevuses ja loomade mõjusfääris noori. Häid treenereid. Temalt ostetud varustust täiuslikus kasutuses.
“Tšuletside mõisa tall Saha-Lool on üks koht, kus tuju alati heaks läheb. Esiteks sellepärast, et suur raha on investeeritud nii õigesse ja ilusasse kohta, nagu koolisõidu keskuse rajamine. Teiseks on armas ja südamlik – ja üldse mitte rikkusest kahjustatud – Maša nii hea treener, et seda imetlevad ja tunnustavad ka mu saksa kompanjonid. Kolmandaks on mul inimlikult hea tunne olla selles kaunis ja edukas tervikus osaline – Maša õpilane, Nancy tütar sõidab minult ostetud Kiefferi sadulaga näiteks. Liivaku talli Maikenil on minult saadud saapad. Voh selline side läbi asjade. Lisaks väljas käimiste inimlikule rõõmule vaatan ka näiteks Ruusi tänavuse hobukalendri pilte ja näen seal asjade vahelisi seoseid. Eelkirjeldatuid ja muidki veel.”
Asjade vahelised seosed moodustavad Pärnus Härma kaubahoovi hobunurgas tõelise klubi. Näe, tuleb Sassi talli Mall ja otsib koos Marikaga kataloogist tekke, mis külmakartlikumatel hobustel sõidu ajal seljas on. Küsib, kas tellitud soojad kindad on tulnud. Ja räägib törtsu sooja ja südamlikku inimese juttu. Mis keerab ikkagi hobuste ja hobuvarustuse peale tagasi, mida ka teemaks ei võtaks. Proovid kerget ja mugavat Euro-Lite kaskat? Jah, eks need soodsa hinnaga (700) sametist kõrvitsad ole ühed parajad ajupanged. Kevadeks tahavad daamid muidugi uusi kübaraid. Rootsis horseshow’l oli Malle peas kõige mugavam üks meie rahas ligi kümneka maksev kiiver. Piceuri omad on kallid, aga hinnatud. Ent kui pidada silmas reeglit, et peaga – tähendab kaskaga – vastu maad kukkumise järel tuleb uus kiiver osta ka siis, kui senine näiliselt terveks jäi… - siis üle paari tuhande ikkagi selle kübara eest välja ei käiks.
Odavaid, reguleeritava suurusega, kõrvitsjaid, aga suhteliselt turvalisi – kaskasid toob Marika lisaks Saksamaale ka Keskoagrost. Peremees on nüüdseks kohanenud mõttega, et Marika võib oma kauplust omal algatusel mõnevõrra teistmoodi varustada kui emafirma seal-noh. Marika toob soodsa hinnaga trenni- ja tarbevärke Keskost. Võtab oma kientide soovitud asju ka Jämejala, hipodroomi ja Veska kauplustest. Sest sealt saab vajaliku sageli rutem kätte kui emafirmast. Emand Sepmmanil pole kahju ka kliente endid teistesse poodidesse saata – elukogemus on näidanud, et kõigile jätkub. Turgu, kundesid, alasid. Olgu vaid taset ja oskusi.
Ja näe, tuleb Härma-hoovi klubisse Mikk Nõmm, peas mingi söödafirma reklaammüts. Näpib ühtteist. Uurib mitutsorti söötasid, mida Marika just äsja Eestisse sisse tooma hakkas. Need on St. Hippolyti mash-tüüpi erinevad segud. Ennetavad tiirusid, poputavad tiineid ja poeginuid, toetavad sporthobuseid. Segu sees on nii palju ja nii häid asju, et endalgi tekivad neelud. Mikk teab, et need “mässid” turgutavad looma kiiresti ja kindlalt üles jah. Ja erinevate firmade söötasid tundub ka meie turule mahtuvat veel ja veel. Ühed Ruila tüdrukud toovad Inglismaalt müslisid. Tootjatehas oli valmis teiste Ruila tüdrukute ja Dietzi vahel “mässide” Eestisse-vedu jagama – siinne turg on ju ilmselgelt mitme sektoriga. Aga need teised ei tahtnud jagada, kui üksi ei saanud, siis läksid hoopis uut firmat otsima. Nende valik. Küll mahub.
Marika kaup aga mahub treilerisse. Hobusekopsik kaubahoovis on seejuures nagu leppemärk. Üks müügis-olev treiler on alati vaatamiseks-katsumiseks siin. Ja kui treilerit pole, siis läheb asjaks. Selles mõttes, et umbes kuuajaliste intervallidega kogub emand tellimusi. Kui treiler müüdud, on kaks võimalust. Ta sõidab ise Saksamaale, laob järgmise treileri kõike, mis vahepeal tellitud ja mille ülesminekut kogemused prognoosivad, täis ja sõidab kodusele turule. Või tuleb Dietz uue treileriga, mis soovitud kraami pilgeni. Samal ristpistes-vaheldumisi meetodil toob Marika nüüd ka söötasid, sest kullerfirma tahtis esimese koorma eest ligi kümme raha ning sellise juurdehindluse istutamine sööda hinna otsa muudaks ettevõtmise hõredaks. Tuleb ise tuua.
Ise tuleb teha ka. Näiteks sadulaid parajaks. Põhiliselt Kieffereid – sekka ka Stübbeneid ja üksikuid Canavese – müüv Marika on lisaks nende raamide tavatimmimise oskusele endale hankinud ka masina, millega kallist kaupa kohendada. Ka valiku hulgas on tal sadulaid väikese poni omast kuni nii suureni – teate küll, need on need lilla märgisega, mille võib kasvõi köögilauale selga sättida – et suu jääb sellist moodustist vaadates ammuli. See megasuur olevat sobinud ühele Enn Ranna gigandile. Aga nüüd on Marika poes kui klubis üleval hoopis müügikuulutus. Et Maria talu müüb erinevas vanuses ja oskustega hobuseid. Mis ei tähenda, et tegemist oleks tühjendusmüügiga. Tegelikult on Audru ja Tõstamaa vahel asuvasse legendaarsesse Mariasse hädasti vaja tallimeest ja treenerit, teab Marika. Nüüd teate teie ka. Klubi värk!
Kõigi sisenejate pilgud kobavad praegustel päevadel soojemaid sõiduriideid ja saapaid. Kindaid ja pakse veste ka loomulikult. Talvesaabaste hinnad, kui teada tahate, on 800 ja 8000 vahel. Kindad saab 60-600ga. Ostsin seekord neid 60krooniseid terve pinu. Tütardele ka ju. Talvest veame end olemasolevate pulstidega läbi. Aga kevadel, kui saabub klassikaline lillelöömise aeg, tuleb tütardega shoppama minna küll. “Inimeses peab köik olema kaunis,” ütles Karl Kalkuni mängitud peremees, kallis peremeeski filmis “Siin me oleme!”
Teadagi, kui palju lisab enesetundele uus asi. Värske. Ilus. Toob paraku enamasti esile vanade asjade kulumuse ja vajaduse üha järgmiste ilusate vidinate järele. See on umbes sama jama, nagu Barbie-maailma sattumisega. Ostad Barbie – on kohe ka hobust vaja. Ja Keni. Ja riideid. Ja maja. Ja veel üht Barbiet. Ja sellele hobust, riideid ja maja.
Marikal on sortimendis heleroosad-sinised valtrapid, mis pidavat maru hästi pliksidele meeldima. Loodan, et meie hobustele selliseid karamell-maailma aksessuaare ei norita. Aga vanemale tütrele võiks kevadeks meelespeasinised ratsapüksid küll osta. Kuna mu praeguses sametkõrvitsas-ajupanges kasvavad üsna liialdamata öeldes kaerad, luban endale ühe paarituhandese. Noorema tütre hobune jurrab senini ringi kummist titesuulistega, need on vaja välja vahetada.
Lisaks sellele, et üks uus asi hüüab teist, tekib pidevalt juurde ka selliseid leiutisi, mida profidki veel ei tea ega tunne. Eks sellepärast, et nii paljud inimesed ja nende pered Maa peal tahavad süüa. Leiutaja sööb. Tootja sööb. Müüja sööb. Raamatu Piia ütles just, et peaksime seoses lõputu ja pideva, kiire ja hõlmamatu täienemisega koostama suisa hobuvarustuse sõnaraamatu – päitsete ja valjaste, erinevate sadulavööde ja kogu selle kilomeetritepikkuse sadomaso-rihmastiku määraltemiseks ja ära seletamiseks, mis on milleks.
Lihtrahvas vajab hobutarvete kaupluses teejuhti vaid Horse Poweri lihaste-kõõluste-liigeste mentoolsoojendava määrde pudeliteni. Nendele – nagu igale muule rihmale või söödasegukotile – juurde käivad eestikeelsed tekstid tõlgib ka Marika ise. Kui ei tõlgiks, tuleksid kurjad kontrollid ja trahvid. Hoburahvas vast isekeskis ei koputaks ega karistaks, aga inimene tänavalt nõuab ka hobumaailmast ju oma õigusi. Täiega. Õigemini täis pudeliga. Nagu Madis Jürgen Eesti Ekspressis kirjutas, nii ongi alanud põhjamaiselt logisevate liikmetega rahva palverännak hoburavimite mekasse. Kangete koibadega tädid panevad hobumäärde järele lõhnades ringi, üks tuleb teise antud näidispudeliga Marika juurde sama imerohu järele: “Dietz saatis teise firma sama määret, aga rahvale see ei sobi – vaja just sellist, nagu naabrimehel. Peremees õnneks mõistab rahva psüühikat, nii et võin oma äranägemise järgi juurde võtta kaupa, mida just täpselt tahetakse. Seda kingitakse sõbrannale, viiakse emale, pannakse iseenda trennis külmaga ära tõmmatu seljale.
Nendes saksa õpikutes, mille järgi mina sõitma hakkasin, on muide soovitus külma ilmaga enne hobuse selga ronimist iseendale soojendusharjutusi teha – hobune on nii tundlik olevus, et kange ja krampis ratsanik on tal paha ja eksitav asi seljas kanda. Tulge, ma näitan kasvõi pilte, kui saksa keelt lugeda ei oska. Nii palju oleks vaja eesti keelde tõlkida – või eestlastele lausa oma ja algupärane koostada…”


Loe kommentaare (4)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat