Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Kirke külm kuningriik


 

Kirke külm kuningriik
Kati Murutar
Kirke oli 15kraadise külma käes ja üle päikesepaistelise härmas lagendiku lõõtsuva karge aastaalguse tuule käes, nagu õhetavate värskete põskedega õunake. Kulmuneediga õunake. Pärsti printsess.
Mõni asula kohe tõmbab mingit elementi, üht teatud tegevusala ligi. Võrtsu ääres Kivilõppes on Liivaku talli kõrval ka lähim naaber hobusepidaja. Pärstis on Otsade kõrval Tasased – või vastupidi. Vägevas mõisa- ja kodutallis peavad Ivo ja tema vanemad raharahva supersukse. Kogu sellise pidamise rutiini ja vastutuse, mure ja rõõmuga. Millest ülevaate ja aruande teeb võistluste ajal platsil nähtav, eks ole.
Enne Otsadeni jõudmist aga on kohe Pärsti asula alguses Karksi-Nuia-Tallinna maanteed pidi Viljandist sinna sisse keerates veel üks hobustega majapidamine. Välja näitab ta šetlandi ponisid ja eestlasi, sest need ongi iga ilmaga väljas. Tallis sees aga on kargete ilmade korral Poola suursaatkond.
Kui ponid-klepperid on mõistagi Tasaste pere lemmikloomad, siis seesinane suursaatkond ehk siis Poola sporthobused, on pereisa Priidu töö ja pühendumine. Seda rääkis peretütar Kirke, kelleni jõudmine nõudis mitut jõulist eneseületust. Hea küll, et isu selle talu juures kinni pidada oli ammu – aga nii kuramuse külm hommik ju. Mis siis, et külma sai Loojalt nõutud jõuludest saadik – nii vähese lumega ja korraga nii paljude kraadidega külma ju ka ometi ei tahtnud. Vähemasti hea, kõigi ninu ja palgeid kõrvetav teema, millest sissejuhatavat ühist vestlust aretada. Kus ja kellega tahes.
Koertega ka. Pärsti esimese – või teise, kummast otsast vaadata! – hobutalu talli nurga taga heinakuhjas kössitas kaks peni, kelle jaoks esimene äkiline lumeta pakane samuti liiga krõps tundus. Üks oli rotveiler, teine samalaadi, aga vähekese teisenenud. Võid ju teada, et see on üldiselt kuri tõug – aga koerte silmavaatest ja olekust on tegelikult näha, kuidas selle agressiivsusega sel päeval on. Oli nii, et penid lidusid värisevi-kintsi tulija juurde, nuusutasid tema riiete küljest tema kodused koerad-kassid üle – ja silkasid täielikus vaikuses tagasi põhukuhja. Mitte üks urr ega auh, kuradi-kuradi-külm-on! Kirke ütles pärast, et enamasti on nad üsna tegijad valvurid.
Kes meist poleks tegija, kui sobivad tingimused on, eksju. Ja tühja sellest, et mõne päeva eest diisli hind tükkis muu naftaga lakke lendas – auto tuleb sooja kohana tiksuma jätta ka siis, kui naftahinnad kargavadki üle 20 krooni, nagu vaagutakse. Vaaguvad need, kes üleüldist majandusikaldust, kriisi ja hävingut ennustavad. Et presidendil oleks hea isana võimalik rahustada ja lohutada. Ju nii palju ikka issand tööd annab, et see diisel osta, mis autot sooja ja liikuva töökeskkonnana hoiab.
Teismeline plika, kes õdusa ja üldse mitte eurovuntsitud kodu uksele ilmus, oli asjalikult ja sõbralikult üllatunud, et sedasi üheksa paiku hommikul karges päikesetõusus hoovile maandutakse. Kiire kohanemise ja mõnusa tolerantsiga põlvkonna esindaja ütles, et osa hobuseid on siin õue peal koerte taga tallis, teine osa mäe otsas uue katusega vanas mõisaaegses hoones, mis on neil nii vabapidamise ulualune kui maneež.
Penid jäid eriti pettunult pikkade nägudega vaatama, kuidas talliuks nende härmas molude ees sulgus – ja pugesid kiskja saatusele, mis sel päeval rohusööja omast vastikult erines, alistudes põhku. Paisates hingeaurupilvi helesinisesse talvehommikusse õhku. Selline luuletus.
Tallisolijates poleks ilma selleta, et Kirke ka õue ja seletama tuli, kindlasti mitte Poola aristokraate ära tundnud. Kõrged õhukeste külgedega raudjad ruunad. Üks ühel, teine teisel pool väikseid hallilapilisi talvekarvaseid šetlandi mutukaid.
“Hästi sõbralikud,” kinnitas Kirke seda, mis niigi ilmne oli. “Poola sporthobused. Isa toob nad siia ümberõppele. Ostab. Sõidab välja – enamasti peab lollisti tehtud või täitsa tegemata töö ümber tegema. Ja siis saab edasi müüja. Prettor on juba üsna korda sõidetud. Kui seal mäe otsas suures hoones sihukest mõnusat kodust põlve-otsa-maneeži poleks, ega siis poleks isa nende pimedate aegadega siin midagi teha jõudnud. Ta käib Viljandis ehituse peal tööl, sest hobuste ümberõpetamine üksinda ära ei elata – ema on mu aastase õekesega praegu kodune ju. Ja siis õhtuti saab ikka sõita. Talitada aitan mina. Täna hommikul käis küll tuul läbi põlvede ja nina otsa, nii et uuuuh!”
Kui koerad teeksid kõik selle eest, et talli sooja pääseda, siis need hobused, kes võiksid maneežis varju olla, mõnulevad hoopiski üle lagedate väljade paistvas raagus põõsastikus. Erivärvilised rahulolevad kujud sihiks silme ees, astume Kirkega kõrvuti läbi karmi tuule, mis kirkale päikesele kontrastiks jalgu hammustab ja silmad nii vesiseks võtab, et hetketi midagi ei näe. Kirke tutvustab esimest vastutulijat – keskmist kasvu musta ruuna Marekit.
“Ema ratsutab mul Marekiga. Mina ise sõidan selle raudja araablasega. Ja see kõrb on nende kahe noore ema,” selgitab Kirke keset väheldaste hopside pusa. Aastane ja kahene on enam-vähem ühesuurused ning araablane ei erine eestlasest esiemast kuigivõrd. Üleni sõbralikud ja taskusse pugevad on nad kõik. Ja esiemaga käivad ka külalapsed sõitmas.
Kirke ise käib Viljandis koolis. Naabrilastega koos sõidab naabrite autoga linna. Sealt see kulmuneet. Ja kuumendavalt punased talulapse põsed kodustelt väljadelt. Hobuste talitamise ja sõitmise lisaboonuseks. Keset sõbralikke hobuseid sireda ja elujõust pakatava Pärsti printsessi kõrval seistes sain taskusse kõne. Helistas üks Pärnu tüdruk, kes peab minuga mitmendat nädalat läbirääkimisi. Ütles esimesel helistamisel, et tahab teha minust kui tuntud inimesest olemusloo. See, mida vanasti – näe, kus tädil on mälu! – õpetati ülikoolis ajakirjanikele, on nüüd keskkooli lastel õppekavas. Et liigsed pühadused juba eos kukutada. Nii isiksuste kui nende olemuse lahkamise mõttes. Kuna tüdruk oli nii tarmukas, et oli numbri hankinud, liiatigi on tal erakordselt šeff nimi, muide, lubasin esimesel Pärnusse-sõidul temaga kohtuda ja tunnikese vestelda. Sellest oma olemusest, noh. Ettepanek küsimustele kirjalikult vastata tekitas minus kohe vastuküsimuse – miks ma nagunii lakkamatult kirjutades peaksin kellelegi võõrale neiule ka veel koolitöö ise ära kirjutama?
Nüüd olin teel läbi Pärsti hobumaastiku Pärnusse ja helistaval tüdrukul hääl nii haige ja ilm nii külm… Ja ma leebusin selle võõra piiga suhtes, silme ees Kirke kirgastunud printsessinägu. Ära hakka haigena välja tulema, saada oma küsimused, ma siis vastan neile pealegi. Tänu Kirkele läks mul selleks hetkeks meelest seniste koolilaste olemusloo materjaliks olemise jada. Üks Audru kooli tüdruk sõitis Liusse, tegi enne sisse tulemist teeristis mitu julgustavat suitsu, esitas köögis taburetil niheledes kümmekond pindmist küsimust, sai kuuldavasti töö eest pärast viie, aga kooli ikkagi ei lõpetanud, sest enne sai tite.
Nende ülinoorte emade kooliteed aitavad Tallinnas jätkata Lagle Pareki katoliiklik Caritas, Sirje Kiiviti luterlik Talu ja Rock al Mares pidi ka mingi keskus olema. Aga külades on nii, nagu külades on.
Teised kaks Pärnu beibet võtsin linnas tururingil käies ise auto peale ja viisin Liusse oma koju. Neil oli idee-fiks kirjutada olemuslugu minust kui seksikirjanikust. Mu bernhardinna kuuvanused kutsikad kooserdasid mööda kööki. Rääkisin neiudele koertele süüa keetes ja lihaseid lapsi potitades, et soolisus on mu jaoks tõesti oluline – emakoera seksuaalsus, näe, viiksub siin kehastunult mööda maja ringi, ma ise ootan viiendat last parasjagu ja… Need muudkui jaurasid oma seksisoga, kusjuures selgus, et nad pole ainsatki raamatut lugenud. Saatsin nad väga mornilt bussi peale ja lubasin endale, et mitte kunagi enam. Mullegi on aegadel, mil väga noor ja rumal olin, küpsed inimesed intervjuusid andnud. Minagi vahtisin kooli kirjandustundi õpilastega kohtuma tulnud Jaan Krossi kui ebamaist, võõrast-kauget ja mõistetamatut-hoomamatut ilmutust. Aga enne kohtumisi sai raamatuid loetud, enne intervjuusid end teemaga kurssi viidud. Nüüd tullakse ainsatki teksti lugemata, küsimustele vastamisi tegelikult kuulamata, inimest ja tema olemust nägemata. Ka siis, kui need elualgajad täitsa oma koju ja olemisse lubada.
Ei taha!
Aga sümpaatia Kirke suhtes muutis teise tirtsu suhtes kah suuremeelseks. Selline paradoksaalne vaimne side kahe tüdruku vahel. Kes võibolla kunagi tulevikus kohtuvad – teadmata, et kohtusid ühel jaanuarihommikul juba ühe kirjanikumuti teadvuses. Saada pealegi oma küssad, ütlesin ühele tibile. Pärsti printsess aga jutustas, et kui võtad enda juurde ümberõppele hobuseid, ei või kunagi teada, millise frukti otsa satud. Et nende Poola sporthobustega on asi üsna selge ja kindel. Aga mõne aja eest oli majapidamises üks eriliselt vänge araablane.
“Valge ja täppidega oli. Täpselt Pipi hobune. Aga metsik ja põikpäine. Ühtki aeda ei pidanud. Võttis kõik tarad maha ja pani muudkui raudtee äärde ronge vaatama. Õnnestus lõpuks päris sobivale inimesele üsna sobivasse kohta müüa,” rääkis pakases siniseks tõmbunud ninaga Kirke. Kelle elus kulmuneet – kujund ja sümbol, mõistate? – tänu sellele läbivaks teemaks ei muutu, et tal on kodus hobused, kodu on maal ja seal maal sõidavad kõik pereliikmed endale sobival tasemel sobiva eesmärgiga sobivate hobustega.
Igale hobusele on omanik. Igale omanikule hobune. Igale kasvatajale ja ratsastajale nišš. Ja mind ootasid õhtul e-postis järgnevad küsimused (kirjaviis muutmata):
“Kust te pärit olete? Kuidas lapsepõlv möödus? Mõni lahe/naljakas lugu lapsepõlvest. Milline laps sa olid? Mis sind huvitas? Millised kombed teil kodus olid ja praegu on? Millega tegelesid noorena? Kuidas koolipõlv möödus? Milline laps olid sa koolis? Mis sa korda saatsid seal? Kus sa elasid ja koolis käisid? Oli sul palju õdesid ja vendi? Kuidas sa nendega läbi said? On sul mõni lahe omapära? Ma aru saan oled sa loomasõber, kas sul peale koerade ja hobuste veel loomi on? Kus sa hobuseid peab? Kuidas sa leiad kõigele oma lahenduse? Kuidas sa jõuad kõigega tegeleda (loomad, kirjutamine, lapsed, sõitmine ühest linnast teise ja muude töödega)? Mida sulle ülekõige meeldib teha ja mida üldse ei meeldi teha? Kunas ja kuidas sa kirjutama hakkasid? Kuidas sa kirjutad tavaliselt (on selleks mõne kella aeg või kirjutad telekat vaadates)? Kuidas sa oma jutud väljamõtled (oma elust)? Mõni huvitav/naljakas lugu? Ükskord ma nägin saadet, kui sa tegid mingit ebaharilikku suppi. Kust sa saad neid retsepte või tuled selle peale, et teha selliseid asju? Kuidas sa oma kassi-koera kutsud – on neil hüüdnimed või kasutadki pikki nimesid? Kui oleks võimalik, siis sooviksin ma ka mõndasid pilte, mida tööle juurde panna.”
Oi.
Lugesin neid küsimusi ja mõtlesin, et igaüks neist eeldaks vastamiseks vähemalt üht A4 lehekülge kui mitte raamatupeatükki… Ja siis helistas Jaanus Kulli SlÕhtulehest. Veel ühe küsimusega. Küsis, mida ma endale uueks aastaks lubasin. Vastasin – selle asemel, et öelda, et lubasin enam mitte kunagi lollidele küsimustele vastata – et lubasin enam mitte tühja ja tasuta tööd teha. Kaastundest ja kohusetundest, inertsist ja heast südamest. Aitab.
Ent kesse ütleb, milline töö on ikka tegelikult jäägitult tühi ja tasuta? Kui noorele inimesele õigesti ja arukalt vastata, võib just see praegune vastamine ta asjalikule elurajale nügida. Ja tema asjalikuks aidatud elurada võib kohtuda mu enese laste radadega. Ja mu enese tütar pidi ju ka hiljuti tuntud inimesest sellise oh-sina-issand-olemusloo kirjutama. Võõrale neiule võimalikult sisukalt vastates hoidsin silme ees Kirke reibast nägu – ja põimisin igasse vastusesse mõne oma raamatu pealkirja. Võtku see teos kätte ja leidku vastus!
Ja miks ma siia loo pealkirja alla oma nime juurde e-aadressi lisasin?
Üks, mis kindel – eelpool näidatutega analoogseid küsimusi ma enam, palun, ei oota ja kirjasõpru ka ei otsi. Mu aadress on nüüdsest siin selleks, et kui heal Horsemarketi lugejal on ideid-ettepanekuid, parandusi-täiendusi, jagamist väärt mõtteid või isiklikke pöördumisi, ei pea seda edaspidi tegema Sveni vahendusel ega mu koordinaate ei kirjanike või ajakirjanike liidu kaudu otsides. Mulle võib öelda, kuhu talli, millistele hobustele mind külla oodatakse. Ja kui mõni hobuinimene on mulle valetanud ning udujutt on heauskselt kirja saanud, võiks lahkesti sellest otse mulle teada anda – parandame vead, mitte ei marineeri eksituse ja selle osatamise otsas, eksju.
Lähinädalail avab söör Shois Horsemarketi juures erisahtli aadressiga kati@horsemarket.ee Sellist ekstra aadressi on vaja seoses sellega, et meil on alanud aastal plaanis rohkem ja pidevamalt lugejaid kirjutajateks pöörata. Mida rohkem kirjutajaid meil on, seda mitmekesisem ja igakihilisem väljund meie keskkond siin on. Igas mõttes. Seda omam ja kollektiivsem. Kuivõrd inimene – nagu hobunegi – on ju kariloom. Peab ühismeelt, koostööd ja tööjaotust olema. Aga kõigile õnneks meeldima ei pea, sest ei meie keskkond ega siin sõna võtjad pole õnneks ei litsid ega dollarid, et igaühele meeldima peaksid.
Lugejatest kirjutajateks pööramine lähebki käima siis, kui mu praegune e-aadress pealkirja all uuega asendub. Ausõna, ma juhin sellele eraldi tähelepanu ka – ja selgitan põhjalikult, kuidas ja mida kirjutavatelt lugejatelt oodatakse.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat