Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Nimedeta lugu


 

Elu jooksul näed nii palju igasugust, et muutud tuimaks. Või vähemalt õpid end nii usutavalt tuimaks sundima, et teatud piirini usud ka ise – see vaatepilt ei liiguta mind. Afektide puudumine on ju küpsuse tunnus. Ja ülevoolav rõõm on teatavasti sama purustav äärmus kui äärmuslik ahastus. Nõnda et teatud eas üritab inimene end veenda, et on täiesti kõigutamatu – isegi siis, kui näeb kõigi oma seniste kogemuste krooniks maailma kõige kondisemat hobust. Kes polegi tegelikult enam maailma kõige kondisem, sest on juba mõnda aega ülestoitmisel olnud.
“Mul on paari nädala tagused pildid, milline Ta siis oli, kui ma Teda kohtasin ja siia tõin. Esiteks sellepärast, et see oli täiesti uskumatu ja vääris jäädvustamist. Teiseks selleks, et seda Tema omanikule näidata. Kolmandaks selleks, et endale jääks võrdlusmaterjal, millisest seisust hobune välja õnnestus tuua – juhul, kui õnnestub. Neljandaks selleks, et seda vetteenistusele ja loomakaitsele näidata. Ja viiendaks – aga sellega peab meil siin ju ka arvestama – tõestamiseks, et mina pole Teda selliseks teinud. Olen ta hoopis üllatavalt lühikese ajaga umbes saja kilo võrra kopsakamaks tagasi toitnud. Aga igasuguste suhtumiste ja väidete vastu peab ju ette valmis olema,” selgitab Artur.
Ilmjärve nimi jääbki, muide, selle loo ainsaks nimeks. Nimedeta loo peategelane, must parimas eas läti sporthobune, keskmisest suuremat kasvu – kuuldavasti hoogsa ja jonnaka iseloomuga olnud – ruun esineb inkognito. Sellepärast, et ükspäev läheb tal juba kindlasti väga hästi. Ja siis pole vaja tema edulukku nii kuradi karmi peatükki. Peale selle on mul miskipärast selline ebausklik sisetunne, et nime nimetamine laseb kuidagimoodi väe välja – aga vurtsu on sel mehel praegu pehmelt öeldes endal vaja küll ja veel. Piisab faktist, et Ta nimi algab sama tähega, millega tollel ratsul, kes poolsurnuks aetu-peetuna Tallinna hipokale Aldo Kanepi talli tagasi sattus ja nüüd Aldo talus Noarootsis pansionaadis on. Selle Aldo talus poputatava ostis tõbras-omaniku käest ära väikese titega neiu, kes oli kunagi selle ratsuga võistelnud. Trotsis kabjapõletikku, äärmist kõhnumist-kurnatust, lamatisi ja kustunud silmi ning võttis selle vastutuse – sest hobune oli talle õrnas eas väga lähedane olnud. Ja edeneb!
Tolle sama-algustähelise sai nii jubedasse seisu sedasi, et kõigepealt kihutati temaga ette soojendamata ja taha jahutamata galoppi-galoppi-galoppi ning kui hobune hakkas ära kustuma ja enam lajatada ei jaksanud, visati tegevusetult-tegelemata kuhugi tallinurka minimaal-pajuki peale sitahunniku otsa virelema.
Sellesinase hobusega – kellega juhtunu jätab mind kogenult stoiliseks, ei väsi ma endale kordamast… - juhtus “kõigest” suur nälg. Põdra Tõnn (Luunja Ratsakooli tallimees, teate küll, mitte seenesortJ) oli just sel päeval, kui Artur Roiul oma tallis mulle Teda näitas, seal hobuseid värkimas-rautamas. Ütles eht-endalikul eriti musta huumori noodil: “Kui hobusele ei anna kohe üldse mitte midagi süüa, siis saab ta selliseks. Aga väga ruttu ei saa. Ikka mitu kuud tuleb korralikult, aga selle eest põhjalikult näljutada.”
Kui hobune on umbes poole aasta jooksul suurest-tugevast-jõulisest-hoogsast ratsust kolossaalseks saraks näljutatud, siis on lisaks tema ihule õnnestunud totaalselt ära lammutada ka hing. Ihu on Tal liialdamata öeldes skelett. Kõigi luude ja liigeste vahele saab sõrme pista. Toiduta lihased on täielikult atrofeerunud ning kogu see kondistik seisab püsti üksnes kõõluste tahtejõul. Õhukeseks nälgitud nahk tundub luie otsas kohe rebenevat. Karv on pulstis ja elutu ning külgedel on vorbid ja vermed, sest viimasel ajal pole kondid enam püsti seisnud, kuna hobune oli aga keskmisest suuremat kasvu, on ta skelett naha auklikuks hõõrunud. Vastu maad.
Hingega juhtub näljutatud rohusööjal nii, et kui ta on abitult kitsikusse suletud ega saa enda päästmiseks midagi teha, tekib surmahirm. See pidev ja kogu tema olemust haarav stress muutub krooniliseks. Järgneb letargia. Tekib selline tapale viidava lamba pilk ja olek, mis ütleb, et tehke minuga, mis tahate, olen loobunud võitlemast. Ja selline loobumine keerab maha kõik normaalsed reaktsioonid. Kroonilises surmahirmus piinelnud hobune ei reageeri boksi astuvale võõrale tavalise hobuse ettevaatliku uudishimuga – lontis ükskõiksus ta tuhmides silmades muutub vaid pool kraadi ehmunuks. Surmasuust äsja välja toidetud hobusele mõjub väike, kaelast kinni võttev laps aga niimoodi, et ta hakkab vaid reflektoorselt kaelanahka väristama – ei vaata ega uuri, kes või mis see pisike tülitaja on, kes lohutavalt ütleb: “Obuke pai!”
Poolteiseaastane laps kallistab ja patsutab sellist olendit ettevaatlikult ja lohutavalt – sest ta näeb niisugust seisundit väga klaari ja läbinägeliku indigopilguga. Patsutab ja lohutab – midagi hullemat enam ei tule, obuke pai, vermed kaovad, liha tekib luudele tagasi… Mida nägi ja tundis aga inimene, kelle kodus ja silma all poole aasta jooksul säärane koletu krahh toimus? Mitte midagi. Oleks tundnud, poleks ju näljutanud. Või ma ka ei tea enam, mida inimestest üldse oodata või arvata võib.
On üks eriline tase rumalust ja märkamatust, ükskõiksust ja hoolimatust. See on nii sügav ja kõikehaarav nüri nõmedus, et ta põhjustab eriti julma sadismi. Kui inimene lõigub või piinab mõnd looma sihilikult, on ühest küljest rohkem looust, et sellesse sekkutakse – ja teisalt sureb piinatav kiiremini ära kui ükskõiksuse kätte. Ühe naisolevuse täisidiootlik märkamatus oligi põhiline põhjus, miks noorest jõulisest ruunast poole aastaga ahervare sai.
Artur ütles, et hobune kuulub tema ämma naabritüdrukule. Tänu sellele helistatigi Arturile, kui isegi sadistliku ükskõiksuse pilgu läbi tundus, et loomaga oleks justkui midagi valesti. Naabritüdruk läks pool aastat tagasi Itaaliasse hobustega tööle. Ratsastama või midagi. Jätkem temagi nime – nagu ka ruuna oma – inkognitoks, sest tema eksimus on nii ja naa. Nagu ka tolle tüdruku nimi ja süü, kelle hoolde ja sõita see lätlasest hobudik perenaise Itaaliasse-minekul jääma pidi.
“Hobune oli nii suur ja jõulise iseloomuga, et temaga sõitma pidanud tüdruk – nimetagem teda tõepoolest lihtsalt tüdrukuks – ei saanud temaga hakkama. Viis ta oma tuttava-sugulase-tädikese juurde. Seal oli veel kaks hobust, miks mitte hobune suveks koos kena väikese seltskonnaga lihtsalt karjamaale jalutama lasta, eks ole,” kirjeldab Artur sündmuste käiku. “Ainus jama oli, et karjamaa, kuhu suur ratsu lasti, oli maksimaalselt paari maneeži suurune koplikene. Ja ta lasti sinna juba keset suve. Vahepeal on see pisike koppel päris mudaseks kulunud – aga süüa pole ei sinna ega talli hobusele midagi juurde viidud…”
See “memmeke” ja “eidekene hella”, kes kolme hobust paljaksnäsitud taskurätiku suuruses koplis kuude kaupa näljutas, elab Puhja rahvamaja juurest alla keerates paari kilomeetri kaugusel tee ääres. Võite vaatama minna, milline on sellise sadisti silmavaade, kes peab keset ümberkaudsete põldude heinapalle ja üle Eesti kogutud söödaküllust – on silopakendid ja –hoidlad, tulvil heinaküünid, viljasalved…- hobuseid külmavereliselt muda peal. Arturi kutsus hobuse omaniku palvel vaatama, miks ratsu lonkab.
“Ma läksin sinna Puhja rahvamaja taha ammu tuttava tüdruku palvel vaatama, mis hobuse jalal viga on, et lonkab,” muigab Artur mõrult. “Miks pidanuks Itaalias töötav neiu arvama, et midagi nii koletut toimub? Normaalne inimene on (veel) heauskne. Kui talle öeldakse, et hobune on karjamaal, siis tekib talle kujutluspilt rahumeeli söövast ja jalutavast loomast. Mitte ammu paljaks söödud mudas lamavast ahervaremest, kes enam peadki tõsta ei jaksa. Kui inimesel tekiks kahtlus, paluks ta kohe praegu telefoniga pildi teha ja endale sõnumineerida. Aga miks peaks selline kahtlus tekkima?
Mina ütlesin eidele, et hobune “lonkab” sellepärast, et ta sureb kohe praegu nälga ära. Moor teatas seepeale, et see saab ju neli kilo kaera päevas ja ussirohtu kah. Nojaa, igapäevane ussirohi sööda asemel võib tõesti hobuse mõnevõrra rikki ajada… Käskisin tädil suu kinni panna. Oleks ta mõne sõna veel öelnud, oleksin… Meesterahvale annad vastu hambaid, mida sa säärase mammiga teed? Kuna kaks hobust jäi veel sinna, saadan vetteenistuse või… Ma ei küsinud selle olevuse nime. Voh on selline vastikuse ja õuduse tase, et ei taha inimese nime teada. Määrib. Kleebib. Jõle! Ei küsinud ja jumal tänatud. Vetteenistuse saadan sellepärast, et kaks hobust jäi sinna ju veel. Mitte karistuse pärast – küll Kõigevägevam sellistega õiglaselt klaarib.”
Artur hakkas Tema olukorda klaarima alguses üleni omal kulul ja riisikol. Tõi surija täiesti teadlikult endale kaela. Andis 40 kilo heina päevas. Sellise mõttega, et kui ta nüüd maha sureb, siis vähemasti juba peaaegu õnnelikuna. Hinges vaid hirm, et äkki kaob järsku nina ette ilmunud imeasi, toit!!! jälle ära. Näljutatu kõht paisus süües küll palliks, aga võimas organism pidas vastu – ei surnud maha, vaid hakkas kosuma. Ja päris kiiresti. Nagu öeldud, oli loom meie kohtumise päeval juba oma sada kilo paari nädalaga juurde võtnud…
“Eks sõja ajal koonduslaagrites oli ka inimeste keskmine kaal 36 kilo ja mõned jäid ju päris ellu,” viljeleb Põdra Tõnn oma eriti musta huumorit. “Eestis on küll kõik põllud-hoidlad erinevat sööta täis ja välismaalt saab juurde vedada kah küll jah. Aga võibolla oli kriisiolukord ja üliraske aeg selle tädi peas. Seal võis normaalsele inimesele ette kujutamatuid asju toimuda ju.”
Mida teha olevusega, kelle kõrval loomad nälga on suremas? Panna ta kinni, toit nina ette klaasi taha – näe, maailmas on küllus, aga sina ei saa mitte midagi!, päevas tilk vett talle kinga sisse niristada, et ta võimalikult kaua ja piinarikkalt elus püsiks – ja kui ta mutta maha jääb, lamatiste peale soola puistata, et need pahaks ei läheks?
“Selge, et kui Tema perenaine nüüd pühade ajal Itaaliast koju pääses, oli nuttu palju. Pisaraid ja enese süüdistamist. Tuletagem meelde, et see tüdruk, kes tolle lätlasega sõitma pidi, loobus sellepärast, et ei tulnud nii jõulise elukaga toime… Aga nüüd pole enam nutta vaja, näe, loom seisab püsti ja hoiab pead juba peaaegu normaalses asendis – ta tuleb sellest jamast välja,” on Artur nüüd juba üsna lootusrikas. Ta oleks õnnetu looma üles putitanud ka perenaise osaluse ja osavõtuta, nüüd on vähemasti materiaalne külg jagatud, Arturi peal on “kõigest” söötmine ja hooldus, poputamine ja hoolitsus. Kõigest…
Ilmselt hakkab Tema silmavaade mõne nädala pärast, kui surmahirm järele annab, ellu ärkama. Tekivad tavalist hobust meenutavad reaktsioonid – huvi ja uudishimu näiteks. Siis hakkab ta ehk vaikselt suhtlema. Ühel tulevasel päeval, kunagi kevadel, saab ta õue. Kui lihased on minimaalseltki tagasi tekkinud, hakkab ta kõndima ja ehk isegi jooksma.
Kui kaua läheb aega, et surmasuust välja toodud hobune hakkab jälle sadulat kandma? Esialgu lihtsalt sadulat kandma. Tasakesi sammu astudes. Siis inimese raskust taluma, traavima, äkki kunagi isegi hüppama? Kui palju selleks aega läheb – aasta, kaks, kolm? Tõeline uuestisünd. Ma veenan ennast väga otsustavalt ja jõuliselt, et Temaga juhtunu ei puuduta ega liiguta mind. Nähtud neid humaansuse katastroofilisi krahhe ennegi… Naerame Põdra Tõnni hapusid nalju. Räägime muudest asjadest. Millestki ilusast, näiteks. Aga nii Arturil, Tõnnil kui mu tütardel on silmis küsimus: kuidas Jumal selliseid asju lubab? Sõnu me ei tee. Need on sellistel puhkudel õõnsad. Lähme varsti jälle Vooremäe taha vaatama, kuidas Tema tagasitulek sujub. Obuke, pai…  


Loe kommentaare (27)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat