Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Söör Kubre maniküürisalong


 

Mõne asi tuleb meelde ainult siis, kui küsitakse. Igasugune iluasjandus näiteks siis, kui naisteajakirjad või ajalehtede buduaarilisad küsivad, kust sa saad või mis sa sööd. Kui küsitakse, kas proua kavatseb ka endale paigaldada moeka hamba-priljandi… kuramus, briljandid käivad nõrga b-ga, harvast kasutamisest ununeb isegi selle sõna õigekirjutus!!! Igatahes selle priljandi-küsimusega seoses meenub hoopis, et peaks ühe oma hobuse hambaid Tiidule näitama – tõrgub suuliste suhu panemise vastu, järelikult on suhu mingi ebamugavus siginenud.
Soenguid korrastatakse normaalse hobuinimese ja tema tütarde puhul talli vahekäigus. Päriselt ka. Sest meie õnneks on Kilgi talli perenaine hariduselt juuksur. Igasuguse kosmetsiga aga on selline lugu, et see on rusuvalt kulukas so-poole-mo-poole värk, nagu kahe otsaga saag. Lükka mind, tõmban sind. Selles mõttes, et pool kulutusi kreemide-lõhnade-mökside peale läheb selleks, et ajada looduslik tasakaal ja isereguleerumine vihaselt paigast ära. Teine pool kulub loodusliku olukorra taastamise peale. Kogemused on näidanud, et kõige paremini ja haisemata toimivad Eesti omamaised loodustooted – valgetes roheliste kirjadega tagasihoidlikes tuubides taimeekstraktidega kreemid, mille hind on mõniteist krooni tükk. Mitte uue sadulateki hind mingi muumaise vänge stafi peale. Kui mitte kahe.
Igasuguste juveelide ja löövate kaubamärkidega ihuvarjude fenomen pärineb aga otse loomariigist. Mida urbaniseerunum inim-isend, seda vähem ta seda teab ja tunnistab. Aga loomadel ja lindudel on teatavasti nii, et mida väiksem loomake, seda kohevamaks ta end kehitab, kui mõjuda tahab. Mida värvilisem pulmarüü, seda kindlamini saab paarilise, kes nii ilusa isendiga järglasi tahab saada. Ja mida kõvem kütt on ürgmees, seda vägevamas mammutinahas kenitleb ürgnaine. Soe on loomanahk ka – aga peale selle näitab teistele karja liikmetele ja muudele külgnevatele liikidele, kellega on au. Mida tugevam ja tegijam isane, seda äkilisematesse nahkadesse keeratud naised-lapsed. Nii on ka praegu ehted ja kallid rõivad ju staatuse ja jõukuse, väärtuse ja arvestatavuse väljend ja väljund. Mustlased näitavad seda fenomeni eriti ilmekalt välja. Miks neil on käed-kõrvad-kaelad kulda täis riputatud? Sest väärismetallid on ekvivalent, millesse nad konverdivad oma ärilise tubliduse tulemused. Hammaste katmine kuldkroonidega muide tähistab samasugust väljanäitust – mul on raha, et osta oma taborile kasvõi kullast naeratused, mehed! Seda ka, et rändrahval on vaja kogu hinnalist nasvärki kaasas kanda – külge riputatuna on seda kõige vargakindlam ja praktilisem teha.
Mis puutub praktilisusse, siis eriti ilmekalt väljendub see maniküüris. Kontorirahvas kleebib geel- ja kangasküüsi selleks, et küüned näeksid arvutiklaviatuuri peal klientide silmailuks ja kolleegide kadetamiseks netid välja. Talli ja majapidamist haldavad-hooldavad naised varjavad nii kunstküünte kui laki alla tööst parkunud käekesed. Liiatigi ei lähe lakitud küüs nii kergesti katki. Sest kaubanduslik peab tallist välja, inimeste linnadesse ennast ja oma tööd müümas käiv tegudeinimene ju ikka olema. Et loomariigile omane – aga hoolikalt unustatud – mimikri töötaks. Joonistame näod pähe ning lööme end lille ja tikk-kontsile, et alateadlike loomreeglite järgi turul toimida ja toime tulla. Ikka need puhvis suled ja kohevil karvad, eks ole. Meie käime oma hoolitsetud küünte peal sõnumi edastamise mõttes. Hobused kõnnivad oma küüntel sõna otseses mõttes. Seepärast on hobusekapjade korrasolu tegelikult veel olulisem – ja naisteajakirjad mingu oma edevate küsimustega… noh, ütleme, et loomaaeda. Arenegu seal.
Suures tallis tähendab värkimispäev seda, et sepp tuleb terveks päevaks sinna vahekäiku müttama. Meie tallis jäetakse sellistel maniküüripäevadel kõik see mees sisse, sest koplid on suured-laiad ja välja lastavat kaadrit oleks tülikas ükshaaval tagasi tassida ju. Tavarütmist väljas hobused kõõluvad siis boksides ja sirutavad kaelasid vahekäiku, et kinupilti näha. Kuna ruunad-märad on erinevates koplites, on kohtumispaik vahekäigus see risttee, kus nad üksteist lähemalt uurida saavad. Millest tuleneb ohtrasti nägude tegemist, kiiksumist ja eputamist. Eluline suhtedraama. Ja selle päeva meeleolud.
Eelmise päeva meeleolud meie tallis olid mõnevõrra teisemad. Inimkesksed. Kuivõrd meie vanim tütar pidas “I am sixteen”-sünnipäeva parimas kohas ja seltskonnas, kus üldse võimalik. Piknikukorv kaasas. Ja hing rõõmus, et mingi standardse toas kükitamise ja kartulisalati kühveldamise peale oma hinnalist elu ei raiska. Pildid näitavadki kõigepealt Margareta 16. sünnipäeva – EQ, meie kallis Annika ja peomelu talli moodi. Hoburiistu sättiv noorpaar on Franz Saarm Minniga. Ja taaskohtujad on Keiser Richardiga.
See kohtumine oli sünnipäeva lisaboonus. Härra üliõpilane leidis aega õe auks talli tulla. Ja sai hingepõhjani ära liigutatud. Timmo tallides oli mäletatavasti kord üks vinge komplekt raevukaid läti ruunasid. Umb-suured ja – ilmselt liigsest väntsutamisest – õelaks läinud. Herzog on nüüd Ande juures Kukerannal, Keiser koos omaniku Egnega meie tallis. Vaatamata murele ja segadusele, mida tema mürgeldav ja ootamatu saabumine tekitas, on mees nüüd täiega maha rahunenud ja hingeliselt maandunud.
Üheteistkümnendast kuueteistkümnenda eluaastani käis aga meie vanim poeg igal koolivaheajal Timmo tallides laagris. Tema absoluutne ja üdini hoolitud lemmik oli Keiser. Väga suur must hobune ja kidur tedretähniline heledapäine poisiklutt. Nad kiindusid teineteisesse – Riksuga sõites ei klobinud riiukukest ruun ka teisi hopse – nii et see hobune oli oluline põhjus, miks poiss nii truult Põlva vahet laagerdas. Hingede vahel juhtub ilusaid asju. Ja juhtus nüüd ka. Mitme aasta möödudes vahtisid poiss ja hobune teineteist kõigepealt eemalt. Siis küünitas sünge ruun oma – pehmelt öeldes üsna kõrgel asuva – pea üle boksiserva. Ja poisid panid ninad vaikides kokku. Sina või? Jumal tänatud, et sa siin oled! Inim-kutt läks boksi, sulges ukse enda järel ja seal nad siis kaelakuti seisid. Kui poiss välja tuli ja boksist eemaldus, hakkas Keiser nõudlikult jalaga vastu ust laduma – “Jou, krae, vaata mulle silma – tule tagasi!”
Keisri perenaine Egne ütles, et just see jalaga koputamine on väga ilmne märk, et hobune tundis jorsi tõepoolest ära. Mis on ses mõttes ootuspärane, et ta on elus endale üldse vaid paar inimest hingeligi lasknud. Ja näe – polegi lahti lasknud! Ja Egne väitis, et Keisri ja Riksu kuraasikalt liigutavast kooslusest räägiti Timmos legende.
Kuni Timmo tallidest endast sai legend.
Kinni on. Otsas. Läbi. Pole enam. Kõik. Jumalaga.
Nagu siin hiljuti jutustatud sai, on selle aasta jõuludega tekkinud Eestis uus ja kaunis komme lasta päkapikul sussi sisse king tuua. Madalal Maarjamaa kohal lendab enneolematul hulgal rõõmsalt vabu inimesi, kes hetkel absoluutselt ei tea, mida uuel aastal tegema hakkavad. Terve jõuk selliseid vabu ja rõõmsaid tekkis Timmo tallis, kui uuest omanikust teine Margus pärast leebelt väljendudes kummalisi laagreid, tallirahva näotuid nägelemisi, imelikke hobuseoste-müüke ja muid veidraid vinkleid uksed kinni sulges. Kaeti jõulupeolaud tühjas tallis. Kakeldi viimased pühadekaklused ja jagati uusaasta-lubadused üksteist kohtusse anda. Ja mindi laiali.
Selline tunne on, nagu keegi lähedane oleks ära surnud. Ja selline tunne on, et midagi läks selle tallimüügiga küll väga kuradi valesti. Timmo otsis nii kaua ja põhjalikult ostjat, et tema kõrvaleehitatud koduakende all ikka hobused ilutseksid ning tehtud suurtöö kestaks ja edeneks. Ja kobatas lõpuks ikkagi nii ebastabiilselt rähkleva variandi otsa. Lisaks tema legendaarse elutöö ja kaubamärgi hukule on nüüd 46 (loe: nelikümmend kuus!) alla 16-aastast Põlva last tänaval. Sõna otseses mõttes. Värkimispäeval teiste hobuseomanike seas talli oma suurt musi Kubrele ette andma tulnud Egne arutles: “Kui Timmol õnnestus Põlva keskkooliga koostöös ratsutamisklasside ja muude projektide abil selle väikelinna lastest väga suur osa tänavalt ära tuua, siis nüüd on nad kõik ilma peal laiali tagasi. Ärikallakuga elukoolis, kaubanduskeskustes jõlkumas. Talli kogunes lisaks ratsutajatele ka nende sõpru ja peikasid, kes olid loomade läheduses võrreldes kõigi muude variantidega ikkagi kindlas kohas. Ja nüüd…
Nüüd seisab 12 tubli hobust müüki viiduna Jäneda tallis. Nagu autod platsil. Ainult et hobuseid sedamoodi ei müüda. Kes ostab seisvat hobust? Või millele hakkab avanema vaade Timmo koduaknastki? Küllap ka see ratsakeskus spaaks tehakse ja ümbritsev maa kruntideks lõigutakse. Jälle!”
Mihkel, kes on oma Liivaku taanlaste seast ostetud Romulusega samuti kenasti Kilgis tagasi, lisas sellele nukrale jutule ka Tartu Ratsarügemendi tallide tragöödia. Raatuse tänava lõpus on sõna otseses mõttes sajandeid olnud tall 480 hobusele. Ligi pooletuhande sõjaväehobuse liigutamiseks oli väga suur maneež ka. See tõmmati juba maha. Enne, kui unikaalset talli jõuti lammutama hakata, said muinsuskaitsjad käe vahele – nüüd on mingi tüütu miljööväärtusliku objekti keiss äriinimestel põiki jalus. Tee järjekordne saastamarket kasvõi vanasse tallihoonesse – jõle jama ju.
“Londonis ja Stockholmis on kuninglikud tallid ja maneežid koos muuseumide, ekskursioonide ja muu väljapoole suunatud infraga otse keset linna. Tartus oleks olnud samasugune ainulaadne turismiobjekt. Omanik plekkis ligi kaks milli selleks, et maneež maha lõhkuda. Ometi oleks see ju olnud nii paljudele Anne- ja Hiinalinna lastele päästev kasvukeskkond,” kurvastas Mihkel. “Millisesse riiki missuguseid lapsi me siin oma vandaalide vabariigis õigupoolest kasvatame?”
Mihkel ise kasvatab esialgu koeralapsi. Temaga käib tallis kaasas vöödiline bokseri-hundu-naabrikoera ristandkutsikas, kelle mõni hilise jõulukingi või sõbra otsija võib muide endale saada. Kuna Ratsarügemendi tall lahkub koos hipodroomidega vasakule ära, siis on muidugi Freddy ja Aire suurehitusel, kuhu me koos uue aastaga muide ratsa sisse marsime! seda sügavam nišš ja ladusam minek. Nagu ka Saksal ja Kaldil, kes Tartu lähedal lastele ärielukoolis nõela otsa kukkumise asemel midagi tegelikku pakuvad.
Värkimisteenuse pakkujatega on aga sedasi, et häid seppasid vajatakse ikka. Hobuinimesed – otse loomulikult ka naised, need kaitseküüntega ja ilma hamba-p-p-priljantideta – õpivad küll ka ise värkima ja rautama, ent oskuslik ja vilunud seppade turg ei kahane. Hobuseid tuleb õnneks üha juurde. Olgu nende hipokate-timmokatega, kuidas just on. Aadi on ikka see mees, kelle kohalolek annab tunde, et maailm toimub. Elab tallide avanemised-sulgumised – eelviimati kohtusime näiteks Kurnas Järve tallis, juba-kadunukeses – reipalt üle ja sõidab oma ränd-sepikojaga mööda Eestit ikka. Ütles viimati, et jäi pihku Maire Aunastele, nii et teda võib näha jaanuari esimeses “Meie” saates.
Kaido Puusepp – see loomaarst, kes enne Tartumaal ja nüüd Võru taga elab ja töötab – pälvib muide mitmete kundede ja patsientide käest ülivõrdeid. Kiidetakse nii tema kabjatöö-kvaliteeti kui kiirust, osavust, otsustavust ja vastupidavust loomaarstina. Soomes õppinud ja töötanud Veiko puhul olen näinud, kuidas ta saab kätte ja sussidesse naelutatud ka kõige hullema iseloomuga sukside kõige hirmsamadki jalad.
Ja siis Urmas Kubre. Veetis värkides-rautades Kilgi tallis tihkelt maast-laeni tööpäeva. Nagu see sedasorti väljasõidu-tööde puhul ikka käib. Ja mida on tulus teada neil, kes ekslikult arvavad, et ainult neil on pikad ja rasked tööpäevad. Võiks veeta ühe päeva sepa koogutamist ja higistamist jälgides ning ette kujutada, mida ütlevad selg ja kaelasooned, põlved ja käed. See on ikka eriti kõvade kujude amet. Ekstreemsete lisadega ka veel.
“Kui sepp saab hobuse käest või oma enese tööriistadega kobatades viga – sepp on süüdi. Kui hobune saab haiget või viletsa maniküüri – sepp on ikka süüdi,” seletab Kubre, kuidas asjad tema maailmas käivad. Ühe päeva jooksul värgib ta paar-kolmkümmend hobust. Neist osadel korrigeerib niisama seisusid – osadele paneb tavalised, osadele erilised rauad. Mõnel avastab meie kliimas nii paratamatult sagedasti esineva kiilumädaniku.
“Et kabjad haisevad või?” muigab mees, kui ka täiesti terve kabi oma tüüpilisel kombel vinab. “Kui sul endal oleksid jalad kuid ja aastaid pesemata ja sa sumpaksid varbaküüsi pidi essu sees – arva ära, mis lõhn sinu varvastel siis oleks!? Eriti uhke lebra lööb üles muide kuumrautamise ajal – kõrbev sarvkude, see on imeline!”
Hobuseomanik, kelle märal avastatakse kiilumädanik, läheb nii ähmi, et unustab lapsele suveniiriks kabjaservatükigi kaasa võtta, nagu lubas. Naine ütleb, et teab küll, kuidas see toppimine taku ja tõrvaga üldjoontes välja näeb. Aga peab harjuma mõttega, et tal tuleb seda nüüd iga päev teha. Kui toppides hobusel valus hakkab, siis tuleb kiire kabi ja omanikul hakkab ka valus ja… Vähemasti on nüüd põhjust oma piraka lemmikuga iga päev kohtuda.
Minu Vassilissa tagumiste kapjade kõndides keerutamise kohta ütleb vilunud Urmas, et seda teevad pooled hobused. Mingit erilist korrigeerimist pole vaja – lihtsalt naks ja niuh ja paluks järgmine jalg, mammi. Esimest vasakut, mille ümber ka meie Vesperaga omavahel vaidleme, ei taha mära ka sepale anda.
“Öeldakse küll, et rumal rohusööja – aga neil on pikk valu mälu ja kunagine haigetsaamine jätab selle jala kartmise kauaks kupli alla,” seletab Kubre. Ja mammi pole Vespera nüüd enam sugugi nii tünjal moel, nagu varasügisel Pärnumaa haljastelt rannakarjamaadelt tulles. Sügisel tuli sadularaam viimase võimaluseni laiemaks painutada – Kubre itsitab seepeale, et mida spetsi siin palgata, traktoriga võib üle sõita ju! – et sadul nagu tübeteika selja peal ei trooniks ja koos ratsanikuga kõhu alla ei libiseks. Nüüdseks on üks oluline ümaruse kahanemise põhjusi ratsmes sõitmine, mis meil Annika abiga viimasel ajal päris viisakalt välja tuleb. Kui hobuse kael on kumerdatud, siis peab ta tagajalgade tõstmiseks – eeldusel, et needki on kobedalt tööle aetud – pidevalt kõhulihaseid pingutama. Ja see asendab heinamao lihastega kindlamalt ja tõhusamalt kui mistahes dieet.
Söör Kubre värkimispiltide seeria näitab aga õiget jalahoiet – mis treenib sepa selja- ja kõhulihaseid kindlamalt ja tõhusamalt kui mistahes jõusaal -, kabja sisemist ilu – mida keegi liiga äkki ja lähedalt näha ei tahaks, eks ole – osavaid poose ja tanginaksu võtet Vassilissa, tähendab Vespera, noh, näitel.
EQ sai Kubre käest kenad kossid, millega vastu kapata mitmekülgselt targa sepa lubatud helgele tulevikule. Väite peale, et ruun on tanki loomusega pujään, teatab sepp, et järelikult on eestlaste aretustöö endalaadse hobuse saamisel korda läinud.
“Alles kolmeaastane? Oh, siis on kõik veel ees ja tehtav, õpetatav ja harjutatav. Seitsme-kaheksane hobune on suhteliselt valmis. Aga veel pärastki on üsna palju võimalik juurde ja ümber koolitada,” julgustab veetleva pükspõllega mees.
Tal endal hobust ei ole. Väidab, et ta pole selleks veel piisavalt rikas. Ega need, kellel hobused on, pole jällegi enam rikkad… Papi suhe on aga tõepoolest ju selline, et hobusesse ühe aasta jooksul investeeritav summa on tema turuväärtusega suhteliselt võrdne. Sama raha tuleb aastas undama panna, mis ta ise maksab. Mõnekümnetuhandelisse istutad olmelise mõnekümne. Sadu tuhandeid väärt suks kulutab nii olme kui võistluste, varustuse kui hooldusvahendite peale kah sadu tuhandeid.
“Mul on lemmikust harrastushobune Niitväljal. Ühe soomlase koolisõidu hobune. Müügis küll paraku. Nii et ta võidakse mul iga hetk alt ära osta,” nendib meister-maniküürija, kui meie Monti on temalt äsja saanud indiaaniponi aunimetuse ja kenama kabjakuju, millega nüüd Keisri ja Romuluse suguste hiidude vahel ennast kehtestada. Samal ajal sooritab Monti perenaine Brigita rõngaharjutust Vanemuise teatri laval võimlemisklubi Janika aastalõpuetendusel. Enesekehtestamine ju seegi.
Annaks taevas, et kena inimesetükk Kubre väga ei kurvastaks, kui tema lemmik ära ostetakse. Mu uue aasta soov ongi, et ei inimesed ega muud loomad asjata haiget ei saaks. Igale hobusele õige inimene. Ja vastupidi. Mis ongi juba päris paljulubavalt pikk samm õnneliku kulgemise suunas. Nii inimestele kui hobustele parajal hulgal mõnusat tööd soovin ka. See hoiab naha toore ja silma särava. Ja Eestile arukat ehitamist – mitte lammutamist soovin ka. Sest lõhkumine teeb haiget. Aga mu uue aasta soov on ju, et ei inimesed ega muud loomad lollisti haiget ei saaks.


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat