Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Nuiamäe julgustavad tuled ja Näärimamma


 

Pikkade teede ääres peavad olema teivasjaamad. Ilma on ohtlik ja pidetu kulgeda. Need pidepunktid võivad olla tänapäeval kasvõi mõttelised. Sa ei pea sinna tingimata sisse keerama. Aga sa tead, et kui mingi jama juhtub, on pääsemine sealsamas julgustavate tulede juures. Soe ja vari ja abi.
Kui jälgid sagedastel möödasõitudel mõnd jõudu ja vastupidamist lisavat tuld, keerad lõpuks niikuinii sinna teivasjaama sisse ka – aegajalt peab üle vaatama, mis on nendes kohtades tegelikult, mida silmanurgast oma taustsüsteemi ja turvapunktistikuna pruugid. Need alaliselt jälgitud kohad tõmbavad, nagu kärbsepaber – üle vaatamata lakkavad ju kindlustunnet jagamast. Ja kui tõmbele järele andes kohale kobid, kohtad… Näärimammat.
Sellest postijaamade fenomenist laulab “Uhke postipoiss”. Sooja, süüa, puhanud hobuseid. Ja turgutatud iseennast. Selliseid asju vajatakse, kui tee on väga pikk ja suhteliselt aeglane. Loomakiiruseline. Andrei Turovski rääkis just ühel hommikul raadios, miks loomad vastupandamatult autode ette ja alla jooksevad. Sellepärast, et selliseid kiirusi ja valguseid, nagu masinad arendavad, pole loomariigis olemas. Kuni inimesed liikusid veel loomkiirusega, pidid nad loodusjõudude käest vahepeal inimkeskkonda pääsema.
Päärn Hint – Aadu Hindi ja Minni Nurme poeg, kes praegu Kavilda ürgoru ja Tartu vahel Kaimis kohvikut peab ning vanasti trakeene kasvatas ja “Viimses reliikvias” kaskadöörset ratsutamistööd tegi – kõnnitas ükskord mind ja telekaamerameest mööda metsateed. See oli Minni Nurme kodutalust Kiini külast Kõssalt Viljandisse viiv hobusetee. Seal talus elab praegu Sammuli talli emand ja peab turgutamist vajavate hobuste väikest kodust pansionaati. Aga Päärn näitas hobutee kõrvale jäävaid hunnikuid. Kõrtsi varemed. Kooli varemed. Taludest jäänud mättad. Nende rusude asemel seisnud majad moodustasid turvalise teeääre – nii koolilapsed kui postipoisid ja muud teelised said neist hoonetest kaitset pakase ja huntide eest.
Praegu tundub uskumatu ja utoopiline, et kodutalust kooli sumbanud lapse võisid hundid teel nahka pista. Aga oligi nii. Mu papa Harri kirjeldas ka, kuidas ta 14aastasena polgu pojana sõtta minnes hobusevankriga sõduritele külast toitu ja tekke pidi kokku kauplema ning ainult tänu vaprale hobusele ellu jäi. See kaitses huntide eest nii ennast kui laps-sõdalast. Ja mu tulevane paps sai hobuse külje vastas magades sooja ka. Tundub romantiline, aga oli elu ja surma küsimus.
Mis sellel viga, kes tänaste sõiduvahenditega külast külla, linnast linna sajaga lajatab? Jõuab mõne tunniga risti läbi Eesti, kui hea pidamine on, ei pea enne teele asumist joodud kohvi pärast metsapeatustki tegema. Aga sellel, kes pidevalt lajatab, tekib maanteerutiin, kiiruse hüpnoos, automaatpiloot. Ja see on vähemalt sama ohtlik kui kunagised hundid. Kraav neelab su, ja puud pistavad piraki! nahka, kui masinat juhtides ise masinaks muutud. Sellepärast on vaja teeäärsetele tuledele inimlikku mõõdet juurde teada.
Täiesti otsesed hetked, mil olen Nuiamäe künka otsast trassi peale paistvast tallist mööda sõites silmsidemelist tuge otsinud, on olnud hirmsa külma ja tormiga. Kui pakast on kolmkümmend – või tuult sama suur number meetreid sekundis – pole enam miski kindel. Et auto vastu peab, õlid-värgid ära ei hangu, raju minema ei pühi. Ja nendel ekstreem-sõitudel – mereäärset kodu stiihiate käest kaitsma – olengi Nuiamäe maneeži tulesid vaadates lootusrikkalt rehkendanud, et kui mingi kamm juhtub, siis sinna rooman ikka välja. Titt põues ja kasvõi käpukil, aga pääsemine paistab. Veider, et keegi tänapäeval nii loomulikku liiklemisse nõnda apokalüptiliselt suhtub? Aga õnnelik kohalejõudmine ja loodusjõududest üle olemine pole tegelikult ülepeaüldse enesestmõistetav. Viljandi ja Puhja vahel liigub maanteedel maailma kõige arvukamalt põtrasid ja metssigu näiteks…
Voh sellised üsna isiklikud ja abstraktselt tänulikud tunded on mul seni olnud selle Nuiamäe suhtes. Ma tean, et selle hobukeskuse saamisloo taga on üks oksjonil ülelöömise lugu. Räägitakse kaadri voolamisest. Aga mis see meie asi on? Meie asi on, et suvisest noorte trakeenide ettenäitamisest Heimtalis jäid silma selle talli vahvad kasvandikud. Aastat lõpetades andis EHS sellele kasvandusele kuldse kiiduplaadi seina peale. Kui Maisadega talli ringkäigule läheks, kuuleks iga Leedu- või muujuurse trakeeni või muu hobu kohta pika ja põneva tutvustusjutu. Aga kui Maisadeta minna, siis jääb see põnevuse moment, et mida selle talli koduhaldja meelest tulijale näidata vaja on. Liigse sekkumiseta saab tallitont omasoodu tegutseda.
Kui läbi rinnuni muda tallile lähenedes äsja valminud ja-või kohe valmivaid mulkide häärbereid nägin, lõi kõhus õõnsaks. Üleüldise ja üldõudse uue traditsiooni pärast. Seal Nuiamäel ei pruugi asi tegelikult üldse mitte paha poolegi olla, aga senised juhtumid on ülitundlikuks teinud. Kõik need Ruunakuse ja Kronukõõma tänavad, mis Tartumaa legendaarse hipodroomi asemel juba on – ja Tallinna ajaloolise käsitöise muistise kohale tulema kipuvad. Miks, kurat, seda Tallinna uunikumi ometi kaitse alla ei võeta??? Mille jaoks meil riik on, kui selliseid ajaloolisi kvaliteetehitisi ja sümboleid – nagu näiteks Sakala keskus, mille imposantseid paas-peegel seinu ma isiklikult vist leinamast ei lakkagi… - kaitstud ei saa. Kui ma Riigikogus oleksin, sõdiksingi ilmselt kõige tulisemalt nende hoonete ja rajatiste eest, mida saaks edasi arendada, kasutada ja põlistada. Et meil lakkaks ometi olemast sihuke õõvastav vandaalide vabariik, nagu ta praegu on. Aga selleks ajaks, kui mu vaim juhtub parlamenti pensioni järele kobimiseks valmis olema, on ilmselt kõik arhitektuuriväärtused maha lammutatud ja saasta… säästumarketid asemele ehitatud. Peaks isand Gabrielssonile ütlema, et selleks ajaks, kui parlamenti tulen, paluks mulle eraldada üks korter selle geniaalse ovaalhoone ülemisel korrusel, mis ümber Tallinna hipodroomi ehitatakse. Kui ta oma Narva-krahhi järel jälle hingama hakkab, siis ütlengi. Pole ju vennal vaja veel üht krahhi korraldada – hakkame parem temalt virtuaalsid kortereid nõudma ja broneerima.
Aga eramud Nuiamäe talli vahetus naabruses ei pruugi üldsegi seda tähendada, et seal – nagu Heimtalis ja Külitses – kinnisvara arendajad ümbritsevatele maadele nii kägistavalt käpa peale on saanud, et peagi pole kusagil hobuseid karjatada ning talliuksest avaneb vaade kelledegi magadiskambritesse. See seal võib olla vaba valik, rahu ja rahvaste sõprus. Hobusesõprade ideaalkohta ehitatud kodud näiteks. Maailma olulisim ja meeldivaim asi kohe siinsamas koduukse ees. Pole vaja kuhugi sõita, et olla seal, kus tahad olla. Vastupidiselt ilmetutele karbikvartalitele, kus pole midagi iseloomulikku, stiilset ega südant soojendavat. Talli kõrval elades on.
Talli sees olid aga sellised tegelased, nagu teile ka piltide pealt näitan. Trenni minejad-tulijad, hobutüdrukud-tallimehed toimetasid üliütlemata sõbralikus ja mõnusas õhkkonnas. Olid soojad pilgud, lühidad heatahtlikud laused ja oma tegemiste kallal nohistamine. Vahekäigus pandi valmis suurt tõmmut kaisuhobust – tõelist musinorijast hellikut. Trennist tuli väike tüdruk vägeva mära Prahaga. Hästi asjalik ja konkreetne pliks oli. Ühe boksi kohale, nagu pildilt näete, oli riputatud nii palju rosette kui sein vähegi mahutas. Rubensi-nimeline hopstükk oli mu väikesele tütrele selle talli kõige sümpaatsem hobune – tal tekib igas tallis mõni eriline sümpaatia – ja ühe hopamolu eriline ülespildistamise põhjus oli tema kõrvades. Tal on kummalise terava tilga kujuga kõrvad. Nagu kuradikesel. Issandal on oma loomaaeda luues vahel ikka väga vallatu ja muhe meeleolu, kinnitavad need konksuga komakõrvad.
Maneežis kõndisid igasuguste Anttilate ja Centrumite – no mille siis veel! – reklaamide vahel väikesed tüdrukud ponidega. Üks poni lentsis järgnemise refleksi demonstreerides või hobulausumise esmast nippi näidates treeneri kannul, kes pabulaid platsiliiva pealt kärusse kogus. Trenni lõpetavate tirtsude ja ponide vahel aga liikus veel Keegi.
Oi, kuidas liikus! Isuga ja pühendunult. Ratsanik, kes rääkis hobusega pidevalt vaikse madala häälega, nagu nais-Kentaur, kes mõtleb valjusti. Ta oli tütarlapselikult nääpsuke, aga miski tema hoiakus ja liikumises rääkis küpsest east. Elegantselt teravate näojoonte ja elavalt teraste silmade kohal lehvisid lahtised lokid. Ja kus on kaska, proua? Maneeži trennitirtse üle vaatama tulnud treeneripoiss ütles väikese naise kohta üsnagi suure mära seljas, et see on keskkonnainspektor Naima Täär, kes käib kodust Suure-Jaanist eranditult iga päev oma noore kaunitariga sõitma.
Seepeale meenus mulle Taani “suursaatkonnas” Liivakul Anne ja Nikolai räägitud lugu kellestki 60aastasest, kes esmakordselt sadulasse ronis – ja sellest peale iga päev ratsutab. Nii võib ju täitsa rõõmsalt vastu astuda väljavaatele saada 55, 65… kasvõi 95 aastat vanaks. Küll keegi ka seal viimases finišis üles aitab ja pärast kondid kokku ka korjab.
“Mu peakolu on elu jooksul nii palju kogenud ja üle elanud, et seda ei võta enam miski – hea veel, et pole niipidi, et see ei võta enam midagi,” naeris Naima kaska-küsimuse peale. “Mul pole midagi hoida ega karta. Loodetavasti saavad trennilapsed aru, et nendel on. Et me oleme üsna erinevad nähtused.”
Nähtus Naima moodustas oma kõrge Biancaga siin tänu sellele niisuguse kena – hooliva ja tundliku, mõõdukalt hoogsa ja mahedalt koostöise – koosluse, et see, kes seni Biancat sõitis, kaadrivoolas minema. Varem ka oma kodus hobuseid pidanud emand Tääril oli olnud 15 aastat pausi, mil ta polnud isegi sadulasse roninud. Aga nüüd sõitis iga päev oma 30 kilomeetrit kodust talli, ratsutas märaga – ja oli õnnelik. Nooruke Bianca oli juba ühel võistlusel ühe neiuga võisteldes end kenast küljest näidanud, tõi perenaisele rõõmuks ka varsa. Nii et kõik oli hästi – peale mõnevõrra pireda iseloomu, mis rabeda oleku või hetkeseisuga inimestele hambaid ja kapju kipub näitama. Rahuliku ja leebelt kohtumisrõõmsa kohtlemise puhul sulab ka Bianca.
Üsna kindel, et sõbrad väänutavad Naima Tääri nime sageli Taima Nääriks. Oma hobusega kaksindust ainult küpsele inimesele mõistetaval ja kättesaadaval tasandil nautiv naine nimeteisenes mu jaoks Täär-Näär – Näärimamma. Ütles, et on mu ristilaste emaga hobuste kaudu sugulane. Ja küsis, kas ma tahaksin Biancaga sõita. Hirmsasti tahaksin. Aga mul oli ju Indirts, kes hoidis mõnusasti põske vastu mära kurgualust – jube hea oli tütre meelest vahepeal mitte autoga sõita, turvatooli ahistusest pääseda ja oma maailma kõige lemmikumaid olevusi puudutada ja nuusutada. Südamega nuusutada. Paari ringi pärast pakutud ratsuga polnud mõtet last rahulolevast vaikelust välja raputada. Pakkumine oli aga liigutav ja armas – nagu indiaani rahupiibu ringi käimine.
Pärast seda kohtumist ei tundunud Maa enam musta mutiauguna. Tuledega ehitud majad teede ääres näisid nüüd heasoovlike silmadena. Seda küll, et kuni järgmiste laksudeni, mida inimesed üksteisele nii varmalt jagavad. Aga siin ja praegu oli ikkagi hea ja helge. Kodus postkastis oli mingi asja küljes või vahel Ilmar Trulli pisike jõulusalmik. Üks lulla selles väärib jagamist ja ühist muigamist:
“Eestimaa suvel on heledad palged.
Päevad täis päikest, ja öödki on valged.
 
Talvel on jällegi seepoolest parem,
et hiline aeg tuleb tunduvalt varem.
 
Nii näiteks uusaasta alguses
ei pea me kobama valguses.”


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat