Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Jõulumõtisklus


 

    Jõuluaeg on säärane periood, kus on lausa kohustuslik veidike rahulikumalt oma igapäeva-
askeldustesse suhtuda, teha kokkuvõtteid lõppevast aastast ja paika panna järgmise aasta sihid. Hobusekasvatajana mõtisklen loomulikult eelkõige selle majandusharu olevikust ja arengutendentsidest, kuigi need ilmingud meie kiiresti arenevas noorkapitalistlikus rahvusriigis, mis mulle muret teevad, on ilmselt iseloomulikud kogu meie majanduse arengule.
  Minu arust ei tohiks me mingil juhul omi arengusihte seades unustada vähemalt kahte teadlaste tähelepanekut :
    * Viimane majandusalane Nobeli preemia anti mehele, kes sõnastas maailmamajanduse arengusuuna alljärgnevalt - maailmamajanduse harmooniline areng on võimalik ainult läbi rahvuskultuuride arengu.
    * Samuti tasuks mõelda Albert Einsteini sõnadele – sada korda päevas tuletan endale meelde, et mu siseelu ning ka väline elu sõltuvad teiste inimeste, nii surnute kui elavate, tööst ja vaevast ning et ma pean end kokku võtma, et anda omalt poolt tagasi seda, mida ma olen saanud ja edasi saan.
   Kahjuks ei arvesta meie piisavalt neid soovitusi ja unustades oma juured, harrastame suur-ameerikalikku massikultuuri, millega osutame endale ja oma järeltulevatele põlvedele karuteene.
Euroopas oodatakse meid kui oma rahvuskultuuri kandjaid ja esindajaid, mitte kui nimetu massikultuuri esindajaid – seda tõendab Nobeli preemia omistamine.
   Hobumajanduses tähendab eelöeldu, et me ei tohi jätta oma eelnevate põlvede tööd oma rahvuslike hobutõugude aretuse osas unarusse.
   Kuna koos üldise inimühiskonna arenguga on muutunud ka hobuse funktsioon, ei saa kultuurtõugude aretuses jääda samade eesmärkide juurde, mis sajand tagasi. Kui vaatleks eesti omi hobusetõuge ja analüüsiks nende rakendusvõimalusi, siis vähemasti minu silmis oleks pilt järgmine:
   Eesti hobunepõlistõuna tuleks püüda teda säilitada võimalikult muutumatuna ka tulevastele põlvedele. Tema kasutusalad oleks: nagu ennemuiste – perehobusena, poniklassi hobusena ratsaspordis ( noorukieas kergem käsitleda - kehakaalude suhe annab parima tulemuslikkuse ).
   Tori hobunearetus peaks toimuma sportlikuma tüübi suunas, samas tuleks püüdma säilitada ka universaalset liini, kes on ideaalseks rakendihobuseks ja sobib ka suuremakaalulistele ratsanikele hobihobuseks.
   Eesti raskeveohobunearetuses peaks püüdlema analoogselt tori hobusele suurema turjakõrgusega ja parimate käiguomadustega hobuste poole, kes oleks ideaalsed ka raskematele
ratsanikele hobihobusteks ( ka algajatele sobiks nad oma rahuliku temperamendi tõttu kõige paremini ). Samuti sobiks nad kõige paremini, algajatele rakendispordis ja üldse perehobuseks, kuna tänu oma külmaverelisusele ei pea nendega tegelemine olema nii järjepidev ja intensiivne nagu teiste tõugude puhul. Loomulikult peaks säilitama ka madalamat ja massiivsemat tüüpi, kes
on iseäranis edukas raskuste vedamise alal.
   NB! Viimasel sajandil on inimese keskmine pikkus ja ka kehakaal tunduvalt tõusnud, mis tingib ka suurema kehamassiga hobuste vajalikkuse. Muuseas on ju enne seda, kui hobust hakati veoloomana kasutama, olnud suured külmaverelised hobused kasutuses ratsahobustena -sõjaratsudena raudrüütatud sõjamehi kandmaks. Väide, et raskeveohobune on loodud ainult raskusi vedama - on  minu arust väga pealiskaudne ja kajastab ainult sajanditagust praktilist seisukohta. Minu nägemuses on hobune loodud liikumiseks ja vabas looduses teevad hobused seda olenemata oma kehakaalust suursuguse elegantsiga, mis tegelikult on inimesi nende juures köitnud juba aegade algusest. Selle väite kinnituseks võib tuua hobuspordivaldkonna inimestele                  
hästi tuntud näite hobuse Granat näol – kes oli suur ja raske vanatüübiline holštein, kuid võitis oma sportlaskarjääri jooksul kõikvõimalikud tiitlid koolisõidus -  olles nii Euroopa -  kui maailmameister kui ka olümpiavõitja.
   Eesti Hobusekasvatajate Seltsi vastavate haruseltside arengukavades leiab muidugi eelöeldu kajastamist, kuid kuna artikkel on mõeldud laiemale ringkonnale, siis ei teeks paha põhieesmärke üle korrata. Loomulikult ei puudu Eesti hobumaastikult ka ristandhobused, kes teevad ilma ratsaspordis, kuna pole ju mingi saladus, et andekamate indiviidide tõenäosus on seda suurem, mida kaugemad on esivanemate sugulusliinid. Eestis on ratsahobusekasvatajad koondunud isegi omaette seltsi - Eesti Sporthobuste Kasvatajate Seltsi. Heade sportlike võimetega hobuse sünd on loomulikult iga hobusekasvataja unistus olnud läbi aegade - see unistus on  tiivustanud entusiaste uurima hobuste sugupuusid ja sellest on tänapäevaks kujunenud lausa omaette majandusharu. Kuna aga sellest on kujunemas praeguse ühiskonna enimvalitsev trend,  ongi murettekitav, kui pidada silmas viimaseid teadlaste tähelepanekuid inimühiskonna harmooniliseks arenguks. Seda sel lihtsal põhjusel, et hobumajanduses maksame selle trendi kasvades lõivu oma rahvuslike hobusetõugude arengu arvelt.
   Teisalt ei teeks paha ka EHS- i liikmetele endile vastuvõetud aretuskavade meeldetuletamine, sest reaalses elus kipub paraku nii olema, et seltsikaaslast kiputakse võtma esmalt kui konkurenti
ja alles siis kui aatekaaslast ja kolleegi. (v.t. ka „Oma Hobu” dets. 2007.a. – Luik, haug ja vähk eesti hobusekasvatuses.)
   Kuigi meie talu tallis kasvatatakse kõiki kohalikke hobusetõuge sai rohkem tähelepanu osutatud Eesti Raskeveohobuse tulevikule – ja seda põhjusel, et tema saatus iseseisva tõuna on kõige murettekitavam, kuigi minu nägemust mööda oleks tema kõige paremini võimeline täitma seda tühimikku meie hobukultuuris, mis tekkis tänu Nõukogude Liidu aegsele perioodile - välistades hobuste eraomanduse ja mil hobuse staatus muutus pereliikmest inimestele pelgalt vahendiks sportliku karjääri teostamisel.
   Natuke kurvameelne see jõulumõtisklus küll sai, ehk rõõmustab natuke seegi, et meie väikesel kodumaal leidub veel inimesi, kes tunnevad muret meie oma hobusetõugude käekäigu pärast ning Tori hobusekasvandus suutis väärikalt tähistada oma 150.- ndat juubelit. Samuti teeb meele heaks teadmine, et koos rahva jõukuse kasvuga kasvab hobusekasvatajate armee jõudsalt ja üha enam mõistetakse, et hobune pole pelgalt spordiatribuut või transpordivahend, vaid peresõber, kes on meie sajandi üha kiireneva elutempo juures parimaks stressimaandajaks – terapeudiks. Aidates kasvaval noorsool veidigi kalduda looduse ja aktiivse tegevuse poole värskes õhus, vahelduseks virtuaalmaailma ahvatlustele. Ka valmistab rõõmu teadmine, et hr. Trivimi Velliste poolt väljaöeldu : rahvusliku hobusekasvanduse – Tori Hobusekasvanduse – viimise võimalus kultuuriministeeriumi haldusalasse leiab üha rohkem mõistmist ja poolehoidu. Lõpetuseks tahaks soovida kõigile hobusesõpradele ja - kasvatajatele kainet mõistust, kindlameelsust ja sihikindlust
meie oma hobusetõugude, kui rahvusliku rikkuse, aretamisel ja hoidmisel! Samuti kordaminekuid meie tublidele tippsportlastele, kelle osa hobukultuuri arendamisel on raske üle hinnata!
 
                              Head uut aastat kõigile ja heade soovide täitumist !


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat