Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Tänassilma roosad kurvid udus


 

Kuidas loomad pimedas elavad? Oleme harjunud haletsema iseennast ja ülejäänud inimliiki sellepärast, et pimedal ajal on paha olla. Kurdame kaamose ja depreka üle. Kui lund pole, hädaldame pimeduse-sünguse pärast ja kardame porri kaduda. Kui lumi on, ohime libeduse ja rookimise-orjuse üle. Nõuame eestlaste esivanematelt retooriliselt aru, miks nad ometi sellisele sõgedale maale ja koledasse kliimasse kolisid. Aga seda enamasti ei küsi, miks nad ka kodustatud loomad siia sesoonsete kõikumiste kätte määrasid.
Loomad ei pääse pimedas toavalgesse tule paistele teki alla telekat vaatama ja raamatut lugema. Loomad ei saa Kanaaridele talve lühendama ja kevadet lähendama lennata. Loomad elavad pimedas ja rõskes, porises ja uduses kaamoses ega saa isegi oma psühholoogile helistada. Neil on, nagu on. Eestimaa umbes 6000 hobusest väike osa on praegu ka öösiti – mis algab umbes kell kolm päeval, kuramus! – väljas. Suurem osa saab umbes tööpäeva lõpus boksi, heinad ette ja äiuäiu, talveunne. Ehkki tegelikult nemad ju näevad pimedas ning suhtlevad väikeses ruumis üksteisega ka üle vaheseinte.
Selle aasta viimane käik Pärnumaale tõi kauakavatsetud peatuse. Sõitsime Minniga ajakirjale Elukiri tegema suurt lugu Pärnu lastekunstikooli rajajast ja ligi 30 aastat selle direktor olnud Peeter Somelarist. Kelle teened laste tänavalt ära toomisel ja esteetilisel harimisel on kirjeldamatud – aga kes saadeti a la Aarne Üksküla, Voldemar Kuslap jt jt jt ilma igasuguse linna ja rahva poolse austusavalduseta erru. Ehk nagu mõni neist tänamata jäetud – ja kiidusõnad nekroloogidesse kokku hoitud? – suurteenelistest nukra elutervusega väljenduvad: “Jalaga peesse ja pinsile!”
Hommikul Tartumaa poolt eriti paksus udus teele asudes oli taaskord põhjust mõelda Eesti kohanimedele. Tän(n)assilmasid on mitu, Kõpusid, Kabalaid, Torisid – ja igasuguseid Ranna-, Metsa-, Mõisa- ja Mäekülasid veel loendamatum arv. Väga laheda uurimuse saaks, kuidas elatakse viies-kuues erinevas Rannus, kui erinevad või sarnased on kõik need Piiri ja Oja nimelised külad, mis eestimaastiku segaseks ajavad.
Tänassilma vana poe bussipeatuse juures lauges kurvis on juba mitu aastat mõlemal pool maanteed parajat peotäit hobuseid karjatatud. Ikka nii viis-kuus. Koos varssadega, keda igal aastal möödasõidu silmarõõmuks lisandub. Nii, nagu Kaimi ja Valgeranna teede ääres mõnes majapidamises asjatavat kolme kuni viit hopat silmateski, tahaks ikka teada, kes ja kuidas ja miks neid selle seal peab. Kas sporditakse ja aretatakse – või on lihtsalt lemmikloomad ja pereliikmed?
Aga see Tänassilma kurv on kiire koht. Nii selles mõttes, et minnes on kiire ja tulles oled väsinud ja enamasti on penid pardal – kui selles mõttes, et vana kauplus on kinni pandud ning aeglustamise põhjust pole. Lapsed pole loendamatutel möödasõidukordadel seal pissi- ega joogipeatust nõudnud. Aga inimlik uudishimu on seda suuremaks kasvanud, et Mulgimaa Tänassilma hobuste juurde kuuluv elumaja on magusalt roosaks värvitud – nagu Patikas Lehte Kuusikulgi näiteks – ja kogu kodu näeb välja valmis ja paigas ja mõnusalt tasakaalus elujärjel. Kes, kes selles tare-tarekeses elab?
Kell üheksa hommikul.
Täielik vaikus.
Stalkerlik udutardumus. Udus keset suurveevälja ümber sauna aeglaselt lentsivad hobused. Talli kõrval mulgimaistel mudaväljadel kordering. Mis näeb võhiku silmale ilmselt välja sama müstiliselt kosmiline, nagu viljaringid või Stone Henge. Talli ukse ees luud – mis näeb välja nagu tervitus vanadest aegadest, mil majauksi üldse lukku ei pandudki. Mööduja näeb luuda ja teab, et pererahvast pole kodus. Nüüdsel ajal on väljend, et lukk on looma jaoks, inimest ei pea miski. Tallis sumedas unenäolises hämaruses kaks hobust. Vasakpoolsel, kogukamal tõmmul on mängimiseks tühjad plastpudelid ja harjad. Näol jonksuline valge märgis, mis justkui meenutaks midagi… või kedagi… või… ah, ei tea kah. Teine tallis püsija – ju need poisid on – on mõnevõrra heledam ja väiksem ja tal on uljas tukk silmil. Poiste kõrval boksis mögiseb kanakari. Ja matsakas kass aina käib ümber võõra inimese jalgade, seletab ja heietab, vestleb ja õiendab.
Paar kilomeetrit Viljandi poole on Kalmetu põhikooli esine autosid täis pargitud. Elumärk seegi! Valgenedes veel püdelamaks-kleepuvamaks koguvas udus kiriku kõrval kössitava raamatukogu aknas on valgus. Raamatukoguhoidja põrnitseb sisenevat kirjanikku, nagu ilmutust. Ütleb, et hobustega roosas majas kurvi peal elab kooliõpetaja Viigi Tiits. Ta annab Kalmetu põhikoolis bio-geo-keemia-inimeseõpetust ning tema mees käib linnas tööl. Linn on Viljandi. Hobused on tööpäevadel üksi kodus – annaks jumal aedadele-karjuselintidele püsimist, maantee on nii hirmus lähedal ju, arutleb raamatukogutädi.
Jumal annab õhtul, tagasiteel väsimust maha surudes ja Tiitside roosa häärberi kõrvale parkides jõulisa. On nii, et kui oled väsinud ja tühi ning näed samas, et keegi teine töötab, soojustab pärast linnas rühmatud tööpäeva oma Tänassilma-villa katusealust, siis selle teise ületundidetegija olemasolu lisab ka endale vurtsu ja vastupidamist. Peremees hõikab taeva alt, et emand on toas, astutagu edasi.
Õues keti otsas lärmab koeravolask – kellest hommikuse ringkäigu ajal polnud piuksugi kuulda!? – Viigi tuleb uksele ning pole veidrast võõrsilisest põrmugi üllatunud, sest õpetajad on siin ilmas vist küll absoluutselt kõigega harjunud. Ja kui ei ole, harjuvad kiiresti. Ja sirutavad toas lugedes kahe talitusringi vahel selga ja jalgu.
“Me elasime varem mõni kilomeeter eemal päris suures talus. Siis olid mul lehmad ja muud pudulojused ka õpetajatöö kõrvalt talitada. Mis see väikese talli täis hobuseid ikka ära ei ole,” teatab Viigi rõõmsalt. “Bokside viskamine on nagu jõusaalis käimine. Hommikul enne kooli minekut lasen märad-noored välja. Pärast kooli toon märad sisse ja lasen poisid välja. Hilisõhtul toon need ka talli. Ma olen elu aeg hobuste – ja üldse loomadega – tegelnud ja harjunud ja nende talitamine on mu enesestmõistetav olemise viis.”
Kui vähe me üksteisest teame – ehkki oleme kõik kuidagi omavahel seotud! Paar päeva hiljem Vana-Vastseliina Raamatu Piiaga Tallinnasse tähtsaid asju ajama sõites kuulen, et Viigi oli Vana-Võidu koolis Piia õpetaja. Ei Piia ega temaga tehnikumis ühikatuba jaganud kolm Kihnu tüdrukut, neist üks lauluema Virve Köstri lapselaps, ei teadnud, et õpetaja Tiits peab kodus loomi ja on hobuste alal pehmelt öeldes päris kõva tegija. Piia ise hakkab oma Piiri tallis emapuhkust – ikka see jabur sõna! – lõpetama ning valmistub igakülgseks kogupauguks. Kunagine Eesti meister kavandab oma väheldase, aga ebamaiselt võimsa hüppega Otmundi-poisiga kammbäkki suurde sporti. Tuleva suve Palladiumi-sarja üks etapp on tema juures kodus. Ja siis veel see suur asi, mida temaga Tallinnas ajamas käisime. Aga see on veel käivitamise järgus, nii et mõne nädala pärast on sellest pirakast projektist põhjust süvamalt rääkida. See saab olema huvitav ja kasulik paljudele hobusekasvatajale, olgu huvi üles äratamiseks ette öeldud.
Ja olgu öeldud, et Viigi praegused õpilased teavad väga hästi, et õpetajal on kodus hobused. Mitmed neist tahaksid trennigi tulla – kui vaid pärast koolipäeva lõppu juba kottpime ei oleks. Õpetaja Tiits palub koos õpilastega praegu hoopis taevast, et ometi lumi maha tuleks – metsiku tukaga ruun Halifax, kes Viigi trakeenide seas just ees käimise oskuse tõttu elab ja töötab, läheks siis saani ette, koolilapsed saaksid jõulusõitu. Ja üldse oleks lund vaja, et nii pime ja kole poleks, vot.
Kooselu oma lemmikutega – põhiliselt lemmiklooma staatuses Tänassilva roosa kurvipealse hobused ongi – on samas just see, mis kaitseb Viigit pimeda ja koleda eest. Tänu hobustele tulevad ka täiskasvanud lapsed nädalavahetuseti koju. Ratsutavad ja majandavad.
“Tütar on pannud kõigile meie tallis sündinud varssadele udupeened nimed. Bellami ja Tiara, Etienne ja Berüllium. See viimane on küll täiesti põhjendatud, sest Palladiumi pojal peabki olema keemilise elemendi sümbol nimeks. Meie märadel on see hea omadus, et nad paljundavad üks-ühele neid täkkusid, kelle järglasi kannavad. Palladiumi ja Tresori varsad on üks-ühele isa koopiad. Küllap tuleb kevadel sündiv väike Spartacus ka isa koopia – aga sellele panen ma nüüd küll ise nime,” lubab Viigi.
Nende peres ongi hobused üleni naiste ala – mees ja poeg on vaid toetav abijõud. Aga teatavasti ongi hobusekasvatus üks ütlemata feminiseerunud ala. Tüdrukute ja tädide. Tippspordis valitsevad mehed ainuüksi seetõttu, et naised takerduvad teel Olymposele emadusse ja füüsilistesse iseärasustesse. Hobuste kui lemmikute pidamise mõttes aga on Eesti kaetud küpses eas daamide koduste tallidega. Lehtel Patikal , Ene Saluril Möllatsis, Tiiu Saagil Raplamaal. Kangesti hästi on, kui ka mees saab hobunakkuse – nii et kui küpsesse ikka on õnnestunud abielu kaasa võtta, aetakse koos hobuasja. Nagu Tiiu ja Kalev Toots. Ja kangesti hästi on ka, et üha enam on neid aastates emandaid – aga ka isandaid, kes soliidses eas ratsutamist harrastavad. Kes naaseb pärast pikka pausi sadulasse. Kes alustab eakana. See on lootustandev ja rõõmustav fakt ja eeskuju.
Lootusrikas erihäälne-intonatsiooniline tervitus võtab Viigit vastu, kui talli põhiteemale tere ütlema läheme. Viigi ütleb, et kui ta nädalavahetuseti tiba kauem tudub ja kell kuus hommikul kohal pole, siis tervitust enam ei tule. Hiljaks jäänud perenaine võetakse vastu morni boikoti ja solvunud vaikusega.
“Rohkem bokse ma oma talli ei tee. Ehkki paar-kolm mahuks olemasolevate vastasseina tegelikult ju veel… Ei tee! Viis-kuus on mulle üksi haldamiseks-valdamiseks jõukohane. Nii et kevadel võib siia vabalt tulla mu noori kasvandikke ostma. Oma laste ära saatmine saab olema kahtlemata üks nutune värk – kasvatame hobuseid ju paar-kolm aastat, nad jäävad kangesti südame külge. Kui isegi paarikuise koerakutsika loovutamine on parajalt vesine hetk, mis siis aastaid poputatud lemmikust rääkida. Aga Palladiumi poeg on väga energiline, ettevõtlik ja tegija mees. Olen tema üle uhke ja õnnelik – aga tema edasi pidamine enda juures hakkaks eeldama juba eritingimusi.”    
Piltidel on Tiitside roosa kurvi kodu. On nende hobuste kodu. On Paladiumi poeg Berüllium ja tema kõrval kogisev kanakari. On eesti-tori Halifax, kelle saaks ette rakendada, kui lund tuleks. Kordering näitab, et praegusegi aastaaja vähestel valgetel tundidel tegeldakse. Kõik see vesine idüll pole mitte järv ega tiik, vaid suurveetav jõgi. Udused vaated muudavad kogu reaalia kuidagi unenäoliseks. Kalmetu kool paari kilomeetri kaugusel on siiski täiesti reaalne. Nagu ka Tänassilma raamatukogu väikese kena kiriku kõrval.
Õhtuse külas- ja talliskäigu ajal arvas Viigi, et on pildistamise jaoks liiga ettevalmistamata ja õhtuväsinud – aga tegelikult on kaunis ja esinduslik naine, nagu isegi näete. Ja nagu pimeda aja puhul paratamatult puudulik pilt näitab, on Tänassilmas üles kasvatatud tõepoolest täiuslik Palladium juunior. Mis muud, kui et võib hobusepoodi noort täkku ostma minna!


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat