Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » James Caudrey jõulukingitus Liivakul


 

Mida paremat on ühel ratsutamise treeneril jõuludeks kinkida, kui oma treeningud ja õpetus? Ja mida muud sa talle esimesel kohtumisel kohe tere järel ikka ütled, kui et “Guilty!” Sest James Caudrey on just täpselt süüdi selles, et meie treener Annika Õkva ütleb alati, kui trennid on eriti ladusalt sujuma hakanud: “Järgmisel nädalal on nüüd küll sedamoodi, et…” See Annika sedamoodi-et tähendab reeglina, et ta sõidab Taani Jamesi juurde harjutama – või tuleb Mister Treener Eestisse trenne ja seminare tegema. Annika äraolemised võtavad tema õpilased küll isekalt virilaks, ent teda ennast teevad õnnelikuks ja laetuks. Kokkupuuted Jamesiga on meie Annika elu tähetunnid, mille peegeldus langeb väga otseselt ka Annika õpilaste peale. Sel nädalavahetusel koolitas James soovijaid Eestis ning neid soovijaid kogunes oma ja Liivaku hobustega tema palge ette nii palju, et kolm päeva olid hommikust hilisõhtuni tihedalt personaaltreeninguid täis. Teate küll, kuidas see käib – sõna läheb liikvele ning siis tullakse kõikjalt vaikse ja rõõmsa lootusrikkusega, nagu Mekasse.
“Guilty!”
Peab olema vastav huumorimeel ja absurditaju, et sedasorti tervitus rahulikult alla neelata. Jamesil on. Tal on jorm, kasina miimikaga ja liigsete liigutustega olemine, mille orgaaniline osa on kiiksuga huumor. A la “sõnakuulmatud ja raske iseloomuga hobused süüakse ära”. Seda öeldes ei liigu ei kulm ega sõrm ning kui lisada juurde mahedalt rohmakas geniaalsus, tahtmatus ennast esile upitada ja võistelda – James ise pole sportlane ega võistleja, vaid Õpetaja – siis tulebki nentida, et mu tütardel oli õigus, kui nad selle sööri mõningase jälgimise järel ütlesid: “Nagu doktor House! Samasugune väliselt karm ja salaja hästi hea väike suur mees.”
Lapsesuu…
Koht, kus tüdrukud said doktor House’i kõrvalt piiluda ja teisikute igihalja paradoksi üle imestada, oli Anne Kirsipuu ja Nikolai köök. Õdus ja helge, külalislahke ja turvaline, nagu alati. Alati! Anne paneb hobuste asjus ümber oma talu, seega ka ümber söögilaua, kogunejad end tundma nii, et nad on maailma kõige õigemas ja oodatumas kohas. Ta on oma hobusekasvanduse rajanud selleks, et seda võimalikult paljudega jagada ning seepärast on tema heldus üldine ja hõlmav.
“Särevere tüdrukud, kes meie talli praktika baasina tarvitasid, said ilmselt oma praktika käigus midagi, mida ei saa mitte kusagilt mujalt Eestis,” arutles Anne, pakkudes supp-praad-magustoit mahukusega köögitäit toitu. “James tegi ka siis, kui praktikandid siin elasid, trenne ja seminare, nii et neiud said unikaalse kogemuse.”
Tegelikult on ainuüksi Jamesiga ühise ruumi jagamine ja tema eht-inglaslikus kluksuvas inglise keeles räägitud nappide lugude kuulamine unikaalne kogemus. See on osadus millegi avamaailmse ja konnatiigiülesega. Kusjuures selle osaduse adumiseks ei pea vestlusteemad olema teab-mis. Piisab, et Nikolai ja James arutlevad, kas ja kuidas üht – juba neljaseks saanud - isepäist šeffi sadulasse panema hakata. Nikolai arvab, et peaks alustama hobuse leebet ärarääkimist, tasapisi taltsutama… mispeale James pakub hoopis, et Liivaku põhiratsutaja Maiken tuleb selga saata ja vaadata, mis juhtuma hakkab. Võib korraldada ka võistluse, kes proovijatest kõige kauem kinni hoida ja seljas püsida suudab. Ning sellise – täiesti kiretult porisetud jutu peale on selge, et guru peab silmas seda, et kui ta järgmine kord tulles pole viirusest tabandatud, nagu praegu, hakkab ta ise seda iseloomuga taanlast ratsastama.
“Viirus on mul endal Taanist kaasas. Teile jõulukingituseks,” teatab mees oma punaka varjundiga kukalt hõõrudes. “Ei saa ju loota, et tuled siia ja kohe õnnestub mõni kohalik viirus hankida – tuleb ikka endal kaasa võtta. Ja külakostiks jagada.”
Kui Anne räägib, et tema tütred käisid hommikul oma ponidega esimest korda üksinda, ilma Maikenita metsas – nende treener oli ju Jamesi trennis, aga ilm ilus ja isu suur ja üks päev peab ju see iseseisvumise hetk olema ka – kirjeldab James vastuseks oma kogemusi poni tüüpi hobustega. Kui islandi jässakad töldi-friigid ponide sõbralikku perre arvata. Jamesil läks üks hoogne islander täiega käest ära, mitte mingi nipiga polnud võimalik teda tagasi võtta. Ja siis tuli appi islandi jussikese lühike kael – Taanis resideeriv inglane kummardus ette ja hammustas huligaani kõrvast. Vend sai vihjest hoobilt aru ja jäi seisma J
Liivaku ümbruse paksudes ja puutumatutes metsades saavad tütred oma ponidega nii vedama kui pidama sageli tänu isale. Nikolai ratsutab väga – ikka tõesti üliväga – kõrge Leopoldiga. Tolle energiline traav tähendab ponide jaoks juba täie valuga järele leekimist – ent samas jääb madalmaine kõrgratsu ka turvalise seinana põnnide ette seisma, kui vaja.
Niisugused retked metsas tuulutavad Nikolai õnnelikuks. Ta on rahul ka sellega, et kõik selle aasta sees lubatud tellimused õnnestub klientidele valmis teha vaatamata sellele, et tööjõuga on üks pidev jamps. Suislepas asuva tallibokse valmistava väiketööstuse ainus lootus on tema sõnul vanemad mehed. Nooremad lähevad minema. Nii külast kui Eestist. Ei taha siin olla. Ja Nikolai arvab, et ega nad tagasi ei tule ka.
Anne, kes ise tõi ju Nikolai otsekui väärispuu istiku Eestisse kaasa ja istutas vägagi õnnestunult Maarjamaa mulda, arvab, et tullakse küll tagasi. Ta ise rändas nooremana samuti ringi. Elas mõnda aega Taanis. Ratsutas Jamesi käe all. Ja tõi siis kõik Eestisse. Iseenda. Nikolai. Jamesi. Taani soojaverelised. Tallikompleksi, kus korraldada ülevaatusi ja võistlusi, seminare ja treeninguid. Boksitööstuse, mis varustab kogu Eesti tallistikku. Otsige naist! Prantslastel on õigus, kui nad sedasi igihaljalt väljenduvad.
Ja meie Annikal on õigus, kui ta ütleb, et noorena tulebki maailma vaadata – muidu ei oska teadvustatult, põhjendatud otsusena tahta tagasi koju tulla. Kodutundeta me jääme kodutuks – aga kodutunde küpsetab valmis võrdlusvõimalus, õpetlik teada saamine, kuidas on siis, kui koht, kus viibid, on küll kena, aga pole kodu.
“Nii, nagu noored peavad rännata saama, peaksid nad enne kutsevalikut samuti ilma ja ameteid, variante ja võimalusi nägema ja kogema. Kui ma olin kakskümmend kasinate kopikatega vana ja ütlesin Taanis Jamesi juures õppimas käies tallirahvale, et hakkan loomaarsti diplomit juba kätte saama, jäid neil suud ikka väga ammuli. Normaalne on pärast keskkooli mõned aastad ringi vaadata, et teada saada, mida üldse õppida tahaks. Lapsena elukutset valides tegutsetakse teadmatusest inertselt – või hakatakse sõnakuulelikult vanemate unistusi täitma. Umbes 25aastasena võiks isiksus nii valmis olla, et teada, kelleks tahab saada.
Minu loomaarstiõpingutest oli kahtlemata tohutult kasu – aga üheks teiseks asjaks. Loomaarsti minust ei tule. Ma olen sündinud hobuste jaoks – tean seda tänu Jamesile eriti kindlalt ja täpselt. Nii loomaarst kui hobuinimene peab olema pühendunud 24/7. Ma ei saa hobusega trenni tehes sekundi pealt sadulast maha ronida ja patsiendi juurde lennata, kui kõne tuleb. Peale selle ei saa ma hobustele pühendununa endale lubada ka seda stressi, mis veterinaari eluga kaasneb – kiired otsused, tohutu pinge, meeletu vastutus. Ent mitte silbigagi ei väida ma, et oleksin õppinud mingit valet asja või midagi ülearust. Iga asi on baas millelegi, mida me ette kujutadagi ei oska,” arutleb Annika. “Liiatigi poleks ma loomaarstiks õppimata puutunud kokku nii kihvtide õppejõududega, nagu kasvõi Kalmer Kalmus. Praegu suuroomakliiniku peaarstina töötav Kalmer oli üks parimaid õppejõude. Veiste peal väga tegija. Loodetavasti saab ta pärast administreeriva missiooni täitmist oma kutsumuse juurde tagasi pöörduda. Ja loodetavasti ei muserda Eesti veterinaaria paratamatused teda väga ära.
Nii looma- kui inimeste arstidega on meil siin – ja ju ka mujal ilmas – üks ja sama jama. Kui midagi on hästi ja edukalt ravitud ja paranenud, siis see on iseenesestmõistetav, see pole kõneväärt. Kui miski läheb nihu – aga kõiki ja kõike ei saa ju ravida – siis see läheb nii rahva suhu kui meediasse. Nii suust suhu Moskva telefon kui ajalehtede uudise künnis on süngete juhtumite suhtes ebaõiglaselt ja tasakaalustamatult aldis. Eks iga inimese isiklik õnnetus puudutabki teda väga valusalt ja sügavalt – ent loomaarstidele, kes jumaliku tahte vastu midagi parata ei saa, ei tohiks ka liiga teha.
Meie vetid on nagunii võimatut teinud. Nii väike valimik nagu Eesti 6000 hobust on kasvõi hobuste ravimise omandamiseks tähendanud välismaadel stažeerimist ja võrreldes suurriikide arstidega mitmekordset pingutust. Muide, isegi 170 000 hobusega Taani vetid ütlevad, et valimik on liiga väike, et spetsiifilisi asju – kasvõi näiteks koolikute operatiivset ravi – tõeliselt käe sisse praktiseerida! Meie arstid sooritavad iga päev kangelastegusid ja teevad imesid – nii sügavalt spetsialiseeruda kui mujal maailmas praegu kombeks, nad ei saa. Ent on usaldusväärsed ja vägevad tegijad. Ja seepärast olen rahul, et mul on selline haridusbaas ja õppejõud – aga mu enese koht on tallis.”
Annika tunnistab, et sinnamaale, kuni ta 7 aastat tagasi Liivakul Jamesi trenni sattus ning üha sagedamini ja põhjalikumalt nii Taanis kui siin oma Õpetaja tundidesse pürgis, oli ta otsekui valmistunud elamiseks. Ta ütleb, et Annel ja Nikolail – aga ka kasvõi Pinocchio omanikust Andresel – on hullu moodi vedanud, et nad saavad kohe ja fundamentaalselt Jamesi koolituse. Nii paha ja raske on ümber õppida ja vigu parandada – ning ajad, mil pole (õiget) treenerit, on oma peataolekus ja oskamatuses olukorda parandada, veel pahamad ja raskemad. Maailm on täis ratsutajaid – ja eks tegelikult mitmesuguste alade harrastajaid – kellel on baas puudu ning kõik tornid ja kaared, sambad ja vitraažid ripuvad piltlikult öeldes õhus. Õhulossid, noh.
Emand Kirsipuu kinnitab samuti, et James on üks oluline käivitaja, tänu kellele ta oma koduses ratsakeskuses ka ise sõitma on hakanud. Muidu on sul unelmate tall ja maneež, ratsud ja võimalused kogu aeg akna taga ja silme ees ning mõtled aina, et küll homme jõuab. Jube hea treeneri kodus gastrolleerimine paneb liigutama. Ja Annel on tema kasvu ja natuuriga ülimalt harmooniliselt klappiv sitikmust Emil ka, kelle seljas kedagi teist ausalt öeldes ettegi ei kujutaks. Nagu moodustavad ainumõeldava kentauri ka Nikolai ja Leopold.
“Kõik, mida ma tean ja oskan, on tänu Jamesile,” ütleb muidu nii uje ja vaoshoitud Annika kirgastunult ja tuliselt. “Nii ratsutamise-ratsastamise-treeneritöö mõttes kui oma elu mõtte ja mõtestamise asjus. Ma tean just tänu temale, et minu koht on hobuste juures.”
Mis puhul palju õnne meile, pean ma siinkohal isekalt hõiskama. Ja tõsiasi, et Annika on Jamesi õpilane, on tema mentori tundi jälgides absoluutselt ilmne tõepoolest. Oxfordi lähiselt pärinev James kasutab täpselt samu väljendeid, mida meie Annika üsna üks-ühele tõlkes – “I like it” (See mulle meeldib), “There”(Vot nii!), “Sit back” ja “Hands down” – ning täpselt samasugune on ka intonatsioon. Ja suhtumine. Hobusekeskne – ja samas inimest tunnustav. Väga lühikeste, aga selle eest põhjalike sammude kaupa edenemine – mitte nii, et korraga kõike palju ja pinda mööda. Pool tundi väga intensiivset tegelemist – ja palun järgmine!
Jälgisime tütardega, kuidas sõitis ümber Jamesi – ja tema kõrval õppiva-assisteeriva Nikolai – Maiken Ramsesega. Siis Anne Emiliga. Siis Nikolai Leopoldiga. Ja Maiken poni-Maagiaga. Püsimatud ja pealiskaudsed, nagu neiukesed-noorukesed olema kipuvad, kinnitasid alguses, et vaatame ühe trenni ära, ja aitab küll. Ja nii me tunde maneežis nahistasimegi. Sel ajal kerkis hinge kuhugi kauni tuleviku-horisonti kohale motivatsioon ja unistus. Kaaaaaa! Teha oma hopsidega Annika õpetusel nii põhjalikult ja tulemuslikult tööd, et oleks põhjus näiteks tulevaste jõulude eel nendega samuti Jamesi trenni minna. See oleks justkui meie unelmate olümpia siis või midagi… Peaasi, et emake-hellake jõuga tütardele oma unistust silmini pähe ei tõmba, pean ma küll siinkohal endale meelde tuletama.
Piltidel aga on kõigepealt vana hea Aadi, kelle kohtamine kustahes tallis tekitab tunde, et maailm toimub ja olukord on suhteliselt kontrolli all. Siis mürgeldab Liivaku juhttäkk Legolas endale harjumatuks naabrimeheks sattunud Leopoldi vastu – kui James on Eestis ning õpetuselätte juurde koguneb ohtrasti võõraid hobuseid, on paratamatu, et oma hobuste seas tekib mõningast kaost ja kiunumist.
Siis näete seda noort selli, keda peaks nüüd üsna kohe ratsastama hakkama – oleks õieti suvel võinud sadulasse panna, ent vennal on nii vinge iseloom, et tema taltsutamine eeldab pikemaid läbirääkimisi. Oma viiruse tõttu tunnistas James, et on nii füüsiliselt kui vaimselt hetkel liiga väike, et seda üliolulist esimest sammu sel päeval teha. Liivaku põhilise sõitja Maikeni ja Ramsese trenn on läbilõikelise pildiseeriana – mille kvaliteedi tingis meil teatavasti valitsev polaaröö. Lähemale plõksima ja välgutama minna nii peene ja püha toimingu puhul, nagu treeningusse süvenemine, aga ju ka ei sobi.
Kohvipausil Annikaga on Tema Ise tiba täpsemalt vaadeldav. Ja siis tuleb Anne oma vägeva Emiliga ning Nikolai Leopoldiga. Peremees ütleb pärast mehist pingutust nõudvat sadulasse tõusmist Leopoldi kohta väga naljaka peenikese n-iga “nunnu” – mis on topeltnaljakas selle võrra, et nunnu on turjast oma kaks meetrit kõrge. Ning lõpetuseks näitavad Anne ja Nikolai vaatepilti, mida ei saa nimetada kuidagi teisiti kui idüll. Totaalne ideaal suisa. Suured inimesed ja suured hobused. Kasvanduse kõige kogukamad taani soojaverelised sõidutamas oma vägevat pererahvast – suure hinge ja kauni elulaadiga paari. Oma kodus. Jõulude eel. Maailma parima treeneri õpetuse saatel. Lapsed läheduses ümberringi kilkamas ja mängimas. Värviliste pühadetulukeste paistel. Talviselt vaikne Võrtsjärv põlispuude taga nurrumas. Heatahtlikud naeratused ja helged pilgud. Kui see ei ole õnn – mis siis üldse on?
Igal juhul on õnn see, kui lapsed sünnivad.
See Jamesi trenniga osadusse pääsemise päev osutus ka päevaks, mil sündis Karl.
Karl pidi sündima 1. detsembril, aga tuli 15ndal. Ta on meie hõimlane. Pere koerliikmete kaudu. Eranditult kõigis peredes, kuhu on läinud meie bernhardinna Barbara järeltulija, on väga varsti sündinud ka lihane inimlaps. Tobiase sünd tõi kaasa mu enese Maria Indira tuleku, Tobiase vend Pärt sai peagi inim-õekese Maria, Tobiase enese poja Mathieseni perenaine saab peagi kolmanda tita ning Tobiase vend Hermann saigi nüüd inim-venna. Karl sündis õhtul kella seitsme ajal, mil tütardega elamustest leebelt pakatades ümber Võrtsjärve Kivilõppest Rannu suunas podisesime. Andku inglid meie pisikesele hõimlasele oma ala ära tundmist ja õnne sellel teel!   


Loe kommentaare (14)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat