Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Tartu Maaülikooli suurloomakliinik – viimase vindini meeldiv koht


 

Hobusel on muidugi oma arvamus, kui mõnus üks kliinik üldse olla saab. Ei taha kliinikusse! Ei taha, et loomaarst kodutalli ka tuleb. Ai! Hobuseomanikul on oma arvamus. Ta võtab looma selleks, et temaga kaua ja õnnelikult, probleemitult ja valutult koos elada ja töötada, seigelda ja sportida – haigused ja õnnetused, traumad ja nakkused pole sellesse ühisesse teekonnasse ideaalis sisse programmeeritud.
Ent kui ikka tuleb minna, siis on Tartu suurloomakliinik küll sedavõrd õdus ja usaldusväärne koht kui üldse olla saab. Sõbraliku pluss-väljaga maja on, nii et tõsiasi, et selle idülli taustal on haigused ja hädad, ei anna tooni. Tõsi küll, sel päeval, kui peaarsti Kalmer Kalmusega sellesse veterinaarsesse linnriiki ekskursioonile läksime, oli eriti ilus päikesepaisteline ilm ning hobustearstil Uvel töö juures kaasas kolm väikest last – kaksikud pluss üks. Mis siis, et papal lihtsalt polnud neid kusagile jätta – väikeste laste juuresolek ja eluterve siblimine annab igale kohale jõuliselt reipa laengu.
Kui endal oleks tuju halb ja tuleks minna haige hobusega – lisaks murele ja kurvastusele plingiksid siis kohe numbrid silme ees, oh jeerum, vedamine, uuringud, ravimid, protseduurid… - küllap siis see suurloomakliinik ka teistsugune tunduks. Kui hopsiga kõik hästi laheneks, ununeksid hiigelnumbrid. Kui arstid aidata ei saa, võimenduksid nii numbrid, kurvastus kui tunne, et kliinik on üks kafkalik labürint, kus kõik aina arvutavad emotsioonitult, ohverdavad majanduslikel kaalutlustel loomi ja kasutavad neid külmalt õppevahenditena. Samal ajal, kui omanik nutab ja ahastab… Kuidas lugu ja isiksus, nii suhtumine ja meeleolu.
“Lugesime siin kliinikus Soraia ja Roona lugusid, mida omanikud Horsemarketis jutustasid. Olime arstidega mõnevõrra solvunud – ent siiski mõistvad. Kopsuprobleemidega Soraia pole meie kliiniku uksest sisse astunud – järelikult pole ta meie patsient,” räägib Kalmer Kalmus. “Kopsust proovi võtnud vet tõi vaid purgi – aga pole ju nii, et näe, siin on purk – ravi nüüd. Hobust ravime. Purgi sisu uurime. See analüüs, mille meie tegime, ei pidanud määrama bakterite liiki ega kindlaks tegema, millisele antibiootikumile need alluvad. Meie laborilt paluti, et tehtaks kindlaks, kas emfüseemikahtlusega hobusel pole tegelikult mitte bakteriaalne probleem. Tegime kindlaks. Oli probleem. Bakterid olid rakkudesse tunginud, nii et jõuline mikro-elutegevus käis. Täpsustamiseks ja ravimiseks oleks Soraia pidanud meie patsiendiks tulema. Siis oleksime saanud vastutuse võtta ja ravima hakata. Et oli kuum aeg – ja hobune haigusest kurnatud – see pole siinsete arstide süü ning patsiendiks saab siiski see, kes uksest sisse tuleb.”
Mis puudutab Roona-Lee juhtumit, siis räägib Kalmer, et neuroloogiline hobuse haigus – vobleri sündroom – pole praegu veel inimmõistuse ega –oskusega ravitav. Progresseeruv närvihaigus ohustab nii hobust ennast kui inimest sellega, et loom võib suvalisel hetkel tasakaalu kaotada – ennast vigastada ja inimesele peale prantsatada. Ehkki Roona puhul on teised arstid oletanud, et kuivõrd haigusnähud taanduvad, polegi ehk tegemist vobleriga, vaid selgroo kaeladiski survega närvikimpudele – ent Kalmer ei soovita veel ülearu lootusrikas olla. Vobler pidavatki lainetena parem ja halvem olema. Ent samas pole ka inimene eksimatu. Ega Jumal.
“Paratamatult ei lähe kõik diagnoosid täppi – igaüks meist on kõigest inimene. Ja paratamatult ei saa kõiki ega kõike ravida. Osa juhtumeid on meie võimete piirides, osa seni veel mitte. Sama on ju humaanmeditsiinis,” võrdleb Kalmer. “Ma ise ka just äsja vihastasin ühe väga tubli ja tunnustatud professori peale, kes mu enese probleemi põhjuse kohta ütles täiesti konkreetselt ja ammendavalt “Jumal seda teab, noormees!” Loomaomanik vihastab veel mitmekordselt, sest inimjuhtumite puhul on vähemalt haigekassa meil selja taga. Looma diagnoosimine ja ravimine tuleb otsast otsani endal kinni maksta. Ka arenenumas maailmas pole seni veel kuulda, et loomade raviarveid esitataks kindlustusfirmadele. Hinnalised hobused küll kindlustatakse, aga tavaravi eest tasutakse ikka ise. Mis võib mõnel juhul tõesti olla põhjus, miks omanik ei hakka looma ravima, vaid otsustab temast kindlustusjuhtumi korral ilma jääda.
Meie lähtume siin kliinikus otsuseid tehes eelkõige looma heaolust. Arvestame sellega kohati isegi rohkem kui omaniku arvamusega. See, et haigus osutub ravimatuks, ei tähenda veel, et loom tuleks magama panna – kui see ei põhjusta talle kannatusi, võib ta kenasti koos oma tõvega edasi elada. Eeldusel, et omanikul pole tema all boksikoht ja sööt vastuvõetamatute kuludena kinni. Nii suurte loomade puhul, nagu hobused, tuleb ju paratamatult arvestada ka majanduslikult. Mitte et inimesed lakkaksid tundmast – inimene kas jaksab (mõttetult) kulutada, või mitte. Kui haige looma pidamine tuleb teiste loomade ja-või inimeste arvelt, aga ravimatu isendi väljavaated töösse minna või kasvõi järglasi anda, on nullilähedased, algab paratamatult matemaatika.
Loomaarstid omakorda lähtuvad veel ka oma kutse-eetikast – eetiline ei ole lasta loomal kannatada. See pole humaanne, kui loom elab ainult valuvaigistite peal või tiksub mõnede muude medikamentide toel, mis annavad kõrvalnähtusid ja toimivad tema mõistuse ja organismi peale nii, et kvaliteetseks hobuse eluks seda nimetada ei saa. Kui me näeme – ja oskame prognoosida – hobuse tulevast elu üksnes ravimite najal ja hobuväärse elu võimatust, palume omanikult loomale halastust.”
Kui meie tänapäevase veterinaaria võimaluste juures looma ka ravida ei saa, lähtutakse tema edasise käekäigu asjus otsust langetades loomulikult ikkagi positiivsest programmist. Kuni lootust, seni proovitakse. Mis puutub Freddy ja Aire Saarmi orbvarsasse Pääsusse, siis on Kalmeri sõnul üsna suur ime, et ta säluks on kasvanud. Lisaks tavapärastele orbvarsa probleemidele – kunstlikust toidust tulenevad arengu eripärad, nagu näiteks punnkõht ja traatjalad ning käitumishäired nii inimeste kui hobuste liigikohatu kohtlemisena – oli tal väga varajases eas septiline liiges. Ebaproportsionaalne punnkõht ning inimese suhtes ülinõudlik ja hobuste vastu tõrjuv “lastekodulapse” käitumine kasvas välja, aga bakteritest näritud kannaliiges viskas luukildu, nagu see sageli olema kipub. Kogu varsaea väldanud põletikust tingitult on kindel, et sportlast Pääsust ei tule. Pole raske aimata, mis on liigesest sellises olukorras järele jäänud. Ent kuni hobusel pole valusid ja ta ei lonka, võib ta vägagi rõõmsasti edasi elada. Oma lihase poja kõrvalt Pääsu üles lutitanud Saarmid saatsid orvukese koos Roona-Leega Ande Arula juurde Kukeranna lähistele pansionaati – probleemsed beibed möllavad seal hetkel Põlva halli Andy ja Vidrike Helkuriga mängida, keegi ei vaevle ega valuta. Kodus hakkas kogu senise pühendumise ja kiindumuse juureski paratamatult tööle jällegi see sindrima matemaatika. Boks, sööt, teiste hobuste arvelt, talli arengu arvelt, oma laste ja närvide arvelt… Ja nii edasi.
Igatahes praegu on pansionaati viidud hops-pliksidega kõik hästi. Ja hea uudis tuli äsja ka Tiiu Saagilt, kes koos Lara Larseniga Tallinna lähistele hobuste ja koerte turvakodu rajab: riik siseministeeriumi isikus eraldas 700 tuhat raha, mis on ühest küljest seeme ja eeskuju edaspidisteks rahastusteks, teisalt aga annab lootustandva sõnumi, et meie ühiskonnas polegi kõik päris nii lootusetult karm, nagu kohati tundub. On lootust, et meiegi riigist võib tasapisi kujuneda humaanne ja elamiskõlblik ühiskodu inimestele ja teistele loomadele.
Ringkäigu suurloomakliinikus kui arstide ja hobuste ühiskeskkonnas tegime aga DVM ja peaarst Kalmer Kalmusega ühel täiesti tavalisel tööpäeval. See linnaku-suurune asutus, kus on ühendatud nii suur- kui väikeloomakliinik, on ühtaegu nii avar-esinduslik ja super-varustatud kui kodune.
“Tehnika viimase sõna – röntgen ja ultraheli ja kõikvõimalik muu veterinaaraparatuur – on meil ostetud sellepärast, et oleme õpetav kliinik. Nii, nagu Tartu Ülikooli kliinikumi kliinikutes õpivad humaan-arstid, on meil siin praktiseerivate arstide kõrval tulevaste vettide taimelava,” selgitab Kalmer. “Ei piisa sellest, et ütleme – on olemas kaasaegne röntgeni aparatuur, vaadake internetist! – meil peab ta reaalselt olemas olema. Ja kui ta olemas on, siis peab see tehnika ennast ka tagasi teenima. Mistõttu on kohe päris kindel, et me teeme võimalikult palju ja häid pilte – mitte ei jäta laiskusest, lohakusest või hoolimatusest pilte tegemata. Teeme kõike, mis võimalik ja mida vähegi oskame. Selge, et kõige uuemaid võtteid ja teadmisi õpime ka meie siin alles. Aga meil on abiks “import”-Benjamin. Ja komplitseeritumate juhtumite puhul tulevad meile nii Skandinaaviast, Madalmaadest, Iirimaalt kui kasvõi Austraaliast appi kogenumad kolleegid. Meie siis õpime nende kõrvalt nii, nagu meie üliõpilased õpivad meie pealt. Nii mõnigi kord on hobuse hind kõrgem, kui tema päästmiseks kohale lennutatud välismaise veterinaarguru sõidupilet. Ja paraku ei aita alati ka nendest kulutustest – Palladiumile appi lennanud kogu maailma vetid ei saanud ju talle öelda, et nüüd hoia jalga pool aastat taeva poole, loe raamatuid ja vaata televiisorit, kirjuta memuaare ja lahenda ristsõnu. Ehkki sellel legendaarsel trakeenitäkul olid jalaluud paljudeks tükkideks, seisis ta viimse hetkeni uhkelt selle purunenud jala peal, pea püsti… Rohusööja peab viimse võimaluseni oma valu ja abitust varjama…”
Fakt, et veterinaaria – ja elu üldse – balansseerib väga hapral elu ja surma vahelisel piiril, paistab suurloomakliinikus palju helgemana tänu sellele, et hobutohter Uvel on sageli lapsed tööl kaasas. Kaks pluss üks – superkihvtid kaksikud ja kolmas põnn. See annab kogu õhustikule ja olemisele eluterve ja rõõmsa alatooni. Ehkki hobusel, kelle hambaid Uve koos Tiinaga parasjagu raspeldab, on kahtlemata ka selles mõttes eriarvamus. Lisaks tavalisele rasplile kasutatakse umbes samalaadset tehnikat, nagu humaan-stomatoloogias – ainult et see on tolmuimeja suurune, nagu kujutledagi võib.
Opitoas oli just ühel hobusel artroskoopia käigus eemaldatud see üha sagedamini esinev neetud kannakild ning patsient ärkas kapjadega klobistades toibumisruumis. Kannakillu ja liigesehädade kohta ütleb Kalmer Kalmus, et see on ka inimestel aina sagedamini esinev jama, mille kõige üldisemaks põhjuseks võib nimetada liigset heaolu. Väga hea toit paneb iga liiki noorlooma – kalkunid kaasa arvatud! - liiga kiiresti kasvama. Liigesed saavad seoses sellega veel õrnade ja pehmetena hullema koormuse, kui issandast ette nähtud. Ja tekivadki arenguhäired. Millele hobuste puhul lisanduvad ka aretusvead.
Sellepärast nõutakse aina teadlikumalt ka hobuse ostu-müügi tehingu eel liigesepilte. Seega tehakse röntgenülesvõtted mitte ainult haigusekahtluse korral, vaid ka ennetuslikus mõttes. Ja röntgeniaparaadi kõrvalkabinetis, kus tänapäeval teatavasti enam filme ei ilmutata ja paberit ei raisata, arvutis olidki parasjagu uute ülesvõtetena näha nii protseduurideruumis raspeldatava hopa hambad kui… Andres Kallaste kannaliigesed, oh nalja! Arvutis orienteerutakse klientide seas kõigepealt omaniku, alles siis hobuse nime järgi. Seega teatab tark tehnika Kallaste hobuse liigeste kohta, et need on Andrese omad.
Sünnitusabi õpetatakse kliinikus tudengitele mulaažide ja makettide abil. Kalmer ise aga tunneb end kõige paremini kliiniku selles osas, kus mitme talli – patsientide ja kliiniku enese hobuste omade vahel – on vissilaut. Veiste maailmas mäletseva seltskonna kõige teenekamad esindajad on legendaarse maatõugu Õõda tütar ja tütretütar. Ning Kalmer ise ongi tegelikult veiste arstiks spetsialiseerunud.
“Loomaarstiks õpitakse väga kaua. Spetsialiseerutakse vastavalt sellele, milline loomaliik kõige paremini sobib ja hingelähedane on. Stažeeritakse võõrsil. Ja siis hakatakse juba peaaegu veterinaari mõõtu välja andma,” kirjeldab Kalmer. “Minu pärisosaks on praegu saanud kliiniku juhi administratiivne töö – keegi ju peab ka seda tegema. Suur- ja väikeloomakliinik on meil siin töökorralduse ja koostöö mõttes võimalikult integreeritud. Ehkki elulaad on kummaski kliinikus üsna erinev – väikeloomad erinevad suurtest väga. Ja sarnanevad inimestega. Nii, nagu väiksed lapsed, kes peavad haiglasse jääma, nutavad – nii hüüavad ka hospitaliseeritud kassipojad omade järele.
Fakt, et meil on endal siin nii hobused kui lehmad, on aga loodetavasti piisavalt veenev tõestus väitele, et me ei vaja üliõpilastele õppevahenditeks omanike armastatud lemmikuid ega püüa neid kuidagimoodi endale saada.
Meie täismõõtmetes maneež on mõeldud teadus- ja ravitööks – siin testitakse longet ja muid hobuse liikumisel avalduvaid iseärasusi. Kuna Tartu ümbruses on seni olnud vähe maneeže, on loomulikult tahetud siia ka trenni tulla – aga kogemused näitavad, et see kipub päris tõsiselt põhitööd segama. Õnneks on ümber Tartu järjest nii palju maneeže kerkimas, et me ei pälvi ehk keeldumise tõttu kitsipungade kuulsust.”
Möödudes kliiniku seina ehtivate eriti teenekate legend-vettide bareljeefidest ja kliiniku oma raamatukogust, ütleb Kalmer, et tema ei tea ei Eestis ega üheski muus riigis ainsatki loomaarsti, kes loomi ei armastaks. Selle ameti peale õppimine võtab nii palju aega ja pühendumist, et sallimatuna – ka mitte ükskõiksena – tõpratohtriks ei saa. Kes vähegi millegi poolest ära väsib või kõhklema lööb, see pudeneb juba ülikooli ajal rivist välja. Paraku ei saa ka kõigist diplomeeritutest loomaarste – ja seepärast on veterinaaride puudus pidev ja suur. Lageraiet teevad ravimifirmad ja äri.
“Sellepärast ootamegi uute hobusearstide peale kasvamist, nagu ilmutust,” tunnistab Kalmer. “Olemasolevad on muuseas äärmiselt meeldivas ja sõbralikus koostöös. Meil on väga mõnusad suhted nii Tallinna kui Heimtali kolleegidega – ammugi Tiiduga, kes kõiki asju mööda talle ringeldes põlve otsas korda ajada ei saa. Komplitseeritumaid juhtumeid käib siin klaarimas – või toob meile teha.”
Kõige komplitseeritumatest juhtumitest, mis Kalmerile suurloomakliiniku saavutustest esimese ja värvikaimana meenub, on lugu täiesti lootusetust Saaremaa märast.
“Mära oli juba väga kaua tulemusetult poegida püüdnud. Kui asi ikka mitte kuidagi ei sujunud, helistati vastu õhtut meile. Ehkki lootust oli väga vähe jäänud, ütlesime – sõitke praami peale, me tuleme tööle. Mära oli siia jõudes lühidalt öeldes poolsurnud. Otsustasime, et kuna kaotada pole enam midagi – ja oleme nagunii öö vahele jätnud – siis tegutseme täiega ja viimseni. Eemaldasime surnud loote tükkidena, puhastasime ja ravisime, tilgutasime ja poputasime mära – ja ta jäi ellu! Emakas jäi ka alles. Kuna sellest uskumatult õnnelikult lõppenud lootusetust juhtumist on napp kaks aastat möödas, ei ole veel seni seda rõõmusõnumit tulnud, et uuesti sündinud märakene on taas tiinestunud – ja varsa õnnelikult ilmale toonud. Aga ma usun, et selline suurepärane teade võib tulla. Sest ehkki ka inimarstid ütlevad sageli – Jumal seda teab – on veterinaari selja taga sageli inglid ja haldjad, kes muudavad võimatu võimalikuks.”
Just! Ja vaid mõne päeva pärast möödub polaarkaamos – päevad hakkavad pikemaks minema, mahlad lähevad liikvele ning optimismus sulab talvekangestusest lahti!


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat