Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Oma särk on kõige ligedam


 

Väljend “Paabeli raamatukogu” tuletab väljendina meelde Paabeli segadust – ja üks segadus, mis Horsemarketi ajakirjanikeliidu ja üldse Eriti Suure Ajakirjandusega seob, vajab täpsustamist, silumist ja kohendamist.
Kuna Äripäev ja Postimees ning veel mõned väljaanded üritasid lõppeva aasta alguses minu käest midagigi Kruuda impeeriumi kohta teada saada – aga ei saanud sel lihtsal põhjusel, et ma ei teadnud J - hakati ketrama üht ja sama paari lause peale üles ehitatud singlit. Vahepeal aina toimus midagi, suhted ja asjade seisud muutusid – aga tsiteeriti ikka jaanuarikuiseid kommentaare. Et Marica Lillemetsa käest ei küsitud ühtki uuema aja täpsustust – nagu mitte ühegi algallika käest – veeretataksegi lumepalli mulluse talve lumest. Mistõttu olin ajakirjanike liidu esinaist Maricat vassimises kahtlustades ebaõiglane – tsiteeriti väga vanu väiteid.
Lillemetsa sõnul tsiteeriti selleks, et ajakirjanike liitu kui institutsiooni õõnestada. Ja õõnestada oli vaja sellepärast, et nii Postimees kui Äripäev tunnetavad liiga tegusaks juhitud ametiühingus ohtu. Äkki hakkavadki ajakirjanikud nõudma töölepingute läbivaatamist? Liiga kuuldavaks on ametiühingute hääl tööandjate seisukohast võttes nagunii muutunud. Et Marica ei vaegmäletanud valikuliselt, selle kohta tõestuseks olgu tsitaat temalt endalt:
“Annan kronoloogia:
- 26. jaanuaril 2007 tuli Kroonika peol Murutar mulle rääkima, et Kruuda tahaks rääkida. Mina küsisin, millest? Kas olukorrast eesti meediaturul? Et ka mu sõber aru saaks, millest jutt, kirjeldasin lühidalt teemat.
- 5.- 6. veebruaril ilmus ÄP paberlehes ja seejärel online-is, et ma annan konsultatsioone Kruudale! (viide Murutarile). Ma polnud selleks hetkeks oma elus Kruudaga sõnagi vahetanud. Seda ka ÄP-le 6.veebr. ütlesin. Trükilehte nad parandust ei pannud, ainult online-i.
- 9. veebruaril (minu sünnipäeval) palusid Kruuda ja tema uute projektide manager Rannamäe minuga kohtumist, rääkisid, mis neil kavas on, tegid mulle koostööpakkumise. Mina keeldusin.
- septembris-oktoobris, seoses EAL-i meedia-alternatiivide seminariga, kohtusin Kruuda, Pingi ja Lepaga, et rääkida läbi nende ettekanne, Lepalt videoklipp tellida ning pärast ERR-i konverentsi esinemine uuesti läbi vaadata, et vältida ebaolulisi kordusi. Täpselt nii palju on mul olnud kokkupuudet Kalev Meedia, tema juhtide ja omanikega.”
Marica kurdab, et on kolme viimase aasta jooksul teistestki huvitavatest tööpakkumistest ära öelnud just ajakirjanike liidu juhtimise pärast. Samal ajal, kui EAL on avalikkuse ees üha kaalukamate tegude ja saavutustega pildile ilmunud, üritavad Lillemetsa sõnul tema ümber soppa keerutades võimule tagasi pääseda need, kes oma hüvedest Marica võimule tulekuga ilma jäid. See ei tähenda, et Lillemets on liitu sadu tuhandeid kroone tegusat raha toonud – enne teda rahasid ja hüvesid hallanud prouad tahaksid endiseid vabadusi tagasi. Tahaks sularahaga vabalt manipuleerida ja häirimatult välisreisidel käia, ilma et keegi kontrolliks, kas oli ikka komandeering – või puhkusereis sõprade juurde.
Selge siis, et Lillemetsast on vaja lahti saada. Ent ta ei kavatse nagunii enam kandideerida – järgmistel või endistel pole tema kahjutustamiseks üldse vaja pilli lõhki puhuda. Igaüks võiks tegelda isiklike asjade, oma tööde ja edenemisega – mitte teise “paljastamise” ega kukutamisega. Saaks kõigil parem.
Aga isikliku asja ja kogemuse pealt tuletab “Paabeli raamatukogu” – nagu nimetatakse reedel Rahvusraamatukogus Eesti Kirjanike Liidu korraldatavat kirjandusfoorumit ning mille tarvis on kirjutatud mu järgnev arutluskäik - meelde ka raamatusegadust. Mis asi on raamatusegadus? Mõne aasta eest – mis on tegelikult juba 10! – lendasime kirjastajast abikaasaga esimest korda Londonisse raamatumessile. Küsisime hotelli administraatorilt, taksojuhilt ja veel mitmelt inimeselt, kus peetakse “book-messi”. Vanad head inglased vaatasid meid väga mõtlikult ja murelikult. “Mess” tähendab inglise keeles ju segadust – aga paksu kultuurikihiga metropoli sattunud innukad väikeriiklased unustasid ähmiga, et mess või laat on ingliskeeli “fair”.
Lugu sellest, kuidas Londonis raamatusegadust sai otsitud, on üks paljudest näidetest, kuidas Kõigevägevam tekitab ületamatult fantaasiarikkaid ja naljakaid juhtumeid, millele ligilähedasigi lihtsurelik välja ei oska mõelda. See juhtum elust enesest on mu kirjatöödesse kas juba põimumas või põimub edaspidi. Nagu suur osa nii oma kui teekaaslaste elus juhtunust.
Seal “raamatusegadusel” kilomeetrite kaupa raamatuid nähes jõudis esimest korda täies ilus ja valus, ülevuses ja õuduses kohale, kui palju ikkagi Maa peal on inimesi. Ning kui paljud neist kirjutavad ja kirjastavad. Eks iga ameti pidajaid ole maailmas kujuteldamatult palju. Järelikult tuleb olla nagu antenn. Lasta end sel erilisel tundlikul antenni kombel lõdvaks, mis laseb õige ala ära tunda. Sisetunde järgi võib küll esmalt tunduda, et sobiksid ehk loomaarstiks või skulptoriks – ent edasine sündmustel kulgeda ja kujuneda laskmine määrab su alaks ikkagi oleva vaatlemise ja töötlemise sõnaga.
Sisehäälele ja kujunevatele oludele kuuletudes hakkadki vaheldumisi väljenduma ajakirjanduse, dokumentalistika ja väljamõeldud ilukirjanduse vormides. Nii, kuidas rütmid ja tellimused dikteerivad. Kusjuures see väljamõeldu on tegelikult samuti tegelikkuse töötlemine. Ja kui kirjutades end samuti antennilises seisundis lõdvaks lasta, tekib su tekst otsekui ise – on teatavasti üks selline eriline jumalik olukord. Parim on, kui lõdvestunud, mediteeriva kirjutamise ajal on su vastas kujuteldav sõber, kellele jutustad.
Vaenlasele vabalt jutustada ei saa. Ei päris ja otse oma lugu ega kellegi teise lugu – nii, nagu me ajakirjanduslikult teiste inimeste eludes külas käies, nende nahka minnes jutustame.
Ja kui selline lõdvaks laskmise, elu ülesande valimise ja täitmise protsess on kestnud juba aastaid ja aastakümneid, on päris jabur vastata üha uutele peale kasvavatele uudishimulikele, kuidas ikkagi sinust kirjanik sai. Tundub suureline, kui ütled, et oled 7 miljardi inimese sekka sündinud selleks, et kirjutada. Tundub mõistatuslik, kui kirjeldad, et elu on nagu Laul, mida lauldes iga su kirjutatud lugu on üks noot. Nii oledki nagu UFO, kes oma mullis loob ja lehvib ning Jumala loodut kirjeldades on avalikkuse ette astudes nii kaitsetu ja haavatav.
Et mis sinna avalikkuse ette asja on – ole oma mullis UFO kodus ja endamisi? Jumala antud anne on ülesanne – järelikult on selle jagamine kohustus. Mitte eneseimetlus. Sest kuidas töö, nõnda palk – pead ju kirjutamisega teenitud raha eest oma sõltujaid toitma ja kohustusi täitma.
Ja siis see algab! Kriitikute ja konkurentide häälekas põlgus. Mis raamat! Mis kirjandus! Mättasse sihuke! Lohutav – või masendav, kuidapidi võtta – on seejuures vaid, et näiteks hobusekasvatajad on üksteise vastu kirjandusinimestest veel õelamad. Hirm õelate ees on põhjus, miks Kerttu Rakke seebi sekka väga häid raamatuid kirjutades kuulutab igal võimalusel, et ta ei ole üldse kirjanik ja tal ei ole mingeid ambitsioone – nii et palun, ärge pekske! Ja miks Ilmar Raag oma edukat ja võidukat filmi tehes blogides pihtis, et teab ja pelgab, et see või teine koht kriitikutele ei meeldi.
Minu ainus blogimise – ehk siis reaalajas päeviku pidamise – kogemus oli tellimustöö. Ajakiri Kodutohter palus mul üles kirjutada oma viimase raseduse viimase kuu elamused ja kogemused. Ja ma lihtsalt kirjutasin üles, mis ühelgi päeval juhtus ja tundus või tundus et juhtus. Ühinenud Ajakirjade kirjastus aimas sellisele ehedale ja siirale voolamisele turgu ning raamatuks “Viimnekuu” vormuvale blogile eessõna kirjutades ütlesin:
 
“Tere!
Seda päevikut trükikotta saates mõtlesin, et kriitikutel on nüüd küll tõsine jama. Kuidas kritiseerida raamatut, kui see pole ilukirjandus, vaid teise inimese elu.
Nii tahaks ju kõike, mida keegi teine teeb, hukka mõista või suisa hukata. Ka ilukirjanduse arvustamise puhul klobitakse ju tegelikult autorit, mitte teost. Aga nüüd ei saa isegi teha nägu, et ollakse kurvad, kuna loomingu õiglase materdamise tähe all löödi kogemata maha autor.
Sest see pole looming, vaid elu. Kirjanikud kirjutavad üsna üldiselt ja eranditult oma elust ja ümbritsevast. Loova lähenemisega tekivad sellest arendused, teisendused ja peitusemäng. Samamoodi, nagu ka maalikunstnikud mängivad peitust – kes just kuidas natuurist ammutatut teisendab.”
 
Mul on kogemusi, et natuuri saab väga mitut moodi ja mitmetel põhjustel teisendada. Muudame aegu-kohti-tegelasi-sündmusi. Miksime neid omavahel. Teadlik teisendamine jätab kõigi segamiste ja loksutamiste juures ikkagi nii värvikaid äratuntavusi, et raamatu sisu asemel hakatakse prototüüpe otsima – nagu juhtus mu romaaniga “Naisena sündinud”. Tegelikkust teisendades sain elu esimese sügava elamuse sellest, kuidas Keegi kirjutab läbi minu käe, tippides raamatut “Mina ise ju!” ning romaaniks “Abitu” teisendatud tegelikkus omakorda kinkis esimese kogemuse, kuidas romaanisse kirjutatu saabki tulevikus juhtuma. Hiljem on selliseid lõdvestunud antenniolekus kirjutatud tulevikupilte mu teostesse ilmunud veel ja veel.
Natuuri kohustuslik teisendamine toimus vabal ja looval moel, kui kirjutasin teleseriaali “Õnne 13” stsenaariumi – sellest omakorda raamatut – ja teksti tekitatu hakkas näitlejate eraeludes ka päriselt juhtuma. “Džungliseaduste vangide” puhul ei lubanud telerobinsonaadi produktsioonifirma pärisnimede all kuulsuste seiklusi vihmametsades kirjeldada – sest ka neil olid siduvad lepingud. Valmis tekstis tuli nimed ning kuupäevad välja vahetada – ja ehkki vahetatud sai arvuti ripleissi abil, pärast mind luges teksti toimetaja kaks ja korrektor kaks korda – ikkagi jäi iga tegelane korra oma pärisnime all raamatusse. Juhtus ka selline kurioosum, et vahetades kõik Eved Bibideks, sai ka luuüdi siirdamise professor Hele Everausist, kellest tekstis juttu oli, professor Bibiraus…
Ja siis on olemas veel suisa programmiline natuuri teisendamine – romaani “Mustlasena sündinud” jaoks koostasin terve uue mustlashõimu kõigi nende romatüüpide pealt, keda elus kohanud olen. “Ettevaatust, Emma!” ja “Puugid kuubis” olid mõlemad mu teadmiste ja kogemuste pinnalt miksitud fantaasiad, ent mõlemasse oli selle antennitseva mänglemise juures mulle eneselegi jahmataval kombel tulevik sisse kirjutatud. Mitme hobuinimesega saigi nii, nagu vallatlesin “Emmas” – ja orkaan tuli ja kattis Eestimaa veega, nagu fantaseerisin “Puukides”. Meedias ja kirjanduskriitikas jäi prohvetlus igasuguse tähelepanuta. Kui võimalik, siis jäetakse kõik kolleegi ja konkurendi teosed, mille kohta midagi sitta öelda ei ole, üldse tähelepanuta.
 
“Päevikupidamine võtab ära ka luurekamängimise mõnu.
Aga miks päevikut – kui kokkuvõtet ja ülevaadet oma igapäevasest elust – pidada, kui märkimisväärselt elus ollakse?
Viimase raseduse viimasel kuul teadsin pidevalt, kuivõrd eranditult ja üleni tähendab rasedus pidevat uue elu ja surma võrdväärset lähedust. See võrdne lähedus paneb hetk-hetkelt üle vaatama, kuidas elan. Tekitab kroonilise ärevuse. Neil meeleolu kõikumistel pole mõistagi üksnes eksistentsiaalsed, vaid ka vastupandamatult biokeemilised põhjused.”
 
Üks asi, mida kriitikute ja meedia puhul karta tuleb – või välja tegemata võiks jätta – on raamidesse muljumine. Kui Murutar väljub “nais-“ ja emastest raamidest, nagu romaanidega “Kümme neegrit Katjušaga” või “Puugid kuubis”, satub ta boikoti alla. Sest vägagi isaste inimeste ja maskuliinse tegelikkuse kirjeldajat ei saa günekoloogiliseks kirjanikuks ega verbaalseks ämmaemandaks sõimata. Siis vaikime ta surnuks.
Aga ärasuremise eest kaitseb just kirjutamine kui välja ja ära kirjutamine. Ka fiktsioone luues. Mõnikord siis just eriti.
 
“Päevikupidamine aitab osaliselt ähmitsemist ületada. Hoiab vähemalt osa mõtlemist pideva revisjoni abil kontrolli all. Mis kasu on sellest teistele? Jaa, muidugi rahuldatakse uudishimu, kuidas üks Murutari-mutt siis lähiminevikus tegelikult elas kah.
Ent tegelik kasu on selle uudishimu rahuldamisega kaasnev teadmine, et teistel on ka nii.
Me kõik oleme üksinda olles väikesed, kõhklevad, mures, väsinud ja virilad. Tunneme inetuid tundeid. Neile madalatele tunnetele ei saa vastu panna isegi endale aru andes, miks ja kui inetu viginaga on tegemist.
Ei tähenda, et osa murede puhul teame ka ise, et need on põhjendamatud.
Kusjuures kõik üleelamised, olenemata sellest, mitmendat korda need kas või meil endalgi peal käivad, on maailma esimesed.”
 
Selliseid maailma esimesi on täis näiteks netikeskkonna Perekool foorum. Ka mitmendat korda beebit oodates käid vargsi seal kolamas – igaks asjaks on õige aeg ja koht, kirjutajad ja lugejad. Pärast rasedust pole Perekooli enam asja, sest oma emadus küpseb uutesse faasidesse, ise lendad uusi ülesandeid täitma. Raseduse aja päevik – nagu iga päevik – võõrandub. Ja saab ilukirjanduseks. Jääb dokumendiks.
Kodutohtri peatoimetaja Piret Mäeniit hakkas blogist raamatu vormimise ajal üsna varakult mu päevikut romaaniks nimetama. Toona puhkisin, et mis sa jamad – nüüd tolmu pühkides sinna kaante vahele piiludes avastan aga ka ise: ongi romaan! Aeg ja võõrandumine tegi ta selleks.
 
“Seda kõike üles tähendades mõtlesin, et mu lastel on hea teada, milline neurootiline ja ebatäiuslik jahmerdaja nende emps on olnud. Teavad oma geenide asjus valvsad olla. ühtlasi võivad veenduda, et ka siis, kui nende ema 39aastasena oma viiendat last ootas, olid tal – nagu kõigil meil – ebatäiuslikud mõtted, tasakaalustamata tunded…
See tekst siin pole minu tubliduse kokkuvõte, milles nii mõnigi mees mu alalise sehkendamise aruannet lugedes mind kahtlustada võib.
Tütardele annab see tekst aastate pärast, kui neil on analoogilised ajad, teada – emal oli ka nii. Või teisiti. Poegadele aga jutustab, millised on naised sisimas. Palun väga, meeste jaoks täiesti tabamatud naised mõtlevad-tunnevad-motiveeruvad nii. Või teisiti. Igal juhul väga teisiti kui mehed.”
 
Näidend “Mina, Naine” pole kaugeltki päevik. See on kogunisti paarikümne eduka, avaliku ja näiliselt tugeva ja probleemitu naise lugudest miksitud tegelikkuse töötlus. Nüüd aga on kaks põhjust, miks täiesti võõrad naised mind tänaval peatavad ja mind oma klubide ette esinema kutsuvad – ühed on lugenud “Viimsetkuud”, teised käinud vaatamas Rakvere teatri Naist Ülle Lichtfeldti esituses – või lugenud näidendit kogumikust “Lagerii”. Need tänaval peatajad ütlevad: täpselt mina! kustkohast sa mu naabrinaise jama tead? nii õige ja teretulnud sisekaemus ja saladuste pihtimine – ainult et minu teismelisel tütrel on nii häbi, et pubebeibede inetusi läbi nähakse.
Iga lugeja ja vaataja loeb ja vaatab tekstist ja lavalt iseennast. Alati. 
 
“Minu meest sellest tekstist otsida pole mõtet – see, kuidas mina mosaiigikildudena teda näen või tõlgendan, pole tegelik tema.
Me keegi ei tunne oma tegelikke lähedasi. Ennastki mitte. Elame tõlgendustega ja tõlgendustena üksteisest.”
 
Ei saa eitada, et nii mu elamine kui kirjutamine kui elamisest kirjutamine on abikaasa suhtes pidev vägivald. Millegipärast on Kõigevägevam pannud vabalt voolava minu paari äärmise konservatiiviga, kellel on väga teistsugune pöörlemissagedus ja –kiirus ning oluline, “mis külarahvas arvab” ja sellest tulenev hirmunud ettevaatlikkus. Nii mu lapsi ja loomi tulvil elu kui tegelikkuse kirjeldamine on ääretult erinevale inimesele mu kõrval piinav ja vägistav.
 
“Minu päevik annab lugejatele äratundmised ja-või vastandumised, võrdlusvõimalused ja lohutuse.”
 
Ning mu see eelmine päevik kui äsja ilmunud selle suve päevik “Eedeni aed” kui “Lagerii” – üldse kõik mu kirjatööd – annavad mehele kergema elu. Hull moor, kes on puha oma algatusel hirmsa karja lapsi ja loomi enda ümber ja kannule kogunud, majandabki neid oma projektidena. Tänu oma töötasule ei tõmba oma “kapriise” mehele pähe – voh ole nüüd mees, toida ja kata!
Hull moor teeb, müüb ja sööb sõnu. Ja on seejuures paratamatult nagu emaämblik, kes sööb pärast paaritumist kasutuks muutunud isase üle õla endale nahka, et tänu sellele väikseid ämblikke toita.
 
“Algselt oli mu päevik täiesti autentne.
Spontaanne ja töötlemata. Korrastamata puristamine, nagu toimub meil peas, kui oleme kindlad, et keegi meie mõtteid ei näe ning meie salajasi valusid-tunge-komplekse-piinu teada ei saa.
Mõne aja pärast vaatasin selle puristamise rahunenult-klaarunut üle – nagu ikka pärast mõnd eluetappi. Võtsin sellest inimliku olemuse dokumendist väga suure puristamise välja, ohjasin mõnevõrra emotsioone ja hinnanguid ning koristasin neurootilisi korrutamisi vähemaks.”
 
Ajakirja Elukiri peatoimetaja Helle Raidla kirjutas, et seesinane teos on ühest küljest fenomen sarjast “kõik müügiks” ja teisalt viimne abipalve ja meeleheite karje. Ja ongi. Mõlemat. Raseduse ja väikese beebiga ajast vedaski rahaliselt läbi. Ainult et mees ei lugenud. Pole kunagi lugenud. Kõik asjad on aastaid rääkimata, ehkki kirjutatud on... Kohvikusse minna või reisile sõita, et asjadest rääkida, mitte kirjutada, ei saa – sõltujatele vajalikku raha ei tohi kulutada, vaid on vaja pidevalt juurde teenida. Naine on kas tallis või kirjutab selleks, et toita neid, kes on tallis…
 
“Päris autentne üks päevik pärast toimetamist enam pole. Kusjuures samavõrd kui lugeja petmine, on see nüüd ka enesepettus. Olen vahepeal end ümber veennud. Endal ja teistel end mõjutada ja petta lasknud. Nagu see ikka käib. Kasutegur lugejale on aga juurde lisatud analüüs ja kommentaar.
Teksti ülevaatamise ajaks oli palju viimsekuu jooksul – nagu elus üldse – tehtut osutunud ekslikuks või suisa asjatuks. Niivõrd, kuivõrd.
Millekski vajalik ja kasulik on ju siiski kõik.
Eks nüüdseks on tegelikkus osutunud omakorda veel viis korda teistsugusemaks, kui päeviku kirjutamise hetkel tundus.”
 
Tegelikkuse jäädvustamise ja tõlgendamise tõttu pöördus minu poole täpselt ühel ja samal päeval kaks naist. Üks 50-, teine 60aastane. Saatuse tahtel nimekaimud. Mõlema pöördumise põhjuseks mu “Viimnekuu”. Reaktsioon aga nii vastandlik kui veel üldse olla saab. Nimekaimudest üks analüüsis ja tõmbas paralleele, tunnustas ja täiendas – ja saatis mulle oma päevikud, et ma ka need ära põletaksin. Kas otseses või ülekantud tähenduses.
Teine nimekaim saatis väga karmi – kahtlemata õiglase – sõimukirja. Mind kui mind, mitte kui kirjutajat, juurteni lammutava ja tapva. Kustutasin selle e-kirja otsekohe ära, ent ometi on see mul pisiasjadeni meeles. Neetud mälu! Aga miks hukkamõist nii kondiüdini riivas?
 
“Täiesti aus on see tekst.
Aga ikkagi vaid jäämäe tipp.
Kasutan ennast kui materjali, mõeldes pärast sündmuste äraolemist juba järgmisel hetkel endast kui Temast, mitte Minast. Sellepärast tema, et mina on igal järgmisel hetkel endast juba võõrandunud.
Ja tegelikult on väga palju sügavaid saladusi, mida mina ei räägi ei lähedastele ega tunnista ka endale.
Need on hoolikalt unustatud asjad. Omandatud õppetunnid. Või kasutud kannatamised. On selliseid asju, millele inimene mõtleb, kui ununeb pilkupidi aknast välja – neist ei räägita ega kirjutata iialgi. Neist ei saa kunagi kasu olema ei lastele ega lugejatele.
Küll aga kaitseb näiline jäägitu ausus selle eest, et mind oletatavasti täiesti kätte saanud uudishimulikud ei tule enam nuuskima. Sedasorti pettekas, mida pruugivad ju ka linnud-loomad kiskjaid oma pesadest eemale peibutades.”
 
Kui su tegelikkuse-töötlusi müüakse hästi, siis oletavad kolleegid ja konkurendid, et sul on jube peenelt välja töötatud strateegia ja taktika. Tegelikult on kogu saladus ikkagi kõigest sisetundele kuuletumises, antenjas spontaansuses ja lapsikuses. Kolleegide ja konkurentidega on koostööd vaja paratamatult teha, sest läbi meedia sa ju ennast tutvustad ja müüd. Ent Eestis on paratamatult sedapidi, nagu äsja öeldud – ennast – mitte teost. Sulle endale õmmeldakse külge mingi päris, võlts või suisa piinlik nööp, millega sind esikülgedele naelutada. Aga raamatuid – kuidas tahes nad tegelikkust ka vaatlevad-töötlevad – esikülgedele ei saa. Kui iseenda kolleegide kätte rappida annad, koged julma – ja üldse mitte võluvat – pealiskaudsust. Su isiku juures otsitakse, tekitatakse ja kinnistatakse stereotüüpe. Need stambid ei arene koos sinuga. Hanguvad eelarvamused käkerdavad sind nagu ammune tutvuskond, kes eitab su arengut aegadel, mil te ei kohtunud. Kui olid 20 aastat tagasi mingisugune, siis kindlasti oled ka nüüd täpselt samasugune. Loomulikult selline tagasikeeramine ärritab. Tahaks neile alla ja tagasi tõmbajatele tõestada, et… mis on kahtlemata üks alateadlik põhjus oma tegelikkust raamatusse raiuda.
 
“Teekaaslasi ma oma päevikus loodetavasti ei paljasta ega kahjusta.
Olen loomulikult teiste inimeste suhtes ebaõiglane. Oma teksti üle lugedes ja analüüsides-kommenteerides tean seda osaliselt isegi.
Ja teades-selgitades olen juba järgmistes suundades ekslik. Iga järgmine meenutus aasta, viie või viieteistkümne pärast on uut moodi ekslik. Teeb kellelegi liiga. Nii me teemegi üksteisele kõik ja kogu aeg enesestmõistetavalt liiga.”
 
Ent teadjad ja tajujad – Väga Suured Antennid eesotsas Arvo Pärdiga kinnitavad, et inimkonna kannatuste aeg hakkab mööda saama. Valu mälu pole vaja enam ei täiendada ega ekspluateerida. Järelikult pole ka enesesüüdistused enam õilsad.
 
“Minul oli “Viimnekuu” juba mitmes ilukirjanduseks saanud päevik.
Esimene oli “Mustlasena sündinu” päramine osa – päevik ajast, mil Gotlandil kirjanike pansionaadis mustlaste teemalist uurimust ja romaani kirjutasin.
Teine päevik, mida arvustajad nimetasid hingeliseks striptiisiks, oli “Džungliseaduste vangid” - mille kirjutasin kaks aastat tagasi, pärast kuulsuste robinsonaadis osalemist Malaisias. Nimed muudetud. Ses mõttes, et produktsioonifirma tungival palvel kasutasin üldist asendamist ja vahetasin kõik nimed ära. Nii tohtis.
Sama snitti kasutasin dokumentaal-seiklusjutus “Kümme neegrit Katjušaga”, kus mul olid kasutada meeste kasinad säilinud logiraamatud – ja teravad mälestused 70ndatest.
Mu järgmine päevikraamat tuli just trükikojast – sel suvel www.horsemarket.ee jaoks järjejutuna kirjutatud “Eedeni aed” kiskjate ja rohusööjate kooselust väikeses rannatalus – ehk siis mu laste ja muude loomade (või siis loomade ja teiste laste) ühe suve lugu.
Järgmine päevikraamat on “Lutipudel ja labidas”, mis õigupoolest pidi juba valmis olema. Lugu enneaegsete bernhardiinikutsikate sünnist ja suureks või surematuks saamisest – kuidas ja mida   emakoer mulle selle kogemusega õpetas. Aeg ja ruum ja järjekorrad on aga tegelikult suvalised, suhtelised ja kõiksuse silmis õigupoolest olematud.”
 
Näitlejanna Silvia Laidla on hoiatanud, et kuni asi pole valmis, seni temast rääkida ei või – päkapikud lähevad ära. Selle koeraraamatu päksid pole siiski loodetavasti ära läinud. Suruda ka ei tohi – et kui lubatud, teen kasvõi vastu voolu ujudes ära! – mis siis, et peategelane on juba kaheaastane, saiake, õigemini küpsetaja, alles küpseb! Timmib antenni ja laseb end lõdvaks, kuni hakkab voolama.
Tööde reastamise ning olmega põimimise puhul on vabalt rütmiline järjekord edu pant. Kes saab endale vaba rütmilisust lubada, on efektiivne. Selle vabaduse nimel tuleb enne tohutult tööd teha ja ohvreid tuua. Ent kui endale sobiv rütm on välja ja kätte töötatud, saab suutlikkus üha suuremaks. See tekitab kadedust, materdamist ja ärakeelamise püüdeid. Nende eest saab ennast õnneks hobuste ja koerte juurde peita.
 
“Eks ole näha, millal pärast mõnel järgmisel aastal loodetavasti kirjutatavat ilukirjandust tuleb järgmine päevik.
Ju siis, kui tunne, tung ja tellimus jälle kokku satuvad.
Nooremana kirjutasin kogu aeg päevikuid. Sulepeaga kaustikusse. Iga kolimise eel ja ajal põletasin need ära. Et kolida uude ellu minevikutaagata. Nüüd olen sedavõrd vanem ja targem, et tean: elu enesest väljakirjutamine ongi juba ärapõletamine. Kui need päevikud füüsiliselt põletamata jäta, on nendest kasu ka teistel.
Ega inimene õpi. Õigupoolest ei enese ega teiste vigadest. Kolistame aina jalgupidi samades ämbrites. Oma visa arenguga oleme kohati talumatult jubedad ja balansseerime diagnoosi piiril – misjärel suudame mõnda aega olla jälle päris meeldivad ja normaalsed.
Järgmise korrani!”
 
Siinkohal on lõpp mu järjekordsel püüdel teile meeldida ja teid veenda, kui tubli tüdruk mina ikka olen. Lähen koju ja olen UFO edasi. Oma mullis, avalikus erakluses loov ja lehviv mõistatuslik UFO, keda kadestatakse, sest ei teata, et…
Ei teata näiteks, et Eedeni aias elades on kass sulle hommikuks oma taldrikusse hiire serveerinud. Täiesti uskumatu vaatepilt – aga üliväga elust enesest seegi!


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat