Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Veel üks hipodroom vasakule ära?


 

Kuna Eestist on nii palju sõdasid üle käinud, ei oskagi eestlased justkui teisiti kui varemetel elada. Kui vahepeal sõdu pole, tekitame ise varemeid juurde. Igas eluvaldkonnas lammutame olemasoleva ära. Vähemalt mitu korda – aga parem, kui mitu korda. Iga valitsus või äri ülevõtja hakkab nullist uuesti ehitama. Paneb juurde – ja ajalooraamatusse ka - sildi “MINA TEGIN”. Järgmine valitsus või omanik lammutab maha, ehitab varemetele – ja ikka “mina tegin”.
Hipodroom pole ainult suvaline jooksurada. See on maaparandus all, hoonekompleks peal, maine ja kuulsus, traditsioonid ja legendid kõige kohal. Tallinna rada on praegugi, arendamata ja kaasajastamata kujul, kiire ja lootustandev rajatis. Ida ja Lääne vahelise ukse juures ka. Ning linnas eneses nii sobiva ja šiki koha peal, et praegusest hipodroomist saaks arendada maailma ühe unikaalsema tervik-ovaali. Selle perspektiivi hävitamine oleks äri- ja võimumeeste poolt selline sigadus, et seda nuheldaks veel seitse põlve nende järeltulijatele kätte.
Tipparhitekt Margit Mutsol on visioon, kuidas loov ja loogiline rahvas praegust hipodroomi eriti noobliks keskuseks arendaks, kus on ka elurajoon täiesti olemas, ilmus lühendatud kujul ka mõne aja eest Eesti Ekspressis. Meil siin on ta nüüd täispikana.
 
Hüvasti, Hipodroom!
Margit Mutso
 
24. novembril 1923 kirjutas ajaleht Waba Maa: “Homme avatakse hipodroomil hobuste võiduajmised. Võiduajamisteks osavõtuks on senini üles antud kokku 33 hobust. Osavõtjatest on suurima arvu hobustega hr. Venter Tallinnast 6 hobust, hr. Vaarik Petserist 5 hobust ja hr. Lindemann 4 hobusega.”
 Hipodroomi eestvedajaks oli Hobusekasvatuse Edendamise Selts Eestis, kes võiduajamise platsi tarvis tollase nimega Baldiski maantee ääres 29 000-e ruutsülla suuruse maatüki omandas ja Saksamaal üle kümne hipodroomi projekteerinud arhitekt J. Seiffertilt projekti tellis.
Kogu arendustegevus läks seltsile maksma 25 miljonit marka. 23. augustil 1923 kirjeldas Päewaleht raja ehitust: “Teede kindlakstegemine tarvitab hulga kivimaterjali ära, sest maapind küllalt kõva ei ole ja vihmaga poriseks võib muutuda. Nüüd pannakse kõige alla paekivi kord, mida saviga tihedaks seotakse.
 
(NB! NB! NB! – Hipodroomil on muinsuskaitseväärtuseline unikaalne käsitöiselt tehtud põhi ja maaparandus, nagu siit loete!!!)
 
Selle peale tuleb õige paks kord peenekstaotud kiviprügi, mis aururulliga kinni rullitakse. Kõige pealmine kord kaetakse liivaga, mis veel kord rulliga kinni pressitakse. Nii jääb tee täiesti kõvaks ja siledaks, nagu laud.”
Ehitustööd olid niivõrd kvaliteetsed, et hipodroomi ringrada on vastu pidanud tänaseks 84 aastat ja peaks kindlasti edaspidigi. Tallinn sai selle ehitusega juurde ühe võimsa ja atraktiivse koha, mis edendas kohalikku traavisporti, traavlite kasvatust ja õpetamist ning toimis kui rahvusvaheline turismiatraktsioon.
Hipodroomil töötas totalisaator, mille tulust kaeti kulud ja auhinnarahad, poolteist protsenti maksti põllutööministeeriumile sugutäkkude ostmiseks ja üks protsent Tallinna linnale heategevaks otstarbeks eeskätt lastekaitse alal.
Eesti üks tuntuim traavlisõitja, hobuste ja hobuajaloo tundja Ülo Kiis hindab Tallinna Hipodroomi rada veel tänaselgi päeval üheks parimaks Euroopas - kui vaid raja kalded kaasajastatud saaks, nii et kurvidest hooga välja ei lendaks…
Aastal 1923 ehitati kõik võidusõidurajad lamedatena. Tallinna Hipodroom on tänasel päeval üsna ainulaadne ka oma asukoha poolest, paiknedes ühe Euroopa riigi pealinna keskuse, samas ka metsa ja mere vahel. Siin on uskumatult head tingimused nii inim- kui loomsportlastele: metsaalused rajad pakuvad suurepäraseid treenimisvõimalusi, meres jalutamine mõjub võidusõiduhobuse jalgadele kui palsam, sedavõrd stressivaba treening-keskkonda traavlispordiks ei leia ühestki Euroopa pealinnast.
Hobused on harjunud inimestega ning inimesed atraktiivsete loomadega. Enamgi veel - hobused on üle kaheksakümne aasta olnud Stroomi metsa sümboliks, siia tullakse ilusate ilmadega loomi vaatama kogu perega kõikjalt Tallinnast. Päiekeseloojangul merepiiril kappavad suksud on linnakontekstis võimas vaatepilt.
Hobusearmastajad teistest riikidest on olnud Tallinna võimalustest lummatud ning hipodroom võiks tänagi olla tugevaks magnetiks Tallinna hääbuvale turismitööstusele, aga ka kinnisvara soetajatele, kui vaid ….
Siinkohal võiks küsida:
-          miks andis Tallinna linnavõim sümboolse summa eest hipodroomi eraomandusse,
-          millised olid need kohustused, mis tookord uutele omanikele seati,
-          miks ei olnud hipodroomi osalust võimalik saada entusiastlikel traavikutsaritel endil, kes oleksid huvitatud olnud selle ala elushoidmisest ja arendamisest,
-          miks pole erastamisjärgsed kuusteist aastat hipodroomi tallid näinud maalripintslit,
-          miks ala piirdeaed läbi on mädaneund ning lõpuks
-          miks hipodroom, mis nõukogude ajalgi töötas kasumiga, saamata riigilt kopikatki totatsiooni, pärast tippkapitalistide kätte sattumist miljonites kahjumit toodab?
Eks need vastused ole omavahel seotud, kuid sellest võiks kirjutada ühe teise loo. Antud hetkel on põhiküsimus - mis saab magusast maatükist edasi?
Kui visata pilk Tallinna üldplaneeringule, siis selgub, et hipodroomile on ette nähtud ühiskondlike ja puhkeehitiste maa. Mida ju hipodroomgi on. Aga maaomanikel on ammu juba teised plaanid.
Mõned skeptikud, vaadates siintoimuvat, on arvamusel, et neid “teisi” plaane on peetud hipodroomi erastamishetkest peale. Juba aastaid tagasi hakkasid hobuinimeste seas levima jutud, et hobuste jaoks “liiga kallile” maatükile plaanitakse suuremat sorti kinnisvaraarendust ning et hipodroom kolitakse kuskile linna taha põllule.
 
(NB! NB! NB! Kas pole tuttavlik ja kattuv sündmuste käik võrreldes Ihaste tragöödiaga???)
 
Esialgsed jutud said kinnitust 2005. aastal, kui Ärileht kirjutas: “ABBA mänedžerina tuntuse võitnud Manitski rajab Stroomi rannaparki elurajooni, mis asub ühtaegu Tallinna kesklinnas, mere ääres ja metsa sees. Sellist kombinatsiooni esitavad mitmed linnaarenduse analüüsijad kodu otsiva jõuka eestlase soovunelmana.”
 Edasi läksidki asjad juba üsna konkreetseks ning tänaseks on valminud ka detailplaneeringu eskiisprojekt (Arhitektuuribüroo JVR). Põhja-Tallinna valitsuse poolt 2. juulil 2007 maaomanikele väljastatud kiri demonstreerib muidugi kujukalt meie linnaplaneerimise taset: “Põhja–Tallinna Valitsuse ja AS East-West Consulting esindajate vahel peetud arutelude tulemusena on arendaja vähendanud taotletavat ehitusmahtu 12 803 m2 võrra ning seega tihedust 1,14–lt 1,06-le. Lähtuvalt eelöeldust nõustub Põhja-Tallinna Valitsus Paldiski mnt 50 detailplaneeringu algatamisega, kuivõrd koormus Stroomi puhkealale on oluliselt vähenenud.”
Ehk vana-tuntud tõde - ehmata linnavalitsejaid esmalt suuremate numbritega kui tegelikult teha plaanid ning siis tõmba nõks tagasi, tulemus on kindlustatud! Ei mingeid arutelusid koha identiteedi, visiooni, avalike huvide või alternatiivide üle. Kui kõik läheb nii, nagu hipodroomi omanikud soovivad, on Tallinnas varsti juures uus, üle 100 000 ruutmetri kortereid ja üle 50 000 ruutmetrit kaubandus- ja äripinda sisaldav elu-ja ärirajoon - ning 157 000 ruutmeetrit atraktiivset ühiskondlikku maad kaob ajalukku.
Põhjendused, mis arendaja maa muutmiseks äri- ja elamumaaks toob, on tähelepanuväärsed. Nii seisab arendaja poolt 13.08 2007 linnavalitsusele saadetud kirjas: “Valg-linnastumise vähendamiseks on oluline kriitilise pilguga üle vaadata elamualade tihendamise võimalused linnakeskusele võimalikult lähemalolevates piirkondades…”
Sellele järgneb rida punkte, mis kirjeldavad, miks just see koht on elamuala loomiseks hea: linna lähedus, hea kättesaadavus, kõrvalpaiknev mets ja rand, hästitoimiv ühistransport, olemasolev infrastruktuur, mida linnal pole vaja looma hakata jne. Kuna ümberringi juba arendatakse elamuid (Kolde puiestee ääres, Seevaldi psühhoneuroloogiakliiniku alal), siis sobivat ka hipodroomile paremini elamfunktsioon!!!
Uus elamuala vajab loomulikult ka uusi kaubandus- ja äripindu, mis loovat ka uusi töökohti. Väidetavalt polevat siinsetel inimestel läheduses ka ühtki ostukeskust (Merimetsa Selver on tegelikult paarisaja meetri kaugusel, Kristiine keskus paari kilomeetri kaugusel). 
Nagu põhjendustest järeldub, võiks valg-linnastumise peatamiseks linnast välja ära viia kesklinna piiril olevad vaba aja, spordi ja muud sotsiaalehitised ning neile kuulunud maa täita elamutega!
Tallinna loomaaed.
Kalevi staadion.
Vabaõhumuuseum.
Viime kõik linna taha, kus ruumi rohkem? Kas tõesti vastab see Tallinna ametlikule linnaehitusvisioonile? Tundub, et jah, sest tänaseks on Tallinna linnavalitsus oma nõusoleku detailplaneeringu algatamiseks andnud! Linnaarhitekt Endrik Mänd möönab, et teema on äärmiselt keeruline – ühest küljest oleks linnal ju võimalik nõuda, et maa-ala üldplaneeringukohast kasutusotstarvet ei muudetaks, teisalt ei taga see maa-ala jätkuvat kasutust tänastes funktsioonides.
Mänd lisab, et tema teada linnal hipodroomi käigushoidmiseks rahad puuduvat. Siinkohal oleks paslik meenutada, et kui hipodroomi antud kohas pidada ei õnnestu (üks põhjusi, miks omanike sõnul asutus ära peab kolima, on mittevastavad sanitaartingimused, ehk teisisõnu NENDE ENDI TEGEMATA TÖÖ!!!), siis on veel tuhat muud võimalust, mida ühiskondlike ja puhkeehitiste maa-alga teha tohib: haridus-, teadus-, tervishoiu-, kultuuri- või spordihooned.
Ei saa kindlasti eitada, et sotsiaalobjektide ülalpidamine ja arendamine on raske, ja sellega rikkaks ei saa. Seetõttu püüavad paljud spordikompleksid kuskilt otsast tulu teenida ning isegi koolide võimlad on rohkem välja renditud kui kooliõpilaste kasutuses.
Mitmed suuremad spordikompleksid on pööranud silmad kinnisvaraarenduse poole, et leida kompromisse, kuidas potentsiaalne maatükk teenima panna ning selle najal sotsiaalsfääri sponsoreerida. Nii on kinnisvaraarendus käima pandud Veskimetsa ratsabaasi territooriumil, erinevate lahendusvariantide peale on mõeldud Kalevi keskstaadioni tulevikuvisioone luues.
Kindlasti oleks ka hipodroomil võimalik leida lahendus, mille puhul kinnisvarahundid söönd ja hobused terved oleks. Ümber traaviraja jääv maagi on näiteks tänases situatsioonis kasutatud erakordselt ebaökonoomselt: ühekordsed hõrdealt paiknevad tallihooned ja nende vahele jäävad koplid võiks asendada kolme kuni viie korruselise hoonestusega, mis sisaldaks umbes 100 000 ruutmeetrit suletud brutopinda ning millest esimene korrus kuuluks hobustele ja sportlastele, ülemised aga büroodele, hotellidele, äridele ja elanikkonnale.
Kindlasti leidub inimesi, kelle jaoks korteriaknast avanev vaade võidusõidurajale on eriti atraktiivne lisaväärtus. Hoonesse oleks võimalik integreerida mugavad tribüünid ja hipodroomi teenindamiseks vajalikud ruumid (kohvikud, restoranid jne).
Raja keksele jääv roheala on võimalik kasutusele võtta koplitena, kasutades kaasaegseid pinnase toestamise ja katmise mooduseid.
Kui vaadata, millistes tingimustes peetakse hobuseid näiteks Amsterdami kesklinnas, kus loomade kasutuses on vaid kinnine maneež
 
(Veel ahtamad tingimused kui Veskimetsas või Tondil – ehkki see tundub võimatu…)
 
-          siis võib tõdeda, et siin on ruumi rohkem kui küll, eriti kui arvestada, et treeninguid saab teha ka metsaradadel ja rannas.
Juba aastast 2002 planeeritakse hipodroomi kõrvale ka suuremat ratsakeskuse maad. Koos looksid need asutused Stroomi metsale tugeva identiteedi ja sünergia. Siin võiks olla kaasaegne hobuspordi keskus tallide, treeningruumide ja huvispordivõimalustega, läbi mere võiksid kulgeda vankriekskursioonid ja ratsamatkarajad vabaõhumuuseumisse ja sealt edasigi. Samuti võiksid hoburakendid liikuda tulevasel rannapromenaadil kuni Piritani välja – nagu mujal arenenud maailmas turiste ja ka oma rahvast lõbusõidutatakse.
Talvel võiksid linnalastele toimuda saanisõidud. Hobusport, mis aina kogub populaarsust, võiks olla Tallinna magnetiks, mis tooks siia hobuturiste ning maailmatasemel võistluspaare. Hobuseid ei peeta linnatingimustes teatavasti mitte loomade endi, vaid ikka inimeste pärast. Ikka selleks, et linn oleks mitmekesisem ja atraktiivsem, et linnainimesel ei kaoks kontakt looduse ja loomadega.
Eestlastest ratsahobuste ning traavliomanike hulk on viimaste aastatega kasvanud, aga nagu absoluutselt õigustatult ütleb Ülo Kiis: “Tallinna Hipodroomi kadumisega lõpeb ka eesti traavisõit.”
Kui Tallinnas selle elushoidmisega hakkama ei saadud, siis kuskil põllu peal ei suudeta seda ammugi. Linna tihendamiseks ning elamualade ja äripindade rajamiseks on kesklinna ümbruses sobivat ruumi veel küll ja küll. Selle pärast ei pea kindlasti võidusõidu maad ohverdama.
Uut hipodroomi Tallinnasse luua on aga praktiliselt võimatu!
 
* * *
Margiti arutlus ajab oma lihtsuse ja loogilisusega väga kurvaks ja-või vihaseks – kuidas just kellegi isiku tüüp reageerib, kui asi on nii elementaarne ning selle põhjalaskmine nii ilmne ja skeemid läbinähtavad.
Pildid Margitist ja tema sihvakast hurdast said tehtud Aldo Kanepi tallis, kuhu emand Mutso tuli Aldo ettevõtmisele toetust avaldama. Ja pildid said eelkõige tehtud selleks, et välgu ja displei valgel näha, kus arhitektiproua ses elektrita jäetud tallis asub ja kuidas käsi käib…
Võib ennustada, et viidagu asendushipodroom-õnnetuke Saku või Saue taha – üks S kõik! – põhjalaskmise skeem hakkab välja nägema selline: ring märgitakse maha ja tehakse isegi mõned pakazuhha-võistlused. Nende demonstratiivsete siksimiste järel kuulutatakse: näete, ei tasu ära! pankrot! siia maatükile ei jää kah muud üle kui arendus peale lasta!
Pärast kinnisvaraarendust Veskas jääb praegugi ahtakesest kompleksist järele vaid kolmandik. Lapsed, kes suveti Saaremaal Reinus või Tikas või kusagil mujal ratsutamise laagrites käivad, teavad mitte tahta ka talvel sellistes tingimustes trügida ning lähevad Lagedi taha Nuhja või teistesse looduslikesse – mis siis, et tuulistesse-lörtsistesse! – tallidesse.
Kõik nad tuleksid hipodroomi ja mere vahele Aldo ratsakooli, kui see rajatakse. Ja muude alade harrastamise kompleksi tuleksid ka. Rendiboksidele pretendeerimisest rääkimata. Nii Eesti kui import-hobuinimesed koliksid vaimustusega hipokat ümbritseva ovaali korteritesse. Eriti šefid hotellid vaatega hobustele oleksid nagunii pidevalt välja müüdud. Ja Tallinna keskel elavad hobuomanikud saaksid oma hobustega koos elada, mitte neid Ruilas ega igal pool mujal linna taga paar korda nädalas vaatamas käia.
Kardetavasti hävitatakse nii paekivist rajatud käsitöine mitmekihiline hipodroomi baas ja niru pealisehitis, nagu ta praeguseks on – kui tulevikuväljavaated. Ei saa aru, kuidas meil säärased kivipäised tropid ja kaabakad võidutsevad – ja ongi taas üks hetk, mil võimetu viha võtab kõnevõimetuks.


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat