Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Kiriku asemel talli – pühapäevane patt või vagadus?


Kui tuleks nüüd kohe ja praegu äkki taevase maksuameti ette astuda - kuidas minu seisud siis oleksid? Kui vagaks või patuseks olen oma elu ülendanud või sodinud? Sellised mõtted tulevad sagedamini hingedeajal. Kui See on õhus. Siis muidugi vallanduvad ka eksistentsiaalsed mõtted, kui mõni järjekordne töll teeb näiteks maanteel kiilasjää peal sinust möödumiseks kiirenduse - rebib tagasilla tõttu külje ette ja sõidabki sust mööda, sadu meetreid vastassuunavööndis abitult külg ees. Teised tulevad vastu, sina üritad end tasakene teepervele maandada… Sellistel puhkudel on See ka pehmelt öeldes üsna õhus.
Võimalus poole sammu pealt maha surra tuleb tegelikult muidugi alailma meelde ka neil, kes ummispäi aina kiirustavad ja karjäärlevad, tegutsevad ja edulevad. Kasvõi vetsus kükitades ja südame raplemist kuulates mõtled ikka, et mis siis mu pooleli olevatest projektidest saab, kui…
Ma ise vaatasin just täna üllatunult järele ühele mõttereale, mis hästi lühikese ajahetke jooksul kogu mu eksistentsiaaliast läbi kimas. Talli taga metsas, kus me platsitrennidele vahelduseks ratsutamas käime, oli ajujaht. Neil jahihooaja päevil, kui päkapikkude spaleer – punaste vestidega ajurid, kes metsasihtide otstesse ahelikku poetatakse – on väljas tee peal, teame loomulikult hoiduda. Eile oli spaleer teisel pool metsa ja meie jäime otse aju epitsentrisse.
Metskitsed panid nina eest viu ja vops üle tee. Hobused kükitasid ehmunult maha ja olid hetketi üsna valmis ratsanikel alt minema panema. Neil hetkedel mõtlesingi, et kui ma peaksin sadulast alla sadama ja seljaga vastu kivi või kändu või jäätunud maakonarusi käntsatama ja ratastooli jääma… siis ostan kukkumise puhul kaaslastele kombekohaselt välja tehtava tordi ikka. Kohe, kui haiglast välja saan. See oli kõige esimene mõte.
Teine mõte oli, et ka ratastooli jäädes saan, nagu ämblik keset võrku varitsedes, ikkagi oma olulised projektid lõpule viia. Kuna mu kõige suuremad projektid on üleni ja väga otseselt seotud laste tulevikuga, ei saa taevane kunn ometi selline lätlane olla, et mu enne järglaste tuleviku järje peale seadmist suisa surnuks kukutab.
Muide, seoses järglastega muutus seal ajujahi keskmes nende ülikiirete mõtete – mis siis, kui… - järel totaalselt mu suhtumine jahimeestesse. Vähemalt ajutiselt. Aga selle eest kirglikult. Võiksin teile siin kohe praegu pidada pika ja sütitava, argumenteeritud ja põhjendatud loengu, kui eetilised ja pühendunud tegelased on jahimehed. Nad toidavad ja hooldavad metsloomi. Nad puhastavad maanteele kippuvatest kitsedest-põtradest eelkõige teeservad. Nad võtavad oma saaklooma maha ausas võitluses – erinevalt talumehest, kes rabab laudas abitult mökitava lojuse tuimalt pannile, püüab jahimees metslooma tolle looma keskkonnas. On jahimeeste seadused ja eetilised reeglid. Kui jäägrid ei vähendaks metskitsede-sigade hulka, oleks nende liigarvukusega sama jama, nagu küttimata hüljestega juba ongi. Ja enam kallimat liha, kui jagatakse kambakesi nii hulgakesi tabatud loomast – keda ju kaugeltki alati kättegi ei saada – ei müüda üheski poes.
Ent kui ma parasjagu ratsutan tallitaguses metsas, tütred oma hobustega minu märal kannul, muutub suhe paratamatult. Siis ei meenu kogu jahindusega seotud loogika ja eetika, siis on lihtsalt kole, kui surmahirmus metsaasukad kihutavad ümber su laste ning metskitsed, kes äsja tüdrukute nina eest läbi kablutasid, lastakse sada meetrit hiljem maha. Tahh-tahh-tahh – ja jeebid jõuravad sinust üle korjustele järele. Tühja neist jeepidest - hea veel, et ise ei saanud juhuslikku kuuli, nagu Veronika Kreutzwaldi tänavas…
Ja nõnda need taevased deebetid-kreebetid pidevalt meeles seisavadki.
Ühel pühapäeval kutsuti mind Viru-Nigula täiskasvanute pühapäevakooli kõnelema. Valisin intuitiivselt teemaks ka just pühapäeva kui nähtuse, millesse suhtumisest võib oleneda su asjadeseis viimsepäeva maksuameti ees. Pühapäev peab vaga suhtumise puhul olema hingamispäev ja tööd ei tohi teha. Pühapäeval ei soovitata pikki otsi sõita. Pühapäeval peaks kirikusse minema. Aga meie läheme tütardega hoopis talli. Ja trügime metsaradadel jahimeestega, kes pole kah kirikus. Küll aga võivad kindlasti pidada pika loengu sellest, miks jahilkäik on parem ja õigem kui formaalne pühakotta kobimine.
Kui ma sõidan oma 200 kilomeetrit Viru-Nigulasse loengut pidama ja tagasi, olen umbes samas olukorras, nagu kirikuõpetajad. Ka nemad teevad just pühapäeviti tööd ja peavad selleks hingamispäeva käske-keelde rikkudes kuitahes kaugetesse kirikutesse roolima ja kroolima. Ja siis küsidki endalt – kas pühapäeval pühaduse ja vagaduse teemal loengu pidamine on patt või vagadus? kas eesmärk, miks hingamispäeval sissehingamise asemel välja hingatakse, pühendab abinõu vähem patuseks? kas kirik on ainus aktsepteeritav pühakoda ning palvetamine ainus võimalik mediteerimise ja puhastumise võimalus?
Praegu Virumaa Muuseumide käes olev iidne hoone, kus pühapäevased vestlused toimuvad – ja DVD peale üles ka salvestatakse – on see maja, kus omal ajal lõi ja lehvis Otto Wilchelm Masing ja tema Õ-täht. Kuna nõukogude ajal oli seal külahaigla, on samas majas sündinud näiteks vallavanem, kes neil pühapäevitamistel ustava huviga kohal käib. Kohal oli ohtrasti usklikke ja intuitiivteaduste rahvast, nii et meil kujunes ühine mediteerimine, meeleolult oluliselt helgem ja väestatum kui selleks ette nähtud pühakojas pahatihti kujuneb.
Küündimatud kirikuõpetajad ja variserlikud libavagad eided võivad pühakoja kapitaalselt kanni keerata. Keeravadki. Tavatsesin aastaid käia Rõngu kirikus, kus seal oli õpetajaks Valdo Lust – eluterve ja laetud, vaimukas ja väestatud. Igal pühapäeval oli tunne minna ja mediteerida, palvetada ja puhastuda.
Kui Valdo läks mõneks aastaks Inglismaale teenima, olid tema üha vahelduvad järeltulijad ses seni nii koduses ja mõtestatud pühakojas säärased, et hakkasin kirikust hoiduma. Loomulikult mitte kirikust üldse. Pärnumaal Audru kirikus Tiina Janno teenistustel, Tartus Jaani ja Pauluse kirikus käin ikka. Aga sugugi mitte igal pühapäeval. Sest pühakotta tulnud võltsvagad kipuvad sageli need käigud ära rikkuma – ja siis on autosõit hingamispäeval, kodust ära valesse kohta, kardetavasti üsna kindel lisapunkt paturegistrisse.
Kuni tühjade pilkudega tädid mõtlevad vagusi ja omaette naabrinaise ilusamatele kardinatele ja üleaedsete paremini rohitud peenardele, ei sega nad teenistusega kaasa voolamist, jutluse jälgimist, tunnetamist. Selge, et ühisvälja rikuvad ära, aga lausa ei sega. Ent nad ei püsi vagusi.
Nii Valdo kui Tiina kinnitavad, et nende jaoks on parimad teenistused need, kui kirikus on lapsi. Lapsed jälgivad kogu olemusega. Elavad kaasa. Laulavad ja liiguvad. Kui väike laps omal moel kaasa õõtsub ja laulab, siis reeglina tuleb mõni võltsvaga mammi talle kallale. “Pange sellele lutt suhu, ta teeb häält!” “Need häälitsejad ei tohi kirikus olla!” Keelake ära ja keerake kinni, ühesõnaga. Jõllitavad last, kellel erinevalt neist on otseühendus Jumalaga, vihkava mõrtsukapilguga. Pihustavad oma niigi kasina võimaluse puhastuda ja vahendatud saada. Ja painavad siis taas kirikuõpetajat oma tühjade-kurjade-teesklevate silmadega: vihkan lapsi ja loomi ning üldse kõiki ja kõike, aga tegelikult olen nii vaga, pese mind nüüd puhtaks – sina pead, sa saad selle eest palka!
Mingeid ekstsesse ju neil vastikutel kordadel õigupoolest ei juhtu. Laps ümiseb. Krõõp sisiseb. Teenistus kaotab osa väge. Aga lausa löömaks ju ei lähe, nii et…
Nii et lähen igal pühapäeval koos lastega pigem talli. Laupäeval ja suurel osal muudel nädalapäevadel muidugi ka. Loomadega koos olles puhastun ja palvetan tõeliselt. Ilma häirivate mooride ja küündimatute vaimuliketa. Juba talli pärale jõudmine käivitab lausa uskumatu maanduse. Kui on olnud väga halb päev, tuleb enne hobusega tegelema hakkamist näiteks vahekäigud puhtaks pürstida või mõned boksid tühjaks visata – sitaralli paneb vere ja energiad uuesti käima ning hobustel pole nii suur koormus. Väga halva päeva järel otse hobust harjama kakerdades aetakse hobune närvi. Ta rahuneb maastikul ja platsil töötades küll maha, sest temal on taevaga päris ilmne ja väga massiivne otseühendus. Ent ikkagi on ilusam ja viisakam enne oma räpase väljaga tallitööde taktis esmane koristustöö ära teha.
Seda niikuinii, et pattude ja vagaduse vahel raplev inimene saab koos hobusega end tühjaks möllata, kogeb harmoonilist kaksindust ja saab ilma mürina ja naftapõletamiseta kihutada, nii et suunurgad kisuvad kukla taha ja vesi lendab vihinal silmist. Mõnuuuuuuuus!
Ent hobust harjates ja silitades – nagu koerte-kassidegagi suheldes – toimub ka vaiksem meditatsioon ja tagasi inimeseks toibumine. Mõnikord jooksevad nende meeliskluste ajal silme ees värvid, mõnikord mustrid, mõnikord lausa kinupildid. Sõnastamatud-seletamatud sündmusteread, mis on läbi loomade tulnud sõnumid kõigevägevamalt. Ole vaid piisavalt inimene, et neid kinni püüda ja mõista.
Õnneks olen viimasel ajal kuulnud, et ka teistel inimestel – ka kõrgharidusega, ka täppis- ja reaal-ratsionaalaladel töötajatel – on samamoodi. Viru-Nigulas Masingu-majas ütlesid mitmed kogunenud, et nende jaoks vahendavad ka loomad kõiksust ja pühadust.
Mõni luik või läbi mägijärve kumav kala võib nõu anda, probleemi lahendada, mõtted korrastada ja reastada, inimese loova välja puhastada. Järelikult pole mina nõid ega ullike, vaid ongi nii – loomad toovad ja tõlgendavad Sõnumeid. Pühapäeval kiriku asemel Masingu-tarre kogunevad inimesed aga võivad moodustada hoopis vagama ühisväe kui dogmaatiliselt-formaalselt pühakojas kõiki ja kõike vihkavad tädid.
Hingedeajal võib loomade vahendatud kõiksuse-kogemustest rääkida – sest ka kõige tuimem tükk on oluliselt avatum ja tundlikum kui tavaliselt. Teatud küpsusastme juures ilmselt tuleb vastupandamatu soov inimühiskonnast sootuks eralduda ja loomade seltskonda tõmbuda. Ühiskonnaga suhestumise vajadus ja laste sotsialiseerumise vajadusest tingitud nõudmised ei lase seda kohe praegu teha. Aga sellest on hea unistada. See väljavaade annab jõudu valevaga ja-või avalalt õela inimmassi vastas selle, eluga välja teenitud tulevikuni vastu pidada.
Jumal andis ju oma ainusündinud poja ka loomade kätte. Laudas lasi tal sündida – lehmade sooja hingeõhu sisse sõime heinte sisse pani ta varjule. Nii on ka meie jõulude ja sünnipäevade, pühapäevade ja üldse oma-tarbeks-tundide helgeimad hetked need, kui läheme talli. Kirikus võib käia, tallis peab saama olla. Kuni lapsed tingivad paralleelelu linnas, elame esialgu vaid suveveerandi aastast vahetult hobustega kodus koos, põimudes paljuliigiliseks Eedeni aiaks. Ülejäänud kuudel on tall meie pühakoda.
Eestisse järjest juurde loodavad naturaalsuse oaasid ja inimsuse reservaadid näitavad, et paljudel inimestel on nii. Eriti jõulised tüübid, kes tahavad ja oskavad ellu jääda ja teistelegi võimaluse pakkuda, on loonud piisonifarme ja viikingikülasid. Need on kohad, kus inimlaps saab loomade hoolde antuna ellu ja inimeseks jääda.
(EE)


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat