Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Hobuste hoolde- ja vanadekodud


 

Kes iganes on loomade kaitseks kostnud ja tegutsenud, on kuulnud etteheidet: mis loomajura te ajate, kui maailmas on nii paljud inimesedki hädas ja hooletuses, näljas ja katki. Ent
  1. 1.Ärgem ajagem arukaid tegudeinimesi, kes loomade jaoks ehitavad ja töötavad, segamini fundamentalistidest infantiilidega, kes loomakaitsest vahutades laborihiirte inimõiguste eest võitlevad ning karusloomi puurist välja tapvasse “vabadusse” lasevad.
  2. Arvestagem pisiasjaga, et inimesed saavad oma muredest ja valudest kurta ja kirjutada, helistada ja joonistada – loomad mitte. Eriti kui on tegu kuhugi silma alt ära tallidesse-lautadesse suletud väärkoheldutega.
  3. Nende inimeste eest, kes ei saa oma muredest ise rääkida ega kirjutada, seisab võrreldamatult rohkem inimesi kui loomade kaitsel.
  4. Iga positiivne tegu muudab maailma paremaks – järelikult läheb õnnetute loomade heaks tegutsemise tulemusel paremaks nii inimeste kui teiste loomade elu Maal tervikuna.
Minu meelest peaksid loomapidajad ka oma testamentides muide isegi ekstramalt kui laste käekäigu pärast ette ja taha muretsemine, mõtlema sellele, mis saab mu hobustest ja koertest, kassidest ja kanadest, kui… Suguharu ja riik kasvatavad ootamatult otsa saanud inimese lapsed nii või teisiti üles. Loomad aga…
Raplamaa hobusekasvataja, kelle staap on töö pärast (mille sissetulek läheb mõistagi põhiliselt hobustele!) Tallinnas, Tiiu Saag kirjeldab: “Meile tekkis siia Õismäe prügikastide vahele luusima väike bulonka tüüpi koerakene. Kojamees ütles, et tema perenaine suri ära ja perenaise lapsed viskasid ta lihtsalt ukse taha. Väikese olendi elus kõik kõige kohutavamad juhtuda võivad tragöödiad korraga, eks ole. Viisin üsna noore ja igati kabeda väiksekese varjupaika – tegelikult tuleb muide varjupaiga omad kohale helistada, nad ei taha selliseid koeri võtta, kes ise kohale viiakse – ja olen kindel, et pisi-sipsikul on nüüdseks juba uus kodu.
Ise ei saanud ma sellepärast teda endale jätta, et mul on juba tänavalt korjatud koeri. Mu Raplamaa talus elab kena kollane peni, kes vankus mulle näljast nõrgana vastu Viru tänaval. Nüüdseks on tema ainus eripära see, et kui ta diivanile magama keerab, riputab pea alaspidi üle voodiääre, nagu nahkhiir – muidu on koer nagu koer ikka.”
Igasugune loomadega seonduv – nii loomakaitse kui –pargid-aiad – siirdub meie riigis üha sujuvamalt “erasektorisse”. Võeh, milline sõna! Mõte on lihtsalt selles, et riik ei tegele. Kohalikud omavalitsused ka mitte. Ei tegele isegi mitte nii palju, et otsiks eurofondid ja kirjutaks projektid ja saaks maailmas hulgaliselt ringi hulkuva papi kätte. Kes ei küsi, sellele ei anta. Kes on juhm ja küündimatu, fantaasiavaba ja ettevõtmatu, see ei küsi. Ja suurema osa ametnike kohta just viimati kasutatud omadussõnad käivadki. Ei taipa, ei viitsi, pole ette nähtud.
Seni ei tahtnud ma sellepärast lasteaias pojal järel käia – isa ka ei taha, delegeerime vanemad lapsed – et kasvatajad virisesid ogarate õppekavade pärast. Lasteaias on nii hullud õppimise normid, et mängimiseks ja õpitu seedimiseks enam aega ei jäägi. Pole teada, kes on ette näinud, et lastel peab nii koolis kui nüüd juba ka lasteaias halb olema – igatahes minu viieaastane indigo hakkab sellisele m…inäitusele vastu, kasvatajatel ei jää muud üle kui vanematele kaevata, et väike mees keeldus suure mehe kombel töötamast ja saatis ahistava kasvataja pikalt. Nüüd aga lisandub järjest uusi põhjusi mitte tahta lasteaiakasvatajate kätte sattuda. Vaatamata sellele, et neile palga maksmiseks riigil raha ei jätkuvat, näevad nemad ju ka ühiskonnas toimuvat. Ja lasteaiatädid ei saa paraku samuti enam süüdimatu rõõmuga nautida ilusaid asju meie ümber – sest need hakkavad ära kaduma. Meie laste rühm käis Elistvere loomapargis. Ent iga nähtud ilves ja põhjapõder tegi tädi Sirje hoopis õnnetuks, mitte rahulolevaks: “Täiesti uskumatu, et sellisel võimsal nähtusel lastakse hädas olla ja kinni minna! Riik ega linn, vald ega maakond ei pane mitte mingit raha selle alla, et linnalastel oleks emotsionaalselt laadivaid ja õpetlikke kohti. Paljud neist ei oska enam kasside-koertegagi suhelda. Taluloomaaiad on natuke absurdne – aga tohutult tänuväärne nähtus, kus ebainimlikus keskkonnas üles kasvavad lapsed midagigi tõelist ja elusat kogevad. Need on kõik talunike endi loodud ju. Ja siis need Nigulad ja Elistvered, kus hätta jäänud metsloom abi saab ning inimese laps oma salajasi naabreid näeb – neid ei saa siis nüüd aidatud, kui nad juba kord olemas on!
Mina näen siit lasteaiast, et meie riigis on komme kõik olemasolevad asjad – ükskõik, kas head või halvad, maatasa lõhkuda. Edendamise ja arendamise asemel kulutatakse tohutu aeg ja raha kogu aeg uuesti nullist alustamise peale. Küll on poliitilised, küll majanduslikud põhjused – koole ja kultuurimaju, kunstiasutusi ja loomaaedu muudkui pannakse kinni. Siis saab mõni ogar ametnik mõne aja pärast öelda, et talle tuli mõte – ehitame kultuurimaja, avame loomaaia – ja hakataksegi varemete peale ehitama. Kuni järgmine lollakas tuleb ja tehtu maha lõhub. Selle asemel, et olemasolevat edasi ehitada.”
Tõepoolest – riigi- ja linnavalitsused, maakonna ja valdade kabinetid on täis palka saavaid inimesi. Heakene küll, et nad ise on nii kalestunud, et ei taipa loomaaiale raha eraldada. Ent võiks ju ometi patroonisüsteemi sisse seada – nii et igal loomal on oma teoreetiline omanik, rikkurist toitja. Ja ametnikud võiksid vaevuda maailmas olemas olevatest fondidest hulgi saada olevat raha taotlema. Mille üle nad muidu üldse õhtuti õnnelikud saavad olla, kui mitte kuradi midagi tehtud ei ole? Olgu vähemalt sealt küsitud, kus on.
Meil hakkab ametnikust sõimusõna saama. Loomaaedadeta ja mõistuse juures hoidvate “faktoriteta” kasvav põlvkond saab veel tropimad tšinovnikud – kes poovad veel haigemate seadustega taluloomaaedu ning panevad lõpuks viimse kui surmarahu rikkuva loomaaia Eestimaa pinnal kinni. Kaduge kõik büroodesse, mis te vahite arvuti asemel elus looma ja nuusutate konditsioneeri asemel elusaid lõhnu – marss robotiks! Niisugune mentaalne mannetus, mis nii tohutul määral kurja teeb, ajab vähemasti minul küll suhted kogu isamaaga serviti. Ma ei taha olla idiootide isamaa tütar ega abielus üleriigilise jõmlusega.
Õnneliku lõpuga muinasjutud muidugi saavadki otsa seal, kus elu algab. “Ja kui nad surnud pole, siis elavad nad tänini õnnelikult,” lubab kaunis lugu, kus prints ja printsess on kohtunud. “Ja siis sai Eesti riik,” lõpeb peatükk ajalooraamatus. Ent nii, nagu prints ja printsess peavad koos kuningaks ja kuningannaks küpsema ja kõrvuti vanaks saama, peab ajalooraamatusse ühiselt kirjutatama uue peatüki sellest, kuidas eestlased siis selle oma riigiga õigupoolest elavad.
Iga päev küsib keegi kusagil retooriliselt: “Kas me sellist Eestit tahtsime?”
Sellesse etteheitvasse küsimusse on vastus juba eos sisse pakitud – ei tahtnud. Ent selline Eesti, nagu ta meil ühel või teisel hetkel on, pole õnneks lõplik. Läheb veel hullemaks…
Ka abielus selgub pärast muinasjutu lõppu ja elu algust, et inimene, kellega kõrvuti küpsema ja kasvama hakkad, pole ideaalne pilt ega illusoorne tervik. Kestvat vaikelu ei tule. Kõrvuti arenemine ja ühine teekond käib aina ühest pettumusest teiseni – kui abielu on timmitud sedasi, et ei põrnitseta üksteisele otsa, vaid vaadatakse tegusalt ühes suunas, siis leitakse lahendused. Üha uued vastasseisud – ja uued lahendused, kompromissid, kohanemised – niimoodi ju arenetaksegi.
Nii ei saa ka sellise-Eesti-tahtmise küsimusele vastata – ka isamaa on teel, arenev, muutuv. Järgmisel hetkel juba tundmatuseni teistsugune. Ent selle teisenemise käigus pannakse isamaa-armastus täpselt sama karmilt proovile, nagu abielus. Nii kodaniku kui ajakirjanikuna põrkan iga päev mingite väiklaste ja inetute mädapaisete otsa, mis tekitavad hirmu ja põlgust, mis panevad ajuti kuhjudes mu usu, lootuse ja armastuse suisa kõikuma ja kõhklema.
Olen see kodanik, kes on Eesti riigile sünnitanud viis tervet ja tubli last – esimesed hakkavad riburadapidi juba täiskasvanukski saama. Ma ise olen enda arvates neid küll sedasi kasvatanud, et nad peaksid loodetavasti olema valmis ka ise keskmisest arvukamalt lapsi saama. Praeguses arengujärgus riik aga kipub oma kodanikke häälestama nii, et uusi lapsi siia keegi ei oota, uued lapsed on riigile tüli ja koorem.
Meie perele on nagunii paras tüli ja koorem, et elame maal – asustame oma taludega kaht Eestimaa küla – ent koolitame lapsi linnas. Igahommikune minek, õhtutine tulek – kujutate ette küll. Hetkel on aga sellised seadused, et laps saab lasteaiajärjekorda ainult juhul, kui ta on linna sisse kirjutatud. Laps kirjutatakse linna ainult ema või isaga koos. Kui ema end oma talust, isa oma talust välja kirjutab, pole ta aga enam selle valla maksumaksja, kus meie kaks talu asuvad – ja miks peaks siis vald meie teid lumest puhtaks ajama ja muud taolist? Tassime oma sissekirjutusi mööda bürokraate, nagu kass poegi. Ja siis ka veel pole kindel, et viies laps saab ikka samasse lasteaeda, kus neli eelmist on käinud. Mis siis, et siis, kui viies läheb sellest lasteaiast kooli, on meie lapsed kokku 25 (loe: kakskümmend viis!) aastat selles lasteaias käinud… See ei loe. Ja hetkil, mil mind ja mu viit noort eestlast sääraste seadustega mõnitatakse, ma vihkan meie riiki. Päriselt ka. Vihkan ja põlgan, kardan ja võõrastan riiki, kus selliseid seadusi tehakse ja järgitakse.
Ajakirjanikuna komistan iga päev mingite riiklike-ametkondlike mädapaisete otsa. Mis tahes asjus mulle ka ei helistataks ja lugu kirjutada ei palutaks – igal juhul on lood ses teemas ja valdkonnas põhjani mädad. Olgu jutuks rahvusooper või kaitsejõud – revolutsiooniline situatsioon on kõikjal. Ja igal pool ikka sama skeemi järgi – küündimatud ajukääbikud on turninud tšinovnikuteks, kes ei lase tegijatel teha ega rääkida. Aina üks hirmutamine ja ähvardamine ja jupijumalate vägivald loovate isiksuste kallal.
Minu jaoks on sellistel puhkudel, kui mu lapsi ilma vassimise ja kantimiseta lasteaeda ei taheta ning kui mu isamaa pale on kaetud ametkondlike mädapaisetega, kujunenud lahenduseks tegutsemine ja liikumine. Kui isamaa armastus kipub otsa saama, tuleb leida põhjus – ja sõita teda põhjalikult ja sügavalt vaatama. Et mitte ekslikult arvata, justkui piiratud jupijumalad oleksidki kogu Eesti. Võimalikult sageli tegelikule Eestile silma ja südamesse vaadanult on kergem “ajutiste puuduste” üle muiata, edasi armastada ja areneda.
Triikides oma igipõlist kolmnurka Tartu-Pärnu-Tallinn, on väga hea ja tarvilik teada, kuidas ja mis elu elatakse peateedest kõrval. See aitab linnades tekitatud trotsi ja vastikuse vastu kõige paremini. Linnast linna lajatades hoiab elus ja optimistlikuna teadmine, et näe, siit keerab teeots, kust pääseb tallu, mis tegeleb lammaste ja käsitööga. Sealt teeotsast pääseb normaalse eluviisi oaasi, kus tegeldakse mesinduse ja kitsedega. Too teeots viib metsanduse ja lehmandusega tegelejate juurde.
Kui linn paneb oma inetuste ja ebainimlikkusega isamaa armastuse totaalselt proovile, siis iga käik maale, küladesse, toimib nagu abieluteraapia. Seal taastub usk, lootus ja armastus. Eesmärk ja asja mõte tuleb uuesti meelde. Jõud edasi tegutseda tekib paradoksaalsel kombel samuti tegutsemisest.
Nii, nagu ei saa loota, et abielu iseenesest toimiks – edenemisest rääkimata – tuleb ka isamaa armastuse elus hoidmiseks kõvasti tööd teha. Peab Eesti erinevatesse nurkadesse, saarte ja maailmaveerte pääle tuleb kohale minna. Silmad ja süda tuleb lahti teha – mis siis, et avatud südamega oled väga haavatav. Kui ajad õiget asja ning selle nimel haiget saad, siis tuleb üsna kindlasti ja kiiresti ka lohutus ja lunastus. Inglid ja haldjad ise puhuvad selle südame peale, mis armastuse nimel haiget saab.
Kui käisin äsja Õismäel Tiiu juures hobuste hooldekodu teemal rääkimas, nägin, et tema kõrval elab kaitseingel – aga sellest, kuidas ja kui palju võib hobuinimese süda haiget saada, jutustas Tiiu siin oma õpetlikke ja hoiatavaid hobuhaigusi kirjeldades. Tema ingel on üks poiss, kes jäi 14aastaseks. Poisil lõhkes Tiiu poja 14. sünnipäeval peas kaasasündinud aneurüsmi tõttu veresoon. Ingel vaatab Tiiu tegemisi ka siin loo juures oleval pildi taustafotol. Ning nüüdseks juba 24aastane noormees pole sellest saadik enam oma sünnipäevi pidanud. Kaitseingel on ligi, siis on üleelamiste ja vapustustega kergem toime tulla. Aga neid juhtub ju loomadega seoses kogu aeg. Mida suurem loom, seda suuremad hädad.
Hobune võetakse küll oma ellu rõõmuks – kes sportimiseks, kes lemmikloomaks – ent muresid tuleb rõõmudega vähemalt samavõrra. Hobuse ostmine on koera saamisest mõnevõrra erinev – enamasti ju teda varsast peast ise ei kasvatata ning ka täisealised ratsud käivad üsna levinult käest kätte. Ent samas on hobuse vanadus – ja haigus - veel nukram kui teistel koduloomadel. Kuna tema pidamine on kulukas, osutub ta haigeks jäädes või vananedes üleliigseks.
Mu ristilaste emme Karin arutles siin just äsja, kui koos esimest adventi pidasime, et Palladiumil vedas hobuste haldja tahtel hullumoodi, et ta sedavõrd teenekana ja totaalses tipus olles lahkus. Pärast tulnuks langus. Haigused. Kurvameelsus. Vana sportlase nostalgia. Mida hobune erinevalt endistest inim-sportlastest ei saa ju ka tuimemaks juua. Palladium poleks saanud maha käima hakates inimese kombel jooma hakata. Ehk oleks Oliver tema auks ja jaoks ehitanud ratsude vanadekodu.
Soomes on sellised. Jõukate talude kõrvalharuna. Saavad toetust ja puha. Vanade hobuste koos pidamisel sellistes seekides on sama fenomen, mis tervisehäiretega hopside ühiselu puhul – nad ei tee üksteisele ei füüsiliselt ega emotsionaalselt liiga. Kelle kark kannab, see kõnnitab mööda sulnist grüünet patseerides lapsi seljaski – ja mis saaks olla parem moodus pensionipõlve veetmiseks kui inimese lastele hobuse oskuste kätte näitamine vanade tegijate näitel? Mitmed Skandinaavia humanist-rahardid peavad ka (suhteliselt) sobivates Eesti tallides selliseid veterane. Lihtsalt maksavad ja lasevad ätte ümmardada. Ise näevad neid heal juhul korra-paar aastas. Aga taevane deebet-kreebet ja maailma üldine positiivne väli seisavad kenasti korras.
Eesti oma hobupansionaadid on seni aga olnud isetegevuslikud – nagu Ande kahe talu ümber maastikku hooldavad “ühikud”, kellest suur osa vajab tegelikult erikohtlemist, või Noarootsi Sirjel või mitmetel teistel, kes peavad sisuliselt turvakodu, aga heal juhul saavad toetust mõne muu meetme järgi.
Tiiu Saag ja Lara Larsen on nüüd Tallinna lähedale hobupansionaadi rajamisega nii kaugel, et ehitus võib alata. Võib alata tänu sellele, et üks ehitusfirma on nõus hooned tasuta ehitama. On nõus tänu sellele, et jõukad ehitusmehed on Lara – kelle põhikiindumus ja –tegevus on koerad – sõbrad ja rahvuskaaslased. Suur vene hing on see, millele võib loota, kui haiged ja vanad, väärkoheldud ja katki läinud loomad vajavad peavarju. Peagi pansionaati pääsevatel loomadel veab ka selles mõttes, et nii Tiiu kui Lara on kauased ja kogenenud, järjepidevad ja loomakesksed pühendujad. Teame ju küll, et on ka teistsuguseid vahelduvvooluga ja valikulisi päästjaid. Kes korjavad üles vaid selliseid õnnetuid, kelle heaks tehtu
  1. ületab uudisekünnise
  2. toob avaliku tunnustuse
  3. tõotab aidata ligi fondide rahadele
  4. ei tähenda, et õnnetus seisus ja teadmata tõbedega loom viiakse tema enese talli – ikka kellegi teise omasse
  5. ei eelda oma isiklike käte määrimist
  6. ei nõua eraldi talli, ammugi mitte hipokalüptilise päästekeskuse rajamist.
Tiiu elab hobustele. Kõik tema mõtted ja pühendumine on seotud lemmikloomadena peetavate musidega Raplamaa talus. Nädala sees teenib emme neile raha, vahendades tööjõudu turvaliselt Norrasse ametisse – ning seega võib öelda, et ta annab ka oma igapäevase panuse inimeste heaks. Nädalavahetuseti – mis on enamasti tunduvalt rohkem kui kaks päeva pikad – suheldakse ja sõidetakse, hooldatakse ja roogitakse. Iga pereliige oma lemmiku teenistuses ja puhastavas bioväljas.
Panen teile õrritamiseks meelega pildi Tiiu kätest. Hamstriplika pihukausis. Vahvad kunstküüned, eks? Teate, miks lasevad mitmed hobusepidajad, kelle käed kogevad pidevaid sitarallisid ja kümneid erinevaid tööriistu, sihukesed edevad küünised panna? Sest need kaitsevad oma küüsi stiihiate eest. Oma küüned ei lähe katki ega lõheliseks ning peale selle ei paista välja, kui küünealused mustad on. Aga kes tahab ametkondade turakatele veenvat muljet jätta, ei tohi olla tegelikust tööst mustade küüntega.
Kui tahad oma õilsaks ettevõtmiseks midagi saada, pead hoolega varjama, et su töö ja loomad määrivad käsi. Sest otsuseid teevad ja hüvesid-toetusi-lube jagavad tšinovnikud, kes on üles kasvanud ilma loomade läheduseta. Kõik – nii hobuinimese käed kui haiged hobused – olgu puhtad, siis vaatame, kas teie vastu jätkub ametkondlikku armastust! Hoidkem läheneval kevadel Tiiule ja Larale nende püha ürituse õnnestumiseks pöialt. Ükskõik, kas omade ja mõhnaliste või tublidust varjavate kunstküüntega pöialt :)


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat