Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Tähismaa vabanemine


 

Isegi ajakirja Kroonika kauase peatoimetaja Ingrid Tähismaa ametist lahkumine on üsna otseselt seotud hobuste ja Horsemarketiga. Kohtusime Ingridiga viimati eelmisel reedel hotelli Olümpia fuajees. Ingrid tegi aastavahetuse Kroonikasse rubriigi “Peatoimetaja pihitool” lugu. Sest tema otsus, mille ta avalikustas eile, polnud veel valmis. Kõrvalseisjatele tundus eilne pommuudis ootamatuna, ehkki Ingrid oli ise seda juba mõnda aega sisimas küpsetanud.
Millised täistilkumised karika viimaks lõpuspurdi korras pilgeni täitsid, jääb ilmselt Ingridi enese teada. Seda muugivad nüüd lähipäevadel kõigi väljaannete kolleegid. Kes milliste vahenditega. Kuna Ingrid üsna kindlasti midagi sensatsioonilist ega paljastavat ei räägi, küllap siis täidetakse esikülgi vandenõuteooriate ja oletustega. Ja selle juures kollegiaalsus, solidaarsus ega inimlikkus ei kehti. Korduvalt kogetud. Ei tähenda, et enamus tänaseid Eesti ajakirjanikke on ülikoolikaaslased. Ei tähenda ühised kogemused ega reisid. Kui sinust on vaja uudis või olemuslugu muljuda, muutub senistele teekaaslastele toimetusesisene leib ja positsioon kõige tähtsamaks. Inimlik madalus lööb ka õitsele – kui reaajakirjanik tippajakirjaniku teemadel sõna pääseb võtma, tasub ta kätte oma allajäämise, konkurendi kujuteldava teenimatu õnne, karistamisväärse lennukuse. Eesti-suguses väikeses kohas on paratamatu, et värvikas inimene on ühtaegu nii sündmuste tekitaja, sündmuste keskpunkt või osaline – ja ka nende kajastaja. Subjekt ja objekt. Ning hetkil, mil subjekt muutub objektiks, saab ta täie rauaga. Proovitud.
Meil oli Ingridiga seal Liivalaia uulitsa ääres väga mõnus kakstund. Maria Indira tudus hotelli ees autos. Meie lobisesime usalduslikult. See ongi üks suur jama, et kui oled kolleegiga koos ülikoolis õppinud ja toimetustes praktikal olnud, on rollide määratlemise ja piiride paigaldamisega üks suur jamps. Tahad hea tuttavaga südamest südamesse vestelda – aga temal on vaja tulist aspekti, mis sind omakorda kaitsesse hoiatab. Tahad jutusse põimida maitsvat promot oma viimastele suurtöödele – näidendikogumikule “Lagerii” ja umbes homme trükikojast tulevale “Eedeni aiale” näiteks – aga tema peab tasuta reklaami tegemisega kokkuhoidlik olema.
“Lagerii” sees on mul praegu Rakveres mitmeks aastaks välja müüdud “Mina, naine” ka – ja sellele õnnestus promot saada üllatuslikult fuajeesse ilmunud Üllar Saaremäelt. Jumal teab, keda ja millal ta kuhugi konverentsikeskusse koolitusele juhatab – ma ise poleks nii vägevalt oma tööd kiita saanudki ju!
Kui Minni ärkas ja Kullamaa meid ümber ühe ja teise jõulukuuse pildistas, mõtlesin mina kummalisel kombel järgnevat mõtet. Kui Ingrid kord Kroonika peatoimetamisest loobuma peaks, saaks ta kirjutada superšefi raamatu. Väikeriigi seltskonnaajakirjanduse sünd. Kontsern. Kolleegid. Objektid ja subjektid. Enese ise pakkujad – ja pildiajakirja vastu tõrkujad. Lugude tellimine. Maksmis- ja äraostmispüüded. Uued kuulsused ja igihaljad olijad. Intervjueerimise ja kirjutamise metoodika. Iseenese eraelu tänu kuulujuttudele ja eksabikaasa avalikule vaimuhaigusele selle kõige kõrval ja kohal. Mõtlesin, et Ingrid võiks varsti oma 11aastasest koormast vabaneda – saaks menukama raamatu kui kestahes Bridget Jonesi või kustahes lossi päevikud. Minni korjas hotelli kuuskede küljest ehtemune, avastas rõõmsalt, et need põrkavad, kui maha visata – aga Kullamaa meie pildiseeriaga päriselt rahule ei jäänud.
Kunstlike stuudiofotode juurdetekitamise asemel kutsusime hoopis Tartu-Aldo oma tavapärasesse ratsatrenni Kilgi talli. Tavapäratu oli trenn ses mõttes, et oli paks ja kaunis lumi – jälgedeta ja määrdumata. Olulisem kui oma hobuste eksponeerimine, oli mu jaoks hoopis see, et esimest korda sain sadulas üles pildistatud – kuni maneež valmib ja peeglid tulevad, saan oma istakust aimu ainult varju pealt ja treeneri suust. Kusjuures tänu pildistamisele avastasime minu mära õige töösse saamise nipi ka veel. Et isand Luud vinges tuules asjata ootama ei peaks, käisime kooliplatsilt ringitamast korraks ära – tegime mitmed tellimuslikud galopiringid. Ja pärast sündis mära ja moori vahel ime. Kui trenn piirdub tuima töö ja sudimisega, oleme mõlemad mornivõitu. Kui saime enda lagedatel väljadel viis vihast ringi tühjaks – ja omavahel kokku! – jooksta, pistis mära pärast platsil ise pea ratsmesse ja läks nii ladusalt käima, et mul tekkis tunne, nagu sadul oleks läbipaistvaks muutunud. Teate küll seda õnnelikku aistingut, et tagumik ja väike sõrm hakkavad sedamoodi kõnelema, nagu sadulat ega ratsmeid sinu ja hobuse vahepeal polekski. Nii et tänu Ingridile ja tema töö õnnestumiseks tehtud pildiseeriale sain elus esimest korda ratsutamise eest kiita – ja veel kellelt, Annikalt endalt!
Eile pärastlõunal helistas üks armas kolleeg ja küsis, kas ma juba tean, et Tähismaa astus just äsja tagasi. Samal hetkel ma seda teada sain jah. Kolleeg rääkis kohe, mida ajakirjanduskuluaarides lobistatakse. Et ilmselt suutis haige Inno oma blögaga Ingridi taluvusetalad lõpuks ikka läbi saagida. Paiskas oma kliinilistest mälusoppidest üha mälukilde sellest, mida ekskaasa kunagi kellegi kohta öelnud on – ja tappiski ära. Lämmatas ligase padjaga.
Ma pole ainsatki peatükki Innorja blögast lugenud, aga mitmed mu tuttavad piiluvad pisteliselt, kuidas kaksikdiagnoos progresseerub. Kuidas uusi peatükke kehamahladest nõretavasse sõnasse valatakse. Aru ma ei saa, miks muidu mõistlikud inimesed sellist kloaaki külastavad. Ent tänu nende pisteliste kontrollijate tähelepanekutele tean ka seda, et kõik, kes Ingridit toetavad ja temast hästi kirjutavad, saavad hoobilt ära blögatud. Eks nüüd saan mina ka. Aga ma olen sellega rõõmuga nõus, kui Innorja püsivad netiavarustes ennast tühjaks oksendamas. Eestis pole paraku vaimuhaigete sundravi. Võõrutusravi muide ka ei ole, sain äsja teada psühhiaater Imre Rammulilt, kellega viinaheitel joodikperenaiste teemal lugu kirjutasime. Vastu tahtmist ravida ei saa ja haigust ära keelata ka ei saa.
Ingridile helistasin eile selleks, et talle vabanemise ja uue alguse puhul õnne soovida.
Meie 10minutilise vestluse ajal tuli tema telefonile üheksa koputust – üks kõne minutis – mitmed neist sellistelt vanadelt tuttavatelt, kel polnud ammu põhjust talle helistada. Kuni ta oli Kroonika peatoimetaja. Seltskonnaväljaandega juba on kord nii, et samavõrd kui kõik seda loevad, ei taha keegi tunnistada, et vähemalt sirvib alaliselt – ja kogemused näitavad, et tegijaid on päris raske veenda selles väljaandes oma asjast rääkima. Ometi peab ju rääkima seal, kus kuulatakse – või vähemalt kuuldakse. Nüüd saab vabanenud Ingrid lõpuks ometi jälle iseendana inimestega suhtlema hakata ning Maa muutub tema jaoks värvilisemaks ja mitmekihilisemaks.
Täpselt seda ütles ka Ingrid, kes nüüd meediarünnaku mõttes oma elu raskeimale nädalale vastu astub. Naeratades ja kergendustundega. Meediamahtra kohta lisas veel, et kuivõrd mina tunnen Seda Kruudat, võiksin Ingridi eest paluda. Et Just! lõpetaks ometi kord tema mõnitamise ja laimamise. Ingrid pole kunagi ei Saagimi sekti ega ühegi teise kollardi provokatsioonidele reageerinud – ja ikka tümitatakse. Mis siis, et selline lahmimine tutvustab eelkõige tümitajat – ikka on vastik. Mul enesel on vedanud selles mõttes, et pärast seda, kui mõne kokkupuute järel Saagimi Endaga olen üsna otse öelnud ja kirjutanud, mida arvan eluülikooli haridusega “peatoimetajatest”, pole mind lihtsalt olemas. See on oluliselt parem variant kui olla kurja diletandi poksikott. Ehk lakkab nüüd ka Ingrid Justi! jaoks olemast. Paluda pole siin kedagi – lihtsalt loodame!
“Minu jaoks on kõige olulisem, et lahkusime Kadastikuga parimate sõpradena. Annan parimas vormis väljaande üle Margus Müilile, kes enne Tõnu Pedarut meil tegevtoimetajana töötas. Ja ma ise lähen koos lastega vastu elu parimatele jõuludele,” hõiskas Ingrid. “Võtan aja maha ja ehin kuuse. Vaatan värske pilguga maailmas ringi – mida kujutab endast muu ajakirjandus, mida ja kuidas tehakse muudel erialadel. Ma olen vaba! Koorem on õlult maas! Tuhanded valikud ees!”
See võib olla hunnitu tunne.
Seda enam, et veel enne, kui allkiri lahkumislepingul oli kuivanud, helistati Ingridile juba esimene tööpakkumine. Seemneks. Kõige suurema huvi ja valmidusega ootab ta pakkumisi kõrgkoolidelt ja koolitusfirmadelt: “Ma lausa tunnen, et tahan kõike õpitut ja kogetut, töö käigus omandatut ja ise välja töötatut jagada ja edasi anda.”
Heldeke, mis õnn – tulevaste ajakirjanike seisukohalt ses mõttes, et neil on lootus saada unikaalne haridus otse allikalt endalt ning Ingridi poolt vaadates ses mõttes, et ta ei peagi enam äkki ajakirjanik olema.
Rääkisime just kirjastaja Epp Petronega, et ka temal – ja mul ka! – on ajakirjaniku ametist üliväga kurgumulguni. Ükskõik, kas mõne toimetuse koosseisus lojaalseid tagumiktunde tiksudes või vabakutselisena – igal juhul on see üks enese pudistamine odavale tükitööle. Odavale nii ses mõttes, et kuitahes südamest kogutu ja kirjutatu hajub ja kaob kohutavalt ruttu – kui ses mõttes, et Skandinaavia kontsernid pole viis aastat honorare tõstnud. Pistavad taskusse kasumi selle pealt, kui neeger sõidab ja helistab, loob ja lehvib. Kontsernid ostavad hingega kuulamisi ja südameverega kirjutatut küll mõnuga – aga avali südame pihta pidevalt saadud tagasilöögid ei korva terve viisastaku samadena püsinud tasusid.
Umbes homme tuleb trükikojast mu raamat “Eedeni aed”, kus kirjeldan toimetajate isetegevust ja objektide ümbermõtlemisi, mis panevad ajakirjaniku tühja jooksma, erinevaid mooduseid, kuidas väljaanne autori tänamatusse olukorda tõukab – ja mõtlematuid inimesi, kes kutsuvad su oma lugu kuulama, ilma et kavatseksidki su tööle tulemit lubada. Kasutavad sind pihiemana. Tuumapommina, millega oma vaenlast hirmutada. Aga lugu ei taha. Väiklaselt võib öelda, et sõidad kaks kuni kaksteist korda tühja paagi tühjaks. Ja paralleeliks võib tuua süüdimatud, kes lasevad Enel või teistel hobuinimestel Saksamaalt mitte ühe, vaid koguni kaks poni tuua – ja siis ei tahagi, sest tegelikult käiks neile kahe hamstrigi pidamine üle jõu.
Nojaa, ja siis veel üha samade tegijate ja teemade kordumine-kordumine-kordumine. Ise arened – aga ajakirjanduslikuks kaubaks minevate valdkondade ja isiksuste ring sulgub-sulgub-sulgub.
Otsustasime eile emand Petronega – suuresti Ingridi vabanemisest inspireeritult! – et keelame ka endale pudistamise ja raiskamise. Kanaliseerime oma anded ja hariduse, oskused ja kogemuse senisest võrreldamatult mastaapsemalt. Koos.
Ning Tähismaa tulevasele tähelennule ning teekaaslane Petrone ettepanekule mõeldes tegin paratamatult ka oma elus inventuuri. Ja mis ma avastasin? Mu ainus tõeline armastus on Horsemarket. Siin ei tee ma tükitööd, vaid Elan. Horsemarket annab mulle põhjuse linnast linna ja riigist riiki sõites talle, hobuseid ja hobuinimesi külastada – väljundita oleksid sellised haagid ju vähekese veidrad, eks ole. Need haagid jätavad peateedelt maha keeramise abiga inimeseks ja ellu. Nägetu-kogetu üles kirjutamine on aga kirjalik mõtlemine ja tundmine. See on ajakirjandusest aste – kui mitte mitu astet! – kõrgem tasand. Ning sellise kanalina on Horsemarket mu puhver ja pelgupaik. Ja südamelaul.
Tähismaa vabanemine tõmbas kardina eest. Kardina taga, selgub, pakitseb mitu äkilist tädi madalstardis – edasi uude aastasse, mis viib uude ajastusse! Kõige sügavamas mõttes ja tähenduses.
Ahjaa, aga “Peatoimetaja pihitool”? Lugu ilmub ikka, nii et karavan ja koerad! Pildi pealt vaadakegi, kuidas koerad lammast jagavad. See on sümbol, seltsimehed!


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat