Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Soraia


 

Tallinna hobusekasvataja Tiiu Saag jutustab meile nelja hobuse loo. Hoiatuseks. Ta EI ÜTLE, et Tartu Suurlooma kliinikusse ei tohi minna, sest seal ei osata hobuseid ravida, vaid tapetakse nad kas kogemata ära või pannakse meelega magama. Seda Tiiu ei ütle – aga kui tema hobustega juhtunud lugusid meenutades väga haiget saab ning kõik pisarad, närvi- ja rahakulu meelde tuleb, käratab ta korra küll, et nad seal Tartus võiksid ennast põlema panna. Ent oma kogemusi jagab ta hoiatuseks, et
  1. teised teaksid olla ettevaatlikud – jälgida, kontrollida, sekkuda, tagant torkida. See ajab kahtlemata vetid närvi, aga päästab aja-raha-närvid ja… hobuse.
  2. moodsad veterinaarid lähtuvad külmast arvutamisest, mitte emotsioonidest – suurloomadega seoses tehakse otsused, lähtudes tulude-kulude rehkendamisest ning sageli näitavad numbrid, et soodsam on loom uinutada kui ravida.
  3. rehkendamine lähtub Skandinaavia uuema aja tavadest – kõik vähegi mingi hinnaga hobused on kindlustatud ning kuluka ravimisega vaevlemise asemel eelistavad kompuutristunud hobuomanikud ka ise sageli looma pigem hukata ning puhta lehena edasi minna – tunded tuleb lihtsalt kinni keerata.
  4. tunnete kinni keeramist ja emotsioonitut kalkuleerimist, kindlustusrahadele lootmist ja kalestumist õpetatakse paratamatult ka tulevastele loomaarstidele, kes näevad seda õppetöö ajal eluliselt ja valuliselt pealt – kuni valu kaob ja uued kompuutrid on diplomeeritud.
  5. eestlastele võiksid alles jääda humaansed ja eetilised arutluskäigud ja olemisviis – kui loom ei piinle, ei ela valuvaigistite ega muude medikamentide abiga, võiks talle anda võimaluse.
Võimaluse andmine eeldab samas, et suurloomakliinikus
  1. vastatakse telefonile
  2. osatakse oma käsutuses olevat kallist aparatuuri kasutada
  3. teatakse, mida analüüside vastused näitavad ja tähendavad
See kõlab irooniliselt, aga pole samas ju palju tahetud…
 
Tiiu Saag:
“Soraia on ilus seitsmeaastane täisvereline mära. Linalakk. Ta on lapsest saadik armastanud joosta-joosta-joosta. Oma väsimatute galopiringidega on Soraia alati kogu karja lennutanud ja treeninud. Seni nii tugev ja hoogne kaunitar hakkas köhima selle aasta märtsi lõpul. Algul öeldi, et hobusel on allergia ja määrati vastav ravi. Aeg läks, rohud kulusid - aga asi eriti ei paranenud. Siis tulid uued rohud - ja ikka asi ei paranenud.
Järgmiseks diagnoosiks pandi emfüseem. See oli šokk, et nii noorel ja korrektselt peetud hobusel puuslakki kahtlustati, kuid mis siis ikka, hakkasime ravima. Ravisime mitu kuud. Suvi edenes ja asi läks järjest hullemaks. Kuigi kõik targad rääkisid, et emfüseemikud tunnevad end kuivade ja päikeseliste suveilmadega hästi, läks minu kullakese seisund järjest hullemaks, mida paremaks läksid ilmad.
Mina aga muudkui ravisin ja ravisin. Toppisin talle arstide soovitusel kõikvõimalikke rohtusid, mis peaksid emfüseemi kergendama. Aga asi läks ikka halvemaks. Ühtäkki ühel juulikuu kuumal ööl ärkasin üles selle peale, et hobune köhis, nii et kopsud ähvardasid välja lennata. Läksin talli, sest tahtsin kuidagi aidata ja oma topelt-õuduseks avastasin, et ei köhi mu tütre hobune ja südamesõber Soraia, vaid minu oma lemmik Hollywood.
Hommikul helistasin Tiidule ja rääkisin, et “emfüseem” on nakanud Soraia kõrval boksis olevale hobusele, aga see pole ju võimalik. Tiit ütles, et tuleks minna Tartusse ja teha kopsuanalüüsid, sest tegu peab olema nakkusega. Loogiline!
Helistasin suurlooma kliinikusse, aga seal valvetelefon ei vastanud mitu päeva.
Aeg oli kuum ja kaks tõsistes hingamisraskustes hobust 200km 30C kuumuses ehku peale Tartusse vedada… Nad ei oleks vastu pidanud. Sain asjatult valvetelefoni painates samas niikaugele, et mu hea tuttav vet tuli meile koju ja me võtsime koos bronhoskoopilised analüüsid, millega vet ka kohe Tartusse edasi sõitis.
Hingasin kergendatult, sest arvasin ekslikult, et nüüd saab kõik korda. NO SHIT! ütleks selle peale. Tartu suurloomakliinik teatas, et analüüsidest leiti küll jah baktereid, aga neid ei suudetud tuvastada ega määrata, millisele antibiootikumile nad alluvad.
Kästi “lihtsalt” süstida veeni 7 päeva antibiootikumi. Hobuse veeni süstimine pole teatavasti nalja asi ja iga inimene seda ei oska. Nutsin ja süstisin 7 päeva kahte hobust. Ja tulemus - NULL!
Bakterid on sellised nutikad päkapikud, et kui neid õige asjaga ei tapa, siis nad ära ei sure, vaid muutuvad iga ebaõnnestunud tapmiskatse järel veel elujõulisemaks, ehk siis resistentseks. Tegime tuttava vetiga uued otse bronhist võetud analüüsid ja seekord viisime Tallinnasse. Tulemust ei saanud, sest ilmselt oli ravi mikrobioloogilist pilti mõjutanud. Kuigi Tiit väitis, et ultraviolett-valguses on võimalik ka suhteliselt puhtast proovist haigusetekitajaid avastada, aga mingil põhjusel seda ei tehtud.
Olin meeleheitel ja Soraia kustus iga päevaga. Tartu kliinikust arvati, et teeks igaks juhuks veel sama antibiotsiga ravikuuri - ja kui see ka ei aita, siis pole muud kui magama panna, sest haigus ei allu ravile.
Soraia seisund oli selleks ajaks juba väga raske. Ta hingas, nii et vedas õhku jõuga sisse, ja kümne sammu astumine oli juba peaaegu üle jõu käiv ettevõtmine. Helistasin meeleheites Tiidule ja küsisin paludes ja anudes, kas tõesti ei anna midagi teha. Ta lubas paluda üht oma tuttavat spetsialisti Tartu kliinikusse viidud analüüse vaadata.
Tiit käis Marianni juures kodus ja rääkis minu loo ära ning palus abi. Tulemuseks oli lõpuks ometi mingi seletus hobuse haigusele ja konkreetne raviplaan! Alustasime kohe, ja ma kaasasin ka oma perearsti, kes soovitas toetava ravina homöopaatilisi preparaate. Mu perearst aitas aastaid tagasi terveks ravida ühe mu teise hobuse. Hankisin vajalikud ravimid Saksamaalt.
Tänaseks on Soraia paranemas. See võtab küll väga kaua aega, kannatlikkust ja kaasa elamist. Nagu ütles üks nõid: üks samm tagasi ja kaks edasi, aga me liigume! Soraia jaksab juba jälle galoppigi joosta. Talle ju nii väga meeldib joosta. Varem jooksutas kogu mu karja ja treenis mäletatavasti teisi oma galopitamisega…
Ma võlgnen suure tänu Tiidule, kes viitsis minu murega tegeleda. Samuti oma vetile Tiinale, kes mind aitas nii analüüside kui ka ravimisega.
Aga mitte ühtki head sõna ei ole mul öelda Tartu Suurloomakliiniku kohta. Mis mõte on uhkel kliinikul ja kallil aparatuuril, kui neid ei oska keegi kasutada? Ülikool peaks ju olema suuteline palkama mõne kogenud veti kuskilt, kust iganes, kes meie kollanokad välja õpetaks. Praeguse asjade seisu juures rikutakse ära ka järgmine põlvkond loomaarsti.
Mul on küsimus, millele vastust vist ei saa. MIKS INIMESED ÕPIVAD LOOMAARSTIKS, KUI LOOMAD NEILE TEGELIKULT KORDA EI LÄHE?”
 
Tiiu teine lugu:
“Bavaar sai ostetud selle aasta veebruaris. Ta on veidi keerulise saatusega poiss ja seepärast jagan teiega järgnevat lugu.
Pavlik tuli meile ametliku ruunana… Aga asi oli ruunast kaugel. Poiss möllas ja möirgas, mis kole. Ka märad muutusid väga ärevaks ning oli selge, et tegu on peitmunandiga täkuga. Panin Tartusse operatsiooniaja kinni ja läksimegi.
Kohale jõudes sai kõik, mis puudutas hobuse senist käsitlemist ja käitumist, kenasti kirja pandud ning lisaks palusin teha ka jalgadest röntgenpildid, sest poiss lonkas vahel. Jätsime hobuse kliinikusse ja läksime öömajale, sest op pidi olema järgmisel hommikul ning meil polnud mõtet koju sõita.
Hommikul helistati ja öeldi, et hobune tõsteti juba opilaualt maha, kuna tal on olemas lõikearmid ning op jäeti seetõttu ära. Kuna narkoosist toibumine võtab mõned tunnid aega, siis kästi hobune pärast kella kolme ära viia.
Nojah, etteruttavalt olgu öeldud, et jalgade pildid oli küll teha unustatud, aga… 
Mina võin küll loll olla, aga minu märad ei ole seda mitte!!! Ma ei suutnud uskuda, et ma pean oma hobuse samasugusena tagasi viima. Mul pole oma talli olemuse tõttu võimalik täkku pidada.
Helistasin Tiidule. Mõne tunni pärast suutsime tema abiga tõestada, et Pavlik on täkk ja tegu on ebaõnnestunud kastreerimisega. Ühtlasi palusin teha spetsiaalse testosterooni testi, mis näitab meessuguhormoone. Noh et kas on või ei ole. Lõpuks sain kliiniku testosterooni mõõtmisega nõusse. Lubati järgmisel hommikul “uuesti” opereerida ja minu nõudmisel selles kindla peale veenduda, et loom on suguvõimetu.
Selleks kulus palju närvipinget ja aega. Suguvõime testi tulemused said valmis hommikuks ja kui mulle öeldi selle näidu tulemus numbrites, siis mina kui teise ala inimene küsisin, mida see siis tähendab. Vastus oli jahmatav: EI TEA!!! Hobune sel ajal toibus üldnarkoosist ja oli näljas.
Järgmisel hommikul võeti asi uuesti ette ja selgus, et ongi veerand ühest munandist ongi kõhuõõnes olemas. USKUMATU!
 
Kui läksin hobusele järele, küsisin, mida jalapildid näitavad. Palusin need ju teha! Aga ups!, need unustati sootuks ära, ja nii me siis koju tulime, õnnelikud et munandistki lahti saime. Tühja neist jalgadest.
Kuna suksu oli nüüdseks juba kolm päeva näljas olnud ja kahest narkoosist toibunud, siis küsisin, kas sõidu ajaks võib talle heina ette panna.
Öeldi, et pole probleemi! Koju jõudes oli treiler rohelist vedelikku täis ja hobusel tuli ninast seda üha juurde. Ta ei olnud veel narkoosist sedavõrd toibunud, et oleks olnud suuteline sööma. Kui meie reis oleks olnud pikem, võinuks hoolimatute nõuandjate tapva soovituse tõttu heina saanud loom treileri ukse avamisel surnuks osutuda…
Helistasin oma vetile, tema abiga saime söögitoru ummistusest jagu. Loom oli näljaga oma narkoosist lõtvade lihastega liiga ahnelt söönud. Vähe ei puudunud, et loom oleks koju jõudmisel hinge heitnud. Tubli - Tartu kliinik! Ja arve esitati mõlema narkoosi eest pluss kogu muu teenus veel lisaks. Kuidas siis teisiti!”
 
Tiiu järgmine lugu:
“Leksus on ilus Lakmuse järeltulija.
Tema lugu on ime! Neljakuuselt jäi Leksus kogu kehast halvatuks. Kuna tema kehalt leiti haav ja varss ei olnud veel teetanuse vastu vaktsineeritud, siis otsus oli karm. Lootusetu ja maha lasta!
Leksu kasvataja Moonika ei vandunud alla ja võitles edasi. Ta tõstis varsa püsti, et väikseke saaks ema piima imeda, ja otsisid abi Saksamaalt. Abi leitigi. Algas pikk ja raske võitlus hobuse elu pärast.
Ikka inimeste abiga püsti ja sööma, lisaks regulaarne ravimite manustamine… Mina võtsin Leksu oma juurde kaheaastasena. Ta vajas head kodu, liikumist ja ravi. Tegime kõik nii, nagu saksa arst oli käskinud. Treenisime, ravisime, treenisime, ravisime. Sälu liikumine oli kohutav ja vahel hoidsime hinge kinni, kartes, et kohe kukub mehike ülepeakaela.
Aga liikumine paranes ja paranes ja lõpuks otsustasime Leksule sadula selga panna. Kõik laabus sujuvalt - Leks on üks mõnusamaid hobuseid, kes minu juures on inimest kandma õppinud.
Nüüdseks on Leksus ühes uhkemas ja kallimas tallis Tallinna lähistel ja käib oma uue omanikuga isegi lihtsamaid koolisõidu skeeme tegemas.
Vot sulle “kandke maha see lootusetu loom”!”
 
Tiiu viimane jutustus hobusest paraku hästi ei lõpe:
“Prints OLI imeilus trakeeni täkk!
Ta oli Moonika hobune ja ühe Norra tütarlapse tungival pealekäimisel sai müüdud Norrasse. Kuigi neiu hobuse soov oli esialgselt hoopis teine ja me seda talle ka meenutada üritasime, tahtis ta just Printsi.
Noh, kui inimene leiab oma unistuste hobuse ja see pole päris sama, mida esialgu otsiti, mis saab selles siis halba olla. Nii me siis Printsi Norra viisime. Esialgu oli kõik kena. Loom vahvas tallis ja armastava omaniku käes, inimene ka õnnelik.
Tuli rõõmusõnum. Prints läbis kolm komisjoni ja sai Norra tõutäku litsentsi. Olime ülimalt uhked!
Asi hakkas imelikuks kiskuma 8 kuud hiljem. Siis tuli teade, et preili laskis Printsi ruunata, sest ei saanud täkuga hakkama. Käisin pärast seda hobust suvel vaatamas. Kõik tundus korras olevat. Hobune terve ja kena ja neiu etendas armastavat omanikku.
Jõulude ajal sain e-maili, et Printsi ei ole enam.
?!
Selgus, et tal olla avastatud üks luukild kannas ja kuna opereerida polevat seda võimalik, siis pandi hobune magama.
Kui Soomes on võimalik selline op, siis kuidas rikkas ja arenenud Norras ei ole? Selgus, et näitsikul polnud ravimiseks lihtsalt raha. Aga kohe pärast kogu seda tragöödiat Hispaaniasse puhkama minekuks oli raha.
Selge, et raha tekkis - Skandinaavias on kõik hobused kindlustatud, ja seda vägagi korralike summade peale. Kui tekib mingi tõrge, pannakse loom magama ja minnakse rahuliku südamega eluga edasi. Sama mentaliteedi on omandanud ka meie Tartu kliiniku loomaarstid. Printsile sai saatuslikuks sattumine vale inimese kätte. Millest ma aru ei saa on see, et miks neiu ei müünud hobust ära või ei rääkinud murest Moonikale. Ometi oldi ju kirjavahetuses.
On inimesi, kellele sobiks tõesti rohkem hamstrit kui hobust pidada.
Juuresoleval pildil on mu kahest hamstripiigast üks. Vaadake – ja saage vihjest aru!”
 


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat