Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Setumaa suksud aitavad tohterdada


 

Tonja küla ravihobust Rik­si talutavad Anna Li­pašina (vasakul) ja Egle Koger.
Foto: Sille Annuk

Riks on ohjepidi lasipuu küljes ja nosib pangest müslit. Mitte seepärast, et Lätist soetatud ravihobune ainult peene toidu eest töötaks ja kaera ära põlgaks. Üldsegi mitte, hobuse perenaine Anna Lipašina (31) oli äsja võtnud ette retke kaera järele, kuid Põlvamaa libe tee tegi omad korrektiivid.
Riksi tall ja lasipuu on Värska külje all, üsna Värska lahe kalda ligidal.
Riks ei ole ravihobune seepärast, et ta aitaks diagnoosi panna seal, kus arstid enam ei oska.
Nii Eestis kui Soomes pikalt hoburavi saladusi õppinud Lipašina ütleb kohe ruttu ära, et diagnoosimine jääb ikka ülikoolidiplomiga tohtrite pärusmaaks ja hoburavi kuuride alguses konsulteerib ta tihtipeale arstidega.
Hoburavi aitab aga üle saada nii psüühilistest kui füüsilistest hädadest depressioonist seljavaludeni.
Ratsa- või hipoteraapia
Ratsateraapia ja hipoteraapia on Lipašinale põhimõtteliselt erinevad terminid. Tõsi, mõlema jaoks on vaja hobust.
Hipoteraapia tähendab eelkõige hobuse patsutamist, kallistamist ja silitamist ning sobib neile, kelle füüsis ei luba ratsu selga ronida või kes seda lihtsalt kardavad ja alles õpivad suurt looma usaldama. Hingeliste üleelamiste puhul aitab seegi, hobune aitab emotsioonid välja elada.
Põhimõtteliselt loetakse hipoteraapiaks ka passiivselt hobuse seljas istumist sellal, kui hobune kõnnib. Hobuse iga samm paneb seljas istuja lihased tööle, pea kõik lihasrühmad, ühtpidi treenides ja teisalt lõdvestades.
Ratsutamisteraapia on juba kõrgem aste, selle puhul on ka ratsanikul hobuse seljas vaja tegutseda, teha mitmesuguseid teraapilisi harjutusi alates sirutustest ja venitustest. Nende tegemise ajal hobune muudkui astub. Sõltuvalt harjutuse eesmärgist võib sammu astumiselt üle minna ka traavile või isegi galopile.
Ei mingit sadulat
Üks ravikord kestab Lipašina juures tunni. Sellest esimesed 15 minutit kulub patsiendil oma ravihobuse sugemiseks. Hobuse harjamine ja kammimine annab tööd õlavöötmele, selgitab perenaine. Pealegi aitab see tegevus suksuga kontakti leida.
Järgmised 45 minutit, kui jutt käib ratsutamisteraapiast, on patsient hobuse seljas. Istub, oleks siinkohal liiga kitsa tähendusega, nagu harjutuste sooritamise käigus selgub.
Hobuse seljas on seansi ajal küll tekk ja sedelgas, mille küljes sang kinnihoidmiseks, ent ei mingit sadulat ega jaluseid. Ühtpidi, nagu põhjendus kõlab, kandub hobuse liikumisenergia nii ratsanikule paremini üle. Aga teisalt oleks sadul harjutuste sooritamisel isegi takistav, mitte soosiv.
Näidisseansil talutab Lipašina hobust käekõrval, patsiendil tuleb tema juhendamisel teha kord sirutusi – käed kõrgele taeva poole –, kord venitusi – üks käsi hobuse laudja, teine laka suunas, siis käte vahetus. Või siis hoopis heita hobuse selga selili.
Siin ilmnebki Riksi ja tema rahuliku iseloomu tähtsus. Sellises poosis oleks ratsanikul vähe võimalusi end hobuse seljas hoida, kui too peaks perutama. Seekordne ravija Riks püsib nagu vana rahu ise, juhtugu seljas mis tahes.
Olgu ka selgelt üle öeldud: tegelikult juhib teraapiat ikkagi Lipašina.
Riks ei ole talus kaugelt ainus loom. Hobuseid on kokku üheksa, on veel kitsed ja koerad ning Lipašinal on täiesti selge, et ratsatalu, mis praegu juba üsna menukas, vajab peagi laiendamist.
Võibolla on menu põhjus selles, et mõnedki patsiendid on esimese seansiga kergematest vaevustest vabanenud, nii on Lipašinale öeldud.
-------------------------------------------------------------------
Kuninglikud krantsid
Tonja küla ratsatalu au ja uhkus on lisaks üheksale hobusele ja kahele kitsele noorte koerte paar, kes uljalt õues askeldab ja mitte tühja, nagu pildilt näha võib.
Priksi ja Fredi kohta päritakse alailma, et kas need on need väga hinnalised koerad, sest ka Inglise kuningannal on ju täpselt sellised corgid.
Kui Briti riigipea oli Tallinna visiidile saabumas, julgustati rahvast seda tõugu koerakestega kuningannat tänava äärde tervitama minema, sest see pidavat andma suurema tõenäosuse paari tervitussõna öelda.
Kui talu külaline ei ole piisavalt tähelepanelik, ei pea pererahvas paljuks peenikest vihjet anda. Turisminduses on lugu ju niisama tähtis kui kogemus.
Tonja küla koertele, kes hobuseid ei pelga, ent tõele au andes ka hobused neid mitte, on corgiks pidamine ilus kompliment. Ent põhjus, miks koerad on madalavõitu jalgade ja pikliku kehaga, peitub hoopis mujal.
Tonja küla corgid on hoopiski hundikoera ja taksi järglased. Seega kuningliku imidžiga krantsid. (TPM)


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat