Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Fantoom


 

Fantoome on mitmesuguseid. Fantoom on kummitus. Kellest on tehtud mitu erinevat muinaslugu muusikas. Fantoomvaluks nimetatakse kaotatud jäseme valutamist pärast seda, kui teda enam tegelikult olemas ei ole. Fantoomi temaatika seostub isade-poegade valulike suhetega. Fantoom segab tõsiseid tegijaid – pea iga eluvaldkonna tublisid kummitab keegi aferistist või ülemusest, konkurendist või “heasoovijast” fantoom. Fantoom ilmutab end anonüümsetes neti-kommentaariumides, solvates ja lammutades, laimates ja mõnitades inimesi, kes räägivad olulistest asjadest ausalt ja otse oma nime all – ja juba ilmubki keegi nimetu-näotu fantoom lõplikku tõde kuulutama.
Kõik siin ilmas on kõigi ja kõigega seotud. Erinevaid elualasid saab ilmekalt analüüsida, kui neid omavahel võrrelda. Emake Juhus sätib sageli ühe nähtuse lausa meelega teise nähtuse seletuseks ja luubi alla võtuks. Olin just saanud sügava elamuse Ruusi-raamatu liigutavast loost, kuidas Lindgreni lahkumise päeval sündis väike eesti tõugu hobuse varsake Astrid, kui külaskäik Tallinna hipodroomile Aldo Kanepi talli tõi veel ühe tulekute-minekute hinge-teatepulga loo. Aldo jutustatud lugu tiksus jõuliselt taustaks, kui vaatasin Tallinna Linnahallis muusikali “Fantoom” etendust. Ning seejärel helistas Ene Saluri, kes andis teada, et Horsemarketis möllab Fantoom.
Kriitik-fantoomid püüdsid muusikali sõnadega surnuks peksta. Läksin koos tütardega seda vaatama eriti julma kriitika tekitatud eelarvamusega. Mõtlesin, et tühja kah, kui ongi nii sitt etendus – mina tahan näha Chalice’i, vanem tütar Mikk Saart ja noorem Anna-Liina Võsat elu suuruses. Ja me saime ühe võimsama ja ilusama elamuse, mida Eesti muusikateatri lavad on pakkunud. Publik aplodeeris püsti seistes. Kaua. Sest vastupidiselt arvustavate fantoomide sõimul oli Linnahallis tekkinud tervik kodune ja armas, kompaktne ja professionaalne. Millised hääled ja rollitöö, mehed! Mis siis sellest, et kõneldud tekst sai Jarek Kasaril või Nele-Liis Vaiksool natukene kohmakas. Tehke ise paremini – või andke mõistvalt-südamlikult naeratades andeks!
Kaire Vilgatsi kehastatav “primadonna” ilkus preili Võsa kehastatud tõelise Muusiku üle, et too on võrsunud lauda kõrvalt. Kaire Vilgats ise on uhke ja lõbustatud selle üle, et on enne artistikarjääri ise Tõhela laudas töötanud. Kes oma juuri teab ja tunneb, selle latv kasvab kõrgele ning õied võrsuvad lopsakad.
Kes on oma kompleksidesse ja probleemidesse sedavõrd mattunud, et isiksus on pehmelt öeldes mõranenud, see ei suuda teiste inimeste jagatud kogemuse ja arutlustega kaasa mõelda – hakkab fantoomina lahmima ja lammutama. Jutustasime Ene Saluriga siin pääsude päästmisest ja meesteta küladest. Rääkisime sellest, et hobustele, kes haiguse (või vanuse) tõttu sporti ega üldse töösse ei sobi, tuleb anda võimalus. Töises tallis hoiavad nad boksi kinni ja tekitavad kulutusi, mis tõenäoliselt kuidagi ega kusagilt tagasi ei hakka tulema. Samas ei võimalda tervis neid tervete-jõuliste loomade karjas pidada – saavad haiget, joostakse pikali, kurnatakse ära. Kariloomale aga tähendab üksinda eraldi koplis pidamine pidevat hingehäda ja täisväärtusetut elu. Pansionaadis, kus on mitmeid erinevate vigadega poolejõulisi, saavad õrnakesed omavahel punti võtta ning täiesti mõnusat ja hobujat elu elada. Kui on piisavalt ruumi ja süüa, ei arvuta keegi boksi- ega söödakulusid. Tõbine hobuke hooldab poollooduslikku kooslust – teate küll seda meedet – ega pea oma olemasolu mingite lisateenetega õigustama. Ande Arulal on niisugune pansionaat juba aastaid olemas. Mujal maailmas on erivajadustega hobustele arvukalt pansionaate, kus üks oluline elukvaliteedi osis on see, et nad kõik on tiba pooletoobised ja sobivad seega ühtseks karjaks. Meil on üks selline pansionaat – kasvuhäirete, haiguste või vanuse tõttu väetite hobuste asum – rajamisel ning sellest kirjutamiseks on minulgi materjal ettevalmistamisel.
Fantoomid aga ründasid Enet mingite meelehaigete pseudosüüdistustega. Kes on vähegi hobust lähedalt näinud ja porise ilmaga õues hobusega juhtuvat jälginud, see ei järelda poriseks möllanud kasukaga looma vaadates, et perenaine temast ei hooli. See on umbes sama nõme jutt kui see, et kes oma autost hoolib, see toob ta tuppa ja ilmastikuolude käes teda poriseks ei tee ega maanteele ei vii. Fantoomid arvasid, et mind on ära kasutatud ja lollitatud. Tegelikult on mõned faktivead hoopis mu enese näpukas. Olen omavahel öeldes nii palju näinud, et mind on päris keeruline lollitada – näen läbi nii suhteid kui suhtumisi. Ene on kogu hingega nii Roona kui teiste oma kasvandike käekäigule pühendunud – nende jaoks see naine liialdamata öeldes elabki - ja materdavate kommentaaride tagant paistavad keegid isiklikud vaenlased. Isiklike vaenlaste rahustamiseks faktinäpukaid siluda pole mõtet. Ene teab päris täpselt, kes on need anonüümsed fantoomid, kes teda nimeta-näota ründavad. Sellest piisab. Ja ei piisa ka.
Head inimesed, teeks Horsemarketis teistest neti-keskkondadest erineva hea tava. Ärgem möllakem siin nimetute-näotute fantoomidena sõimelda. Neid pasapritsimise kloaake on küllalt. Tühjendage end selleks ette nähtud ventiil-foorumites. Siin võiksime oma nime all esineda. Nii kirjutades kui kirjutatut kommenteerides. Kui on kõnealusele inimesele midagi isiklikku ja omavahelist öelda, siis selle võikski tema e-aadressile või telefonile suunata. Ning enne hobuinimesele nii nukralt omast vahutamist ja lammutamist võiks ju ometi endale tunnistada, et ühegi hobusekasvataja tublidus ega tunnustamine ei tule kellegi teise arvelt. Kui keegi teab ja oskab, suudab ja saavutab, siis sellevõrra ei muutu ükski sama asja ajaja vaesemaks. Kena komme oma nime all kommenteerida või küsimusi esitada tagaks selle, et ei lahmitaks anonüüm-süüdimatult.
Mis puutub aga kriitik-fantoomide poolt maatasa materdatud “Fantoomisse”, siis Smithbridge Productioni tehtud variant erineb mõnevõrra sellest stoorist, mille ümber Webber oma igihalja ehitas. Eestis lavastatus on sedasi, et vana ja teeneka ooperiteatri ostab ära mannetu ajukääbik, kes on marionett oma inetu-andetu naise käes. Kole ja küündimatu paar tungib kadedalt ja julmalt andekate artistide pärusmaale – ja ka moonutatud näoga “fantoomi”, senise teatrijuhi keldris-elava sohipoja valdustesse. Ülimast esteedist vallaspoeg sündis teatridirest isa abielu kõrvalt ning isa ja poja suhted on aastakümnete jooksul mitmeid teisenemisi ja arenemisi läbinud. Reeturlikkus on kasvanud sügavaks ja südamlikuks pühendumiseks. Et säästa poega edasistest veel hullematest kannatustest, tapab isa ta. Ja see samm kujuneb omakorda ohvriks, mida on vaja kahe armastaja vahel rabeleva kauni lauljanna õnnelikuks tulevikuks.
Tõnis Mägi ja Jarek Kasari koostöö on varem pelga ühismusitseerimise piire ületanud etenduses “Kuningas Ubu”. Nüüd annavad nad isa ja poja temaatika mitmekihilise, vapustava ja liigutava kogupaugu. See puudutab sügavalt ja tuleb väga hingeligi. Ja paneb mõtisklema erinevatel ohverdamiste, hingede vahetumise ja asendamise teemadel. Eriti kui oled vahetult enne “Fantoomi” vaatamist kuulnud lugu Brightonist.
Pildil on Aldo Kanepi kõrval Groy – noor tuline poiss, kellega ta praegu ühena mitmetest paljulubavatest ratsudest tegeleb. Brightonit ei ole enam. Tema lähedus on nüüd inglite ja haldjate vallast – heade fantoomide riigist.
Brightoni emaisa oli legendaarne Race. See teenekas sportlane pärandab järglastele oma fenomenaalse “kiiksu” ja kire ning tema järeltulijaid otsitakse praegu mööda maailma tikutulega taga. Üks neist on näiteks prantsuse väheldast kasvu superstaar, kes hüppab helikopterina õhku sööstes ja seal püsides üle mistahes takistuste.
“Brightonile oli võimatu selga minna – sellist fenomeni on ka meie teiste ratsasportlaste superhobuste puhul, et nad lähevad ratsaniku selgatulekul täiesti pöördesse. Kellele saab selga ainult abilistega, kellele koguni vaid boksis või üksnes teatud liiki pinnase peal,” kirjeldab Aldo. “Brighton kangestus ja läks transsi. Kuni vallandus tema uskumatu võistlusvaim ja geniaalne intellekt ja osavus. Ta oli tõeline hobugeenius. Võis 160-lise okseri alla libisedeski sellest puhtalt üle lennata.
Käisime temaga krossirajal võistlemas. Polnud üldse keeruline rada – n.liidu koondises olles nühkisin sellise kaliibriga radasid lõpmatuseni. Eelviimasest palgist üle hüpates tõmbas Brighton kõhu alt ennast lõhki. Mingit oksa ega nähtavat-tuntavat asja, millega ta kaht pistet vajanud nahahaava sai, tegelikult sellel palgil polnudki.
Aili Ruul pani talle siin hipodroomil paar väikest pistet ja kõik tundus korras olevat. Brighton sõi ja jõi ja oli täiesti mõnusas meeleolus. Tema ema, Race’i tütar Rakuška oli vaja tiinuse kontrolli viia. Kuna pojaga tundus kõik korras olevat, sõitsin tiinust kontrollima. Kui aga tagasi jõudsin, oli vaatepilt kohutav. Brighton oli boksis püherdades ja rabeledes kulmud katki tagunud ning vähkres ka minu naastes valudes. Kahe pisikese piste pärast?
Panin ratsu peale ja sõitsin Tartusse. Seal ütles Uve juba talle peale vaadates, et tuleks kohe magama panna. Kuna pääsemislootust oli tema sõnul siiski mõni protsent, lasin ikkagi lõigata. Aga oli juba hilja. Poleks ma Rakuška tiinuse pärast ära olnud, oleks jõudnud. Mu perearst, kes on vaatamata humaanmeditsiinilisele haridusele ravinud ka lootusetuid koeri, mõtles – õigemini tundis – välja, mis Brightoniga toimus. Rabelemine polnud tingitud ainult paarist pistest – ehkki ka selle kiheluse vastu oleks tulnud iga natukese aja tagant valuvaigistit anda. Löök vastu kõhtu oli tinginud ajutise soolte halvatuse, peristaltika šokipõhise seiskumise – ja sellest tekkisid tiirud, mille käes rabeledes ta oma sisikonna sõlme keriski.
Ilma hobuseta – nii lootustandva ja täiusliku sportlaseta… - kodu poole sõites lõi mul äkki pildi klaariks. Esiteks sain järsku aru, mispärast ta kõhuli palki rammis – väga selgelt lõi silma ette, mis seal jalgade asetuse ja ajastusega juhtus. Teiseks sain aru, et kuna Brightonil oli nii totaalne kiiks ja ohjeldamatu kirg, oleksin lähiajal ma ise surma saanud, kui tema poleks hukkunud. Seda ütles muide ka see mu teadjamehe võimetega perearst – üks meist kahest pidi otsa saama. Kolmandaks mõistsin, et toimub hingede vahetumine, üks hing andis teisele teatepulga üle. Sest Rakuška on tiine. Ja varss, kes tal sünnib, saab olema 4/5 Brightoni veresugulane. Peaaegu täiuslik vend või õde.”
Kuna hukkus hobune, mitte mees, on mehele antud uued võimalused. Ta kasutab endale antud aega ja elu nii tippspordis, kuhu Kanepi väärika come-backi sooritas kui aretuses – Rakuška ja ülejäänud sugukari on tal kodutalus Noarootsis – ning ratsaspordi arenduses. Hipodroomil, kus mägramajalikus suhetesegadikus on tema tallis praegu elektergi välja lülitatud – ent kevadeks suured plaanid ja lootused.
Segadiku kohta võiks taas öelda, et fantoom tegutseb jälle. Jutustan teile Aldost, hipodroomist, fantoomist ning hea ja halva vahelisest rebimisest ühes peatses kirjaloos.
 


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat