Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Inimlikkuse reservaat


 

Mul on Horsemarketi suhtes tekkinud üsna tugev oma karja tunne. Kui ma mingi suure töö valmis saan, tahan seda oma karjaga jagada. Seesinane on kirjutatud selleks, et lapsi Inimeseks kasvatavaid koole mitte ei ahistataks, vaid üha juurde avataks. Sellest oleneb meie elu kvaliteet Maal. Õigemini elu kestmine lausa. Nii et – ehkki päris hobuselugu seesinane just pole – toon ta kõigepealt omade ette.
Ja piltideks panen juurde vaateid, mis on ühtaegu nii sümboolsed kui meeleolukad – kõik siin ilmas on kõigega seotud ju. Esiteks selle talve esimene lumememm. Teiseks meie maneež hetk tagasi ette pandud akendega. Kolmandaks tee peal juhuslikult kohatud paar. Ilus.
Praegune ühiskond pole aga üldsegi mitte ilus. Pigem on ta enne tõenäolisi põhjalikke muutusi moondunud üsna elamiskõlbmatuks – ja on oma talumatuid mudeleid isiksustele peale surudes üha vägivaldsem. Kuni inimeste kooselu ja ühistegevuse vormid üldiselt teisenevad, tuleb loota inimlikele oaasidele. Maheda ja loomuliku elulaadi ja mõtteviisi reservaatidena rajatakse viikingite külasid ja piisonifarme – ja koole. Pea 90aastane waldorfkool on olnud üks kombinaathariduse alternatiive, inimlikkuse reservaat oma väikeste-koduste-turvaliste ruumidega, kus töötavad ekstra välja koolitatud õpetajad, kes on saanud pedagoogideks väga teadlikult, mitte juhuslikult.
Normaalse elukorraldusega oaasid on nagu väikesed lootusrikkad mudelid – kui praegune karm aeg välja kasvatud ja üle elatud, saab kogu ühiskond niisugune olema. Üle taluvuse piiride tsentraliseerumine tekitab ülisuuri inimkooslusi, milles pole enam ammu oma karja tunnet. Täiskasvanute tasandil toob isiksuste kuhjumine kaasa inetud intriigid igas eluvaldkonnas ning sõjaka pirukarebimise. Lapsed vastavad sellele pigem protesti kui matkimisega – ent kipuvad seejuures paratamatult katki minema. Et säilitada enda ja oma ümbruse üle näilistki kontrolli, grupeerutakse ja varjutakse asendustegevusse.
Kui küpsed isiksused moodustavad inimsuse oaase ja elamiskõlblikke reservaate, siis noored grupeeruvad pahatihti nuripidiselt ning enesekaitseks algatatud asendustegevus kipub olema sageli enesehävituslik. Seepärast on päris selge, et koletute kombinaatkoolide asemel oleks vaja üha rohkem väikekoole avada – seal saavad isiksused loomulikul ja pehmel moel areneda ja avaneda.
Kuni aga raha hääl karjub üle terve mõistuse, suletakse külakoole ning olemasolevailt väikekoolidelt kiputakse ruume ära võtma. Selle asemel, et alternatiivseid koole juurde rajada. Tartu Waldorfgümnaasiumi direktor Meelis Sügis on Õpetaja suure tähega, ent pole oma kooli olemuse ega tuleviku teemadel eriti avalikku sõna öelnud. Pole inertse-umbuskliku üldsuse ees pii-ärri teinud, kuna uute inimeste kasvatamine nõuab põhilise pühendumise. Üldsus hoiab aga paraku meeles 17aastase kooli päris esimeste aastate äpardusi: täna muigavad ka waldorfõpetajad ise selle üle, kuidas ei taibanud tavakoolide ja ametkondadega suhestumise huvides oma õpilasi tasemetöödeks ette valmistada ning said teenimatult vabakasvatusega metslaste sildi külge.
Nüüdseks on õnneks ka faktisõpradele juba piisavalt veenvad arvud ette näidata: waldorfõpilased pääsevad vägagi edukalt nii gümnaasiumi kui kõrgkooli ning on iseseisvas elus kohati märgatavalt hakkamasaavamad kui tavakoolide viiemehed. Waldorfvilistlastel on oluliselt parem tervis, kuna nende oaas kaitseb neid asjatu stressi eest ja nad teavad selgemalt, kelleks tahavad saada. 
 
Abiratastega?
“Meie kooli peetakse ekslikult mingiks veidrike kooliks, abiratastega asutuseks,” nentisid õpetajad, kellega vestlesime Tartu Waldorfgümnaasiumi õdusas õpetajatetoas. Koos direktor Meelis Sügise ja õpetaja Lena Jaagoga pidi vestlusringi tulema ka Kadri Sügis, ent toimis tegelikult samal ajal tõepoolest mõnevõrra abiratastena: tegi järelaitamistundi matemaatikas. Sel põhimõttel, et kui juurimisega on jänn ja jama, tuleb kohe järje peale saada – kedagi ei kanta maha ega halvustata, vaid õpitakse veel ja veel.
“Teadmatusest võidakse meid ju mingiks abikooliks pidada, aga kui laps jääb suures koolis rataste vahele, tuuakse ta sageli siia “päästmisele” – iga ree peale tagasi aidatud lapse juhtum aga levitab positiivset renomeed,” usuvad õpetajad sõna isetoimivasse jõusse. “Meie oma lapsed, kes ka siin õpivad, on oma kergejõustikutrennide ja huviringide kaaslaste seas vägagi tegijad ning nende sõbrad kibelevad ka siia kooli.”
Abikaasad Meelis ja Kadri Sügis, õpetajad Jaago ja Raamat ja kõik teised on aastaid selgitanud: vabakool ei tähenda vabakasvatust ega kaost, vaid noorte inimeste eakohast kohtlemist ja tervikliku isiksuse arendamist. Paraku kinnistub positiivne ühiskondlikus teadvuses visamalt kui mõni juhuslik ämber – kõrgkoolid ja Eesti vaimueliit on saanud waldorfist tubli ja arvukat lisa, aga ikka on meeles, et kunagi eelmisel sajandil ei valmistatud lapsi tasemetöödeks ette…
“Üldine tendents on, et meie kooli tulevad nende vanemate lapsed, kes süvenevad rohkem sellesse, milline just ükski kool on. Nii siia, katolikukooli kui audentesesse kogunevad eriti hoolivate vanemate lapsed,” kinnitatakse Ploomi tänava õpetajatetoas.
 
Hinded ei tee meest
Kuna Rudolf Steineri ideedel põhinev waldorfkool on ligi 90 aastat end tegusalt tõestanud nähtus, on olnud võimalik jälgida ja uurida ning statistikat tekitada waldorfinimeste pikast ja kaunist elukaarest. Tegemist on märkimisväärselt hakkamasaava, loova ja intellektuaalse osaga inimkonnast.
“Eestis kipub REK – riiklik eksamikomisjon – olema lagi ja absoluut, ent tegelikult ei ennusta ka tavakoolide õpilaste keskmine hinne nende elulist hakkamasaamist. Edu ametialal ja eneseleidmises pole kooliaegse keskmise hindega pea üldse seotud,” teavad Jaago ja Sügis. “Keskmist hinnet langetab tõsiasi, et inimene pole enamasti igas suunas andekas – õppekavas on tulevase humanitaarlase seisukohast palju tarbetuid reaalaineid, ja vastupidi. Haritud inimesel peab olema kõigest ülevaade ja üldine baas, ent väga häid hindeid ta endale võõras sfääris saama ei pea. Kui hinnetega ei sunnita ja ei suruta, ei ähvardata ega hirmutata, ei lähe kaduma inimese tegelikud eeldused, unistused ja isikupära.”
Kui inimest maast madalast ei stressata, ei jää ta haigeks ka. Professorid Dirk Randoll (Alanus Hochschule) ja Heiner Barz (Düsseldorfi Heinrich Heine Ülikool) uurisid 1124 inimese näitel tänavu erinevate haiguste esinemisi waldorfkooli ja tavakoolide endistel õpilastel. Kõige värskemad andmed on tänu sellele uurimusele skaalatulpade kujul puust ette tehtud ja punaseks värvitud. Artroos, kõrgvererõhutõbi, südame veresoonkonna haigused ja diabeet esinevad maheda vabakooli vilistlastel lausa uskumatult harvem kui teistel. Teised on paraku enamuses. Seni.
 
Õnnelik lapsepõlv
Ei mina ega isa ei taha lasteaeda meie neljandale lapsele järele minna. Olid need lasteaialaste programmid varem veel, mis nad olid, aga nüüd on talumatuse piir üsna tapvalt lähedal. Kasvatajad kurdavad, et ametnike poolt “alla” saadetud programmidest kinni pidamine ei lase enam ühelgi päeval mängida. Lapsed hakkavad liigsele õppimisele vastu, kui puhata ja mängida ei saa – ning kasvataja peab paratamatult lapsevanemale kurtma, et laps hakkas vastu ja keeldus päev otsa õppimast.
Kasvataja käest pole mõtet küsida, miks peab juba lasteaias väikesel inimesel paha olema, miks peab juba enne kooli mudilasi trotsi täis ajama ja loomuliku arengu peal trampima. Kelle huvides meie lastel nii lasteaias kui koolis halb olla peab olema? Ja millal on lapsepõlv, kui lapsepõlves selleks sulniks eluperioodiks aega ei jäeta?
“Meie ajastu inimesi tabab sünnist saadik meeletu infotulv. Tavatseme vastata küsimusele, mida teevad waldorfkooli algklasside lapsed teisiti kui suurkoolide omad, et meie siin seedime. Meeletu infotulv, mille lasteaedade hullud programmid on suisa seniiti ajanud, meenutab rootsi lauda,” võrdlevad Jaago ja Sügis. “Enamasti süüakse selleks, et saada vajalikud ained toidust, mida kõht on meeldivalt täis. Kui sulgeda inimene pilgeni rootsi lauaga kinnisesse ruumi ja sundida teda läbisegi kõike üha sööma-sööma-sööma, tuleb kõhuvalu ja raske haigus. Sama on teadmistega – laske vahepeal seedida ka!”
Õpetajad meenutavad, et vanasti ju mindi tegelikult selleks kooli, et õppida lugema-kirjutama-arvutama. Nüüd nõutakse, et maimuke sünnib ja kõnnib – muidu jääb edurongist maha. Lapsepõlve ära võtmine annab aga kahjuks tagajärgi, mitte tulemusi: “Ahastusse ja enesekaitsesse surutud noor inimene võtab selle, mis temalt ära rööviti, teismeliseeas jõuga tagasi. Kui füüsiline jõud käib üle, aga vaimne jõud on katki tehtud, muutuvad lapsepõlveta noorte käes autod ohtlikeks mänguasjadeks. Meelemürkidega omakorda püütakse ju tegelikult tekitada paradiisliku muinasmaa illusiooni – kunstlikult tekitada kaifi, mida oleks pakkunud õnnelik lapsepõlv.”
Waldorfrahvas on täheldanud, et tegeliku lapsepõlveta jäänud inimesed pikendavad pseudo-lapsepõlve läbi elu. Mitte loova lapsemeelsuse, vaid ebaküpsuse, täiskasvanuks saamatuse mõttes. Mis annab tunda ka ähmases ja kobavas kutsevalikus. Kuivõrd haridus ja suhe reaalse maailmaga kipub olema võlts ja vägivaldne, ei teatagi, kelleks kõik oleks võimalik saada. Lapsepõlveta inimene ei tunne oma Elu Kutset ära.
 
Elus ja eluline
Waldorfkooli põhikirjas korduvad soojad ja julgustavad mõisted. Tegevuslik. Kunstiline. Intellektuaalne. Loov. Eakohane. Tegelikkusega suhestatud. Emotsionaalne. Eetiline. Elulisi harjumusi kinnistav. Üldistusvõimeni juhatav. Individuaalne.
“Waldorfhariduses on vaimne ja käeline tegevus läbi kogu kooliaja väga tihedalt teineteisega seotud. Inimese aju ja käsi on evolutsiooniliselt väga otsestes seostes – käeline tegevus arendab ka mõtlemist. Liiatigi omandatakse sedasi ka käsitöised elulised oskused,” selgitavad Jaago ja Sügis, millega tegeleb “pitsiheegeldajate” kool tegelikult. “Eluline hakkamasaamine oleneb sellest, et õpitaval on side tegeliku maailmaga, et juurdeõpitav haakuks seniste teadmistega ning et õppeained seostuksid omavahel elusaks tervikuks.
Väga näitlik on inimese teadmisi võrrelda juustuga. Iga uus teadmine või valdkond on nagu juustuauk – oluline on, et moodustuks tervik, ühtne juust, mitte üksnes augud. Seda aitab tagada meie põhimõte, et igal aja- ja õppeperioodil on üks õppeaine põhiline, teised täiendavad ja toetavad seda. Keskendatus toetab loovust. Reaalsete esemete meisterdamine sealjuures loob sideme ajaloolise inimkultuuriga. Esteetiline haridus hoiab ka puberteetikut laulu ja mängu, näitlemise ja meisterdamise juures.”
Võin omadest kogemustest öelda, et on tõepoolest väga suur vahe, kas laps tuleb koju kombinaatkoolist pideva pingepeavaluga ja kukub oimetuna voodisse – või saabub väikekoolist heatujulise ja teotahtelisena, valmis õhtustesse treeningutesse-huviringidesse minema.
 
Raha hääl…
Tartu Waldorfkoolil enesel on hetkel mõningane pingepeavalu. 17 aastat tagasi sai linnavalitsuse toe ja abiga senistesse lasteaiaruumidesse rajatud kool. Nüüd on jälle rohkem lasteaiakohti vaja ning tsentraliseerituse-meelsed ametnikud kipuvad inimlikkuse oaasilt ruume tagasi sikutama.
Paarsada lapsevanemat, kelle ühendusele kool faktiliselt kuulub, kuuluvad peaga linna vaimsete tippude – aga paraku mitte raharahva hulka. Seepärast ei saa minna eriti jõulise ja uhke lahenduse teed – ehitada ise uus kool. Õpetajad aga tegelevad väga keskendunult Õpetamisega, mitte ei ehita kooli ega jagele ametkondadega. Nad on oma sõnavõttudega ka väga ettevaatlikud, sest on kogenud, kuidas nende positiivne sõnum tähelepanumaia meedia poolt pandud teravate pealkirjade alla mattub ning kauamängivaid solvumisi põhjustab.
Praegu on ju kõik hästi – Tartu aedlinnas on äärmiselt õige suurusega kodune, suurepäraseid tulemusi andev kool. Seal on rahul nii lapsed, õpilased kui lapsevanemad. Sest kool on olemuslikult üks neid inimlikkuse reservaate ja jätkusuutlikkuse oaase, mille sarnaseks peaks muutuma kogu ühiskond. Usun ja loodan, et inimlikkus loovus pääseb võidule nii selle kooli kui kogu Eesti tuleviku kujundamisel.
 
Ree peal
Siinkohal katkeb minu neutraalse ajakirjaniku roll. Muutun täiesti subjektiivseks lapsevanemaks, kelle 15aastane laps sai waldorfkoolis tagasi ree peale. Veel enam, kelle enesegi teadvuse ja eluga on steinerpedagoogika üha tihedamalt põimunud. Kusjuures sedamoodi, et enne põimus – siis tuli teadvustamine.
Et mu lapsed on jaotunud elu peale üsna ühtlaste ja pikkade vahedega ära, saan võrrelda küpse ja ebaküpse lapsevanema erinevust. Mida küpsem lapsevanem, seda teadlikumalt valib ja jälgib ta oma laste kooliteed. Selle küpsemise märkamine iseenese juures on samas näidanud, millised on isiksuse arenemise vastandlikud võimalused – ja millest tuleneb erinevate võimaluste, lausa erinevate tsivilisatsioonide konflikt.
Ebaküps kipub olema inertne. Kes arengus kinni jookseb ja hangub, konserveerib jäiga tuimuse. Kes loomulikku rada pidi areneb, jõuab oma mõtete ja tunnetega iseseisvalt üsna samasuguse ilmavaateni, nagu on Rudolf Steineril ning teistel looduslik-loomulik-vaimse tunnetusega isiksustel. Kuna juhtivatele ja otsustavatele kohtadele platseerub ohtrasti neid, kelle isiksuslik areng on kinni kiilunud – kes ise (enam) ei tee ega loo – käibki ühiskonnas pidev võitlus vastandlike ilmavaadete vahel.
Ükskõik, kas pista nina kultuuriasutuste, sõjanduse või hariduse juhtimise tagamaadesse – seis on hetkel väga sarnane. Juhivad piiratud ja problemaatilised isikud, kes takistavad kollektiivi edumeelsete ja loovate liikmete tegutsemist ja arengut. Pea kõigis eluvaldkondades on seepärast üsna ühesugune revolutsioonieelne situatsioon. Ja paradoks on, et eluterve mõistuse hääl tuleb väga mitmekesi ja pika aja jooksul ühendada, enne kui dogmaatiline inerts mõraneb.
Minu esimesed lapsed läksid enesestmõistetavalt ja inertselt kombinaatkooli. Ebaküps ema isegi ei mõelnud mingite alternatiivsete variantide peale. Inertse inimese jaoks on kool üsna ebamäärane nähtus. Lapsed lähevad teatud eas lasteaeda, et ema-isa saaks tööl käia – ette nähtud vanuses kolivad lapsed vanemate tööpäevadeks kooli hoiule. Kool on alati olemas ja lapsed seal kindlas kohas – tehtagu nendega, mis iganes.
Noore ja inertselt ebaküpse vanemana saatsin oma esimesed lapsed kooli tüüpskeemi järgi. Kombinaatkool sai valitud selle järgi, et laste isa ja tema sõpruskond oli seal käinud, et see asus logistiliselt soodsas kohas ning lisaks on seal muusikaklass. Seesinane andis mõningase elitaarsuse tunde ning kui põnn selle lati ületas, tundus olevat väga jess!
Esimese poja koolitee ajal selgus, et kombinaatides toimub ka praegu sama, mis meie lapsepõlves. Õpetajateks satub arvukalt inimesi, kes mujale ei kõlba. Nad on läinud ülikooli enamvähem oma meelis-ala õppima, lootnud saada teadlaseks ja edukaks selle-ala-inimeseks, ent on sattunud “kõigest” kooli. Selle kõigest-sattumisega kaasneb rahulolematus ja pettumus, mida elatakse välja laste peale. Sest Õpetaja pühaks kutseks pole kutsumust ning seda õilsat ametit ei kanta pahatihti sugugi välja. Kombinaatides oli nii mu enese kui poja – kes on nüüd õnnelikult maaülikooli tudengiks kasvanud – kooli ajal vaid kolmandik neid õpetajaid, kellel on pedagoogi kutsumus. Ülejäänud on sunniviisilised – ja vägivald paljundab vägivalda.
Esimese lapse aitas sellest üldlevinud, igasuguse massilisusega kaasnevast hädast välja vanavanemate “staap” – ta õppis pärast kooli vanaisa abiga. Hiljem lisandus mitu koduõpetajat. Ühed täitsid tühikuid, mis tekkisid seoses poisi väheste eeldustega teatud õppeainete asjus. Teised lappisid kombinaadiõpetajate tekitatud auke – tasandasid trotsi, tahtmatust ning taaselustasid lapse huvi ja avatuse aine vastu, mille kõlbmatu “õpetaja” oli vastikuks muutnud.
Teise lapse puhul selgus viiendas-kuuendas klassis, et sobimatut kooli ei kompenseeri terve kooliväline brigaad – ei vanavanemad ega koduõpetajad. Laps ei pruugi olla mingi veidrik ega udupea, et kolossis-massis katki minna. Väga suures klassis pole ka parimal õpetajal võimalik keskenduda iga konkreetse lapse vajadustele, eeldustele ja eripäradele. Seda enam, et tavakoolis aina plõksitakse ühelt õppeainelt teisele, joostakse ühest ainekabinetist teise, ühe õpetaja mõjuväljast teise. Ka täiskasvanud inimene, kes peab sunniviisiliselt sedamoodi jooksma ja ümber lülituma, kaotab igasuguse efektiivsuse, vastuvõtuvõime, mälu ja üldistuse ning blokeerub stressi käes ära.
Kõigepealt on lumepall, lünk ja tume maa. Siis süveneb tume maa sooks, lüngast saab must auk ja lumepallist laviin. Laps jookseb, nagu hirmunud ja juhmistunud lammas klassist klassi, ühe õpetaja juurest teise juurde – ümberringi hiidmaja, lärm, lehk ja väljade virrvarr. Järg on nii ammu ja nii igas õppeaines kadunud, et tekib paanika.
Paanika satub resonantsi teiste samasuguste paanikatega. Tekib vägivaldselt rütmist välja raputatud laste sünergia. Moodustub mentaliteet üldse mitte õppida, koolist jalga lasta, asendustegevuste abil oma mõranenud enesehinnangut lappida. Ei saa – pole vajagi! Popitamine ja põgenemine õpetab valetama. Koolis. Kodus. Ning krooniliselt haiget saanud enesehinnang ajab pidevasse kaitsesse.
Kui tütar oli seitsmenda klassiga poole peale jõudnud, oli selge, et me keegi ei kannata enam välja õudusunenäolisi tunnistustepäevi. Kuna neiu õppis luiskama ja varjama, ei saanud teda ree peale tagasi aidata enam ei (vana)vanemad ega koduõpetajate brigaad – järg oli olemuslikult käest kadunud. Me ei teadnud, kui palju tüdruk enam üldse koolis käib ja mis õppeainetes kõige ühem-kahem seis on.
Mullune parim jõulukink oli, et päkapikud tõid meile mõistuse pähe. Murdeeas piiga tuleb kanni-kõik-mentaliteediga klassist ja kombinaatkoolist kiiremas korras ära, waldorfkooli viia! See oli õigupoolest sisetunne, mille päkapikud tõid – teadmisi õieti polnudki. Mäletasin ülikooli ajast mahedat-helget kaastudengit Meelis Sügist – Tartu Waldorfgümnaasiumi tänast direktorit. Midagi umbes teadsin Tiiu Bläsi-Käo tegevusest. Rudolf Staineri vabaduskasvatuse suurteoseid olin aastate eest lugenud – ent toona polnud need mulle enesele eakohased ega jõudnud läbi isikliku tooruse päriselt pärale. Et waldorfkool toimib vaikselt ja loomulikult, ei tehta sealt Ploomi tänava majast eriti väljapoole selgitustööd ka – seepärast oli mul kasutada vaid koduleheküljel leiduv teave selleks, et umbusklikku perekonnanõukogu veenda. Pere-duuma nimelt oletas kuulujuttude-käibemuigamiste järgi, et see on mingi metslaste kool, kus õppimise asemel heegeldatakse pitsi.
Sisetunne rääkis tõtt – üleminek waldorfkooli tõi totaalse kergenduse. Selge, et alguses oli mu truu loomuga tütrel raske. Mitte et ta armastanuks toda lärmakat kombinaati, kus ta pea iga päev kohutava pingepeavalu sai – ta kuulus oma kaaskannatajatest klassiõdedega kokku. Kuna kolmandat last viisime endiselt suurkooli, olid vanemal õel senise omakooli eest edasi waldorfi sõites pisarad silmis. Loomulik.
Loomulikul kombel sõbrunes tütar ükshaaval oma uute klassiõdedega – hakkas taas Kuuluma, mis on tema jaoks väga tähtis. Siis selgus, et nende väikeses – vaid kümmekond last ongi klassis – koosluses perutavad-hirskavad poisid pole ka nii tropid kui alguses tundus. Ja tegelikult ronis piiga ree peale tagasi palju sujuvamalt kui kartsime – sest tema klassi õpetaja on Kadri Sügis. See ütleb kõik. Tütar ütleb, et Kadri – ja ka emakeeleõpetaja Lena Jaago on Elu Õpetajad. Praeguse slängi mõõtkavas on see ülivõrre, teate küll.
Neiu avastas kergendusega, et uues koolis ei jagata hinnanguid, ei hirmutata, ei mõisteta hukka. Ei joosta mööda maja ega plõksita ainelt ainele ka – hoopis süvenetakse ja hoomatakse tervikut, seostatakse õpitav tegeliku maailmaga ja omandatakse elulised oskused ka. Lüngad täitusid uskumatult kiiresti, senisest laviinist vormiti reibas lumememm. Nägin tütre toibumist ja elurõõmu taastumist eriti selgelt selle pealt, kui soojalt ja optimistlikult ta nüüd oma hobusega suhtles – musta augu aegadel otsis laps loomalt lohutust, nüüd tuhiseti õnnelikule koostööle! Selgus, et töö noorhobuse ratsastamisel sobis waldorfkoolis täiesti oma aasta töö kirjutamiseks – nüüd julges neiu selginenud silmavaatega avastada, et ehk saabki ratsutamisest-ratsastamisest-treeneriametist koguni tema elu töö.
Kooli koosviibimistel aga võib kohata lapsevanemateperena Tartu intellektuaalset eliiti. Kasutan meelega seda sõna. On peaga linna vaimne ladvik jah! Waldorfi lapsevanemate seas on kümneid inimesi, kellega koos olen täitnud Eesti ajakirju olulisimate teemadega. Meditsiinist filosoofiani ja a-st o-ni. Ning kui mõnede sõprade kinnijooksnud lapsed meie julgel soovitusel samuti waldorfi toodi, oligi täieline oma karja tunne valmis.
Tütar kavatseb otse loomulikult Ploomi tänavas ka gümnaasiumisse minna. Tema noorem õde kibeleb kombinaatkoolist samuti inimlikkuse reservaati. Praegu 5aastase väikevenna tahame kohe esimesest klassist saadik sellesse kooli panna – võrreldes pere vanemate lastega on temal eelis olla küpsete vanemate laps. Seega mitte sattuda inertselt masinasse, mis ta ära lõhub.
Ehkki hetkel on käimas teatav ruumide jama – ühiskond pole, näe, piisavalt küps, et selliseid koole hoida-hinnata ja üha juurde tekitada, vaid püüab olemasolevaidki ruumidest välja raputada. Ent vanemat tütart me sellise võimalusega, et gümnaasiumi ta oma waldorfis ei saagi, ei traumeeri ning väikevenda häälestame ikkagi sellesse kooli minema, kus käib suur õde. Küllap kõik laabub ja laheneb ning tsivilisatsioonide heitlusel saab olema happy end. 
 
Waldorfpedagoogika ja waldorfkool:
Waldorfpedagoogika aluseks on austria-saksa teadlase Rudolf Steineri poolt arendatud inimeseõpetus – antroposoofia -, mis vabas tõlkes tähendab inimese terviklikku teadmist iseendast. Waldorfpedagoogika lähtekohaks on inimesekäsitus, mis vaatleb mõtte-, tunde- ja tahtearengut tervikseostes kogu elukaare jooksul. Uurimustulemuste praktilise rakendusena asutas antroposoofiat väärtustavate lapsevanemate ring 1919. aastal esimese uudsel pedagoogikal põhineva kooli, Stuttgarti Vaba Waldorfkooli. Kool asus Waldorf-Astoria sigaretivabriku omanikult saadud ruumes ning vabriku omanik hr. Emil Molt oli ka kooli rahastaja. Esimestele õpetajatele korraldas Rudolf Steiner enne kooli põhjaliku seminari õpetuse ja õppekava põhimõtetest.
Waldorfpedagoogika ja steinerpedagoogika tähistavad ühte ja sama pedagoogikat, kusjuures üks mõiste viitab esimese kooli asukohale, teine suuna algatajale. Waldorfkoolil on võrreldes traditsioonilise kooliga nii sarnasusi kui einevusi. Ta on 12aastane üldkool (egalitaarkool), mille õppe-kasvatustöö formaalsed taotlused langevad suures osas kokku traditsioonilise kooli taotlustega. Põhierinevus seisneb õppe-kasvatustöö üld- ja ainedidaktikas ning meetodites. Traditsioonilist õppimist teadmiste-oskuste omandamise mõttes käsitletakse kasvamise ja kasvatuse ühe osana. Steiner rõhutas, et erinevaid aineid õppides peab selgeks saama seos inimese ja maailmaterviku vahel.
Waldorfpedagoogikasse süvenemine annab uudse vaatluskoskuse ja loova suhte didaktikasse ja metoodikasse. Iseseisva vaatlusoskuse arendamine loob eelduse waldorfpedagoogika olemuse mõistmiseks igapäevases õpetajatöös. Steiner pani õpetajatele südamele, et õpetajaamet eeldab sisseelamise võimet teise inimese hinge. Waldorfkoolide õpetajate ettevalmistus toimub waldorfpedagoogika seminarides üle maailma. See pedagoogika võib terviklikult teostuda üksnes kooli sotsiaalses organisatsioonis, kus kooli arengu juhtimisel on võrdväärseteks partneriteks õpetajad ja lapsevanemad. Pedagoogilist arengut juhib õpetajate kolleegium ja majanduslikku arengut lastevanemate initsiatiiv – ühendus või selts.
Waldorfkool on kooli ümber koondunud inimeste vaimne ühisomand ja kooli hea käekäik eeldab nende inimeste tundlikku vastutust kõigis tegudest.
Pärast II maailmasõda hakkas waldorfkoolide arvukus maailmas kiiresti suurenema. Praegu on üle maailma üle 800 kooli 46 riigis – erinevates kultuurilistes ja ühiskondlik-poliitilistes tingimustes. Lisaks koolidele on 60 õpetajakoolituskeskust ning 1087 lasteaeda. 1980ndatel aastatel rajati hulgaliselt koole Ameerikas, 1990ndatel Ida-Euroopa maades. Eestis loodi esimesed waldorfkoolid 1990. aastal – Põlvamaal Rosmal, Tartus ja Nõmmel. Praegu on Eestis viis waldorfkooli, kuus –lasteaeda ja üks ravipedagoogiline kool, üks õpetajate seminar ja kaks õpetajate ravipedagoogilist seminari.
 
Mis on selles koolis teisiti?
Waldorfkooli õppekavas on tasakaal akadeemiliste, kunstiliste ja tegevuslike õppeainete vahel, ehk teisisõnu arendatakse nii pead, südant kui keha. Kunsti ja mitmete tegevuste kaudu on õppimine ajendatud seesmisest motiveeritusest, ilma et õppimissoovi peaks testidega ergutama.
Erinev on ka akadeemiliste õppeainete esitusviis: õppekava on üles ehitatud kasvava spiraalina. See tähendab, et õppeained läbivad kogu 12aastast koolitsüklit teatavas rütmis. Algklassides tutvutakse ainega, keskastmes kogetakse ainesisu ning ülaastmes kristalliseeritakse kogemuste põhjal idee. Kogu kooliaja jooksul läbib ehe õppeprotsess kolm staadiumi – õppimine tunde, tunnetuse ja idee kaudu. Alles seeläbi on intellekt valmis abstraktseks ning kontseptuaalseks mõtlemiseks noorukieas.
Intellektuaalne õppimine on alati seotud kunstilise, rütmilise ja praktilise tööga. Päev algab põhitunniga – see on paaristund, mille jooksul tegeldakse ühe õppeainega mitme nädala (perioodi) jooksul. Põhitunni jooksul on õpetajal aega tegelda ainega sügavuti ja käsitleda seda seoses maalimise, draama, luule, voolimise või muu kunstilise tegevusega. Iga laps kujundab aine kohta oma põhjaliku aineraamatu (vihiku).
Need õppeained, mis vajavad pidevat harjutamist lühemates tundides (võõrkeeled, muusika jt) toimuvad pärast põhitundi. Peatunni ja ainetundide vahel on kooskõla ning ka kunstiained või käsitöö ei muutu kunagi tähtsusetuks lisandiks, vaid kõigil õppeainetel on oma oluline koht terviklikus hariduses.
Waldorfkooli eri astmeid läbib kaks olulist rütmi: päevane tundide rütm ja aasta kulgemisega seotud pühade rütm. Rütmide tajumine aastas, kuus või päevas toetab enesejuhtimise harjumuste kujunemist töös ning ajakasutuses.
 
Allikas: Kooli dokumendid ja www.folklore.ee/ugri/waldorf/info.html
Küsimustele vastatakse: waldorfgm@hot.ee
 
Palusin vastata paarile küsimusele:
  1. kuidas hindate alternatiivsete koolide vajalikkust, olukorda ja ülesannet Eestis
  2. mida teha selleks, et teenekat Tartu Waldorfgümnaasiumit mitte lõhkuda ja räsida, vaid laiendada ja arendada?
 
Urmas Kruuse
Tartu linnapea

”Loodan, et mu vastused küsimustele annavad võimaluse natukene mõista ka Tartu linnavalitsuse tegutsemist võimalike lahenduste leidmisel.
Alternatiivkoolid on väga vajalikud ja kuuluvad lahutamatult tänase Eesti haridussüsteemi juurde. See annab lapsevanemale valikuvabaduse, millist kooli ta eelistab oma lapse arendamiseks. Oluline on muidugi see, et koolitöö toimuks sellise programmi järgi, mis võimaldaks õpilastel soovi korral  jätkata oma haridusteed mistahes õppeasutuses.
Tartu linn andis Ploomi tänavas asuvas lasteaias vabaks jäänud ruumid 1993. aastal Tartu Waldorfkoolile tasuta kasutamiseks ning ilma renti maksmata on nad seal tegutsenud tänaseni. Sealsete õpitingimuste parandamiseks on linn aidanud koolil ruume remontida. Viimasel ajal hoogsalt tõusnud sündivus on järsult suurendanud lasteaiakohtade vajadust, mis on meid sundinud otsima erinevaid võimalusi selle probleemi leevendamiseks. Praegu kooli kasutuses olev hoone on ehitatud lasteaiaks. Tänases situatsioonis Waldorfgümnaasium ja lasteaed enam samasse hoonesse ära ei mahu, sest mõlemad vajavad oma arenguks paremaid ja avaramaid tingimusi. Linnavalitsus ei ole kindlasti huvitatud Waldorfgümnaasiumi arenguvõimaluste peatamisest ja seepärast käib aktiivne töö koolile uute ruumide otsimiseks. Tartu linn on valmis kooli toetama nii uute ruumide leidmisel kui ka kooli edasisel toimimisel ja arendamisel, kuid ootab ka Waldorfkoolilt aktiivsemat tegutsemist.
Tartus on lisaks Waldorfkoolile veel Tartu Erakool, Katoliku Kool ja Elu Sõna Kool, kes tegutsevad riiklike koolituslitsentide alusel. Tartu linn on kõiki erakoole pearahadega toetanud. Lisaks on Waldorfkool saanud linnalt ka ruumid.”
 
Ülo Vooglaid
Hariduskorüfee
 
“Olen veendunud, et see kool koos lasteaiaga, mis praegu Eestis domineerib, ei ole rahuldav. Argumentidest olen palju rääkinud ja kirjutanud, aga paraku on neid, kellele see kõik korda läheb, üsna vähe.
Totalitaarse ühiskonna tarbeks omal ajal loodud arusaamade järgi ei ole võimalik normaalseks peetavat õpet korraldada.
Alternatiivseid koole pean väga oluliseks. Eestis on ka mõned näited selle kohta, et suur kool võib olla sõbralik ja mõistlik.
On vaja
  1. Paluda linnavõime süveneda ja teha kõik endast sõltuv selleks, et hoida kujunenud oaasi, nagu silmatera ja käsitleda seda ka näidisena teiste koolide inimlikustamiseks.
  2. Uurida veidi. Siis võib hakata paistma, et kurja juureks ei ole kohalikud omavalitsused, vaid ülikoolid, kes suruvad oma „sisseastumislävendiga” koolid hullumise piiril rabelema nii, et lapsed kujunevad vahendiks.
  3. Meenutada veidi, kes on koolide ümber paksu tolmu üles keerutanud. Seda on teinud mõnede ajalehtede toimetused, kes on hoolimata hoiatustest, avaldanud koolide „pingeridu”.
  4. Võtta arvesse, et klassid on enamasti üle piiri suured ahnuse tõttu, mida õigustab nn „pearaha süsteem”.
  5. Uskuda, et ükskord võtavad inimesed end nii kokku, et igasugused võimud on sunnitud neid märkama ja arvestama. Siis võib juhtuda, et ametnikud, olgu nad valitsuses või omavalitsuses, saavad aru, et nad peaksid teenima oma rahvast, kellel on õigus mitte ainult oma peaga mõelda ja otsustada, vaid ka püüda selle poole, et lapsed kasvaksid arukaks, iseseisvaks, terveks, töökaks, hoolivaks, südamlikuks...
  6. Selgitada neile, kes kõrvalise abita ei ole veel suuteline aru saama, et igaühel (igal Eesti Vabariigi kodanikul!) on õigus olla eriline ning kordumatu.
  7. Rõhutada, et haritud inimeseks kujunemise eelduseks on psüühiline tasakaal, kultuuriseos ja vaimsus.
  8. Tuletada kõigile, ”alt üles” ja „ülalt alla”, meelde, et lapse haridustee üle otsustamise õigus on Põhiseaduse järgi ainult lapse vanematel (seaduslikul hooldajal) ja ka seda, et kellelgi teisel-kolmandal seda õigust ei ole!
  9. Aidata lapsevanematel aru saada, et koolid ei ole ka praegu kohustatud lähtuma mingisugustest ajast ja arust läinud õppekavadest ja õppevormidest. Koolidel ja teistel õppeasutustel on õigus korraldada õpe oma (kooli) õppekava alusel, aga liiga palju on veel selliseid koolijuhte, kes lasevad muudkui vaikselt vanaviisi edasi, sest oma peaga otsustamise korral peaksid nad hakkama ka vastutama kõige selle eest, mida koolis tehakse ja mis seal kokkuvõttes välja tuleb.”
 
 
Aivar Haller
Eesti Lapsevanemate Liidu juhatuse liige
“Alternatiivkoolide vajalikkust on võimatu ülehinnata. Üha selgemalt saame aru, et kõik inimesed on erinevad ja järelikult on vaja ka nende inimeste vajadustele vastavaid erinevaid koole. Tänaseks elus olevad alternatiivkoolid on elus tänu andekatele õpetajatele ning julgetele lapsevanematele. Majanduslikult ollakse reeglina tavakoolidest kaugelt kehvemas seisus, kuna haridussüsteemi tänane rahastamine on endiselt veel paindumatu ja sallimatu.
Meie alternatiivkoolide ülesanne ongi luua kasvukeskkond uue, sallivama põlvkonna kujunemiseks. Alternatiiv ei tähenda ju vastandumist tänase haridussüsteemiga, vaid selle avardamist.
Ametnike seas on mõistvaid inimesi, aga institutsioonina on nad halastamatud ja sallimatud kõige suhtes, mis erandlikkuse tõttu nende töö keerulisemaks muudab. Seepärast usun, et haridustegelaste ja alternatiivkoolide liidrite üks peamine ülesanne on teatud sorti ametnike ümbersündi või siis lahkumist soosiva keskkonna loomine.
Täna on Tartu Waldorfgümnaasiumi säilitamisest ja koolile edasise arengukeskkonna loomisest kõige suurem võitja Heade Mõtete Linn Tartu. Aeg on vägikaikavedamised lõpetada ja üldsusele näidata, kui hea mõte on waldorfgümnaasiumile soodsa arenemiskeskkonna loomine.
Kati Murutari artikkel o üks selge ja asjalik samm sel teel. Kooli lapsevanemad ja õpetajad väärivad aga nüüd pädevat arutelupartnerit – eelistatavalt on see tervikut mõistev asjatundja, mitte jäärapäine tšinovnik!”
 
Anu ja Naatan Haamer
Tartu Ülikooli teadur ja vaimulik, waldorfpoisi vanemad:
 
“Leiame et alternatiivid olgu hariduses v muus valdkonnas on alati äärmiselt
vajalikud ja teretulnud. Teadupoolest tõstab konkurents ka kvaliteeti. Samas
on aga neid alternatiivseid võimalusi eriti hariduses ikka veel liiga vähe.
Sisuliselt on Waldorfkool Tartus praegu ainus (endise Audentese kõrval)
alternatiiv tavakoolile, kui tegemist ei ole erivajadusega lapsega. 
Hindame alternatiivse kooli rolli oluliseks just selle teistsuguse lähenemisnurga
tõttu nii teadmiste andmises kui isiksusele lähenemises. Kuna oleme kõik
erinevad isiksused oma erineva maailmavaate ja võimetega ei saa eeldada, et
peame suutma edukalt toime tulla samasugustes tingimustes samadel alustel.
Täiskasvanuna valime ju igaüks endale sobiva hariduse ja elustiili, miks
peavad siis lapsed tingimata olema surutud ühesugustesse tingimustesse?
Täiskasvanuna me sellist vägivalda enda suhtes ei salliks.
Teine  alternatiivkoolide olulisus seisneb motiveeritusest tulenevas
pühendumises. Keegi ei sunni alternatiivkooli tegijaid seda kooli pidama -
pigem tuleb see soovist ja sisemisest vajadusest. See aga toob kaasa
kvaliteedi: teame, et meie lapsega tahetakse tegeleda, talle pühendatakse
aega ja tulemus on kõigi osapoolte huvi. Rääkimata inimlikkusest ja
isiksuslikust arengust, mida seesugune lähenemine paratamatult kaasa toob..
Heaks näiteks on erinevus kasvõi probleemide lahendamisel. Kui tavakoolis on
eesmärgiks tihtipeale tülikas intsident võimalikult ruttu kaelast ära saada
ning kedagi karistada , siis nt Waldorfkoolis leitakse aega ja energiat
taotlemaks tulemust, milles toimub osapoolte kasvamine inimesena läbi
olukorra ja teiste mõistmise ja vajadusel ka enese korrigeerimise.
Oleme veendunud, et koostöös peitub võti igasuguste keeruliste olukordade
lahendamisel. See eeldab huvitatust lahenduse leidmisest mõlemalt poolt
võrdselt. Kodanikuühiskonna üheks tunnuseks on arusaamine, et  väärtuslikke
ja mittekasumlikke ettevõtmisi, mis aitavad tõsta elukvaliteeti tuleb
toetada.  Linn peaks suutma kooli toetada mitte Suure Peetri printsiibil,
vaid mõistma, et kooli allesjäämine ja toimetulek on ka linna huvi.
Sellisest alternatiivsest oaasist peaks olema huvitatud nii Heade Mõtete kui
ka Laste ja Noortesõbralik Linn. Koht, kus tehakse kõik selleks, et lapsed
kasvaks üles sooja naeratuse ja säravate silmadega, sest neil(nende
vanematel) on olnud võimalus valida neile sobiv arengukeskkond.”
 
Tõnis Lukas
Haridusminister
 
“Hindan waldorfpedagoogika viljelejaid väga! Esiteks tean neid kui missioonitundega õpetajaid. See ei ole suusoojaks öeldud, näiteks Meelis ja Kadri Sügise ja Tiiu Bläsi-Käo tegevust olen päris pikalt jälginud - peamiselt muidugi distantsilt, sest mu oma lapsed pole Tartu Waldorfkoolis käinud.
Ma ei jaga tihti levinud tõrksat suhtumist erakooli kui niisugusesse. Eestis ei ole erakoolid tegelikult ju ära teeninud nende avalikku pidamist rohkem “tõusikute võsukeste koolideks". Selline määratlus ei kehti ei Rocca al Mare kooli kohta, ega ammugi mitte waldorfkoolide kohta. Sellisesse kooli viib lapse ikka enamasti vanemate vaimline huvi oma lapse käekäigu vastu – et ta ei upuks anonüümsusse ära ja et temas arendataks või isegi sünnitataks loomingulisust. 
Pean õigeks erakoolidele õppekulude ja ka "investeeringuosaku" maksmist riigi poolt samas mahus kui munitsipaalkoolide puhul. Peale selle jääb erakoolile ju veel muidki muresid, mille leevendamiseks vanematelt õppemaksu koguda. Tõsi - tihti on see väärikalt väike.
Ühe asjaga ses artiklis pole ma päris nõus - waldorfpedagoogika vaimu on siiski ka paljudes Tartu linna munitsipaallasteaedades. Vähemalt neis, mis on ühinenud Hea Alguse programmiga. 
Tartu Waldorfkoolil on aga juba tekkinud oma väike järjepidevus õppeasutusena, aga muidugi ka kandvus pikaajaliste vabapedagoogika esindajana. Kindlasti peaks Tartu linn ka edaspidi, ehk senisest rohkemgi, selle kooli hea käigu eest seisma. See kool on suurendanud tartlaste valikuid.”


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat