Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Meesteta külad


 

“Mulle meenutab praegune hetk peatükki “Meesteta külast””, ütles Ene Virtsu taga Ande köögis keset eriti jubeda ilmaga hingedeaja õhtut kardult ja sousti süües. “Lilli Prometi romaanis oli tegemist küll sõjaaegse külaga, aga situatsioon ja õhustik on kuidagi väga sama.”

On jah. Sest kui Maa on minemas nii kiirete pööretega uude olekusse ja järgmisse ajastusse, on olukord üsna sõjaaja lähedane. Minul isiklikult on pidevalt selline sisetunne, et need asjad ja olukorrad, suhted ja lahendused, mis olenevad meist, tuleb kiiresti ja korralikult ära klaarida. Ei tohi jorutada. Iga inimese iga korrastav tegu aitab Maad edasi. On selline tunne.

Ene arutles, et Roona-Lee haigus on tema elu totaalselt muutnud. Enne kulges kõik oma vaikses rutiinses ringis. Roona juhtum tõi tema ellu mitmeid uusi inimesi, teadmisi ja arenemisi. Nii Maa stabiliseerimise sisemine käsk kui Enega kohtumisest järelduste tegemine – ja saatuse käsule kuuletumine – oli oluline põhjus, kuidas kuramus ma ise olin see, kes Pääsu ja Roona-Lee nende senistest kodudest ära pansionaati viis. Freddyt ei tohi maneežiehituse juurest mingitel muudel asjaoludel eemale tirida – mida segamatumalt ta oma talvepaleed ehitab, seda rutem pääseme valgesse, tuule ja libeda käest ära trenni. Niisugustel kriitilistel aegadel, nagu Freddyl kitsamalt-konkreetsemalt – aga ka Maal üldisemalt – on arvutamiseta sõprus tähtsam kui kunagi varem. Kui noorperemees on maneežiehituse ja elumaja korrastamise vahel nagunii hädas ja killustatud, tuleb talgud teha ja tall talvekorda ehitada. Mida me sõprade ja lastega tegime ka. Sama käib kaeraveo kohta – Freddy ehitagu, meie tassime. Kui vaja, värvime maneežilaudu, viskame saepuru – mida iganes, et asi saaks valutult-vaevatult toimima.

Kui mõni arvab, et ma olen täistotu, et oma aja ja diisli omal algatusel võõraste vigaste pruutide alla panen, siis võin rehkendada ka. Umbes nii, nagu rehkendan talvede kaupa metsalinde toites. Metsalindude aitamine läbi talve kinnistab nad meie kodu juurde. Ma ise pole õige mitu aastat enam mingit põldu pidanud. On vaid õuna- ja marjaaed. Ent minu poputatud metsalinnud hävitavad ka naabrinaise kahjureid. Kui naabrinaise potipõllundus õitseb ja edeneb, neelab ta heatujulisemalt alla ajutised barbaarsused, mida mu penid korraldavad. Võin vabalt investeerida kodurahu, harmoonia ja arengu heaks. Nii palju, kui mul on. Diislit kulutades mõtlen küll väga hoolega, et asi seda täiega väärt oleks – mis siis, et igasugused motosportlased kulutavad naftat ilma igasuguste kaalumiste-mõtlemisteta. Reegleid ei tohi rikkuda!

Juhtum Eesti lennukist, mis teel Londonisse elektroonikarikke tõttu alla pidi kukkuma ning hävitajate saatel hädamaandus, pani oletama, et küllap seal pardal ohtlikult palju reeglite rikkujaid oli. Iseenda eest püüdis ära lennata liiga palju neid, kes pidanuksid hoopis vaikuses-üksinduses vaikselt iseenese seltsis arenema. Nende õnn, et mullidega koos oli taeva all nii palju neid, kes õigustatult ja ülesandega lendasid – lennumasin jäi napilt taevasse.

Endal on sageli autogagi teele asudes tunne, et ei peaks. Et see või teine sõidusutsakas ei vääri nafta põletamist ega oma olemisest välja rebenemist. Hingede- ja advendiajal peaks tõepoolest kuulama reeglit: püsi paigal, nohise oma ülesandeid täita ja mõtteid veeretada. Reeglite rikkumine saab karistatud.

Sageli püüavad need, kes peavad masendavalt suure tüki oma elust kulutama lennukeid-ronge oodates-sõites, veeta ka selle otsatu aja oma energeetilise mulli sees. Nad on nagu liikuvad bürood, rändavad telefoniputkad – või oma arvuti ja mobla abil lihtsalt täiesti oma maailma ja eraldatusse sulgunud. Lennujaamad ja rongikupeed on täidetud kõrvuti kulgevate elektrooniliste kapslitega, virtuaalsete kabinettide, iseolemise mullidega.

Igas olukorras kramplikult töötada püüdjad satuvad lennu- ja raudteejaamades kontrasti puhkusereisile minejatega. Ühed ootavad töiselt sõidukit, mis viib neid ärireisile. Ükski väärtuslik hetk ei tohi kaduma minna – sest aega on nii arusaamatult vähe ja järjest vähem ja vähem. Teised hõljutavad oma olemuse õhupalli sealsamas puhkusereisile lendamise taktis. Püüavad end lõdvaks lasta. Ja segavad töölendajatega üksteist vastastikku. Tekitavad süütunnet. Ühed tunnevad end süüdi, et parasjagu ei tööta, vaid aega raisates puhkavad. Teised tunnevad end pahasti, kuna raiskavad niigi kasinat aega ainult töötamisele…

Näilisi elektroonilisi mulle, millesse me nii oma töötava kui puhkava isiku oleme pakkinud, on muide süngelt lihtne katki torgata. Pillasin ühel tööreisil taskust oma mobiiltelefoni kauge metropoli taksosse. Teel lennujaama. Seda nagunii, et võõrsil läks asjaajamine telefonita hullult keeruliseks. Aga Eestis maandudes oli minu mullil täiesti võimatu fungata. Tahtsin endale oma auto koos sugulasega, kelle juures minu kujuteldavat kapslit moodustav auto mu äraolekul seisis, järele helistada. Pealinnas oli vaja enne kojusõitu paar kohtumist kokku helistada. Eks võõrast telefoni lunides – ja teise inimese virtuaalset mulli eksitades – kuidas muidu.

Ja kui uus telefon oli ostetud, polnud selle sees ju minu mulli kuuluvate tuttavate-teekaaslaste numbreid. Mitu öötundi neid uuesti sisse tippides kujunes samas väga tõhusaks mediteerimiseks ning erinevate isiksuste arengute ja pöörlemiskiiruste peale mõtlemiseks. 

Sisetunne sundis mitmed destruktiivsed-negatiivsed isikud oma mullist välja jätma. Mitte et oma lühikeses ning üha kiiremate pööretega vihisevas elus õnnestuks täiesti vältida neid kõledaid energeetilisi kääbikuid, kes sageli on juhikohtadele ja teiste üle võimutsema turninud. Aga endale kogu aeg ja liiga ligi neid võnkelisi degenerante, eksistentsiaalseid destroiereid ikkagi hoida ei taha. Selleks pole aega.

Aega ei ole. Aja mõõde hakkab otsa saama. Uute dimensioonide senitundmatu aeg on tulemas. Nii ütlevad kõik, kes vähegi teavad ja Asja tunnevad, üksmeelselt. Üsna üksmeelsed ollakse ka selles, et praegused katastroofid ja Piiblis ennustatud maailmalõpule lähenemine ei tähenda Maa lõppu, vaid senise olemisviisi lõppu. Uus on hea. 

Uue kirjeldamiseks laenan oma kirjavahetusest muusikateadlase Saale Karedaga ühe tuju ja usku tõstva jupikese. Saale kinnitab seoses Arvo Pärdi muusika ja isiksuse lähivaatlustega ning oma mõtiskluste ja kogemuste pinnalt, et kannatuste ja valutamise aeg on möödas. Kuna valu kogemus on meil kõigil, on kannatuste teemal meelisklemist lihtne loomingu pähe maha müüa, aga tegelikult on see juba vanamoodne ja kohatu.

Saale arutleb: “Praegu on hästi oluline, et sarnaselt mõtlevad ja uusi energiaid siia dimensiooni ankurdavad inimesed omavahel suhtlevad. Läbime maailma mastaabis stsenaariumi, kus meid inimkonnana tabab üha suurem polariseerumine. Ühest küljest katastroofid ja ebameeldivad arengud, teisalt tulvab meie dimensiooni aina rohkem Allika valgust ja armastust.

Inimesed, kes teadlikult oma valguskehi aktiviseerivad, toovad siia dimensiooni tohutul hulgal armastuse energiat. Iga inimese armastav mõte, sõna, naeratus, tegu suurendab valguse hulka siin dimensioonis. Mida rohkem austame Jumalikku Allikat endas, oma kõrgema Mina häält, seda enam suudame kiirata valgust, mis tervendab kogu inimkonda ja Maa-Ema.

Oleme imelised valgusolendid, kes on siia ilma kehastudes läbinud spirituaalse anamneesi. Oleme valinud teatud õppetunnid, et kogeda ka seda, mis EI OLE valgus ega armastus. Mida tumedamaid energiaid oleme oma erinevates kehastustes tundma õppinud, seda suurem on meie mõistmise ja kaastunde skaala ning seda võimsam saab olema meie armastuse kogemus. Praegu, mil suur kannatamise aeg on tegelikult ümber saanud, on oluline, et puhastaksime nii füüsilist kui energiakeha, mediteeriksime regulaarselt ning õpiksime teadlikult ühendust võtma oma Kõrgema Minaga ning ka inglite ja teiste valgusolenditega, kes meid tegelikult igal sammul on valmis kaitsma ja aitama, kui me neid ainult palume. Kuna meil on vaba tahe, siis saavad nad meid aidata ainult siis, kui neid palume.

See on põnev teekond. Mida kõrgem on meie energeetiline sagedus, seda kiiremini suudame muutusi siin selles dimensioonis manifesteerida.”

Täitsa kindel, et polariseerumisele mõeldes ei taha keegi endale tunnistada, et tema on nürimeelne tšinovnik, kes teise pooluse loovate isiksuste elu mürgitab – kõik on enda meelest seal kõrgemate vibratsioonide vallas, ainult mingid tundmatud tropid püüavad millegipärast ikka seda Armastuse energiat vägistada…

Õnneks pole ükski olukord ega arengutase igavene. Keegi ei käsi edasi puuduliku päti elu elada. Ammugi mitte endast avaramate-kõrgemate üle vägisi võimutseda.

Kes ei taha katastroofides hukkuda, see ärgu lennaku-ralligu arutult palju, vaid istugu hingede- ja advendiajal kodus ja arenegu. Püsigu oma mullis, kuulaku kõiksust ja iseennast. Iseendas toimuv tundub talumatu? Aga selle eest ei saa ju ära põgeneda ega minema lennata – sellega tulebki kodus  mullitada. Mida rohkem iseenese eest põgenejaid ühele lennukile koguneb, seda kindlam, et nende sisemised mustad augud kukutavad lennuki alla.

Otsekui selleks, et kinnitada Saale väidet polariseerumisest, kannatusaja lõppemisest ja inimliku armastuse võidukäigust, helistas mulle vahetult enne, kui hakkasime Pääsut ja Roonat Ande juurde viima, Rannu vallavanem. Uno ütles, et tema naabrimehel on meie hobuste jaoks porgandeid. Küsimus, mis need maksavad, sai vastuseks “lollakas” – need on jõulukingituseks! Rannust Ervu poole paisjärve ääres, kus vallavanem Uno ja ta naabrimees Ülo kõrvuti elavad, selgus, et vanaperemees kasvatab Rannu kooli jaoks porgandeid. Porknatele on uuemal ajal megad euronõuded. Mis tähendab, et see, mis on lihtsureliku silma järgi porgand küllalt, kuulub normide järgi praagi alla. Seda praaki oli oma neli kotti. Laadisime peale. Tiba kiirustades, sest pehmelt öeldes pikad sõidud olid sel päeval veel ees.

Kuna olime Airega just viimse kui vaka-tünni-tallinurga kaera täis tassinud, otsustasime tütardega panna porgandikotid oma sadularuumi. Võtsin auto päraluugi vahel esimese koti – raisk, kui raske! – selga ja vankusin sadularuumi… Ja seal oli kaks uut sadulat, riistakasti ja mitu võõrast saapapaari. Olime just tüdrukutega tahtnud pakkuda, et keegi võiks suuremast, üle rahvastatud sadularuumist meile üle kolida – tegime talgute korras ikkagi üldkasutatava, mitte ekstra endale olmeruumi, eksju. Ruumikaaslased olid aga ootamatult koos hobustega tulnud. Ootamatult eelkõige enda jaoks. Ühe võõra sadula kandja nahistas ruunakoplis ja oli Romulus. Teine mürgeldas tallis boksis ning oli väga ähmis ja hirmunud Keiser.

Romulus on taani soojavereline, kelle Mihkel ostis Liivaku tallist Anne ja Nikolai käest ning elas juba enne mõnda aega Freddy ja Aire tallis – kuni Timmo tallid Mihkli koos oma ruunaga Põlvasse ratsastajaks kutsusid. Keiser on üks esimesi läti hobuseid, kellega Margus Timmo oma ettevõtmist alustas ja talli sisustas. Veel sõjakam-närvilisem-ohtlikum kui relvavend Herzog. Mõnele hobuindiviidile lihtsalt ei sobi ratsanike vahetamine, üldkasutatav suurtalli solgutamine, näppimine ja käkerdamine. Herzog on Ande pansionaadis mõne kuuga rahunenud ja leebunud. Aga Keiser, kes on endiselt kataklüsmide käes rebestatud – loomad on ju tundlikud, nagu antennid – märatses boksis, nii inimestele kui hobustele ohtlikum kui kunagi varem.

Aire kimas Jänedale ja Ida-Virumaale sadulaid passima – mis päästis ta oma lutitatud Pääsule tadaa tegemisest. Ütles enne lühidalt, et Romulus ja Keiser on nüüd siin, sest visati sekundi pealt Põlvast välja. Eelmisel päeval vedas Aire need ruunad Luunjasse võistlustele, võistlustele saadeti neile aga eks-Timmodest teade, et kumbagi Põlvasse tagasi ei oodata. Mihkel ja Egne otsustasid mitte Linnamäge pommitada ega protsessida – sellise surumise-sudimise-sõdimise pealt nagunii ei taha tagasi minna. Ja kodutud hobused toodi meile. Mis siis, et Airele tuli Põlvast “heasoovija” telefonikõne, mis hoiatas, et nüüd varastatakse meie tall tühjaks… Mis toimub, inimesed???

Mõtlesin, et nii äkki ja veidralt tagasi tulnud Mihkel aitab nüüd Freddyl maneeži ehitada. Meie päikeseline Annika oli legendaarselt raevuka Keisriga talli jagamise asjus mõneti nõutu. Aga tegemist oli nii palju, et polnud aega heietada. Õnn ja kingitus, et koledasti üle-rakendatud Annika oli nii emafirma Dimela kui kõigi trennitahtjate käest hetkekski meie päralt, tuli hoogsalt ära kasutada. Annika on nagu helge päike, pehme pilv, soe haldjas. Nii inimesed kui hobused lähevad tema saabudes lausa teist nägu. Et mitte hinnalist aega kulutada, palusin Annikal oma Vesperaga täna ise trenni teha – saabki teist jälle vahelduseks kenasti ratsmesse ja komilfoo-tibiks tasandada. Oma hobuste valmis panemise asemel uudistasid mu plikad, kuidas meil Pääsu peale panemine õnnestub.

Ehkki ähmis Keisri mürgeldamine oli kõik hobused mõnevõrra pöördesse ajanud, läks Pääsu teisel katsel talliuste vahele aetud kopsikusse. Ta oli ju korra või paar juba suurlooma kliinikus käinud ja tänu sellele vilunud tegija. Ma olen ka üsna palju treikuga toimetanud, aga iga vastutulev või tee ääres passiv politseiauto võttis üsna vaikseks ikkagi – peatamise korral poleks tühjagi abi sellest, kui kobiseksin, et ega ma esimest korda, õige kategooria lube ju pole. Iga treikuretke alustades mõtlen: homme lähen õigeid lube tegema. Ja iga retke lõppedes mõtlen, et tegelikult pole neid ju niipea ega nii tihti vaja, et aega ja raha paberite peale kulutada. Paha tüdruk!

Reolast Kõrvekülani, kuhu Pääsuga kahekesi sõitsime, oli Pääsu samavõrd lärmakas kui mina vaikne. Kolistas kapjadega ja kutsus hirsates oma karja. Mis tegi meist läbi Tartu sõitva atraktsiooni, mis muud. Möllatsis tegin endale ise sõidueksami – keerasin esimese soojaga samuti hobuseid kasvatava Moonika, mitte Ene teeotsast sisse. Nihveldasin end tagasi teele, õigest otsast sisse, Ene õuel ringiga ümber tiigi Roona kopli kõrvale. Suurem osa hoovist oli täis Ene kaugsõiduautojuhist mehe järelhaagisega hiigelrekkat – mees oli kodus puhkamas. Mina olin oma lastekarjale teinud ettepaneku pärast trenni Otepääle Bernhardi spaasse minna – kaelasooned karjusid ligunemise järele. Ent nüüd läks lastega spaasse hoopis papa, kelle sooned pärast kahepäevaseid Kaitseliidu õppusi ju samuti karjusid…

Roona kõndis hetkega treilerisse. Ei häirinud teda võõras mära ega tundmatu kopsik – kui Ene juba seal ees oli ja meelitas, oli vaja minna. Mehevanemate juurest Minnit teele kaasa võttes kaalusin hetkeks, et paluks neil esimest korda last terve päeva hoida – ent nende kergendus minu tuleku ja Indirtsu mineku üle oli juba nii ilmne, et ma ei hakanud.

Ja kuni Pärnuni Minni magama ka ei jäänud. Lapsed on ju samasugused antennid, nagu loomad – tundis ära, et emme on ähmis. Ega ma märabeibede kordamööda kobistamisest nii väga heitunudki – pigem läksin õhinasse Ene peibutusest. Ta on Aire ja Rannaküla Heliga korduvalt Saksamaal käinud, Westfaalia hobusekasvandustest vaimustuses, valmis vaadanud järgmised verelised iludused, keda sealt ära tuua võiks. Ütle jah mu seiklejavaimule, et võiks linnasuurusi hobukeskusi vaatama minna… ja mu mineku peatab vaid ikka seesama fakt, et treilerivedamise lube pole.

Ainult kaks miniekstsessi oligi – tänu sellele, et pühapäeval rekkad teedel ei laiuta. Kilingi-Nõmme all panin madallennul üle raudtee ülesõidu, nagu tavaliselt – aeglase ronimise asemel – ja sellele järgnes mõningane segadus tütarlaste ratastel buduaaris. Pärnus astus meile ette üks tüüpiline teeületaja – tumedas riides, nagu tont, ette hoiatamata kõnniteelt vaja sebrale pöörata, sest temal on õigus. Signaalitasin, nagu grusiin, sest poleks ka hobuseid ninali kukutades nii äkki pidama saanud. Tänast retke alustades olime õnne tänanud, et tee oli puhas ja ilm klaar – aga Viljandist saadik sadas kleepuvat lobjakat, mis tegi tee sigalibedaks ja muutis nähtavuse nähtamatuseks.

Ene tunnustas küll jah, et Murutarimutt sõidab, nagu vana mees – aga tegelikult jõudsime alles kell kuus Ande juurde. Lihula-Virtsu vahelt üle Kõmsi ja Massu minnes oli teehöövel tekitanud ujuva-hajuva maastiku, mis võttis mu pildi üsna viltu, aga kohale oli vaja jõuda!

Ande ja tema juures resideeriv sõbrants Monika tulid kottpimedale õuele. Jumalast kafkalik olukord oli. Pime, tuul, tihe lörts. Ja Ene õuel oli meil õnnestunud treileri inimeseuks lukku panna. Nii et Ande ees ja Ene järel, ronisid moorid taltsaks raputatud märabeibede vahelt ette neid lahti siduma. Hobused ees ja moorid järel, joosti tallivalguse peale tormi. Tallis pistis isahani – seal on ühes nurgas kümnekonna eriliigilise linnu kogum – tiibadega vehkima ja undama, et nalja saaks. Natuke sai ka. Ent boksides ootavad kaeraämbrid olid paeluvamad kui hani. Pääsu ja Roona kontrollisid, et pikal kolgatal sõbraks saanud naabrinaine on ka ikka kindlalt olemas, ja hakkasid häirimatult sööma.

Meie mooridega vaatasime üle, milline näeb siis välja see Põlva Hall, kelle liigesed ise ennast söövad ja kes magama pidi pandama. Nägi välja natuke kandiline ja pika näoga, aga Vidrikelt ära toodud jupsaka Helkuriga suures boksis rahul – ja suu kapsalehti-kaalikakoori täis. Fundamentalistid, kes kindlasti kõike hobuste õigest pidamisest teavad, võivad appi karjuda, et suure talli ühes nurgas on peotäis linde, teises nurgas kaks põrsast ja hobuste vahel ka üks lehm oma vasikaga. Väivid ja puuslakk! Ent nii suures ruumis ei ohusta minu meelest keegi kedagi. Linnud pakuvad hobustele huvitavat kinupilti ja üldse on Eeden mis Eeden. 

Piltidel on, nagu isegi näete, Pääsu end oodanud boksi jõudnud. Siis Roona oma uues boksis. Põlva Hall – Andy koos Vidrikelt ära päästetud Helkuriga. Ande sõbrants Monika Helkuri ja Andy vahel. Viimasel pildil on roosa soniga Ande tagasihoidlikult Pääsu ja Roona tagumike taga. Kõik läheb hästi, tüdrukud!

Miks ma siin oma Minni piltidega eputan ja riputan? Tahan jagada kahte emotsiooni. Esimene on selline, et poolteiseaastane plikatirts oli ära jälginud, et Pääsu ja Roona hakkasid oma boksides rahulikult sööma – ning hakkas lindude ja notsude vahel õnnelikult kilgates edasi-tagasi jooksma. Indirts sai täpselt aru, et tema osavõtul sai äsja midagi väga olulist ja ilusat tehtud. Teine on selline, et Minnimannikas tundis ära suvel nähtud pullipoja. Ta ei vaimustunud suvalisest vasikast, vaid ütles vanale tuttavale konkreetselt tere. Ma kohe armastan niisugusi hetki – ei tea, miks küll…

Ja veel armastan ma selliseid hetki, nagu järgnes Ande päris oma kodu köögis. Vanaperenaine Maie oli meile õhtusöögi teinud. Pingevõdin andis lihastes järele. Minni sai tunnikese Ande poja Sandri ja Monika tütre Loorega mängida ja kilgata. Põhjus, miks meie emane laudkond Enele Lilli Prometi “Meesteta küla” meenutas, oli aga suuresti ka vanaperemees Arnos. Tema küsis meie kõigi käest: kuskohas teie kõigi mehed on?

Minu laste isa oli loodetavasti spaast koju teleka ette jõudnud. Ene kaugsõidumees puhkas kodus. Ande mees pani Soomaa üürimajale uusi aknaid, et saaks üle talve kaht talu pidada. Monika mees teenis Tallinnas raha. Arno kinnitas, et selliseid hulle sõite peavad mehed tegema – muidu kasvavad naistele kerad taha. Mispeale rääkisin temaga ta väite õigsuse kinnituseks törtsu keradega juttu. Oma Liu talu müügis olekust, uue maa vaatamisest, palkide varumisest, päikesepatareidest ja tuulegeneraatoritest. Tulevase talu ehitamisest rääkimine oli lohutav, sest mul oli kohe ees sissepõige Liusse – postkasti tühjendama, maja üle vaatama. Ja ma teadsin, et kui ma tulevikusilmapiiril terendavat uut talu meelde ei tuleta, teeb müügis oleva kodu nägemine sigakurvaks.

Ene – ja meiega koos rännakule tulnud Vesneri hobusekasvataja Kaie – ei näinud mitte midagi. Ses mõttes, et põhimõtteliselt said nad pärast Ande juurest teele asumist ekskursiooni mööda mu absoluutset lemmikpiirkonda Eestist. Vatla-Varbla-Tõstamaa-Liu – kõigi tee äärde jäävate randade ja külade, mõisate ja kaunite paikadega. Ent ma võisin neile üksnes kirjeldada, mis pimeduses auto ümbert mööda libiseb. Kuhu kõik võiks uue talu rajada. Kaie rääkis seepeale, et tema ei teaks majaehitusest-palgiteost-patareidest-generaatoritest mitte midagi, sest tal on väga töökas, ettevõtlik ja armas mees. Veel ütles Kaie, et tema enese elu oli ka Enega tutvumiseni tõeline idüll – Ene pärast on talle kogunenud hulk hobuseid ja teadmine, mis ja kui hullusti Eesti hobusekasvatuses on. Kaie imestas, et Ande hobupansionaadist – tal sai tänase seisuga kokku 66 hobust! – midagi ei teata. Kõik hoiavad pöialt seltskonnale, kes Tallinna lähedale sellist taastumiskeskust rajavad, kus nässus närvide või ära aetud ihuliikmetega hobunad toibuda saavad. Ent Andel on täpselt selline humaanne hipopansionaat ju olemas juba! Põlva Hallil järel käies nägi ta, et samasse talli oli ostetud poole miljoniline (loe: pool miljonit!!!) ratsu, kes lonkab eranditult igat jalga ning on valmis esimese kutse peale ka selle ära tooma. Mis siis, et praeguste teedega on nii treileriga kui ilma liikumine totaalne eluga riskimine.

Kui iga tunni tagant meie kulgemist murelikult jälgiv Aire taas helistas, ütles Ene talle rõõmsalt, et me jätame treiku Kukerannale… no okei, Liusse minu hoovile… hea küll, Pärnuni veame välja… hästi, paneme ta Rõngu tanklasse. Oma päevateest oimetu Aire ei saanud esimese soojaga üldse aru, et me viskame vastikute vanamooride haput nalja. Aga treileriga tagasi Saarmide juurde kulgemine oli kõike muud kui nali. Nüüd oli silma tuiskavale lobjakale lisaks kiilasjää maas.

Kuulates Ene ja Kaie lugusid Eesti hobusekasvatusest, mõtlesin ühele oma eelseisvale esinemisele. Pean varsti suurel seminaril Paabeli Raamatukogu jutustama, miks ja kuidas kirjanikud võtavad ainest elust enesest ning kuidas reaalsetest sündmustest ilukirjandus saab. No jumala eest, midagi rohkemat kui tegelikult toimub, ei saa ükski inimene kuitahes lennuka fantaasia juures välja mõelda.

Otsekui peatükid uskumatust romaanist on kõik lood, kuidas hobusekasvatajad sikutavad väärt ratsusid siiapoole-sinnapoole, kuidas jagelevad tehnika ja varustuse ümber. Täiesti uskumatu on lugu sellest, kuidas üks perekond aitas kellelgi hobusekasvatajal talli valmis ehitada, et nende hobusel oleks seal rendiboksis kena elada. Nende hobust hakati tänutäheks kõigepealt turistidele sõita andma ja siis… müüdi maha. Ja püüa tuult väljal! Sama vahva on lugu naisest, kes pidas oma varsaga mära ketis ning mära lõhkus varsa ketiga nii ära, et Kaido Puusepal oli tunde traageldamist – nüüd on sellest naisest saanud loomakaitsja, kes kipub kollitama teisi, kelle tallides hobused on ketis. Aga muist talle – ka Östermalmil asuv Stockholmi Kuningliku Ratsaklubi tall muide! – ongi ehitatud sellise latrite süsteemiga, et seal peetaksegi hobuseid sedamoodi. Ja siis tungib tädi, kes on ise ahtraid märasid sugumärade pähe müünud, kellel on olnud söödaprobleeme ja kõike, mida üldse ette võib kujutada – tõsiste ja südamega tegijate tallidesse, kus on pontsakad ja rõõmsad hopsid ning teatab, et tema on nüüd loomakaitsja ja oi ta nüüd teeb neile!

Need lood, mida Ene jutustas oma neiuea ratsutamistest Ülo Kepi käe all, olid hoopis rõõmsamad. Ene ja tema sõbratarid said toona Tähtveres asunud ratsakeskuses sõita kolmevõistlejate ratsudega. Algajatele piigadele ei antud stekke ega kannuseid – kes hakkama ei saanud, võis suusatama või ujuma minna, mitte elus asjadega semmida. Esimesel aastal kukkus Ene umbes 30 korda. Neist üks, naljakaim kord oli see, kui ta koos kolmevõistlejatega Tähtvere parki sõitma läks – käed soojenduse ajal ülbelt taskus, nagu poistelgi. Nurga tagant lennanud varblaseparv ajas hobuse küünlasse ning nooruke neiu Ene sõitis mööda ratsu tagumikku ja saba maha, jõhvid ükshaaval silme ees. Maha istudes olid tal käed ikka taskus… Nojaa, aga legendaarne Ülo Kepp rajas ju pärast Ihastesse vägeva ratsakeskuse, mis on nüüdseks kruntideks mõõdetud. Kõik need Varsaaru ja Märatüra tänavad, mis kunagise hiilguse hauale rajati, lõpetavad ilusa muinasjutu.

Pääsu ja Roona lugu on alles algamas – nad on noored, tugevad ja elutahet täis plikad. Äsja just helistas Ande, kes ütles, et mängib nelja uusasukaga koplis, nagu väike tüdruk. Andy ja Helkur, Pääsu ja Roona sõbrunesid omavahel hoobilt ning Ande mängis neid kammides, nende vigu ja väljavaateid uurides, nagu väike rõõmus tüdruk. Kasinatel valgetel tundidel avastas ta, et nii Pääsul kui Roonal on mõlemal kolm valget sokki ja üks must jalg – mis pidavat tähendama, et nad on õnnesärgis sündinud. Ma usun ja loodan ka.

Ahjah, mis sai koledast Keisrist meie tallis? Ta on märakarjas. Ise otsustas nii. Ja kuna märad panid tema ja Romuluse seal kohe ja kiirelt ja konkreetselt paika, ongi rahu maa peal ja hoburahva seas. Nüüd võin oma vanimale pojale öelda, et ta võib meie talli külla tulla, tema kõigi aegade kõige lemmikum hobune on siin. Richard hakkas alates 11. eluaastast Põlvas Timmo tallide lastelaagrites käima. Oli väga andekas ja eeldustega ratsutaja, aga judo ja purjekad kangutasid ta endale. Samavõrd kui kõik kartsid ja vältisid Keisrit, oli see Riksu konkurentsitu lemmik. Minu meelest see väike poiss ja pirakas ruun suisa armastasid teineteist. Nüüd, kus kodutuks jäänud sõber on kenasti paigas, tulgu vaatama. Ehk Keiser mäletab teda. Saab külaskäigust hingepidet.

Pääsu ja Roona ristiretkest sain mina küll vägagi hingepidet. Jõudsin lõputul teekonnal kõik endale olulised asjad üle ja läbi mõelda. Sain oma munadega naise rassimiste sekka teiste naistega lobiseda. Vahel on väga vaja ennast tühjaks tuututada – ja teisi kuulata. Ennast kiita – ja teisi tunnustada. Sest me oleme ikka tõesti superšefid tädid. Ausõna, Kukeranna vanaperemees Arno ütles ka seda! Ja meesteta külade teema kulmineerus mu jaoks Tartus Statoili tanklas, kus ma keset sügavat ööd kohvi ostsin, et suuta ennast ja magusasti tuduvat Minnit Võrtsjärve äärde lohistada. Kell kaks öösel seisis leti taga viimase vindi peal rase müüjanna.  


Loe kommentaare (4)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat