Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Pääsude pääsud


 

Pääsust pidi tulema kõigepealt lihtsalt rõõmus lugu sellest, kuidas orvuks jäänud varsakene lutipudeliga üles kasvatati. Ent tuleb natuke teistsugune lugu. tõsisem. Mitmeosaline. Igast isiksusest – olgu ta hobune või inimene – saab kirjutada terve raamatu. Ükskõik, kui lühike tema elu on (olnud).
Niisiis kõigepealt Pääsu. Siis Põlva Hall. Siis Roona. Ja Soraia. Need on lootusetuks arvatud ja-või maha kantud ja siis taas maas üles tõstetud hobused. Järjelugu tuleb meil nii selles mõttes, et tegelasi ja lugusid on mahukalt kui ses mõttes, et jääme nende isiksuste käekäigul silma peal hoidma. Miski pole veel lõppenud, kõik on alles ees.
Pääsu on Pittsbourghi tütar. Epicurose ja teiste eriti meistrite väike õde. Tema ema suri tiirudesse, kui Pääsu oli mõnenädalane. See oli Freddy ja Aire tallis pärast mitut õnneliku tegutsemise aastat kallale tulnud tragöödiatest esimene. Pärast läks poole aastaga veel kaks tublit sugumära igavestele aasadele. Need ootamatud lahkumised vapustavad ja löövad rivist välja. Ent Saarmid ei saanud endale lubade vapustatud olemist ega käte jõuetut rippu laskmist – orvuke Pääsu oli ju vaja üles lutitada.
Ja seegi ei olnud veel kõik.
Airel ja Freddyl endal sündis enam-vähem Pääsuga samal ajal teine poeg. Nõnda neil siis oligi paariaastane poeg, oma vastsündinu – ja iga mõne tunni tagant lutti ootav Pääsu. Lutipudelilt mindi varsti üle ämbrile ning spetsiaalseid varssade piimasegusid vaheldati lehmapiimaga. Kasvas!
Kasvas selliseks, nagu inimese lapseks kasvanud hobused ikka. Anne Kirsipuul ja Reet Prooveril on üles lutitatud varssadega samasugused kogemused. Kehaliselt kipuvad nad kõigepealt olema matsaka maoga traatjalad – pärast kasvavad välja. Hingeliselt aga käituvad teiste hobuste suhtes, nagu kolooniaplikad. Kaitsevad end hobuste eest ägedalt, nagu mõne teise, ohtliku liigi eest. Silkavad inimesel sabas – ja kasutavad inimeselt toidu saamiseks sama võtet, mida kasutavad need varsad, kellele ema tissi ei taha anda: näksavad ja panevad tou. Mis on muide põhjus, miks ka Krista Sepp hoiatab hobustega ülemäära maiustuste keeles kõnelemast – kui mingil hetkel midagi anda ei ole, näed kõigepealt nõudlikult ähvardavaid lidus kõrvu, siis võid lubamatu käitumise eest kabjad pähe ka saada.
Pääsu nõudlikkus ja teiste hobustega kolooniaplika kombel käitumine kasvas muide teise suvega välja. Kuud teiste hobustega karjamaal harjutasid ka orvukesest sälu tavaliseks hobuseks. Välja arvatud see, et põlvedega oli jama. Kas oli põhjuseks vastsündinuna saadud trauma või ainevahetuse viga, sünniomane häda või raske lapsepõlve tagasilöök – igatahes põlveliigesed (eriti just vasak) olid permanentses põletikus. Vesi ümber liigese, liigese ümber mitu asja valesti. Meie treener Annika Õkva, kes küll vetina ei praktiseeri, ent tõutunnistuse järgi see ta just on, kinnitab, et selline alaline põletik ja vesi ümber liigese kulutab liigese paratamatult ja parandamatult ära.
Oleks võinud minna üha järgmiste kulutuste teed. Sõita Tartu suurloomakliinikusse, röntgeniga järele vaadata, kas ja mis. Opereerida. Ja kui asja ei saa, siis… Kliinikus pakuti varianti, et kui röntgen näitab lootusetut pilti, kasutatakse hobust tulevaste loomaarstide õppevahendina ning saadetakse seejärel igavestele karjamaadele.
Talupojamõistuse seisukohast oleks see olnud tõepoolest lahendus. Õilsam kui vorstiks viimine. Soodsam kui Väike-Maarjasse teate-küll-kuhu saatmine. Ainult et Pääsu ei lonka. Tema olekut ja liikumist vaadates ei saa esmapilgul üldse aru, et tal midagi viga oleks. Isegi seda ta ei väida, et jalg valutab. Talupojamõistust eksitab just lutitatud lapsepõlv. Emand Kirsipuu üles-lutitatu ei tulnud narkoosist välja – samalaadse operatsiooni järel, nagu oodanuks ees Pääsut. Nii lõikuse kasuks otsustades kui lihtsalt olla ja kasvada lastes pole kindel, kas temast sugumära – või üldse elulooma tuleb. Sporti niisuguse veaga sälg nagunii ei lähe. Toitu aga kulub. Ja boks, kus võiks olla rendihobune või mõni uus sugumära, kulutab, mitte ei too sisse. Neid, kes tahaksid oma hobuseid Saarmide juurde Reola-Unipiha vahele Lätikülla tuua, hakkab aga järjest juurde tulema. Vinge maneež koos kahe külgneva uue talliga hakkab valmis saama ju. Ja muudkui rehkenda siis sedasi.
Airele – ütlen nii sellepärast, et Freddy peab iga hetke, 14 tundi ööpäevas, mööda maneeži kõõluma ning miski kõrvaline ärgu teda meie talvepalee valmimise juures eksitagu! – tuli tellitud viie tonni asemel ligi seitse tonni lahtist kaera. Kuna esimesed paar tundi jooksime seda pangedega kahekesi vakkadesse-tünnidesse – õhtupimedas tulid mehed-lapsed-trennitüdrukud appi kangelastegu vormistama – oli võimalik rääkida. Ses mõttes võimalik, et leekisime pangedega kokku mitmeid kilomeetreid ühist rada. Ja ses mõttes ka, et intensiivselt tegutsedes ei tule dramaatilisest otsusest rääkides nii kangesti nutt peale.
Ma ei juurelnud kuigi pikalt vandenõuteooria kallal. Et Tartu suurloomakliinik, näe, hangibki probleemseid sälgusid lootusetuks kuulutades endale õppevahendeid. Kuna sedasorti juhtumeid on järjest mitu olnud, siis võivad säherdused näotud vandenõuteooriad tekkida. Helistasime hoopis Andele. Vii Pääsu enda juurde! Soomaal ja Matsule lähistel mere ääres on emand Arulal kahe talu peale kokku ju tohutult maad. Suved otsa koos mehega traktorite seljas kõõludes on tohutu söödavaru kokku töötatud. Tema juures ei hoiaks probleemne sälg asjatult boksi kinni – ja kui Jumal annab liigestele paranemist, võib peene põlvnemisega preililt ju veel varssasidki saada.
Andel oli samal päeval sünnipäev. Ütles, et võtab sünnipäevakingiks meeleldi kasvõi probleemse sälu. Et järgmisel päeval oli tal nagunii vaja Tartusse uut ja tegijamat traktorit vaja liisima tulla, sai kingituse kohe üle ka vaadata. Kusjuures see oli emand Arulale saatusest määratud selle-aasta-sünnipäeva kingitustest juba teine hobune. Esimene oli Põlva Hall. Kes oli teel lihakombinaati. Ja kelle puhul võib ka heietada igasuguseid vandenõu teooriaid.
Kuna uus Margus pani vana Marguse asutatud ratsakooli Timmo tallides kinni, saadeti ju tosin hobust Jänedale müüki. Herzogi ja Eera viis Ande juba suvel enda juurde Kukerannale. Lisaks seniste hobuste minema saatmisele saadeti ka suurem osa tallirahvast kahte lehte. Tülide ja intriigide pärast. Kui allesjäänu uuele peremehele uusi sporthobuseid hakkas valima, oli loomulik, et teised ei näinud üheski välja valitud ratsus mitte ainsatki positiivset omadust. Põlva Halli – mis-iganes-ta-nimi-ongi – ostmise ajal ohhetati ligi saja tuhandese hinna üle, kirjeldati lootusetuid õlgu ja muude juppide iluvigu. Aga äkki läks asi hoburahva tüüp-õelutsemisest kõvasti karmimaks. Hõbedase ratsu peale mehise papi magama pannud rahamehele-hobuvõhikule-uusasjaarmastajale tehti selgeks, et ruuna liigesed on lootusetud. Söövad ise seestpoolt oma kõhresid. Mispeale õnnetu ostu-nõu-andja pidi äpardunud ostu eest ise boksirenti maksma hakkama. Ja Põlva Hall – nii valel ajal nii valesse kohta sattunud süütu intriigideohver, ma arvan – hakkas lihakombinaadi poole kulgema.
Oleks imelik, kui Ande oleks Põlva Halliga kaasnevat jutukera ja kurjakuulutamisi kuulanud. Ta ise on elanud kõik see kümme aastat, mis mina teda tunnen, samuti keset kurja jutukera. Ta on aastaid enda juurde varjule viinud täiesti lootusetuid ronte. Selliseid hobusarasid, kelle puhul tekib aegajalt puht füüsikaline – mitte enam füsioloogiline – küsimus, kuidas need üldse püsti seisavad. Tema juures on olnud kontidest ja lamatistest koosnevaid õnnetusehunnikuid, kelle toomisel sõbrad hoiatavad: õel möödasõitja või nimme luusija kuulutab, et sina näljutasid-piitsutasid nad selliseks – keegi ei uuri tausta, kustkohast ja millisena hoburomu sinuni jõudis, ikka oled sina ta selliseks teinud… Ande on sellistel puhkudel rahulikult nentinud, et nagunii räägitakse. Kuitahes ilusad hobused mõnel ka on – ikka kaagutab kuri konkurent täidest ja lähenevast näljasurmast. Alati. Igal pool. See on hobuinimeste paratamatus. Suurem osa meist näib tundvat, et teise tall ja hobused, edu ja edenemine võtab tüki ära rivaalilt, kes tegelikult ju rivaal nagu polegi. Terve mõistus ütleb, et kõik mahuvad, mida paremini läheb ühel, seda paremini läheb tervikul. Ent sedasorti terve mõistuse defitsiit on tohutu.
Eks siis peab ise ja koos lähimate sõpradega oma oaasis õnnelik olema. Paar košmaarset kronu, kes kevadsuvel Ande hobupansionaati tulid, on nüüdseks sedavõrd kosunud, et neid ei tunne enam äragi. Legendaarselt tige ja närviline Herzog on mõne kuuga tõeliseks kaisuhobuseks rahunenud. Kannikast vahetult varssumise järel tohutu lihatüki kaotanud Alondra, kellele loomaarstid kestmist ei söandanud kuulutada, on terve. Mis neist loendamatutest kuulujuttudest, kui kõige saramgi hakkab Ande mõjuväljas hobuse moodi välja nägema, kohutavad haavad paranevad üsna müstiliselt, ravimatud tervenevad ning ahtrad toovad kõrges eas Ande juures korraga varsa. Nii on. Ja kellel on pahasti, kobigu pansionaati – ellu ärkamine kogetud ja kontrollitud!
Kuulnud Pääsu teele asumisest Virtsu taha pansionaati, otsustas Ene Saluri oma kasvatatud Roona samuti kaasa pakkida. Üks viimine. Paaris paranemine.
Roona-Lee on Kõrveküla kõrval Möllatsis Ene kasvatatud kaunitar, kellel tekkisid pärast ära müümist uuele omanikule karmid haigusnähud. Ene oletab sisetunde järgi, et sälg ei tahtnud, et teda müüakse. Fakt oli see, et hobune hakkas ostja juures tasakaaluhäirete käes jubedalt pikali kukkuma ning ilmutama sedasorti neuroloogilisi nähtusid, mis võisid viidata vobleri sündroomile. Mõned kuud tagasi öeldi Tartu suurlooma kliinikus, et sellest loomast asja ei saa, elusana teda siit ära viia mingit mõtet pole.
Meie treener Annika selgitab, et suurloomade prognoosid tehakse – paratamatult üsna veistega sarnaselt – lähtudes majanduslikust, mitte emotsionaalsest kaalutlusest. Hobuse pidamine ja ravimine on nii kallis, et kui seis on sant ja väljavaated viletsad, ei kulutata, vaid loetakse keiss klõusituks. Ene ei lugenud. Läks kliinikusse ja tõi hobuse ära. Selge, et kliinikurahvaga nüüd suhted just väga viis ei ole. Kummalgi poolel on teatavasti oma õigus. Roona ostjaga jõuti osalise kompensatsi asjus ka kokkuleppele. Sellepärast, et tehingut tehes oli mära terve, on ka klaarimisega kompromisse püütud sooritata. Nende diilidega olgu, nagu on – olulisim on see, et Ene tegi õigesti, kui Roonat vobleri sündroomi pärast magama ei lasknud panna.
Mära paraneb.
Voblerist ei paraneta. Aga see tibi ei kuku juba mitu nädalat. Ta käib küll veel, nagu kindral – jalad targu harkis ja hästi kõrgele tõstetud – ent see tundub pigem olevat kehvadest kogemustest tingitud ettevaatus. Teate ju küll, kui terav ja terane on hobuste valu mälu. Omaette olles vihub Roona vargsi galoppi ja õhinasse minnes püstitab küünalt ka. Vetid oletavad nüüd, et võibolla on sälul olnud kaeladiski nihestus ja närvikimpude pitsumine – mis andis vobleri-laadseid sümptomeid.
Ene võinuks muidugi Möllatsis edasi oodata ja vaadata, mis Roona-Leega saama hakkab. Tema toibumisest rõõmu tunda. Ent olme ja muud suhted – nii inimkarja kui loomakarja ja kahe karja omavahelised – tingivad käike, mida tegelikult teha ei tahaks. Hobuseid kasvatatakse selleks, et neid müüa. Bokse on väikeses tallis täpselt nii palju kui neid seal just on – ja boksidega majandamine on inimese poolt planeeritud ja hobuisiksuste nõudmistest-vajadustest tingitud.
Vaadake pilte. Esimesel on Salurite kodu kogu tema novembrikuises ilus ja valus. Teisel on esiplaanil musta varsaga mära. Must täisvereline täkukene – võõrutamisel ja müügis, muide! – sündis tavatu peresünnituse käigus. Kuna rehkendatud aega veel oli, siis patseeris mära koos täkuga koplis – ühel hommikul oli aga juba kuivanud pojake öise peresünnituse käigus ilmale toodud. Ei mingit tallis passimist ega loomaarsti kutsumist! Nüüd võib kena musta verelist poissi ostma minna. Tema emaga on aga see jama, et ta ei salli Roona-Leed silmaotsaski. Mõni kord on nii. Viha on nii kirglik, et tuline tädi on kindrali kombel kõndivat naabrinaist rünnates talliakna ja oma jala lõhkunud. Sellise suhtumise pärast aga niigi hõreda olemisega sälgu ju teiste juurde koplisse ei lase.
Liiatigi on Ene oma kaugesõiduautojuhist mehele lubanud, et ei pea rohkem hobuseid kui on bokse. Järgmisel pildil oleva väga šefi lapilise tahtis osta keegi indiaanivaimustuses soomlane. Et saaks teha endast kasvõi ühe pildi, kuhu oleksid koondatud ja jäädvustatud talle olulised vaimud ja sümbolid – tema, galopeerimas üle väljade pintohobusel, kotkas (tegelikult on tal valge papagoi…) pea kohal. Sellise unistusega soomlane on kadunud. Nii lapilist kui teisi märasid sõidavad kenad tüdrukud, kelle tuleviku pärast on Ene mees tõsises mures. Käivad Puurmanist, tulevad bussiga Tartust. Teevad bokse, sõidavad hobuseid. Kuidas nad niimoodi mehele saavad.
Ene vaidleb oma tõhusale küljeluule vastu, et esiteks teavad tulevased kosilased, et pruudil on ravimatu hobutõbi. Teiseks päästavad hobused neiusid koledatest kogemustest. Pole vaja linnas hängides tapvaid kokteile juua ega endale kirjut ja auklikku noorpõlve kokku tšillida. Palju turvalisem ja õigem on sellise, sinise tekiga mehe seltskond, nagu näha järgmisel pildil. See on Ene talli litsentsiga täkupoiss. Emand Saluri ise on järgmisel pildil koos Roonaga – pisut porine, aga see-eest väga ehtne ja elus! Ning hiljuti sündis vastikutest linnakogemustest pääseva hobutüdruku enese märal – seegi on Enelt ostetud, aga elab emakodus edasi, mistõttu kannab hüüdnime Võõras Hobune – varsakene.
Järgmisel pildil ongi Tüüpiline Põlluõnnetus. Väga headest vanematest ja üdini sinivereline. Kuivõrd Ene kuulub Kollomi-seltsi, siis on kõik need täisverelised muidugi lihtsalt eesti sporthobused. Aga tegelikult on põlvnemine põrutav. Paaritus polnud plaanis. Aga ma ei tea mitte ainsatki talli ega hobusekasvatajat, kelle karjas – ka väikeses, mis veel suurematest kooslustest rääkida! – poleks omal algatusel paari mindud. Väga vahva märavarss sai sellisest isetekkelisest armastuseabielust. Ainult et ruumi planeeringu ja boksiprobleemi korraldas ta jällegi oma käe – või kabja – järgi ära.
Nüüd saate ehk aru, miks Enel kliinikust ära toodud – ja üha kõbusamaks muutuvat – Roonat pole kuigi lihtne kodus pidada. Ja miks ta otsustas tüdruku Ande juurde pansionaati saata. Ene enese meespere pole hobutõbine, seetõttu on nendel tema ettevõtmisi ja üleelamisi keeruline mõista. 10 aastat on Salurid linnast väljas oma talus elanud. Hobuste pärast kardab Ene kõrvalolevat turbaraba – see sunnik kipub ajuti ise süttima – ning jälgib murelikult, kuidas Tartu ringhaaval peale kasvab. Tahaks õigupoolest kuhugi maailma veerekese pääle kolida. Aga mees ja poeg küsivad nagunii: “Mis meil linnas viga oli?”
Heidavad ette, et Ene 6 hobust, 3 koera ja kassisülem kulutavad rohkem kui mehed teenida jõuavad. Kodu eurokõbimiseks ei jää midagi üle. Kõik see loomajõuk tekitab hoopis endale vajalikke ehitamisi-kõbimisi. Kui mees tuleb nädalaselt – või kolmeselt, kuidas just veab – kaugsõidult, on pikk tööde nimekiri ees. Mees on kodust ära olles elanud, nagu koer – rekkamehed teatavasti magavad kuudis, söövad kausist ja lasevad ratta peale. Mees tahaks kodus puhata ja mängida. Naisel on aga talle pikk nimekiri töödest, millest oma jõud üle ei käi. Mees püüab nimekirja paari punkti järel pooleli jätta. Ja tahaks üldse mugavalt ilma loomaaia ja sellega kaasnevate jamadeta elada. Naine pistab undama – kuidas sa mehe teisiti liikuma saad, jõud ei käi üle ju!
Rallisõitjast pojale Priidule ütleb ema-Saluri aga, et linnakorteris ollakse alati mingis ootel ja unistavas olekus – loodetakse ükskord tõeliselt elama hakata. Elada tuleb kohe. Sisetunde järgi. Nagu üks Ene hea tuttav, kes 40aastaseks saamise puhul mehelt kingituseks hobust palus. Alati oli tahtnud. Ja mõistis sel murrangulisel päeval, et kui nüüd ei saa, jääbki saamata – ja elu ongi ebatäiuslikult elatud. Ehkki sisetunne ütles ju, kuidas peaks.
“Mina saan enda puhul aru, et parim enne kipub tasapisi mööda saama – esimene märk vananemisest on see, kui oma asjadega toime ei tule. Nii kui hommikul on mõni lisakohustus, jään bokside tegemisega jänni. Aga õnneks on tüdrukud. Kui ma vanemaks jään, ehk võtavad väikese talli lausa rendile… Üldiselt on aga hobunaised keskmisest kõvasti noorema ja sõgedama hingega inimesed. Vaata, kui paljudel hobunaistel on endast oluliselt nooremad mehed! Mis see põhjus ikka muu on, kui et hobustega tegelevatel naistel on hing ja hakkamine tavapärasest oluliselt noorem. Eakaaslasest mees ei kesta käes. Võime kohe loetleda kolm kuni kolmteist hobunaist, kellele sisemine särts on noorema kaasa paariliseks määranud,” arutleb Ene, kes ise on oma mehele ja pojale talumise ja toetamise eest südamest tänulik. “Eks minul käib aeg-ajalt ka siiber ette – tahan minema, hinge tõmmata, maailma näha. Siis sõidan Lätiküla Aire või Rannaküla Heliga Saksamaale. Nende käikude olulisim saak on tuuldunud tahe ja selginud süda. Eks mõningane alibi peab ka minekuks olema. Vaatame ette valmis mõne hobuse, keda Westfaliast tuua. Või treileri. Või muud varustust. Ikka sedamoodi, et ette oleks teada, kes toodu ära ostab. Muidu mehed meil minna ei laseks. Loomade tellimisega tuleb ses mõttes ettevaatlik olla, et igaüks, kes mul ja mu hoogsatel kompanjonidel Saksamaalt hobuseid laseb tuua, ei pruugi asi kaugeltki läbi mõeldud olla. Enamasti muidugi teatakse vägagi täpselt, milleks ja millist hobust tahetakse. Aga mul kujunes läbimõtlemata palvete sümboliks ja terminiks “too mulle kaks poni”. Eelviimaselt käigult telliti kaks poni. Küsisin tahtjalt, kas ta vajab üht või kaht poni – tema ütles, et too kohe kaks. Kui oli ära toodud, hakkas tellija kõigepealt järele tulemisega venitama ning siis kadus hoopis ära. Selge, et ma leidsin mõningase võimlemise järel neile vahvatele jumbudele uue soovija. Ent mõne inimese puhul piisaks küll kahest hamstrist – äärmisel juhul kahest kassist, mitte kahest ponist. Eks elutarkuse pinnalt õpid neid ebaküpseid hamstriväärseid ära tundma.”
Ka selleks on vaja kogemust ja arukust ja natukene nõid vist ka olla, et ära tunda, kas ja millal loom ikka tõepoolest magama on vaja panna. Ande vaatas oma ohtra kasvataja ja päästja kogemuse pealt Pääsule ja Roonale otsa ning oli täiesti veendunud, et mõlemad on tulvil elutahet ja tervenemise jõudu. Et seda märgata ja ära tunda, peab olema näinud ka muudmoodi silmavaateid.
Enegi teab, kuidas hobuse silmad teisenevad, kui elujõud tegelikult ära läheb. Ta tõi endale mõne aasta eest üsna sarajas seisus täku Reebuse, kellest üles toitmise ja hooldamise järel kujunes tema jaoks Hobune. Suure tähega etalon. Tema’p see peresünnituse asjaosaline oligi, kes praeguseks kaheksakuuse musta täkupoisi oma prouaga kahekesi ilmale tõi. Senise karmi elukäigu tulemusel olid Reebuse neerud aga nii läbi, et ühel hetkel ei aidanud enam ei hooldamine ega suhtumine. Tohter Tiit ütles maha jäänud mehe kohta, et hormoonidega võiks ta ju veel paariks kuuks jalule tõsta, aga…
“Silmad olid Ära. Keha oli siin, aga pilk oli nii eriliselt ja lõplikult muutunud, et istusin maha, võtsin Reebuse pea sülle ja lasin tal vaikselt ja rahulikult Uinuda,” kirjeldab Ene tasakesi, kuidas tema jaoks hobuste Hobune igavestele karjamaadele libises. Nii temal kui Andel ja Airel on kogemuste pealt kogunenud teadmine: kuni hobusel on silmis Elu, pole ühelgi inimesel õigust seda kustutada.
Ene elutoas oleval pildil – meil siin ka viimasel fotol – saadab Reebus teda iga päev. Linalakk, kes kõrvalraamis möllab ja trallab, on Soraia. Temast jutustan järgmises loos. Pärast seda, kui olen umbes homseks üles kirjutanud, kuidas Roona-Lee ja Pääsu Ande pansionaati sõitsid ja seal kohanesid. Ette olgu öeldud, et seni on kõik ülimalt hästi.     

  

 

 

 

 

 

 

 


Loe kommentaare (6)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat