Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Künahaukaja nagu erivajadustega laps


 

Kui tallis on mõnes boksis seina peale riputatud rida mänguasju, mida te siis sellest vaatepildist järeldate? Esimene mõte on, et keegi kohtleb hobust, nagu titte – paljud loomadega suhtlemises kogenematud inimesed püüavad neid inimlikustada. Ses mõttes, et tõlgendavad inimeste käitumist ja vajadusi, lähtudes inimeste loogikast ja seaduspäradest. Et ju siis keegi käitub nüüd hobusega nagu titega. Vaja pupesid ja ninnunännusid, et loomakene õnnelik oleks. Umbes nii, et vähe sellest, et kasse-koeri peetakse beebi või väikevenna asemel – nüüd siis on titestamise laine ka loomadeni jõudnud. Mispeale tahaks loomulikult hüüda: titena koheldav loom ei ole õnnelik – tehke parem lapsi ja armastage-kohelge neid, nagu lapsi!

Teine mõte on, et hobusel on äkki mingi erirežiim. Veterinaaride ette kirjutatud kohtlemine vastavalt erivajadusele. Ja see viimane vastabki tegelikult tõele. Künahaukamine pole küll otseselt haigus ega puue, ent on sedalaadi halb harjumus, millel võivad olla väga ohtlikud tagajärjed. Nagu iga vähegi kogenum hobuinimene teab, kipuvad elevama närvikavaga hobused igavledes endale ise ajaviidet välja mõtlema. Karutammumine, mille eriti äge vorm võib välja näha, nagu džiigitants, kulutab ja kurnab liigeseid. Liiatigi hobused kipuvad naaberboksi leidurilt seda meelelahutust üle võtma ja ära õppima. Künahaukajad võtavad künanurga suhu ning hakkavad järjepanu õhku neelama. Kõhtu kogunenud õhk võib sooltes gaasideks teisenenult koolikaid tekitada ning tiirud lõpevad hobusel pahatihti… teadagi, kuidas.

Hobust ostma minnes tuleb teatavasti juba sellepärast ohtrasti aega võtta, et saaks looma ka boksis rahulikus olekus jälgida – oma allüüre ja oskusi näidates tal ju igav pole ning siis ta oma ohtlikke ajaviiteid ei tutvusta. Kui aga vaatamata hoolikusele ja vaatlemisele, taustauuringutele ja konsulteerimisele on ikkagi “lisadega” hobune soetatud, siis liitutakse paratamatult nende lõputu reaga, keda teised hobuinimesed arvustavad ja halvustavad.

Hiljutisel näitlejate kontserdil puuetega noorte Maarja küla toetuseks kohtusin publiku hulgas paari hobusekasvatajaga – oleme nagu edasiarendatud tegelased Hemingway loomingust: kui temal oli igas sadamas mõni eestlane, siis meil on igas seltskonnas mõni hobusekasvataja. Nuustaku-Neeruti Tiiu ütles uuemate kogemuste pinnal, et tegelikult on eranditult kõik hobuinimesed kõigiga tülis ja vastasseisus. Ilma mingite eranditeta. Grupeerutakse-leerutakse vastavalt sellele, kelle vastu on vaja ühiselt kabjatada – kui üksteiselt on midagi vaja, tehakse head nägu – ent tegelikult pole mitte keegi mitte kellegi sõber.

Selle üldise vaenulikkuse pärast on mul mõnikord suisa paradoksaalselt kahju, kui hobusekasvatajate hulka lisandub uus heauskne puhas ja lootusrikas inimene. Tahaks igale lisandujale öelda: põgene oma hobus(t)ega üksikule saarele, kus õelad halvustajad sind kätte ei saa. Ja kui uuel tulijal juhtub olema hobune, kellel alles pärast ostmist ilmneb mõni iseärasus, on temast topelt kahju. Esiteks on tal oma lemmikuga rohkem jama kui vähekese suurema vedamise korral oleks olnud. Teiseks hakkavad hobuinimesed osatama ja hirmutama.

Liigutav pilt boksi riputatud ajaviitemänguasjade ja tegevuskuusekesega hobuse jaoks kaasneb viieaastase ruunaga, kes on hiljuti Leedust toodud. Nooruke hobutüdruk ostis ta ühelt Eesti hobusekasvatajalt – künahaukamise tiiru-ohtlikust harjumusest sai ta teada küll pisut enne ostu sooritamist. Ent siis, kui ta oli juba hobusesse kiindunud.

Tüdruk käib koos emaga ja teiste lähedastega iga päev tallis. Väga soe ja armas, hobualal üsna kogenematu, aga seda helgem ja värskem pere on. Hobust varustatakse värksete mänguasjadega ja hoitakse tegevuses. Talliomanik paneb ruunale alati, kui see koplist boksi tuleb, spetsiaalse kaelarihma, mis takistab õhu neelamist.

Tüdruk on oma hobusega väga ilus ja harmooniline paar – nad sobivad ja töötavad koos lausa suurepäraselt. Kõrvalseisjad võivad muidugi öelda, et ostnud pigem siit või sealt see või too hobune, kellel on ostetud leedukaga analoogsed näitajad. Ent tüdruk kiindus just sellesse hobusesse, valis just selle isiksuse, pühendub just selle looma hooldamisele – tükkis tema erivajadustega, mis paratamatult annavad lisakoormuse kogu neiu perele.

Mänguasjadega boks on armas. Tekitab mõtte, et äkki peaks oma hobustele kah kannid lõbustuseks riputama, selle asemel, et võõra hobuse pärast muretseda. Aga ikkagi hoiab igapäevane värske kuuse lõhn alal muret: mis siis, kui oma hobusesse nii kiindunud tüdruk tuleb ühel päeval talli ja…

Helistasin Aili Ruulile ja küsisin.

Aili ütles: “Künahaukamine pole haigus, vaid halb harjumus. Kui pole haigus, siis ravida ei saa. Kõige kindlamad vahendid on kaelarihm ja lage boks. Kaelarihm hoiab pead sirutatuna  ja takistab õhuneelamist. Kuna hobused neelavad õhku kümnel erineval moel, peaks loomaarst jälgima ja proovima, et kaelarihm õigesti saaks.

Ma arvan, et mänguasjad ei pruugi hobuse tähelepanu väga paeluda – need on ikkagi inimese loogika järgi kujundatud, mitte hobuste maailma kuuluvad asjad. Pigem tuleb hoolitseda selle eest, et hobusel pole midagi suhu võtta ega õhuneelamise abivahendina kasutada. Künad-jootjad künahaukaja boksi ei sobi – pärast söögiaega tuleb boks tühjaks teha.

Seda ma küll ei ütle, et künahaukamine tekitab ilmtingimata tiirusid. Ei pruugi. Ja seda ka ei ütle, et künahaukamise pärast peaks loobuma selle eripäraga hobuse ostmisest. Kui looma muud näitajad meeldivad ja sobivad inimesele, ei peaks ainuüksi sedasorti halva harjumuse ja erivajaduste pärast valima hobust, kes nii hästi ei meeldi ja ei sobi.”

Teatud küpsusaste hoiab tegelikult ju pidevalt meeles, et nii sünd kui surm on kogu aeg meie läheduses. Me keegi ei tea, mis hetkel ja kuidas just meie kohtumised teispoolsusega juhtuma saavad. Ilmselt pole künahaukajast hobune suuremas ohus kui inimene, kes autoga mööda maanteed talli hobuste juurde sõidab. Ja autoga sõitev inimene ei pruugi olla suuremas ohus kui metskits jahihooajal. Kellel omakorda ei pruugi olla väiksemad väljavaated ellu jääda kui kassil, kes põllul rebaste vahel hiiri püüab.

Nõnda et rohkem kui künahaukamist, peab ikka kartma inimesi. Inimesed on tapvamad kui mistahes harjumused ja haigused. Olgu sel tüdrukul oma “leedu suursaadikuga”, ilusa ja erilise hobusega kaua ja kaunilt õnne. Olgu rõõm seda vaeva väärt. Olgu inimesed ja juhused neile armulised.  

  


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat