Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Vaade Festungile Gneisi poolt. Ja lehmad ka


 

Arvame, et valime ja otsustame oma maisel matkal vähemalt osa kohtumisi ise. Umbes nii, et kui reisil olla ja sealse riigi iga linna tänaval aina fiakereid ja nende ette rakendatud hobuisiksusi kohata, siis see on juhus. Et neid elusaid-ilusaid välismaalasi rohkem kui inimesi märkad ja kõnetad, see on saatus. Ja kui mõnda ise valitud kohta kohale kobida otsustad, siis tundub see olevat iseenese voli ja teene.

Aga ei ole ju. Sündmuste ja kokkusattumuste ahel, mis viib täpselt selle ühe konkreetse talli juurde, on alanud aastaid tagasi ning milleks kõik saatusel ja kõigevägevam sind ühe sündmuse juurest teise juurde on vaja olnud kõnnitada, selgub kunagi tulevikus. Looja mõjutab meie otsuseid sisetunde kaudu, mis paneb vajalikus suunas liikuma.

Võtsin ühe hommikupooliku mõnuga selleks, et mõnd Salzburgi lähiste talli külastada. Eelmistel päevadel loomaaeda ja Hellbrunni lossi, Untersbergi mäele ja kuhugi veel sõites nägin trolli aknast, et linnaserv on ühtlaselt palistatud iga mõnesaja meetri tagant nähtavale ilmuvate väikeste lihtsate tallidega. Eks neist madaltihedalt maha kükitatud tallikestest ka fiakerid välja sõitnud.

Juba bussiaknastki oli näha, et Austria tallid pole üldsegi nooblid ega eputlevad. Päris kindel, et ümber Viini koondunud sajakonna tali seas on nii mõnigi ka aarialikku uhkust ja luks-euroopalikku noblessi kandev. Ülem-Austrias aga on moes kõik lihtne ja looduslik, öko ja mahe, tagasihoidlik ja võimalikult nähtamatu. Sama käib ka elumajade kohta. Mida jõukam ja edukam inimene, seda tagasihoidlikum ja märkamatum maja. Seda looduslähedasem ja lihtsam elulaad ja olemisviis.

Muide see tähelepanek mõjuski meil siin toimuvale nii terava kontrastina, et ma otsustasin jalga lasta Liu küla uute mentaliteetide eest – mina ehitan! kõige kõrgema ja silmapaistvama! mis siis, et kole, nii kuradi kallis, et kõik peavad nägema ja kummardama! toon oma skuutri ja atv, sõidan oma jeebi ja rolleriga teist kõigist üle, bljääääd! lasen igal laupäeval pool milli ilutulestikuna taevasse, grillin igaks lõunaks kasvõi terve sea perse, poole Pärnu rikkurid kutsun külla, kaatriga lajatan Kihnu ja Sorku, nagu ise tahan! Ja nii edasi. Öäk. Mis siin ikka ägada, et tõusikmatside ihuarhitekt poleks otsekui näinudki, millised on traditsioonilised rannamajad, et ta poleks nagu iial ei mere ääres ega jõukate inimeste Euroopas käinud. Mu kõrvale kergitatud nilbe kast pole viimane. Tuleb jalga lasta. Ääremaadele. Nullist alustama. Teid rajama ja tuulegenekaid püstitama. Katuseks panen päikesepatarei ka, vot. Nii mõtlen, et nõnda kuradi kurb ei oleks.

Gneisi-nimelise eeslinna tallist teadsin ette vaid seda, et sinna tuleb minna trolliga number 5. Seda ütles mu venna sõbra Tobiase õde Nataly. Antropoloogia ja veel mingite teaduste doktor, muide. Loogiline, et samamoodi araablase ja hannoveri ristand, nagu ta vendki. Suvel saime mu koduses Eedeni aias kõvasti naerda selle üle, et ooperiprodutsent Tobias ja minu hobune on täpselt ühesuguse ristamise tulemused. Herr Hasan lõpetas mu imeilusa Vassilissa abiga 17 aastat kestnud ratsutamispausi, ehkki oli nooruses Austria meistergi. Ja veetis tegelikult suure tüki lapsepõlvest tallis. Noored magasid talli peal heintes, tegid kõiki vajalikke töid – bokside viskamisest koplite hooldamiseni – ratsutas ja võistles ja veetis õnneliku lapsepõlve.

Teadmata midagi muud kui trolli numbrit, tirisin oma tütred sisetunde järgi bussist maha täpselt selles peatuses, kus vinas mõnus ja magus tallilebra. Lõhna järgi me majade taha läksime ja hobustega silmitsi sattusimegi. Kopliteks jagatud majadevaheline Alpi aas piirnes ühest küljest kohviku ja külapoega, teisest raamatukogu ja elumajadega, kolmandas küljes oli lehmalaut ja neljandas kalmistu.

Lihtsa ja loogilise, naturaalse ja käepärase ehitusega tall näitas pisiasjadena – mis sadulad, millised valjad, kuidas on tehtud uksesildid – et tegemist on vestern-stiilis talliga. Treeningplatsil ei paistnud tõkkeid ega latte ülepeaüldse olemaski olevat. Hinnakiri diferentseerus mitte ratsutaja vanuse ja käimise sageduse ega treeneri järgi – hobused olid erineva hinnaklassiga! Odavaim 22 ja kalleim 94 eurot üks trenn. Korda 15 kopikatega… Saate ise ka aru, mis hinnad, Mein Gott!

Kohtumise piraka megasõbraliku Louisiga saime puha tasuta kätte. Meie torika vaste, töökindel ja muhe, vastupidav ja jõuline holstein oli sõidutanud pigem 50 kui 40 ligi eluaastates naisinimest. Naine kandis Emporio Armani fliisi ja assaraisk, mis saapaid, aga see oli ka kõik, mis edukale elujärjele vihjas. Ta oli lihtne ja sõbralik, naeratas mõistvalt, kui me plikadega tema Louisi kallistasime ja nuusutasime ning kinnitas, et enamus talle tavatsebki teha matku mägedes, mitte hüpata. Kestvusratsutamine – äärmisel juhul koolisõit – aga mitte takistussõit. On neil seal in.

Kusagil seal Alpides elab ju ka Felix Kern. Mees, kes on komplekteerinud suure osa oma talli hobukoosseisust eestlastest. Täpsemalt Hiiumaalt toodud eestlastest. Veel täpsemalt – Kassarilt Koit Tiku käest ostis kümmekond hobust. Paar aastat tagasi hakati mäletatavasti nendega Eestist jalgsi Austriasse astuma. Seda mitut tuhandet kilomeetrit kavatseti katta paar kuud. Saateautodega. Ööbimistega motellides. Igale kestvusratsutajale läks selline eksklusiivne matk maksma meie rahas oma sada tuhat. Ja enne teeleasumist töötasid nad psühhiaatrite-psühhoanalüütikute käe all rühmades. Minu soov kaasa sõita, reisikiri ja raamat kirjutada, lämmatati jõuliselt ja jäigalt. Esiteks ei huvitanud neid mingi reisikiri ega raamat – eestikeelses piiratud kultuuriruumis, ärge ajage naerma! Teiseks ei näinud nad põhjust mulle hinnaalandust teha. Kolmandaks ei kõlvanud ma gruppi saksa keele oskamatuse ja selle tõttu, et ei osalenud nendega nende Jungi-draamades-hingerappimistes. Jäi minemata. Ja pärast pole midagi kuulda olnud, kas ja kuidas vanaperemees Koit oma Abramiga ikkagi Alpidesse jõudis. Sada korda olen mõelnud Kassarile sõita, küsida ja vaadata – aga aeg kimab koletu kiirusega eest, ja nüüd on põhipõhjus Kassarile minekuks, Hillar Kukk, “Marthaga” ümbermaailmareisil. Küll kunagi…

Oleks otsinud, küll oleks ka Felixi talli sealt Alpidest üles leidnud. Aga milleks? Saime mõnusad vaiksed tunnid maitsekalt õkos vesterntallis, Louisiga juttu ajada. Ja lisaboonuse saime ka. Kõndisime koplite vahelt läbi, et raamatukogu eest mööda Gneisi küla kohvikusse hommikusöögile minna. Taamal olid suured hooned, loendamatud heinapallid, pikad puuriidad – arenenud Euroopas käivad nii tallide kui lautade puhkeruumide ahjud puude, mitte elektriga! – ja Alpi aasade piima reklaamid. Ja korraga avanes ridamisi selliseid vaatepilte, mis sööbivad elu lõpuni mu luuüdisse. Ilmselt tütardele ka.

Lauda ees aedikus pistis piraka pea lattide vahelt läbi parajalt kobe pullipäss. Pull rõõmustas laste üle. Sest pull oli heasüdamlik ja suhtlemisaldis. Keeras oma sinise kareda keele ümber laste käte ja kaelte ja oli õnnelik. Tema lõua all ja jalge vahel sagisid aga erinevas eas vasikad. Täiesti uskumatu pilt! Pisikesed magusad vissinäod pullipapi hiigelpea ja megakere all ja ümber. Teine pilt oli natuke tavalisem – rida valgenäolisi muukse lõunat söömas. Kolmas pilt oli mu poolteiseaastase tütre vankrisse poolest kerest sülle ja kalli järele roninud segavereline koeralita. Normaalne ema vist ehmataks sellise lähenemise peale. Või pahandas. Pidime pärast samade riietega Salzburgi südalinnas Sacheri kohvikusse kohtingule minema…

Neljas pilt oli laudas sees. Talitajannast austerlanna kutsus meid tütardega sisse, kui me üle laudaukse piilusime. Seal sees keksutas kaks öösel sündinud vasikat. Mõlemad pullid. Püüdsid territooriumi jagada ja suhteid selgitada. Väga naljakas. Kohe nende pullibeebide kõrval külitas aga hajameelse ilmega lehm, kelle saba oli delikaatselt lakke köidetud ning kellel käisid perioodilised leebed tuhud. Vasikad tema kõrval olid otsekui tootenäidis, millistele paluks lisa. Kõik oli nii vaikne ja helge ja loomulik – vasikatega hellitlev pull, keset vastsündinuid poegiv lehm…

Sellistest piltidest saad valgustuse. Kes on kogenud, teab, mida tädi räägib. Mind ennast huvitab hoopis, miks viimasel ajal on eriti ergas tõmme veiste poole. Ka Tarvastusse Liivaku talli sõites uurisin üsna isukalt suurfarmi lehmi, kes mäletsesid lõpututes rivides, udarate otsas maoli maas. Ju see on mingi eluperiood, mis otsib mingitele küsimustele vastust – ja alateadvus näib teadvat, et vähemalt osa vastusest kätkeb lehmades. Muusikateadlane Saale Kareda, kes ise huvitub kvantfüüsikast, analüüsib nähtamatuid helisid, vaidlustab materiaalse maailma olemasolu ning leiab kosmilise energia lõpmatuid avaldumise-korrapärastumise märke nii muusikas kui muusikariistades, heliloojate isiksustes kui nende loomingus. Viinis elava filosoofi täppisteadlasest abikaasa Stefan sooritab loomadega teadlikke ja sihipäraseid telepaatilisi seansse. Sisesilma ees hakkavad jooksma kõnekad pildiread. Kes on kogenud, teab, millest jutt käib. Tema valib erinevaid loomariike teadlikult. Meie teiega toimime alateadlikult. Hea on teada, et selline asi juhtub ka teiste inimestega. Ja üsna kindel on, et igaks eluperioodiks, erinevate sõnumite vahendamiseks on erinevad loomad. Erinevad stiihiad. Siin, üha kiiremate pööretega uude ajastusse vihiseval Maal, pole tegelikult mitte miski vist enam üllatav. On, nagu on. 

Piltide peal on üks neist kümnetest tallidest, mis Salzburgi linna tiheda võrgustikuna ümbritsevad. Siis see üks Gneisi linnaosas – äärmiselt lihtne ja vähenõudlik, käepärane ja kodune. Hinnakirja ja tallikassi pildistasin üles. Näidise seibikujulistest boksisiltidest ja vesternvaljastest. Sõnnikuhunnik muigab euronõuete üle, mida me siin kuulekalt täita punnitame. Holsteini tõugu hobune Louis on loomulikult üles pildistatud. Umbes 45aastasel ratsutajannal Emporio Armani fliis seljas – ja see oli ka absoluutselt ainus luksus kogu selle majapidamise peale. Ehkki muidugi vestern-valjad oma tutikestega ja vestern-sadulad oma ehiste-polstritega on tegelikult ju ka teatud mõttes luksuslik nähtus.

Piltidel on üsna eestlase moodi ponijuss kalmistu taustal – kompositsioon on paigas, tall-laut-kalmistu-elumajad-Alpid. Kui tavaliselt klõpsitakse Festungist, meie Toompeaga võrreldavast kindlusest pilte vanalinna poolt, Mirabelli aiast, Salzachi jõe taustal, siis mina sain eriti maalilise ja eksistentsiaalse kaadri, pildistades sama asja üle hobusekoplite. Hobune all mõlemas nurgas.

Laudapildid näitavad papa pulli keset erinevas eas vasikaid – ikka totaalselt uskumatu vaatepilt, vanamehe lõua alt ja jalge vahelt vahtivad pisikesed magusad vasikanäod… Pulli meetripikkune keel on pildi peal, prouade lõunatunni isukas rivi on. Ja üles seotud sabaga poegiv lehm on. Sõbrannade kaks mõne tunni eest sündinud vasikat näidiseks taustal – vot selline on vaja sünnitada!

Viimase pildina plõksasin siia mootorratta. See seisis Salzburgis Linzergassel poodide rivi ees parklas. Räme rooste, millega edev riist kaetud, on plastikust. Täiesti pehme, muide. Lähim uks, kuhu sihukese imeriista omanik võis siseneda, kandis silti: “Psühhoanalüüs Dr. Jungi meetodil”. 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat