Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Ande juures Riisa rantshos ratsutame öösiti


Esimene kord oli ikka kohe päris ekstreemne.

See oli siis, kui Ande Arula pidas Pärnu lähedal Valgerannas motelli.

Mina olin ainult paar kuud ratsutanud ning üks tuttav noormees kutsus ratsutama ja vaatama, kui kihvt motell Andel on. Oli küll – juba esimesel pilgul rabas oma eksootilise välimusega keegi poole seljani juustega, indiaanlaseks riietatud mees. Kutsutigi indiaanlaseks. Ja ümber motelli männimetsas puude külge seotud hobused. Kogu ümbrus kujundatud vanaaegset hoburiistadega.

Ande ei uurinud väga täpselt, millised oskused siin uustulnukatel on. Andis noorsandile Unga ja mull Hirna. Suur must mära Unga oli Ande lemmik. Kellega kutt mu ees mööda maanteed minema pühkis. Kauni liivaranna poole. Kohe maanteel ilma sissejuhatuseta õige hoogsat galoppi.

Mul oli kummaski jalas erisuurusega kirsa, sest sellised juhtusid Andel olema. Kaskat või midagi polnud üldse ja asfalt aina vihises jalge alt läbi. Karta polnud aega, sest kohe keerati Unga ette hoiatamata metsa vahel. Siksakis-galopis puutüvede vahel, oh sina issand. Põlv puutus paar korda vastu puutüvesid, aga siis lahvatas puie tagant mererand lagedale ning tõeliseks andmiseks läks alles siis.

Unga keeras – tegelikult samuti ainult paar kuud ratsutanud, nagu selgus – hulljulge noormehega järjekindlalt metsa, et tülikas rajutaja koju tagasi viia. Ühel korral peaaegu üle ühest abielupaarist, kellest naine oli viimases järgus sedapsi. Ei hakanud sünnitama.

Kumbki meist ei kukkunud ka. Ja mina arvasin mõnda aega, et Andee majapidamises ongi selline stiil.

Mõne aja pärast, kui ta oma hobuseid mõned kilomeetrid Pärnust kaugemal Potsepas pidas, selgus, et kui Ande juhib ratsutajate gruppi ise, on ta ülimalt hooliv ja ettevaatlik. Ta on aastate jooksul väga palju inimesi nullist elementaarsele tasemele ratsutama õpetanud. Pakub lihtsale looduses tatsamisele juurde romantilisi lisandeid: tõrvikutega ratsutamine südaööl, jõulumaad, muuseumid – või lihtsalt koos hobustega ujumine Potsepa karjääris. Ainult see vastas esimesest muljest tegelikkusele, et kaskasid  seal ei kasutata. Ometi on Ande laiast sõpruskonnast vaid paar arutut tüüpi enda süü tõttu mõne jäseme murdnud.

Nüüd aga on ta paar aastat Soomaa rahvuspargis elanud ja töötanud. Riisa asub Pärnule natuke lähemal kui Viljandile ja asub umbes seal, kus kevadise suurvee ajal paadiga poes ja naabril külas käiakse. Ande on seal oma nelja last koolibussile saates ja sellega arvestades, et päevas möödub sellest puutumata ürgmaastikust vaid üks buss, püüdnud oma hobuseid Soomaa teiste turismipakkumistega ühnedada nii ja teisiti. Ikkagi on ta olnud sunnitud rasketel talvedel osa hobuseid ära müüma. Näiteks Tarzanit kohtasin Ruila tallis.

Tänu sellele, et Andel on ikka tõesti ütlemata palju sõpru, kes eelistavad just temapakutavat metsikuvõitu ja vesternilaadset stiili, on tal sel suvel seal aga hobuseid rohkem kui kunagi varem. Mitu ilusat uut noort tegijat juures – see jätab karjast hea mulje ja annab hea tunde.

Mina käisin äsja Riisa rantshos ratsutamas kell neli hommikul. Või öösel või kuidas kellegi ajaarvamine käib.

Stockholmi kuninglikku ratsaklubisse kuuluv ja pidevalt Östermalmi ratsakoolis ratsutamas käiv Peter von Fabry Eichner veedab paarinädalast puhkust Pärnumaal ja soovib siin mitmetes erinevates tallides ratsutamas käia. Säärase eksootilise kella neljase variandi pakkus Ande meile välja sellepärast, et pärast seitset on parmud ja sääsed Soomaa vallutanud ja hobused keelduvad puudevilust välja tulemast.

Juba läbi Tori Riisa poole sõites võis aimata, et asi läheb huvitavaks: jänesed, rebased ja metskitsed olid üliväga liikvel. Ande polnud ise õieti külge maha saanudki – oli eelmisel õhtul kella kaheteistkümnest kolmeni kundesid sõidutanud.

Ehkki väga stiilsesse kantrijutti aetud tallis on vanade hoburiistade muuseum, seisab seal praegu boksis ainult üks kena väike eesti tõugu täkk. Kuna Pärnu teatri seni veel peanäitejuht Raivo Trass ütleb, et Murutari kõnepruuk kõlbab naistevangla vangivalvurile, pean ära märkima, et täkkude vangispidamine on igas tallis fucking paratamatus.

Ülejäänud kari on Andel kohe ümber 12kohalise motelli ja hobuseid on niiviisi ukse tagant ütlemata mugav ja kiire kinni püüda. Seda enam, et valdavalt eesti tõugu hobused on Andesse kiindunud ja inimeste suhtes usaldavad nagu väiksed lapsed.

Saime oma hobused veerand tunniga sadulasse ja iga järgmise veerand tunniga tõelise looduspargi elamuse. Sissejuhatuseks tuli üks metssokk hobuseid narritama. Nagu Ande ütles, ongi tüübil nahhaalne huumorimeel. Vaatab eemalt ära, et hobused tulevad, hiilib siis metsatuka taha ja teeb böö. Hobused teevad selle peale paar mõõdukat haaki. Olenevalt iseloomust.

Ande ise sõitis suure tujuka ruuna Tuudoriga, kellega ainult tema sõidetud saabki. Teistele istub pähe ja kipub mürgeldama. Peter püüdis loiuvõitu torikat Jõmmut, kes on vaatamata nimele mära, ilma stekita liikvele saada – ja sai ka. Minul oli nooruke ja väga ilus eesti tõugu märakene Ronja. Tundlik ja ergas, heatahtlik ja armas.

Nendega me siis matkasime üle Soomaa jõgede ja sildade ja sukeldusime sügavale ürgmaastikku… kus meid ootasid metssead. Ilmselt tänu sellele, et Ande hõikles ja tuututas, hoidus üsna arvukas metssigala meist mõnemeetrisesse kaugusse, ent nende jalaasted ja hingamine kostsid meieni. Tiba õõnes tunne – neil on praegu ju põrsad ja mine sa neid kulte tea.

Stockholmi südalinnas kappama harjunud Peter oli ürgmaastikul uitamisest igatahes vaimustuses. Ja siis selgus, et ka Ande on Östermalmi ratsakooli juures mööda kunagi suurtükiväele kuulunud välusid kapanud. Koos sellesinase Thorbjörniga, kes on Östermalmi ratsakooli osanik ja kellele siin Pärnumaal kuulub koos Mallega Sassi tall.

Absoluutselt kõik siin ilmas on seotud. Eelmisel päeval ratsutas Peter Tolle tallis vahva eesti hobuse Daisyga, kes, nagu nüüd selgus, on Ande kasvatatud.

Ma ei tõlkinud Peterile südantlõhestavat lugu, mille Ande rääkis oma musta Unga surmast. Rasketel aegadel teises tallis olnud hobune oli kopsutõppe jäänud. Tagasi Ande juures, jäi ta maha ja Ande istus kolm ööpäeva tema kõrval, kuni ta hinge vaakus. Ühel hetkel, kui armastatud perenaisel oli vaja kempsu lipsata, hakkasid looma silmist pisarad voolama – kui Ande talli tagasi tuli, oli Unga läinud.

Ai, kui valusad on sellised lood.

Nojah, aga kauboikaabus ja buutsides Andele omakorda ei tõlkinud ma komplimenti, mille väga hea maitsega härra von Fabry Eichner talle tegi: “Ande on oma hobuste ees nagu väga hea tervise ja väljanägemisega juhtmära, kelle vanust on võimatu määrata ja kes on ilmselt nõrgem kui välja paistab – hea süda teeb nõrgaks ja see hea süda paistab silmadest välja.”

Õige jutt.


Loe kommentaare (4)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat