Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Austria fiakerid – 1000 krooni eest sõitu või tasuta musi


Ma ei näinud, et ükski kundedest oleks enne või pärast hobuvankriga huvireisi tegemist fiakeri hobustele
pai või musi teinud. Nojah, ega hobumeestele-naistelegi mitte. Nemad maksid vaatamisväärsuste vahelt hobuste taga läbi sõitmise eest keskmiselt tuhat meie raha. Pai-musi-kalli sai õigesti valitud hobuste käest jummala muidu. Just õigesti valitud – võis ka draakoninägu näha ja näksata saada, kui valesti valisid.
Erinevates Austria linnades reas seisvad ja kliente ootavad hobused – enamasti paariti – olid igaüks nii erineva iseloomu ja käitumisega, et nendega lävimine oli seski mõttes õpetlik, et tuletas isiksuste säravat kordumatust meelde. Üldiselt aga on ilmselt teiega täpselt sama lugu, mis minuga – igas riigis ja linnas märkate hobuseid. Kuitahes arhitektuuriliselt atraktiivne või huvitavate inimestega kohtumistest tulvil see või teine maailma paik ka on – hobused jäävad tahtmatult, neid ekstra otsimatagi silma ja südamesse. Hobustega kohtumised muudavad mistahes koha koduseks. Ükskõik, kui väsinud oled elamustest ja sündmustest – hobused turgutavad ja rahustavad ja kinnitavad, et maailm oma parimas olekus toimib ikka. Hobused lisavad kõigele parima lõhna ja puuduva elemendi.
Igas riigis mistahes kontinendil mõtlen alati, kes ma oleksin ja kuidas elaksin, kui päeva pealt sellele maale satuksin. Mis töö, kus korter ja nii edasi. Sama asi hobustega – kõikjal jälgin ka nende eluolu ja kuulumist antud koha argipäeva ja kultuuritaustasse. Tänu turistide ringitamise fiakeritele on hobused eranditult igas Austria linnas nii põhjalikult ja pidevalt linnapildis kui üldse olla saab. Ja eranditult iga eestlane, kes on natukeseks ajaks sinna riiki tööle läinud – olgu ta jurist, laulja, itimees või teadlane – ei taha sealt enam üldse ära tulla.
Salzburg on teatavasti Mozarti ja “Heliseva muusika” linn. Pärast selles Ülem-Austria linnas käimist kodus uuesti filmi üle vaadates on tunne, nagu vaataksid “Reliikviat” või “Kevadet”. Näe, von Trappide maja on tegelikult Mirabelli loss, aiapaviljon on Hellbrunni lossi ja Salzburgi loomaaia vahel pargis, kloostrimüüridest sõidetakse mööda, kui minnakse trolliga Untersbergi jalamile, et köisraudteega mäetippu sõita, tuttavlikud tiigid on toompea-Festungi ja vanadekodu vahel. Mozart ja Haydn, Lehar ja tirooli rahvalaulud aga on pakitud mitmeks erinevaks suveniir-kontserdiks. Üks, mida nägin, on “The Sound of Salzburg” restoranis “Sternbräu” (esinevad eestlanna, itaallanna, kanadalane ja jaapanlane). Teine nähtu on Doonau jõel Linzi linnal luksuslaevadel pruugitav “The Sound of Austria” (esinevad eestlane, brasiillane ja sakslanna). Ühest muuseumist teise, ühelt kontserdilt teisele, kohtumiselt kohtumisele leekides on aga kohtumised fiakeri hobustega tõeliselt leevendavad. Hobuste läheduses vahepeal lõõtsutades-taastudes mahutad ühte päeva oluliselt rohkem kultuuriasju – mingite Sacher ega Esterhaasi kookide söömine ei turguta pooltki nii tõhusalt.
Salzburgi fiakerihobused olid esimesel, vihmasel ja külmal päeval seal toomkiriku kõrval turuplatsil seistes need, kes aitasid võõral maal kohaneda ja maanduda. Teisel päeval olid nad juba head tuttavad – näe, need linalakk-ponid, need tõmmud holsteinid, see kahevärviline paar! Viimasel päeval tekkis nende suhtes kaastunne. Kui olid nendega tuttavaks saanud, neid erinevate turistide laadungiga ringitamas näinud – ja näinud ka, kui kerge ja rõõmsa sammuga nad õhtupoolikul kuhugi linnaserva oma talli poole silkavad, vanker kill-kolladi taga – tekkis veider kaastunne. Mina lähen küll siit jah tagasi oma koduse orjusekarusselli peale, aga võin mõne aja pärast jälle reisile põgeneda. Sina, kullakene, ringitad ilmselt siin ka siis, kui aasta-paari pärast jälle tulema juhtun…
Salzburgis on väga palju venelastest turiste. Just intelligente – nii vähe, kui Stalin neid ellu jättis. Sellepärast on mitmed fiakerimehed vene keele põhitasandi omandanud ja eelistavad seda inglise keelele. Saab jutule. Enamus tänavamuusikuid – nii veeklaaside mängija, rahvuspillide balalaitajad kui mustlased – on Venemaalt tulnud. Kujuneb päris sürr seis – vene muusika saatel lobised hobusemeestega vene keeles ja Mozarti monument naerab selle hea nalja üle.
Kõige lummavamad olid õrnroosad ahhal-tekiinid. Helesiniste silmade ja valgete ripsmetega. Heatahtlikud, aga veidralt ujedad, nagu eriti blondid ikka. Nende kutsar oli aga kõigist fiakrifendadest kõige vaenulikum. Sõnaaher ja ülbe. Teine sell ütles kõrvalt vene keeles, et ta on sellepärast nii tropp, et pole ise ei hobuste ega vankri omanik, vaid kõigest palgatööline. Käitumise järgi oligi üsna lihtne kindlaks teha, kes on omanik, kes tükitööline. See on igal elualal nii. Ja vedamise värk on, millise tüübi kärusse sa istuma juhtud, kui selle kuramuse kalli sõidu endale ostad. Nad kõik nimetavad sulle, mis asjast sa parasjagu mööda sõidad – mulje ja mälestus oleneb aga üliväga sellest, kuidas ja millise alatooniga seda öeldakse.
Sankt Gilgeni linnakeses – umbes 40 kilti üles mägedesse – polnud nii suurt ülemausterlikku kõrkust kui Salzburgis. Seal ei pidanud rääkima õiget saksa keele dialekti – võis lausa inglise keelt rääkides sõbralikult koheldud olla. Sankt Gilgen asub Wolfgang See nimelise järve ääres. Selles kohas toimub muusikali “Valge hobuse võõrastemaja” – mis on etendunud ka Pärnu Endlas – tegevus ning meie sõitsime sinna sellepärast, et see on mu Austrias resideeriva venna lemmikkoht. Sõime talleliha, jalutasime teatridekoratsioonilikult sulnitel tänavatel, võitlesime miljoni herilasega, imetlesime ebamaiselt läbipaistvat mineraalvett tulvil järve. Ja siis see hobune! Kogu ime ja ilu juures läks üle kõige hinge ikkagi üks jurakas holstein. Isegi mitte väike koeranähvits, kes linnakese esinduslikema kaupluse letil lebades assisteeris rahvuslikku pitsi heegeldavat perenaist (kellel ripnes sigaret nii heegeldamise kui müügitöö ajal suunurgas!) – ei läinud nii südamesse kui hobusejorss. Polnud küll turismuse tippaeg, teisi fiakereid polnud väljaski – aga igaks juhuks oli üks vanamees oma hopsiga ikkagi väljas. Kui dekoreeritud holsteinihiidu pikalt ja põhjalikult kallistasin, irvitas vanamees kõigepealt, et vankrisse ronitakse tegelt teisest otsast. Siis aga küsis, kas mul on ka hobused – hoiakust ja suhtumisest kohe näha, et igatsen nende järele. Bingo, papi!
Veel paarkümmend kilomeetrit üles mägedesse asub vähemalt sama mainekas teine kuurortlinn, Bad Ischle. Seal on Lehari villa ja keisrinna Sissy residents, legendaarne kontserdimaja, üle kiire mägijõe riputatud Marxi ja Dalai Laama näopildid kõrvuti, jões värvilistes kallipsodes snorgeldavad surmapõlgurid, kohvikute passaaž ja lummav ilu. Aga mina nägin ikkagi kõige sügavamalt pihta kontserdimaja ees kundesid ootavale fiakerile. Sedapuhku isegi pisut rohkem kutsarinnale kui hobustele. See oli nüüd see üks koht, kus oleksin võinud ja tahtnud vähemalt mingi peatüki oma elust elada. Sedasi sukside ja sõnnikut täis prügikonteineri vahel tirooliseelikut keerutades. Klientidele üle vasaku ja parema õla piitsaga osutades Lehari ja Alpi koosmõju kätte näidates. Ent tegelikult selles elus tuleks ilmselt talumatu rutiin üsna ruttu kallale. Liiatigi kipub kodumaalgi kannapöörete tegemiseks hilja olema. Kui näiteks praegu loomaarstiks õppima minna, lõpetaksin ülikooli 46-47aastasena või hiljemgi, vilunud vetiks saaksin 60aastaselt… ääh, kuhu see elu kõigi oma võimalustega, kurat, nii ruttu jäi?
Viinis igatahes on võimalik valida sajakonna erineva fiakeri vahel. Kliendid, taltsad lambad, tegelikult ei vali – võtavad ikka esimese. Üks mis kindel: nii arvukas hobuvankrite patarei muudab pompöösse kultuurikolossi koduseks ja helgeks. Erinevates stiilides vankrid, neile teed andvad üli-limod. Ja fiakerimeeste täiesti oma sootsium. Lobisevad ja naeravad seal laia austria lõuaga oma hobusemehe-naise naeru. Samal ajal, kui sõnnik kukub… pildilt vaadake, kuhu. Mis siin ikka oiata, et sõidukord on nii kallis – mõelge, mis maksab see vanker ja varustus, hobuste ostmine ja pidamine, kutsari riietus ja päev läbi linna peal elamine. Teise inimese raha tundub alati suurem ja teenimatum kui enda oma. Et mina eelistan mööda kõiki linnu jalgsi silgata – siis kohtab koeri ja huvitavaid inimtüüpe, tänavamuusikute juures saab peatuda ja vaateaknaid admireerida – see on minu valik. Aga fakt, et ise tegelikult ei sõitnudki fiakeriga, jäi tiba vaevama. Veneetsias gondliga umbes sama raha eest sõitsin – aga see polnud kaugeltki nii meeldejääv elamus kui Vatikanis rahehoo käes itaalia vankrihobu sihvakast kaelast kinni hoidmine.   
Piltide peal näete kõigepealt üsna põhjalikult Salzburgi fiakerite hobuste ja meeste eluolu. Pildistasin Mozarti-linna turistilõbustamise rakendite variantidepaljususe enda meelest üsna ülevaatlikult üles. Valdav rakendihobuse tõug – ja üldse austerlaste eelistatuim tarbehobune on holsteini tõugu universaalne hops. Midagi sellist, nagu meie torikas. Nende kõrval sehkendavad ponid võivad vabalt olla – ja sageli ongi! – eesti tõugu aborigeenid. Salzburgi fiakeririvis paistavad eredalt ja säravalt silma sõna otseses mõttes roosad ahhal-tekiinid, kes on oma peremehega pöördvõrdeliselt soojad ja sõbralikud. Ponid-holsteinid-ahhal-tekiinid muutuvad olmelistel hetkedel – nagu näiteks jootmine – issanda palge ees võrdseteks. Pang on pang ja vesi on vesi. Võrreldes meie hopadega küll vapustavalt kuninglik seegi – Alpi mägijõgede kristalne neste, mida meil inimesed pudeliga poest ostavad. Ent Mozarti ausamba ees seisev allikaveega ämbririvi on mu meelest sügavalt kultuurse, humaanse ja hingeilusa linna tunnus.
Seejärel on pildil Sankt Gilgeni linnakese ühe-hobuse-fiakeri holstein, kellel oli seoses hooaja lõppemisega kapjadel just raudadest puhkus. Mõne napi ringi päevas võis mööda muinasjutuliselt kenakest kuurortlinna ka paljajalu teenistuda. Mis uhked tilinad kõik küljes ikkagi – vaadake ja tundke kadedust!
Oma elust tüdinuna võin mina isiklikult kadedust tunda selle Bad Ischle fiakeriemanda peale, keda järgnevatel piltidel näete. Seisab seal legendaarse Lehari tähetundide kontserdimaja ees. Armas rahvariideülikond seljas – teised vähesed nais-kutsarid kannavad miskipärast reeglina meesteriideid. Mõnusalt mõõdukas hulk sügisesi kuurordi naudisklejaid sõidutada. Mis sa, hing, elult veel tahad?
Viinis tehtud pildirida näitab teile ka selle sügava kultuurihälli pompöössust ja mastaape. Klientide ootel fiakereid oli rivis umbes nelikümmend, teine samapalju sõitis ümber toomkiriku-ooperiteatri-parlamendi-raekoja ringiringiringi. Erinevalt taksodest ei tavatseta endale meeldivat mudelit rivist välja meelitada. Minule meeldis üks kahevärviline hobupaar, kes igavledes omavahel jageles, hästi avatult ja mõnusalt inimesega suhtles. Mu tütrele imponeeris kumerate profiilidega hobupaar, kellest üks limpsis pidevalt kõiki võimalikke kättesaadavaid metallvidinaid ning lasi keelel naljakalt töllis rippuda. Mis puutub oma eelistatava paariga vankrisse istumisse, siis selle jätsime raudselt tegemata. Odavaim ring maksnuks Sankt Gilgenis 600 meie raha, kalleim Viinis 1500.
Kui Luunjas rakendivõistlustel vendadele Kallastetele rääkisin, mis hinnad Austrias selle harrastuse pinnalt teenust pakkudes välja käratatakse, ütlesid nood mõtlikult: “Meil on veel arenguruumi.”
On tõesti. Igas mõttes.


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat