Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Kaupo tegutseb jälle. Kõigest hoolimata…


Hingedekuu esimesel päeval korraldas Põlvamaa legendaarne hobuvisionäär Kaupo koos oma sõprade ja toetajate Ivo ja Triinuga Timmo tallides hobupäeva Tilsi lastekodu lastele. Ettevõtmine peaks olema pika ja ilusa sarja esimene, ent kui Põlva ajalehe Koit ajakirjanikud läksid seda kajastama, summutas päev varem tallis juhtunu selle õilsa ja humaanse sündmuse.
Mul enesel oli samal päeval raamatu “Lagerii” esitlus Tartus Tampere majas. Raamatus on 12 aasta jooksul kirjutatud näidendid, esitlusel küsitles autorit Merle Jääger – ja enne seda etteastet laadisin end paar tundi oma enese hobuste juures, mitte ei sügelenud kuhugi Põlvasse. Ja hästi tegin, sest seal toimuv löönuks mõtted ja tunded pehmelt öeldes segi.
Mis puutub lastekodulastele pühendatud hobuürituste sarja, siis Ivo Tombak ja Triin Anijalg – endised Timmo talli noored ja mõnusad hobuhaiged, kes on mitmel kunagisel jahiratsutamisel pikööridki olnud – tegid selle sooritamiseks MTÜ Tubli Suksu. Ideegeneraator on MTÜ auliige Kaupo, kellel on endal kaks hobust – neist üks praegu vaid kaheaastane mudilane.
Ivo räägib: “Kaupo unistus on olnud igale lastekodule ühe eesti tõugu hobuse kinkimine. See on muidugi utoopia, mis võib enamusele lastekodudest osutuda üle jõu käivaks karuteeneks – kasvatajad ei pruugi osata hobust pidada, kohta ei pruugi olla ning üksi peetav hobune võib lastekodus üsna kiiresti kurjaks ja kurvaks minna.
Küll aga on meie üritustesari minu meelest täiesti realistlik. Kõigepealt lõbustame talli tulnud lastekodulapsi paar tundi hobustega – näitame ja sõidutame, tõstame selga ja laseme suhelda. Siis järgneb paaritunniline jututuba – soojas ruumis, tee ja saiakeste saatel ajame hobuste ja looduse teemadel juttu.
Kuna mina olen sügava hobupisikuga ja töötanud turismitallis, nagu Põlva oma ju Margus Timmo ajal oli, oli mul enne selle missiooni alustamist illusioon, et enamus lapsi on ikkagi hobust näinud ja puutunud. Tegelikult pole enamik lähedalt näinud isegi koera – mis veel hobusest rääkida – selga istumine aga on suuremale osale lastekodulastest elu esimene suursündmus. Küllap see kehtib ka kenade koduste põnnide kohta. Sellepärast on meil plaanis sedasama hobuste tutvustamise ürituste seeriat laiendada lasteaialastele.
Hobused – ja üldse loomad – aitavad oma lähedusega inimeseks kasvada. Hobused juhatavad raske algusega lapsed sujuvamale elurajale. Hobused lähendavad omavahel esimest, teist ja kolmeteistkümnendat Eestit.
Esimese hobupäeva Tilsi lastekodu lastele tegime tervenisti Kaupo kulul. Meie ürituse filmisid üles Tallinnast tulnud Balti meediatudengid, kes monteerivad sündmusest kena DVD, millega on võimalik reaalse näite varal raharahvalt toetust küsida. Uurin võimalikke Euroopa fonde. Loodetavasti on tänu sellele, et asjaga on seotud hobused ja et film näitab, mida ja kuidas me lastega teeme, võimalik ületada tüüpiline lõhe “ei puutu minusse”. Rikkuritel on ju uskumatult levinud tava pidada nii doonorite kui puuetega inimeste teemat millekski võõraks ja kaugeks. Kuni…
Lastekodu lapsed puutuvad edukasse rahvasse aga kasvõi seeläbi, et nemad kasvavad oma lapsepõlvest eliidi laste kõrvale. Kui nad ei tule ka samasse kooli, siis samale tänavale ja teele tulevad ikka. Olen täiesti kindel, et erineva lastetoaga noorte sobitumine ja valutu kooselu saab palju sujuvam, kui lastekodulapsi pehmitada ja trööstida hobuste lähedusega.”
Ivo ise pole kogu oma hobupisiku ja ilusate mõtete juures päris see mees, kes saaks kaunist algatust finantseerida. Tema põhitöö on loodusliku savikrohvi meisterdamine. Savikrohvi kasutatakse valdavalt sisetöödel, seda tehakse üleni käsitsi, see on äärmiselt mahe ja öko, allergiavaba ja kaunis ka. Eestlased pole seda lihtsalt ja lahedat kodutöötlemise lahendust enda jaoks veel väga ulatuslikult avastanud. Aga võiksid. See on osa elulaadist ja keskkonnaga suhestumisest, mis annab inimkonnale ja Maale tulevikulootuse. Kuna praegu just teeb Ivo savikrohvi Jarek “Chalice” Kasari koju, võiks mainekas rahvalaulik ta tükkis savi ja suksudega laulu sisse panna küll.
Mis puutub Tilsi lastekodu ürituse panekusse Põlva ajalehte, siis läks kohale tulnud ajakirjanike tähelepanu paratamatult teisale. Täiesti mõistetav. Igaühel, kes avastab end olevat katastroofikoldesse sattunud, läheks tähelepanu sinna.
Oktoobri viimasel päeval suleti Timmo tallide ratsakool.
Suurem osa töötajatest sai kinga.
Lapsed saadeti talli juurest tagasi linna ära.
Jumalaga.
Margus Timmo seadis oma tallide juures sisse kaks unikaalset nähtust. Laiemale üldsusele pikad matkad Reliikvia radadel. Need on kippunud minema kinnisvara arenduse nahka. Majad on sulgenud läbipääsud ja katavad järkjärgult raja enese. Kui mitte lausa hoonetega, siis eravalduse siltidega ikka. Põlva noortele ratsutamise tunnid. Eestis unikaalse eeskujuna õnnestus Timmol algatada koostöö Põlva gümnaasiumiga, noored käisid arvukalt regulaarsetes ratsutamise tundides. Olid rakkes ja tänavalt ära ja maailma kõige ilusama spordiala ja elulaadi juurde kutsutud ka veel.
Selline missioon ei ole kasumlik.
Timmo toitis ratsakooli suures osas oma muude ettevõtmistega. Sellepärast ta tallikompleksi müüki panigi. Lootuses, et uus asine omanik värske jõuga jätkab seniseid parimaid trende, lisab sisse toovaid finesse ja õnn tuleb uue jõuga õuele. Fakti, et Timmol enesel oli sellesse võimalusse sügav ja kindel usk, kinnitab see, et ta ehitas otse tallide kõrvale omale kodumaja. Tõsi küll, igaks juhuks kindlustas end kahelt poolt – ühelt poolt võimalusega ka oma koju tall rajada, teiselt poolt koplitega, mis kuuluvad endiselt talle.
Linnamäe aeg Timmo tallis algas vapustavate suvelaagritega.
Kirjutasin siin oma suvises Eedeni aia järjejutus ka, kuidas viisin vanima tütre koos tema hobusega Põlvasse laagrisse. 15aastane tütar oli mitu aastat seal koolivaheaegu veetnud, sõpruskond tahtis uut elu alustavas tallis taas koguneda. Kuna seni olid seal olnud superšefid treenerid – näiteks Kaire-Maali Lõhmus – viisin ka meie kolmeaastase eestlase lootusrikkalt ja rõõmsalt laagrisse.
Kamp reipaid, heasüdamlikke ja särtse näitsikuid tuli meile vastu, EQ sulandus mõningase rodeo järel vahvasti karja ning kõik tundus justkui päris. Ainult et telefonikõned tütrega jutustasid küll sellest, kuidas miski kaak öösiti tallist tööriistu ja laste asju varastas, küll omapäi ujumas käikudest, küll iseseisvalt trenni tegemisest. Trennid kujunesid ellujäämiskursuseks, mille käigus meie noor hobune võttis aedu ja seinu maha, venitas jalakõõluseid ning ohustas enese ja tüdruku elu. Põhjus oli imelihtne – laagris polnud ei kasvatajat ega treenerit.
Laagrit vaatamas käinud hobuinimesed nägid vapustavat pilti – pooled lapsed vahtisid nädal aega televiisorit, sest olid väikesed ja kogenematud ega julgenud ilma igasuguse järelvalveta hobustega lajatama minna, pooled lapsed tegid segamatult suitsu ja võtsid viint. Üks hobuemand – tõsi, mitte selle laagri ajal, kus minu tütar oli, aga vahet ju õigupoolest pole – leidis maneežis poolpurjakil noorsoo omapäi hobuste seljas kõõlumas.
Mõtlesin laagriraha tagasi küsida. Võrreldes Timmo ajaga oli Linnamäe taks tuhande võrra tõusnud. Lapsed magasid ikka kapilaadsetes tubades – millega olnuks kõik bro, kui vähemasti kasvataja oleks laagrisse palgatud. Trennid käisid omapäi. Kui käisid. Kui parasjagu pätti ja võmmi ei mängitud. Ent siis mõtlesin, et jätku rikas mees pealegi mu laagriluna endale – kust ta muidu ikka saab, eksole. Saan suhted väärikalt ja sirge seljaga lõppenuks lugeda. Hobune küll kergelt lonkavana, aga siiski nii laps kui hobune ellujäämiskursustelt elusaina tagasi saadud, mis ma ibisen.
Ent selle laagrirahaga hakkas juhtuma üks järjestikune müsteerium. Kui talli emand – just sel ajal, kui kavatsesin raha seoses sellega, et teenust ju polnud, küll aga palju muud huvitavat, tagasi küsida – vihjas ettevaatlikult, et see summa polegi nende arvele tulnud. Minu raamatupidaja tuvastas, et olin ülekande koostanud, aga mingi näpuka teinud ja see polnud tõesti üle läinud. Raamatupidaja ütles, et alateadvus ja sisetunne toimib ka finantssfääris vääramatu jõuna. See jõud jätkas toimimist. Palusin raamatupidajal ülekanne ikkagi ära teha – noh et vaese mehe uhkus ja mis kõik. Ja ta… unustas. Järgmise katsena andis oma alluvale korralduse see ülekanne teha ja… andmed ja korraldus kadusid ära.
Mida üle ei kandnud, seda ei saa tagasi protsessida.
Kui ratsakooli enam pole, siis ei ole nüüd enam kohe üldse mingit põhjust saamata teenuse eest tagantjärele tasuda. Kulla Olga, kui sina veel juhuslikult sinna varemetele palgale oled jäänud, siis annan teada – kuivõrd kolm katset ei-millegi eest arvet maksta luhtusid, siis neljandat ei tule. Ma pole ihnus ega tülinorija – käsi ei tõuse surnud asja hauda oma raha viskama.
Kuulujutte ma ka väga ei kuula, aga kogu sügise kuuldunud imelood hobuste ostust ja müügist Linnamäe-aegses Timmos olid leebelt väljendudes kummastavad. Hilissuvel kohtasin Virtsu taha Ande Arula uude tallu soolaleivale minnes tema juures Hertsogit ja Eerat, kelle ta Põlvast ära ostis. Nii et nendega on kõik kompu.
Üldse ei ole kompu kõige ja kõigi teistega. Ratsakooli ülal pidamise asemel läks uus talliomanik rendibokside teed. Majutab legendaarses keskuses oma hobuseid ja pakub boksiteenust. Kõik. Punkt. Aga miks ta sel juhul üldse ostis tursimiteenuse ja ratsakooliga tallikompleksi. Selge, et ühel Margusel oli häda müüa – teisel Margusel nii häda osta ju polnud. Ehitab Neerutisse Söödi puhkemajade ligidusse nagunii uut talli ja maneeži.
“Põlva ehmunud ajakirjanikud küsisid minu ja Kaupo käest, miks meie ratsakooli üle ei võta, nii tänuväärse tööga ei jätka. Aga meil on ju poolteist hobust, mehed!” kurvastab Ivo. “Eelmisel nädalal sõitis terve koorem seniseid Timmo talli hobuseid minema. Väidetavalt Jäneda tallidesse. Kõlakaid on muidugi mitmesuguseid, aga… Selge, et mul käis korra mõte, et ostaks mõnegi sealt koormast maha ja jätaks oma lastekodu-lasteaedade töösse. Vilunud hobused ja… Nii ruttu ei jõudnud reageerida.
Ja kuidas ma saaksingi – ratsakooli jätkamiseks oleks vaja ligi kümmet hobust. Rendiksin neile kõigile Linnamäelt bokse ja maksaksin maneeži kasutamist või? See on isegi minusuguse idealisti jaoks liiga suur utoopia.”
Ivo loodab, et rikas mees tuleb kestvalt vastu ja laseb seal lastekodude üritusi korraldada. Tegelikult on hobunduse turule Põlvasse nišš tekkinud – uued tegijad võivad selle väikelinna lähistele nüüd rahumeeli uue ratsakooli rajada. Sisse töötatud turg on olemas, andke minna!
Üks küünilise suuvärgiga – nagu need hobuinimesed ikka on – hobusekasvataja luges hiljuti ajalehest, et Linnamäel on kavatsus vanadekodude ketti looma hakata. Hobusekasvataja irvitas, et ega ta sinna hooldajaid-teenindajaid nagunii ei palka – hakkavad sama stiihiliselt tiksuma kui “lastelaagrid”. Nüüd võib juurde lisada, et kui enam ei viitsi ja liiga tülikas-kulukas on, siis pannakse vanurid koormasse ja viiakse… Jänedale. 
A ma helistasin Margus Timmole.
Üha kiiremate pööretega liikuvas ajas on järjest vähem võimalust ammuste teekaaslastega silmast silma kohtuda. Telefonigi võttis Timmo vastu Petseris tööreisil olles. Reibas – ja äraootavas meeleolus oli.
“Linnamägi pani ratsakooli kinni, kurask, jah. Tal sai kõrini hobuinimeste intriigide klattimisest. Sellel alal uustulnukana ei kujutanud ta ette, et üks hobuinimene tuleb ja kaebab, teine helistab ja kaebab, kolmas – ja nii edasi. Me ise oleme selle lõputu tülitsemise suhtes immuunseks muutunud, võhikul viskab üle. Linnamägi armastab hobuseid. Aga ta ei ole nõus sellisel juhul ratsakoolile peale maksma, kui ta saab oma raha eest aina tülisid ja jamasid.
Selge, et ma olen õnnetu – suur tükk minu elutööst ju. Aga ma ei heida meelt. Laseme olukorral natuke settida ja klaaruda ja alustame otsast. Baas on olemas. Linnamägi on nõus ja valmis ratsakooli teemaga edasi minema, kui selle valdkonna võtavad hobuinimesed tervikpaketina täiesti enda peale. Võrumaa mees Peeter Viiard oleks ratsakooliga jätkamisest üsna tõsiselt huvitatud. Tema enese talu jääb veidi kaugele, et seda tänuväärset tööd piisavalt massiivselt teha. Viisin Viiardi ja Linnamäe kokku. Ja lähiajal, kui kired ja kisa on vaibunud, kutsume kokku terve ajutrusti. Lõuna-Eesti hobuinimeste helgeimad pead panevad uutel alustel, tervikliku ja iseseisva ratsakooli kindlasti uuesti käima.
Hobused? Eelmisel nädalal Jänedale viidud hobused on seal müügis. Sel nädalal läheb teine koorem veel. Linnamägi ostis kuue hobuse vedamise auto, niimoodi ta neid nüüd sikspäkkidena toimetabki. Kokku kaksteist hobust. Olid jah minu hobused, nüüd… Kuule, siit Petserist on need kõnetariifid sellised, et tule parem meie ajutrusti, ah? Miski pole kadunud – kõik on ju alles ees!”
Ratsutame, näeme…


Loe kommentaare (57)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat