Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Idee Eedenist


Me ei tunne olemise ajal kunagi päriselt ära seda hetke, mil oleme õnnelikud. Me ei aima karikasse piisku kogudes ka seda, kui karikas hakkab täis saama. Halvas mõttes. Talumatuse karikas. Või kes sedagi teab, kas ühe karika täitumine ongi halb. See annab põhjuse midagi ette võtta. Kuni karikas on pooltäis, ei hakka teda veel tühjendama. Kuni taluvuse piirid pole ületatud, ei võta ka uut karikat.
Selleks, et aru saada, kuivõrd kannatuskarikas on täitunud, tuleb ära sõita ja toda tasapisi triiki kogunenud anumat eemalt vaadata. Ärasõitmiseks annab eelduse sedasorti elutarkus, et kui kutsutakse, tuleb minna. Sellepärast tuleb ka minna, et kutsuja võis kutset täitsa tõsiselt mõelda. Ja kui kutse peale ei minda, võib kutsuja vargsi vaevelda juurdlemise käes: millega ma endale külla kutsutu ära pahandasin, et ta ei tule? Seilasime, teame.
Võin ju absoluutselt aru saada, kui palju on meie üha kiiremate pööretega vihistaval ajal kõigil tegemist. Mitte keegi meist ei jõua enam ära teha pooltki, mis igaks päevaks planeeritud. Nii jäävad ka paljud külaskäigud tegemata – ehkki pärast ära käimist jõuaks vastse väega poole rohkem. Ent teadmine, kui hõivatud ja vaevatud on üks või teine, kes lõppenud Eedeni-suvel lubas, aga ei tulnud, ei tähenda. Ikka kardan, et olen tulematajätnu millegagi ära pahandanud.
Kes tulemata jättis, see enam tulla ei saa. Olnud aegadesse visiidile ei pääse. Ja ilmselt pole tuleval suvel ka senist Eedenit enam. Mitte ainult selles mõttes, et ükski koht pole uues ajas, uutel asjaoludel enam kunagi endine. Ka selles mõttes, et panin senise Eedeni staabi, Liu külas oleva Jausa talu paar päeva tagasi müüki. Otsusele jõudmisel abiks äsjane Austria-reis.
Suvel koos ema, tütre ja sõbraga Lius meil külas olnud vend Lauri kutsus mind Austriasse endale külla. Läksingi. Esiteks on kogemused jõudnud kõrgeks eaks piisavalt veenvalt tõestada, et kui kohe ei lähe, siis pärast ei pruugi olla ei aega, kohta ega kutsujat. Ptüi-ptüi-ptüi. Teiseks tahtsin vennaga hirmsasti koos olla. Kolmandaks oli vaja pärast kolme kuud Eedenis kuhugi ära, vabaks, siinsetele tõsiasjadele eemalt vaatama sõita. Neljandaks ja viiendaks.
Nüüd, kus Vassilissa, EQ ja Monti olid Reola taha Lätikülla Saarmide Kilgi talli talvitama viidud, kurseerisin liinibussina iga päev selle talli vahet. Mitte et igatsus oma hopade järele oleks nüüd nii suur ja sundiv olnud. Vesperal oli enam kui kuu aega prei. Kabjanaha põletik, mille põhjustab ainevahetushäire. Ainevahetus ei tule toime päikesevalguse ja söödas sisalduvate proteiinide koostoimega. Proteiine sai paljudel Eestimaa hobustel maksa lagundusvõimet ületavalt palju, sest ilmastik lasi ädalal väga vägevaks kasvada. Nii muutusid – eriti raudjatel, valgete sokkidega hopsidel – jalad lõheliseks-vorbiliseks ning nõudsid määrimist.
Võrumaa hobusekasvataja Peeter Viiard soovitas üldse mitte määrida – tuua hobune karjamaalt ära ja teha ussitõrje, et mingeid kurnavaid pisiasju sisikonnas ei laamendaks. Ent boksis seistes läks imekauni Vassilissa preivöödiline kodar hullusti paiste. Loomaarst Ulrika Danzig ütles, et kui veel hullemaks läheb, tuleb hormoonsüste tegema hakata. Loomaarst Tiit Siiboja ütles, et sügisesse langev loodus on ise nagunii meie poolt – proteiinist pakatav ädal saab otsa ja päike kaob polaaröhe ju.
Tiidu soovitatud humaanmeditsiiniline põletushaava salv Prontosaan tundus kõigist võietest kõige tõhusamalt toimivat. Ehkki – kes teab, milline kõigist proovitud vahenditest lõpuks mõikas. Ande Arula soovitas Elosaani. Piia Raamat vaseliini sisse segatud briljantrohelist. Klaire Rannamäe kiitis tsinksalvi. Dimelast tõin sinist spreid ja vänge lõhnaga haavasalvi. Loomakliinikust Ain Erkmaa käest loputamiseks kloorheksidiini.
Mõnel päeval tõin haavade puhastamiseks-määrimiseks Vassilissa kaugest märakoplist talli, mõnel olin laisk – tohterdasin keset innukat-arvukat märakarja. Hobust tuli kinni hoida sama käega, mille kaenlas mul Minni kõõlus, teise käega purke avada ja tagajalga töödelda. Kui hobune seisab sellisel puhul nunnusti paigal ja ulatab ravitava jala, on väga raske mitte arvata, et ta on tark, hooliv ja vastutulelik. Tean, tean, loomade loogikat pole vaja inimlikustada – ent miks sirutab mära, kelle molust väike plika käte-jalgadega kinni hoiab, rohupurkidega inimesele jala?
Oma kolme hobuse kõiki jalgu sirutasime ja liigutasime kolm-neli korda nädalas treeningplatsil. Meie treeneriks sai loomaarsti haridusega koolisõitja Annika Õkva, kellel endal on Kilgi tallis vahva Clinton (ilma sigari ja saksofonita!) ning kellel on seal veel kolm ratsastatavat hoolealust.
Kui Annika oli Taanis ise oma treener Jamesi juures ratsakoolis, käis meid juhendamas ristilaste emme Karin. Edusammud olid edasi-tagasi. Vespera oli end suvega nii kakuamiks söönud, et sadulameister painutas Canavesi raami mitu sentimeetrit suuremaks. Siis ei sõitnud ma tübeteikana turjal trooniva sadulaga pidevalt mära kõhu alla, vaid said tegelikult trenni tegemisse süveneda. EQ jätkas perioodilist ära tassimist ja jonnimist – ent vahepealsed alluvad saavutused muutusid siiski nii Retit kui treenereid rõõmustavateks. Lõpuks ometi. Monti sai endale stringid. Sabavöö, mis ei lasknud sadulal ette kaelale libiseda – ja seepeale kadus tal ka tagant üles löömise hasart. On pai poiss. Trennis. Vabal ajal võtab paraku jälle aedu maha. Freddy ja Aire on näinud, kuidas ponijurakas seisab ja kuulatab karjuses tiksuva voolu faase – ja paneb vooluta hetkel läbi traadi.
Et Freddy ja Aire selliseid poniasju jälgida jõuavad, on kõva sõna. Sest Aire voorib sugumärasid ja varustust tuues üha Saksamaa vahet. Ja Freddy ehitab. Oi, kuidas ehitab. Ma arvan, et noorsand Saarmil on käsil tema elu raskeim aasta. Maneež on valmimas. Elumajast vamm välja saadud – aga tõrje läbinud toad alles tagasi koduks vormimisel. Freddy üksildast eneseületamist jälgides otsustasin maneeži ja elumaja vahel vaegtööde käes vigisevas tallis talgud korraldada.
Kutsusin kokku Alo ja tema isa, poeg Riksu ja Minni ristiisa Valdo – ja nad tegid valmis pooleliolevad boksid ja sadularuumid. Oli kõvasti keevitamist ja kolistamist, tolmu ja tassimist – ristiema Helen tühjendas muide koos mu tütardega kõik boksid sõnnikust, kuni mina köögis kogu kambale talgutoitu keetsin. Aga nüüd võib talv tulla! Ja tulev talv leiab eest loodetavasti tänu meie jõugu abile ellu jääva Freddy, kelle müttamine äratab nii imetlust kui kaastunnet. Jumal küll, miks me peame siin elus nii rängalt vaeva nägema, ah???
Mu enese vaeva kõige tänuväärsemaks vähendajaks osutus Ets. King Charles Spaniel It’s Sverana Prince Edward. Sain tänu temale hommikuti enne ja õhtuti pärast Vespera jalga ravimas, ratsutamas ja intervjuusid tegemas käimisi oma lugusid kirjutada ja elatist teenida. Oligi nii! Tänu väikesele koerale sain teha kirjatööd, millega pidada üleval bernhardiine ja hobuseid. Mispeale mu ämm Inga hakkas Etsi lugupidavalt loomaaia direktoriks kutsuma.
Kutsika teened seisnevad selles, et ta hoiab Maria Indirat. Kümnekuine koeralaps on sotsiaalselt küpsem kui alla pooleteisene inimeselaps ning võtab vastutuse. Spanjelikutt mõtleb välja ühiseid mänge, kutsub väikest plikat mängima, katsetab ja selgitab reegleid, kohaneb ja proovib, lohutab ja lustib. Ets on üleni, viimse varbaotsani Brigita koer, kes ei murra talle tema koolisolekul truudust, vaid teeb päevast päeva oma suurt ja tänuväärset tööd.
Enne, kui Minni ja Brigitaga Austriasse lendasime, tegime laiendatud koosseisuga kah ühe suure ja tänuväärse töö. Orminaator ja emand Seger kutsusid mõned oma sõbrad lisaks meie lastekarjale, Ojako motellis eelmisel õhtul hooaja lõpupidu juhtinud Emil Rutiku tuli suureks juhiks ja õpetajaks. Ja me korjasime ära kõik õunad-ploomid-kreegid, mida Jausa viljaaed tänavu erilise õhinaga, kohutavas koguses kasvatas. Alo ajas need sealsamas paviljonis läbi ürgse setupressi ning mahla sai enam kui pool tonni.
Uudistasime mahlatalgute seltskonnaga majapiirjooni, mida ettevõtlik naabrimees oli äsja sarikapärjaga pühitsenud. Ehkki kandilise prussikogumi juures oli üsna võimatu määratleda, mismoodi ja kuidapidi tulevase maja – õigemini kahe maja – sarikad ja katus ülepeaüldse olema hakkavad. Kui Austriast venna juurest tagasi tulin, siis sain aru. Oi, kuidas sain aru. Mitte ainult naabermajade kujust, ka muudest pöördumatult muudetamatutest nähtustest.
Mu ooperilauljast vennal oli haruldasel kombel vaba nädal, enne kui ta Tokyosse üht baritoni peaosa tegema lendas. Ta lennutas meid plikadega mööda oma kodust Salzburgi ülimalt efektiivse ajakava ja haardega ringi vaatamata sellele, et tütre emale oli vaja loetud päevadega uus üürikorter leida. Lauri ostis endale päriseks ühe väga maheda ja laheda poissmehekorteri vaatega Alpidele, kraanis sõna otseses mõttes Evian. Just Salzburgi väga olulisel põhjusel sellepärast, et meie papale meeldis see linn ja see korter, poja valikud ja karjäär ka. Või oleks meeldinud. Kuidas just keegi sellistesse siin- ja sealpoolse vahekordadesse suhtub.
Põhimõtteliselt olnuks tütre ema senise üürikorteri lepingu lõpp ja uue otsimine justkui ta enese kui täiskasvanud naise asi. Aga kuna seal elab ka tütar ning tütre emal oli iga päev rida tavapäraseid töid laulja ja kontsertmeistrina ning lisaks vastne tööpakkumine Mozarteumi poolt, võttis Lauri kogu maailma omale selga. Koristas ja keetis, kontrollis tütre koolitöid ja kasvatas, nõelus ja sorteeris. Ikkagi leidis maailma üks parimaid baritone aega ka oma õe ja õetütarde jaoks.
Lauri valmidus kogu oma laiendatud perele raha teenida, maailma suurimatelt lavadelt kodus Salzburgis papa ja perenaine olla ning igaühe heaks tegudele viskuda, kes vähegi küsib, meenutab mulle äärmuseni mind ennast. Meil on vennaga ühesugune süü- ja võlatunne. Geneetiline veendumus, et peame oma olemasolu kogu aeg õigustama, rügama ja hoolitsema, maksma ja lahendama. Lõpmatuseni. Kusjuures me mõlemad oleme oma turbotubliduse sel määral elunormiks muutnud, et lähedased ei märka meie vurritamisi, vaid on veendunud, et kõik toimub ise. Ja kui ei toimu ise, siis milleks muuks kui rügamiseks need suurte kurbade pruunide silmadega, sitked-soonelised ja segaverelised õde ja vend ikka kõlbavad. Kui nad juba nii usinad ja andekad on – andku minna. Rohkem, rohkem! Veel, veel!
Nii oligi selle nädala tulemus see, et uus korter oli leitud – ja meil lisaks Viinile ja Salzburgile ka St.Gilgen, Bad Ischle, Linz ja Zell am See nähtud. Tütardega ka omal käel ringi kimades uurisime põhjalikult ka endale huvitavaid asju – hobuseid ja talle, koeri ja loomaaedu mõistagi - lisaks Mozartile-Leharile-Helisevale muusikale.
Mul olid selle hüper-tiheda nädala tulemusel kaasas ligi 20 artikli materjalid. Et need erinevatele väljaannetele ära kirjutada, enne kui uued teemad igast küljest kosena peale tulevad, võtsin vastu noorema poja kutse. Aleksander ütles, et tahab koos minuga Liusse minna – just samal päeval, kui olin kusagilt lugenud, et paljulapselises peres tuleb iga lapse jaoks leida eraldi, just talle kuuluv aeg. Poja on äärmiselt isa külge klammerdunud, talle käib väike õde kui maailma naba üsnagi närvidele ning tema algatus minu rajatud paradiisi sõita oli mulle nagu kingitus.
Olen pojaga – nojah, Minniga kah muidugi – ja kirjutan tasapisi, aga järjepidevalt oma artikleid… Ainult et minu paradiisi ei olnud enam.
Tegelikult oli mu paradiis kuhugi mujale ja ära libisema hakanud juba suvel. Seda ma pidasingi silmas, kui siin eespool arutlesin, et me ei märka ei seda, millal õnnelikud oleme – ega seda, kuidas karikas tilkhaaval täitub. Iga ilutulestik ja nädalavahetuseks tellitud bänd mõne naabri juures oli tilk. Iga sadama teel peatunud turistide bussitäis, kes muistse kirikukoha asemel hoopis elusat Murutari, tema laste- ja loomaaeda pildistasid, oli tilk. Tükkis oma peni ja mehepoolikuga aia vahelt end sisse litsuv külakell oli tilk. Ükshaaval pole ju ükski naabrite pidu ega uudishimulik sissetungija teab-mis. Ent järjest-järjest-järjest uuristavad augu. Poleks ma mina, siis nad ei tuleks. Poleks mul paugukartlikke loomi ja öösel magada tahtvaid lapsi, siis melu ei häiriks.
Oleks-poleks.
Unine ja vaikne kaluriküla, kuhu ma viie aasta eest talu ostsin, murdus jaanuariorkaaniga teiseks. Räsitud-loobunud kalamehed müüsid oma tared maksujõulistele supelsakstele. Kalurikülast sai Uus Liu – puhkav ja lõbutsev, lõõgastuv ja mõnulev, prestiižne ja noobel puhkeküla. Linn venis siiani. Uus Liu ei teinud siin tööd ega kasvatanud lapsi, ei pidanud loomi ega hoidnud pesitsevate lindude kodurahu.
Nüüd oli uue naabrimehe ehitis lõpliku kuju võtnud. Kõrged asümmeetrilised kastid päratute laug-katustega. Meretuulte eest kaitsev kaunis õunaaed maha võetud ja siledaks lükatud. Minu talu poolel polnud asi veel nii hull – need vildakad hiidkastid varjasid mind just kõige teravama tuulesuuna eest ja olid siiapoole seljaga. Ent kingamüüja ja keemiaärimees, kelle kenad viilkatusega majakesed on otse tuletorni all, kükitavad nüüd nagu popsid uute hoonete õue peal. Visuaalselt. Audio-mõttes on nad seal kõlakojas.
Kevadel tuleb uues majapidamises soolaleib. Peremehe – kes ometi rääkis ju sama stiili järgimisest, mida kannab kogu rannajoon… - sada sõpra tulevad, tulevad, tulevad. Grill ja laul. Muusika ja hurraa. Iga päev.
Ma tahan oma laste ja loomadega rahu ja vaikust.
Liusse asudes oli siin rahu ja vaikus.
Mu enese asustatud Eedeni aia koerad ja hobused, minu lapsed ega sõbrad ei rikkunud siinset rahu ja vaikust.
Praegusel hetkel ma ise rikkusin küll. Karjusin koerte peale, sest uue naabrimehe – ja üldse kõigi noobel-mentaliteedi kandjate – peale ju karjuda ei saanud. Esimesel päeval käisingi mööda moondunud miljööga Kirikunina, ohkisin ja lärmasin. Ehitajad nentisid mulle vaikselt, et nutavad ja ehitavad – mõttetult suuri ja õudseid asümmeetrilisi karpe keset lagendikku. Ehitajad imestasid sosinal, et uus peremees poleks nagu kunagi merd näinud – ei tea, millised tuuled ja mis traditsioonid. Aga ehitaja ülesanne on ehitada. Arvaku ta ehitatavast, mida iganes.
Teisel päeval, pärast üsna vesist ja unetut ööd, kavatsesin kaklema hakata. Täiesti võimalik, et kui ma oleksin maavalitsusse kitule läinud – miljööväärtus, kirikuase, kalmed ja majakas, traditsioonid ja kontseptsioonid – oleks ekspertiisid ja komisjonid äkki tõesti lasknud praeguse emminäituse peatada ja piirduda seda tüüpi hoone rajamisega, nagu seni on siia kergitanud kuitahes rikkad tegelased. Ja kuidas ma pärast neid ekspertiise ja protsessimisi uue naabriga kõrvuti elaksin? Muudkui ütleksin talle iga üle aia heidetud pilguga, et mujal maailmas on rikkuse tunnus tagasihoidlikkus – mida jõukam peremees, seda maitsekam ja stiilsem maja või?
Kolmandal päeval läksin Ande talu taga Kukerannal müügis olevat maalappi vaatama. Täielik inimtühjus. Kõrgel kaldal kadakane rannaniit. Põdrapabulad. Taamal tuulegeneraatorid. Väljakutse alustada ehitamist täiesti nullist – teed, elekter ja puurkaev kaasa arvatud. Õhtu veetsin Pärnu Börsist kinnisvaraturgu tutkides – kümmekond maailma lõpus asuvat maavaldust jäi sealt ka sõelale.
Neljandal päeval kirjutasin sellise teksti:
“Jausa talu
Omanik Kati Murutar
Koormisteta
Katastritunnus 15905:004:0844
Liu külast on kujunenud piiritult prestiižne ja uskumatult noobel kant(s) nii suvemajade omamiseks kui alaliseks elamiseks. Veel hiljuti tagasihoidlik kaluriküla olnud paik on saanud nimekate-positsioonikate inimeste linnakuks.
Tänu Audru vallavalitsusele ja uute, väekate maksumaksjate koostööle on asfalteeritud mereäärne vana maantee – mis viib nii Lindi kui Audruranna suunal välja Pärnu-Tõstamaa maanteele. Bussiliiklus on usaldusväärne. Infra moodustavad Liu, Lindi ja Audruranna kauplus, postkontor ja lasteaed-põhikool. Uhiuus ja vaatega merele, kusjuures.
Sadama ja majaka ümbruses on vaatamata uus-Liu pealetulekule siiski traditsiooniline keskkond. Jausa talu asub põlisel Kirikunukal, tema kõrval on kirikuase ja muistsed kalmed. Vaade avaneb kolmest küljest merele. Juures on valge liivaga supelrand. Akendest paistab nii Pärnu linna panoraam kui Sorgu-Manija-Munalaid ja teiselt poolt lahte Tahkuranna. Laevadest-luikedest rääkimata. Talul on viljakas, hooldatud õuna-ploomi-kreegiaed.
Teisel pool mõnusalt tõrvalõhnalist, kakuamide-lappajate podinaga klassikalist sadamat on Liu Paat, mis valmistab käsitsi laevu, aga ühtlasi moodustab Jausa talu turvalise tagala ja naabrivalve. Ligi 6 aasta põhjaliku süvenemise ja kohati üsna üleinimliku tööga on emand Murutar rajanud keskkonnaga kooskõlas, loodusega arvestava (tuuled, merevee liikumised), pisiasjadeni läbi mõeldud talu. Siin on kirjutatud 7 raamatut, mitu näidendit ja rohkesti ajakirjanduslikke töid.
Algselt ehitasid Jausa talu Hiiumaalt pärit rannarootsi kalurid aastal 1920 – Jausa küla ja lahe järgi on saanud ka talu nimi. Hiiumaalt pärinevad ka 3 kadakat, mis kasvavad keset hoovi kaevu taga tänini.
Kati ostis talu endale aastal 2002. Gaidur Põldsaare Võrumaa meeste brigaad ehitas vana palkmaja baasil sisuliselt uue maja. Välja püstine laudis, selle alla tuuletõke. Sisse soojustus ja põikine laudis. Tänu millele maja on kiiresti soojenev ja äärmiselt tuulekindlalt sooja pidav, nagu kasukas. Maja (ja ühtlasi kogu Kirikunuka) sai modernse elektrisitku. Vesi sai pandud kahesüsteemne – trassivesi tuleb Liu Paadi puurkaevust, lihtne ümberlülitus keldrist toob majja oma kaevu vee. Kanalisatsioon on pütikujuline, Enn Reinsoni sibiautoga koostöös toimiv. Vetsus-duširuumis ning tuulekojas on põrandaküte. 250liitrine boiler ja pesumasin lisavad mugavusi.
2005. aasta orkaani järel sai Jausa talu endale uue, ülilaiadest laudadest (Rannu Bangeman) põranda. All õhtus-kuivatustorud tulevaste orkaanide puhuks. Kaetud pigmenteeritud õliga. Teisele korrusele sai ehitatud kolm katuslae ja iidsete pennidega tuba – neist üks kaminaga – kuhu viiv trepp kujunes sulniks sisearhitektuuriliseks elemendiks. Kõik on õdusas ja erilises koloriidis. Puust. Hingav. Naturaalne. Haruldaselt hea väljaga.
Pärast orkaani sai saun uue sisseehitatud mööbli ja ahju koos kerisega, lastele sai tehtud uus liivakast ja kiik, õuele uus palkidest originaalne mööbel, kaevule Edgar Valteri vaimus jändrik kaevukook. Uue katuse ja põranda sai kuur, kuuri taha tehti uus suitsuahi.
Siis, kaks aastat tagasi, ehitati ka kahekorruseline paviljon. Selle kõrval olevasse kakuami on võimalik vastavalt kohalikule traditsioonile ja moele rajada veel üks onnikene – ent seni on ta toiminud ideaalse laste mängupaigana.
2006. aastal ehitasime ümber terve Jausa talu korraliku aia. 2007. aastal ehitas Orma Mäesalu brigaad paviljoni kõrvale talli. Selle juures olev lasipuu toimib ka laste turnimisatraktsioonina. Maja sai värskelt üle värvitud ning kööki uued pliidid.
Valmis! Aastaid pühendunud tööd ja ehitamist – tulemuseks kõik mugavused telefonist pääsukesepesadeni paviljonis ja tallis. Siin sündis Kati neljas laps Aleksander (2002), viies laps Maria Indira (2006) ja bernhardiinikutsikad. Eelmisel suvel oli siin Eedeni aed kolme hobuse, kolme koera ja papagoidega – lastest rääkimata. Nüüd on see etapp elust möödas, valmis majapidamine Eedeni aia jaoks kitsas. Süda küll nutab – ent klammerduda ju ei tohi! – me läheme siit edasi. Saagu uus pere Jausa talus õnnelikuks!”
Oi, kuidas mõnel hetkel süda pigistab.
Mingid detailid majapidamises – kaevukook või teise korruse tubades olevad põlised pennid näiteks – toovad vee silma. Mina tegin, mina lootsin, mina-mina-mina. Nende külge klammerdumine tähendaks aga tuleval suvel täis karika kandmist. Peod ja paugud, kärr ja mürr. Siin külas pole enam sedaliiki talude aeg, nagu minu loomad ja muud lapsed eeldavad.
Saatsin kõigile tuttavatele selle talumüügi teate laiali. Surusin alla ühest küljest reeturi, teisalt vägistatu tunde. Mind vägistati ja mina reedan, noh. Ja sõitsin ühe kinnisvaramehega põhjalikule kinnisvaraturu nuuskimise retkele – Kavaru-Värati-Tõstamaa-Kastna-Paatsalu-Pivarootsi. Nägin mitmeid maid – mõnel isegi majad peal – kuhu võiksin kohe oma asjad ja aura üle tuua. Koduga ongi ju nii, et kui asjad ja iseenese kokku korjad, siis kodu kui tervik tuleb kaasa.
See nüüd just väga tuju ei tõstnud, et just siis, kui kinnisvaramehega üht pisikest paadisadamat ja selle ümber olevaid maid uurisime, helistas Sokk. Vlassov. Olid koos Ilonaga mu uut naabermaja uudistama sõitnud, sest ümberringi räägiti, et Liu küla kohale, üle kõigi naabermajade, vaata et majakastki kõrgemale, on mingi kummaline moodustis ehitatud. Sokk nimetas selle moodsa arhitektuuri saavutuse Tropi Tribüünideks. Mu klassikaaslased ja klassijuhataja küsisid juba varem, mida ma klassivend Tuhali arhitektuurist loodan – poole Pärnust on ta juba kanni keeranud, nüüd lasti Liusse laamendama.
Nojaa, aga kui Manhattan peale ei tuleks, venitaksin maailmalõppu uue Eedeni rajamisega veel ja veel. Närvid läheksid venitamisega mõttetult läbi. Keset protsesse, mida ei saa peatada – ja millega ei tohi ega saa end siduda. Vanemana on uut kohta raskem ehitada ka. Nii et – aitäh, agar arhitekt, tänu sinule sai karikas täis!
Idee Eedenist on õhus. Lehte Hainsalu on seoses kirjanike sõnumiga öelnud, et asjad ongi õhus. Väga erinevatel maadel, erinevas eas – soost ja rassist rääkimata – kirjanikud kirjutavad samal ajal ühest ja samast asjast. Sest nii on õige. Sest nii kästakse. Sealtpoolt. Sama toimub elulaadiga. Erinevatel visionääridel on sama idee ja unistus. Tõhela loomaarst ja lambakasvataja Anneli kobib tükkis oma visioonidega Manijale. Bakhoffid õilmitsevad Sigaste taga paksus metsas. Hillar Pulk on Rakvere lähistele oma Eedeni aia rajanud.
Nimetabki seda ka sedamoodi. Esiteks on tal seal nii majad kui vigvamid indiaani-laadis, šamaanide väge täis pikitud ja väga kihvtilt öko. Need, kes ellu tahavad jääda, lähevadki järk-järgult niisuguse säästliku-väeka elukorralduse peale üle. See pole mood ega stiil, vaid kogu olemise telg. Teiseks on piisonifarmis reegel, et kõik peab olema plussis. Iga ettevõtmine – piima- ja lihakari, taimekasvatus ja lõbustusmajandus – peab end ise toitma. Mitte nii, et lehmad peavad ülejäänud lustakat kupatust üleval. Kolmandaks on lustakas kupatus erinevate liikide vaba kooselu põhimõttel korraldatud. Ühes suures aedikus on läbisegi lambad-kitsed-sead-pardid-haned-vasikad. Seal nad pulmitavad ja paljunevad, ühtse sõbraliku kommuunina. Põrsad magavad lammaste kaisus lehma kõhu all – ja kult ajab ümber selle idülli emist taga, et uusi põrsaid teha. Muidugi astub mõnele põrsale või kanale kirest pimestatuna peale ka. Aga nii on elu.
Idee Eedenist on õhus ka Salzburgi äärelinnas. Gneisi asulas on vesternstiilis hobusetall kõrvuti lehmalaudaga, millest pool on piima- ja teine lihakarja päralt. Lihakarja argipäev aga näeb välja, nagu paradiisiaed. Pull on keset lehmi ja vasikaid! Heasüdamlik papa, naised-lapsed kõikjal ümber ja jalge vahel. Täiesti uskumatu vaatepilt. Mis läheb veel uskumatumaks, kui sinna lauta sisse vaadata – sealsamas poegivad lehmad. Kes on just maha saanud. Kes toob aegamisi, vaikselt ja rahulikult, parasjagu vasikat ilmale.
Salzburgi äärelinnas toimib idee Eedenist peaaegu linnas sees – linna tunnuskindlus kõrgub üsna siinsamas selle kõige kohal. Eestis peab end oma ideaalide ja visioonide kaitsmiseks ja teostamiseks end üsna jõuliselt isoleerima ja kehtestama. Mina olen nooblistunud kalurikülast maailmalõppu teele asumas. Hillar on piisonifarmis järjest kõik talud kokku ostnud, et seal oma ideed Eedenist segamatult, sissetungimatult, vägistamatult ja stressamatult edasi arendada. Selleks, et muu maailm kallale ei tuleks, peab palju maad olema.
Vandenõuteooriaid tuleb nüüd kaks. Esimene on, et Murutarimutt on ahneks kätte läinud – kolme hobuse üle suve pidamiseks piisab paarist hektarist, aga tema käib terveid poolsaari ja maailmalõpu rannikuribasid nuuskimas. Ent teisiti ei saa end kaitsta aia taha tekkivate puhketalude pealetungi eest. Teine vandenõuteooria on, et Murutarimutt kirjutaski läbi suve Eedeni saagat selleks, et nüüd sujuvalt kinnisvara-ärisse sukelduda. Tegelikult võib Jausa talu võimalikke ostjaid pigem peletada teadmine, kui väga ma seda majakest ja maatükki armastanud ja orjanud olen.
Lained, mis minust vaheldumisi üle uhkavad, on samuti kahte liiki. Esimene sort laineid on puhanguti peale pulseeriv valu. Väga tugev ja sügav valu. Minu kodu! Nii üliväga mu oma rajatud – ja nüüd korraga müügis… Teist tüüpi lained on aga värsket õhinat kandvad. Jessjessjess, uus, värske, puhas, suurem, parem! Juba tahaks kardinaid uues kohas üles riputama hakata, ehkki vanas pole neid veel kokkugi korjamata hakatud. Sedagi ei tea veel, kas uus koht saab olema mõni juba olemasolev maja – või alustan tõesti täiesti nullist. Siis on see jessjessjess tiba hirmutav, aga ma saan hakkama. Selles ei kahtle ma hetkegi.
Kuhu tuleval suvel tulla, kui ma oma Eedenisse kutsun? Võibolla sinna Kukeranna taha, kus Kesselaid üle luikede kadakaniidu peale paistab. Aga võibolla ühele poolsaarele, kus on juba suur osa majapidamist üles ehitatud – mu senisega väga sarnase käekirjaga. Või ühele poolsaarele, kus saaks ehitada kunagise mõisa varemetele. Või. Peaasi: kui kutsutakse, tuleb tulla! Muidu muretseb kutsuja endamisi, et on midagi paha teinud, et ei tulda. Ja selle kardetava pahateo heastamiseks pingutab ja rügab, teeb ja toob veel ja veel ja veel rohkem kui varem. Ehkki see näib võimatu.
Ühel õhtul pärast megapikka ja siiruviirulist tööpäeva Tallinnast Võrtsjärve poole sõitma asutades kohtasin tanklas Aivar Meie-mees-tantsutäht-kauavõib Riisalut. Ta ütles, et näe, ehitas vahva kodu valmis, aga nüüd polegi õnnelik. Kodus elamiseks ja rahul olemiseks pole aega. Ja üldse on kogu aeg midagi valesti. Ma jätsin tol õhtul Aivarile ütlemata, et näe, ehitasin vahva kodu valmis, aga nüüd polegi õnnelik. Kodus elamiseks ja rahul olemiseks pole enam seda küla – ja kodu tuleb mujale ära viia. Oleks seal tanklas kurtma kukkunud, poleks Aivar järsku teine kord enam arvanud, et minuga on kangesti mõnus trehvata. Aga nüüd on see jutt ära räägitud ikka. Pidin selleks terve raamatu kirjutama koguni :)


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat