Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Andestus


Kas te olete terve raseduse aja karkudega ringi hüpanud? Ja elanud õnnistatud seisus üle viis keerulist jalaoperatsiooni. Kõike seda üksikemana. Väliseks põhjuseks see, et piisonipull murdis jalaluud kümnest kohast kildudeks.
Daisy oli neli aastat tagasi kunstiakadeemia üliõpilane. Õppis fotograafiat ning läks Ulvisse Pulga Hillari piisonifarmi mingi loo juurde pilti tegema. Algselt pidi seda tööd tegema minema üks hulljulge meesinimene. Nagu Daisy ise teda iseloomustab – kaamera-näkku-välk-silma stiilis mees. Loos, mis juhtus, oleks see teine fotograaf ilmselt suisa pulli sarvede otsa või vahele jäänud. Daisy kui tagasihoidlik ja ettevaatlik tüdruk sai kõigest pealaega pusida ja muljuda. Mitte sarvedega torgata.
Loomaarstist mitmete liikide kasvataja, koduse Eedeni aia pidaja ja isemajandava ideaalfarmi visionäär Hillar teab otse loomulikult, et piisonid on metsloomad. On külastajaid alati nende eest hoiatanud. Aga kuni Daisy katastroofini käis ta ise ja sõbrad ka käisid üsna volilt ja kartmatult piisonite aedikus.
Et toonasest Eduardist – ta on nüüd surnud ning asemele on sirgumas uus Eduard, praegu teismeline ja vastavalt end kehtestav ja üle reageeriv puberteetik – paremaid pilte saada, ronis Daisy salooni avanevasse aedikusse. Sinna, kus kaelu sirutavad piisonid pidudest osa võtavad, päid laudade kohale pistavad ja asjale stiilset jumet lisavad. Aparaadi välk jäi kitsa luugi serva taha, parema pildi huvides tuli ronida.
Pull otsustas mõningase klõpsimise järel kaameraga tulnukat hoiatada. Lehmad ja vasikad olid ju ta selja taga. Pull ei kavatsenud sissetungijat lausa surnuks susata. Pani talle lihtsalt tõhusa võmmu. Võmmusaaja jõudis pooleldi luugist välja – õigemini tagasi salooni sisse – ronida. Tänu sellele jäi selgroog terveks. Ja neljandat kuud kõhus kasvav laps ellu.
Pull muljus fotograafi takerdunud jalga oma päratu pea keskel kõrguva mügaraga. Hillar mäletab, et ragin ja üldse katastroofi hääled olid kohutavad. Ragisesid kondid. Kondid läksid paljudest kohtadest katki. Rakvere röntgeniõde, kes kõigepealt välja pidi selgitama, mis juhtus, tõstis jala aparaadi alla nii, et järgulised luuotsad pudenesid klõnk-klõnk s-tähe kujuliseks kaoseks.
Daisy tunnistab, et kohutavamat sõitu kui teise kiirabiautoga Rakverest Tallinna ta ei mäleta. Raseduse tõttu ei antud talle valuvaigisteid. Iga teekonarus tegi põrgupiina. Vähemasti ei lasknud füüsilised piinad ja šokk endale ligi lasta kogu tegelikkust, mis toimub.
Hillar meenutab, et teisel päeval haiglasse Daisyt vaatama minnes nägi ta väliselt rõõmsameelset ja optimistlikku noort naist. Noor naine oli eelmisel päeval, kui talle esimese lõikuse jaoks seljatuimestust hakati tegema, tundnud esimest korda südame all kasvava lapse liigutusi. Beebi otsekui püüdis tuimestuse-laine eest ära ronida.
Tegelikult oli tulevane ema kõike muud kui rõõmsameelne ja optimistlik. Mitte ainult õnnetuse pärast. Nüüd oli korraga kõik hunnikus ja viimne kui tee tema ees püsti. Läbides järjest ja järjest lõikusi, suutmata pool aastat jalale toetuda, ei saanud naine end ja oma peret elatada. Aga tal oli ka juba 10aastane tütar, keda ta oli algusest peale üksi – õigemini koos oma emaga – kasvatanud. Et erialatööd paremini teha, oli pooleli autojuhikursus.
Nüüd jäi tööd hõlbustav autojuhtimise oskuse omandamine pooleli. Mees, kellega Daisy oma tulevast titat ootas, läks seadusliku abikaasa kutsel tagasi oma senise perekonna juurde – mis oli naise soovil paariks aastaks laiali läinud. Kuna ka seaduslik kaasa jäi lapseootele, oli selge, et ka Daisy teine laps sünnib vallaslapsena, ja tedagi tuleb üksi kasvatada. Õigemini koos emaga.
Naine oleks oma suluseisuga otsekui piisonipulli ligi tõmmanud, et see loodusseadusi järgides olukorra nii hulluks ajaks, et enam hullem olla ei saa – sest siis saab seis ainult lahenema ja paremaks muutuma hakata.
Totaalse ummiku esimene avanemine oli terve, tubli ja rõõmsa lapse sünd. Väike Kirke on heatujuline ja rõõsk plikatirts, kes ei karda kedagi ega midagi. Ei paista ainsatki märki ema füüsilistest ja hingelistest piinadest, mis lakkamatu voona kogu raseduse ajal lapsukest ümbritsesid.
Daisy ise on suhteliselt aeglaste pööretega isiksus. Alles nüüd, kui tütreke hakkab kolmeaastaseks saama, on ema tagasi autojuhtimise kursustel. Seni on vaja olnud tööd teha, et tütreid elatada. Tööd on aga emme-Lappard viimasel ajal teinud ajakirja Naised põhilise fotograafina.
Suhted pehmelt öeldes ladina seebi laadses laiendatud peres on aga nii normaalsed, kui sellises olukorras üldse olla saavad. Eakaaslastest lapsukeste emad käivad mõõdukalt läbi. Päris sõbrad ei ole. Aga vaenlased ka mitte. Sest mis sa ikka teed.
Absoluutselt mitte vaenlane ei ole Daisy ka Hillariga – peremees hoiatas piisonite kui metsloomade eest. Peremees oli haiglas fotograafi külastades osavõtlik. Peremees tegi, mis tema võimuses. Aga oma konte kokku kasvatada ja elukorraldust selliseks muuta, et see enam tragöödiaid ligi ei tõmbaks, saab ikka ainult inimene ise.
Põhjus uuesti piisonifarmi minna tuli nüüd – läksime Daisyga minu algatusel koos lugu tegema. Et läheme, selle leppisime juba suvel kokku. Kui nüüd helistasin, et on aeg, jäi emand Lappard ehmatusest ja hirmust kõigepealt haigeks. Aga sai minekupäevaks terveks jälle.
Asjad ei ole nii hullud kui me kardame. Enamasti. Õnneks. Kujunes armsasti leebe ja rahulik sehkendamine. Daisy pildistas piisoneid. Ja Hillar rääkis. Daisy pildistas visionäärist farmeri moodustatud vabapidamisel koduloomade kooslust. Piisonite juurde sisse ei roninud. Küll aga sigade-kitsede-lammaste-lehmade-hanede-jäneste Eedenisse. Seisis seal, üleni paljuliigilisse loomakooslusse mattunult ja tundus päris õnnelik.
Võibolla jäi andestus ja leppimine sellepärast mõnevõrra osaliseks, et Seda Eduardi ju enam ei ole. Aga selle võrra sai hea ja kerge, et Daisy sai mööda erinevaid farmi tulipunkte kulgedes järjest ja järk-järgult kogu juhtunu uuesti sõnastada, läbi elada ja mõtestada – ning tänu sellele asjast välja ja üle kasvada.
Niivõrd kui me oma eluloost välja kasvada saame. Ent igasugune andestus ja lepitus – mis taseme ja tasandini see ka õnnestub, on hea ja ilus. Selle pealt saab edasi minna.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat