Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Võrumaa Viiard ja setu kunn


Kustkohast võiks setu kuningas enesele hobuse osta? Sellise universaalse looma, kes veaks aiste vahel vankrit kirikusse ja kooli, kes künnaks vagu ja teeks metsatöid – ja kui setu kuningas tahab mõnusalt suurustada, kannab teda ka ratsa, ning kui kunn on natukene hansane, võiks see hobune ta koju ää viia. Nagu muiste.

Loogiline oleks, et Setumaalt see kunn oma setuka ostaks. Sõnagi ju sihuke olemas. Üksteise peale kihvtised hobusekasvatajad õnnistavad teise tegija – kes reeglina midagi ei oska, teate küll J - hobust sageli sellise sõnaga. Tegelikult võiks setukas olla loogiliselt midagi samalaadset, nagu eestlane – kah mõni aborigeen või midagi. Või äärmisel juhul võiks minna Võrumaale hobust tooma. Oleks ju mõistlik. Ei pea ju Saaremaale sõitma ometi? Aga mingit 10tuhande kroonilist hobust ei saa Setu- ega Võrumaalt ühestki kasvandusest ei eelmine rahva poolt valitud kuningas Evar Riitsaar ega praegune Hõrn. Järgmine – tulgu tulevaseks sootskaks Merca või kes iganes – ei saa kah kodu lähedalt hobust osta.
Oma hiljutisel Setumaa retkel nägin üleüldse ainult ühte setukat ketistatuna kodu lähedal koplis nosimas – varasematel aastatel silmatud suksid olid kadunud. Võimalik, et lihtsalt maja taga või varju all. Aga majapidamiste välimus ja sisetunne ütles neid tühje kohti põrnitsedes, et ega seal enam hobuseid ei peetagi. Kulukas-tülikas ja tulutu.
Neid aiste vahele käivaid lihtsaid tarbehobuseid pole kah sellepärast osta, et nende kasvatamine on tulutu. Ligikaudne arvutus ütleb, et hobuse kasvatamine 3aastaseks läheb maksma ligi 30 tuhat. Umbes kümnekas aastas läheb ju. Kui traumasid-jamasid ei juhtu. Talumehed aga ei taha eeskäijaks 30tuhandelist – üle 20 maksta on raskevõitu. 
Hea põlvnemise ja näitajatega sporthobune kasvatatakse üles just samasuguste kuludega, nagu universaalne tarbehobu. Aga müüa saab teda sajaka ja milliga ja mis hindadega kõik. Selge siis ju, kumba kasvatatakse. Kui hobusekasvataja on võimeline noore sporthobuse kas ise välja sõitma või mõõduka tasu eest sõitja palkama, on sportlaste kasvatamine sedavõrd tulusam ja mõttekam, et siin pole midagi rääkidagi.
Ehkki nišš on täiega tühi. Nišš hüüab perifeeria täitmise järele matsakate-atsakate tubli-hobudega. Sõitsime äia ja Vahelaane Paaliga hiljuti Obinitsa taha Meremäele Uusvadasse mööda vana Võru maanteed. Aastate eest olid selle loogelise-künkliku maantee ääres puha värvitud-kujutud majakikatsid, koledad romud ees ja taga, suur osa maast söötis. See oli siis, kui olid need kahe ajastu vahelised ajad, mäletate küll. Vahepeal on saanud Võrru ja Väimelasse, Veriorale ja Vastseliinasse sõidetud mööda kiireid-konkreetseid pea-magistraale. Äia soovil vana teed pidi minek tõstis nüüd üliväga tuju, usaldust tuleviku ja imetlust meie riigi inimeste suhtes. Kõik on korda tehtud! Majad värsked ja värvilised. Põllud üles haritud. Uhiuued masinad ees. Vana romula emeksitesse viidud. Viimase peal! Ainult et hobuseid ei ole. Seda kahe-kolme kaupa sukside pidamise praktilist ja emotsionaalselt mõnusat traditsiooni, mis kaunistab Itaaliat – kui on mingigi maatükk maja ümber, siis on ka paar-kolm hopsi – meil pole. Järelikult on ka lihtsate tarbehobuste turg anabioosis. Varjusurmas. Tudul. Sest sajanditevanuse orjaikke otsa on rahval nüüd tarvidus oma väärtust ja väärikust näidata aadelhobuste kasvatamise ja ostmisega. Osmikud häärberiteks kõbinud rahva täitunud unelmad on ka hobustena väljendunud. Unelmate hulka praktiline parajus veel ei kuulu. Pole nõudmist, pole pakkumist – ja nii ei olegi sellel, kes hakkab paari kaupa tarbehobuste pidamise uusvanamoodsat trend jälle au sisse tõstma, seda uutvanamoodi kusagilt lähikonnast osta.
Minu jaoks on vaatamata formaalsete sootskade vaheldumisele setu kunn ikkagi Evar – tal on Obinitsas setu galerii, kodumaja, küla taga valmimas talu, Kauksi Üllega kaks väikest last ja tuhat proekti. Kuna kevadeks saab talu valmis, vaatab Evar nüüd juba pärsi konkreetselt hobuse – soovitavalt kahe, sest ühe kaupa seda looma ju ei pea, kui looma olemust austad ja arvestad – järele ringi vaatabki. Mul on sõpruskonnast juba Evarile see soovitav hobupaar tegelikult leitud ka. Raskeveoka ja eestlase ristandid – need, kes Soomaal paaril viimasel aastal Ekstronil lihtsalt juhtusid. Mille eest Ekstron ja tema perenaine kõvasti pahandada said. Ja samas kelles on ühendatud mõlema tõu parimad omadused. Nutikad, kompaktsed, vähenõudlikud ja paljuandvad. Need ristandid on reeglina võigud, mõnel heledam, mõnel tumedam lakk ja saba.
Müstiline on aga see, mida ma seekordsel Setumaa-tretil nägin. Obinitsas peeti Kauksi Ülle ja sügise sünnipäeva teist, tasapisi vaibuvat pööriosa ning kõik olid galeriis koos. Seal on üleval püsiekspositsioon Setu põliskultuurist, pikituna Evari maalidega. Ühe maali peal oli aiste vahel suur helekollane hobune. Tagajalge peal uhkede püsti. Täpselt selline – juuksed küll heledamad kui noil -, nagu need, kes kevadel Soomaalt Settu saavad. Teises seinas aga oli fotovalik. Ühel pildil foto, millest inspireerituna see levaadi sooritava vankrihobuga maal loodud on. Fotol on Evari esivanemad Uusvada külast. Ja see on tema pere ammune-nostalgiline hobune. Ja nüüd saab ta kaks samasugust. Ja sellised asjad ajavad külmavärinad peale. Need äratundmisvärinad. Et haldjad-pekod-inglid-päkapikud ise on hoogsalt ja sihilikult asja ajanud. Teate küll.
Setumaale lähimad hobusekasvatajad on Klaire Rannamäe Väimelas ja Peeter Viiard Lasva taga. Mõlema juurest on ühe hobuse omagi Piiri talli viinud Raamatu Piia ka. Aga mõlema juures kasvatatakse ikka üliväga aristokraatlikke hobuseid.
Peeter Viiardi Virve talu on juba eemale külavaheteele silma rõõmustav paljude hoonetega kompleks. Hooneid on seal hullumoodi sellepärast, et nii uus talu kui tall juba ise koosnevad kaks-neli-vägamitmest ehitisest, aga kõrval on ka vana talu hooned, mida praegu kasutavad vaid suhteliselt vabal pidamisel peetavad noorhobused. Kui Peeter tahaks endale abilisi palgata, võiks ta nood sinna vanadesse hoonetesse elama istutada.
Võrumaa künklikud heinamaad ümber Virve talu räägivad pallide-küllasuse keeles, et oli hea heinaasta ja üldse ei tohiks kellelgi, kel vähegi oidu tulevikule mõelda, sel talvel küll mingil juhul söödahätta jääda. Vabahärra Viiard von Virve talu talli edenemisest annab aimu, et lisaks senisele osale – kus elavad tegudevalmis kenad kerged täkupoisid – ehitatakse uut. Kõik on nii mõnusalt käepärane, nagu saab omane olla just ühemehe või ühenaise tallile. Mida enam kõrvalisi majapidamises tiirleb, seda kindlam, et harjad-stekid-võided-tekid pudenevad vahekäikudesse-boksiservadele. Ühe mehe majapidamises on kõik paigas ja täpne. Mul on praegu just kokkupuutumist sellega, kuidas asjad hakkavad rahvarohkes elukorralduses otsekohe “ise” kõndima ja kohti vahetama, kui selja pöörad – sellepärast panen teravalt tähele, kui lahe on ühe-mehe-kord.
Aga eks see puhaskorras vaikelu tähendab, et Peeter tuleb ise kõigega toime. Ehitus ja hooldus. Kasvatus ja aretus. Ratsastus ja müük. Appikene. Ilmselgelt suisa kangelaslikult müttavat peremeest tülitada tahtmata, otsisin lõhna järgi – sõna otseses mõttes! – vana talukoha tagant tiigi äärest – küll on sel kombel mõnusalt muretu majandada! – tema noorkarja üles. Uudishimulikest ülisuhtlemisvalmitest noortest ruunadest üks oli lausa silmipimestavalt kaunist hõbemustjassillerdavat värvi. Ent vanad setud Asser ja Paali said ju autoga tee veerde jäetud. Põlispärnade all lobisedes - pardon, filosofeerides! - ajasid nad Viiardi noore valvekoera kurjaks. See haukus peremehe mulle jaole, no mis sa teed.
“Ei saa pühapäeval ka ilma hobusteta?” nõudis ta äkitselt mu selja taha ilmunult. Ja hammustas sealt samast sarapuu otsast korjatud pähkli katki.
Mis sa teed.
Jalutasime märakoplisse, kus peremehel oli nagunii mõni karjusepost ka püsti kohendada, nii et polnud väga vaja tema tülitamise pärast põdeda. Tema Tartu-aegsed trennikaaslased lõõbivad tänini meest tähtsaks kilpkonnaks. Tegelikult on ta lausa üllatavalt karismaatiline ja veetlev mees. Selles mõttes üllatavalt, et eelarvamused käsivad oletada, justkui külades elaksid endiselt miskid kolhoosiaegsed tropid-pässid-luuserid. Tegelikult elavad praegusel ajal maal ju eriti kõvad kujud. Need, kes suudavad üleinimlikult paljude asjadega üksinda hakkama saada. Kes oskavad ennast peateedest eemal ise mobiliseerida. Kes mõtlevad omad nišid välja – ja täidavad neid iseenese tarkusest nii kvaliteetselt, et tööl ja toodangul, kaubal ja tulemustel on minekut. Mobiliseerivad ja motiveerivad ennast ise. Võtavad täie vastutuse, kõik kohustused – ja peavad vastu. Kui põõsast välja tulevad – tõsi küll, nende rajatud talud on ju tegelikult üsna mõisa mõõtu – et siis kui mõisast välja tulevad, osutuvad aga šikimaks ja šefimaks härrasmeheks kui nii mõnigi linnavurle. Sest nad on pidevas liikumises, värskes õhus, eesmärgistatud ja pingestatud. Vot see süsteemne värk teebki Viiardi-sugused mehed veetlevaks ja karismaatiliseks.
Ehkki spetsialistid kritiseerivad Viiardi kommet hobustele liiga palju antibiotse ja muid ravumeid sööta, on mehel ette näidata paar näidet võidukalt lõppenud sõjast herpesega. Üks mära, kellel oli Peetri sõnul herpese närvivorm, oli täiesti maas – kui visalt paranema hakates jalad alla võttis, oli tagasild sassis ja katus sõitis. Ja mis aitas? Tiinus! Mees otsustas loogika ja sisetunde põhjal, et nii närvivormilise herpese jälgede kui kõige muu vastu võib aidata uus elu – mära organism organiseerib-mobiliseerib-korrigeerib end siis. Ja kõik need teised võõrsõnad. Ja see töötas. Tiinus korrastas mära kuplialuse, seadistas uuesti tema tagasilla.
Kuitahes kriitiliselt kõrvalseisjad ka Viiardi võtetesse suhtuvad – tal on ette näidata teisigi hobuseid, kes lootusetust olukorrast välja tulnud ja ravimatuks peetud haigustest paranenud. Peetril on seal Lasva taga tekkinud väga suur respekt ja usk jumalike olendite vastupidavusse, elujõusse ja kestmisvõimesse. Või on see moodne sõna “jätkusuutlikkus”. Igatahes käib see miski raskesti seletatav-kirjeldatav jumalik säde ta enese kohta ka. Väge täis pilk on tal.
Silm puhkab Virve talu haritud maade ja pallivaru peal. Laste ja koerakutsika hääled põlispärnade taga teevad tuju heaks. Terve ja tubli kari kiidab kasvatajat-aretajat. Ja ühe mõistliku nõuande tõin sealt kah kaasa: kui hobusel on mistahes terviserike, otsige kõigepealt kõige lihtsamat põhjust – ja samas kõige üldisemat. Näiteks prei, mis tänavu sügisel nii paljusid hobuseid nii visalt vaevas, on teatavasti süsteemne ainevahetushäire, ja võib käivituda muu hulgas ka usside tõttu.
“Organism ei tule päikesevalguse ja proteiinide koosmõjuga toime ja tekib naha-näht, mis pole ju tegelikult nahahaigus, vaid ainevahetushäire. Organismi taluvuse piirid muutuvad vägagi palju kitsamaks, kui loomal on näiteks ussid. Ussidega võitlemine ja nende eritatavate mürkidega heitlemine võib jõuvarusid sedavõrd kahandada, et parasiidid võivad olla just see viimane piisk hobuse taluvuse karikas,” selgitab Peeter. “Kabjanaha põletikku jäänud hobusele võiks teha ussitõrje – ja haigus taandub, sest hobuse organism kui tervik paraneb. Terve hobune ei saa preid. Haiguste ravi on lihtne ja loogiline tarkus, mida tuleb tundega teha.”
Just, sest siis on sära silmas nii hobusel kui inimesel. Ja kui sära on silmas, siis saavad kodutööd hästi tehtud. Kui endale ise omaette võetud ülesanded on hästi täidetud, siis on, mida kodust välja, laiale ilmale näidata ja müüa. Kui on, mida näidata ja müüa, siis edeneb talu ja tall. Ja see annab teistelegi julgust ja eeskuju. Ainult et Võrumaa Viiardi kaunite-kõrgete-kergete hobuste seast muidugi setu kunnil tarbesetukat osta ei ole.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat