Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Klaire juurest saab tööd. Väimelas


 

Nagu meid kõiki, on ka Väimela-Klairet ainult üks. Väike tragi naisetükk saab seal Võru lähistel toime nii talli kasimise-kõbimise kui hobuste emmemisega. Annab trenne – eriti andekatele vägatahtjatele muuseas mõnikord tasuta, sest nende vanemad annaksid tüdrukutele raha pigem torutantsu kui ratsutamise õppimiseks. Ja aretab-tuletab uusi hopse. Kergeid-kõrgeid-kauneid, kelle seast talumehed endale päris kindlasti aiste vahele asjahobust ei leia, kui neile selline imelik uusvanamoodne mõte peaks tulema.

Siredad sporthopad vajaksid tegelikult lisaks Klairele veel mõnd sõitjat. Just eelnimetatud põhjusel, et teda on ainult üks. Kui hüppajateks sobilikke kerg-torilisi ja koolisõiduks minevaid täisverelisi korralikult välja ei sõida, ei saa neid teatavasti õige hinna eest müüa. Vale hind ei tasu aastaid kasvatamisvaeva. Aga sõitjad ei taha ääremaadele tulla.

“Eelmine sõitja läks Viljandi lähedale Nuiamäele. Me võiksime uue sõitja mu meelest kasvõi Viiardiga kahasse võtta – Väimela ja Lasva vahet pole ju teab mis maa. Elada saaks see ratsastaja näiteks Peetri talu vanas onnis. Väga šeff koht mu meelest. Ja kahe talli peale tuleks täiskoormus ja kena palk kokku ka,” unistab Klaire. “Tänapäeval on vahemaad kõik lühenenud-vähenenud ju ka – teed on nii heas korras ja noortelgi juba kobedad autod, et mis ääremaa see Väimela enam niiväga ongi. Varasematel aastatel tundus mulle endale Võrust kodust siia käimise maagi oluliselt pikem kui praegu – suhtumised ja elulaad on sedavõrd muutunud. Nüüd võiks öelda, et linnast on piisavalt kaugel, et oleks kvaliteetelu – ja piisavalt lähedal, et võsaneegriks ei muutu.”

Aru ma ei saa.

Zotid-vetid peaksid ju suhteliselt eos aimama, et loomad elavad maal. Ses mõttes, et kes läheb õppima loomaarstiks või hobusekasvatajaks, võiks üldjoontes aimata, et linnaproua-härra eluks pole eriti tõenäolisi väljavaateid. Aga kui tööd pakutakse kohta, kus suured elukad loogiliselt elavadki, siis algab mingi ääremaade ning kauge ja ebamugava jutt. Minnud siis tõesti torutantsu õppima, kui maal on must ja tramm ei sõida, kurat küll!

Kusjuures sedapidi ka ei ole, et võsa vahel pole perspektiivi – nii Klaire kui Peetri juures kasvavad ju superkihvtid kaunitarid, keda ainult õpeta ja näita, sõida ja võida. Ja naudi. Sest mida eemal linnast – neid nimetatakse teatavasti tõmbsoonteks ehk siis musta auku imemise vaakumiteks – seda elum on elu.

Selleks, et hinnata neid kohti, kus elatakse ja tehakse – ja väga tasemel tehakse! – tuleb mõnikord võrdluseks-mõtlemisaineks näha neid kohti, kus on varemed. Kus aastakümneid pole tehtud. Ja üha vähem tõenäoliseks muutub, et üldse veel kunagi tegema hakatakse.

Uusvada külas – mu äia, pillimees Paali ja setu kunn Evari päritolukülas – oli viimane tall Ludimäel. Tanumast mõnevõrra kõrval, elumajade taga, künka otsas, vaatega laantele-allikatele-põldudele. Ja Venemaale, oh hädakest, mis sealt ikka aegade jooksul näha on olnud. Kolhoosidesse käratamise ajal viidi sinna ka Külmaallika talu hobused. Kuni ühismajandamisest ei tulnud ikka midagi välja, hobused said seebivabrikusse ja-või rebastele ning talliseinad kütsid praktilise meelega setud kenasti ahjudes toasoojaks ära.

Aina üks tragöödiate rida siin Eesti- ja Setumaa peal. Mu äia vanaisa Juudi-Miko elus oli hobune kaugelt tähtsam tegelane kui naine. Miitra-Miko pojapoeg ehk maafilosoof Murutar meenutab, et vanaisa ei läinud hommikul enne pissilegi, kui setuka juures oli käidud. Nüüd on vana talu selle koha peal, kus tookord oli tall, tühi koht. Optimist ütleb, et tänu sellele ongi hea avar vaade mesipuudele. Tegelikult võib ette kujutada, kui valusalt ja traagiliselt tegelikult jäi tühi koht sellest, kui Miko elu suurim armastus, hobune kolhoosi viidi. Ja see polnud esimene vägivaldne vangerdamine – õigemini vankri eest ära võtmine. Asseri lapsepõlve aegne hobune – jorm, aga ustav, viidi sõtta. Oma kallis sõber ja koduloomakene, kellega ise tehtud atrade-vankrite-regede abil absoluutselt kõik tööd said tehtud. Kujutate ette – teil on universaalne koduabiline ja südamesõber, ja see viiakse kodust tallist lihtsalt minema. Sõtta. Kus ta otse loomulikult surma sai.

Miko poeg ostis isa leina leevenduseks talle venelastelt uhke puhast tõugu budjonnõi asemele. Oskaja mehe käes sai sellestki väga viisakas majapidamis-sõber. Ja tema siis, kui oli tööd tegema õpetatud, ühistalli tassitigi. Millega kõik siin mail lepitud on! Ja kui palju vundamente vahib küsivalt uutele põlvkondadele näkku – noh, mis teete’s nüüd, ehitate uue talli üles? Hakkate kõigil neil sadadel Vene piiri äärsetel hektaritel jälle hobuseid kasvatama?

Aga kussa, kaugel ju…

Kui Väimelagi noorsoole liiga kauge tundub. Ohjah.

Ilusad on need noored hobused, kes Võru lähistel Klaire kasvandikena sõitjaile tööpõldu pakuvad. Talli kõrval olid külaskäigupäeval Casanova, Heopsi ja Omeri tehtud kergkõrg-torikatest ruunapoisid – märamajandus mudilaga võttis veel kaugemates koplites viimast. See erilise murtud värvusetooniga ruun, kes mulle kõige rohkem meeldis, juba Tartumaale äragi müüdud. Tallis sees määris Klaire Beti jalga. Beti on täisvereline sälukene. Ea poolest küll juba täitsa hobune valmis, aga õrn ja graatsiline nagu gasell. Beti oli vabahüpete käigus jala ära löönud, sellepärast nüüd tall mentoolist lõhnas, kui Klaire tolle beibe kepsu kallal pomises.

“Kangesti erk ja tundlik on. Kohe tükk tegemist tema välja sõitmisel, et ta sääre peale liiga tundlikuks ei läheks. Muidu ei saa algajamaid üldse selga lasta – nii kui oskamatult loperdav jalg vastu läheb, pistab jugama, aga siis hakkavad algajad õpipoisid ju teadagi suust tagasi kiskuma. Nii et verelise hobuse puhul tuleb jah trenniga tundlikkust tibake maha timmida,” arutles Klaire. “Mulle meeldivad endale kõigist tõugudest just täisverelised kõige rohkem. Sellepärast, et mul on nendega nostalgiline suhe. Kooli ajal, kui ma siinkandis trennis käisin, siis olid verelised. See tõug on sestap jäänud mu jaoks hobuse mõõduks ja sümboliks.”

Pisike Beti on väheldase Klaire kõrval justkui tema jaoks valatud hobuplika, aga tegelikult müügis. Ei saa ju kõiki kobedaid kasvandikke endale jätta. Pealegi meeldib Klairele endale mära Beauty varssadest eelmise aasta oma rohkem. Teise täkuga samast märast saadud õde on  Betist kolmandiku suurem ja pooltki mitte nii naiselik. Nagu poleks väga sugulasedki.

Uuemal ajal hakkab Väimelas aga saama näha ja imestada, milliseid geneetilisi variatsioone loodus kõik välja pakkuda oskab. Klaire sai endale talli Saksamaalt verelise täku. Mis tähendab, et pole vaja enam märadega mujal teol käia ega paarituste peale kulutada. Küll aga võib ilmselt hakata huvitavaid kombinatsioone nägema. Luige Üllel on ju tänavu Ruilas kahel hannoveri märal varsad ühe täkuga – aga nii välimiku kui oleku poolest täiesti vastandlikud tulemused.   

Linnastumise ja loodusest kaugenemise tulemus on aga, et Väimelas käiakse nagu loomaaias. Ümberkaudsetest kortermajadest tulevad emad-isad lastega õhtuti talli juurde jalutama ja suksidele leiba andma. Aga kui laps tahab trenni tulla, siis on neljast-viiest rahast kuus kahju. Siis taotakse pigem tonn või paargi tantsutrenni, et lapsuke pääseks püünedele ja itaaliatesse. Mingu või raisku, aga peaasi, et maalt ja loomuliku eluviisi juurest minema – muidu äkki saadakse teada, et eestlased on maajuurne rahvas. Mis siis, et varsti tuleb nii hobuseid sõitma kui talli muudele töödele palgatöölised võõrsilt tuua. Eesti oma tütred tantsivad ümber postide.

 

PS. Kõik siin ilmas on omavahel seotud. Klairelt sai ostetud see kolme hobuse veoauto, mis Heli Variku majapidamises mitu aastat väga asja ette käis – ja romaanis “Ettevaatust, Emma!” üks tegelasi on. Just neil päevil sattus Heli aga Postimehte seoses sellega, et üks tema varssadest tapeti. Tõenäoliselt lõhkus jälle üks heasoovija – seda juhtub pidevalt! – poldril karjuse ja lasi hobused jooksu. Siis oli põhjus ka üks varsakene maha lasta.

Ajakirjanik oletas, et ehk olid salakütid, kes varssa mõneks muuks loomaks pidasid. Heli aga kinnitab, et teab, kes tema varsa täiesti sihilikult tappis. Ja kes saabki helehõbedast loomalast põdraks pidada, palun?

Helil on umbes poolsada aina paremaks aretatud sporthobust, kelle tekitamiseks temagi endale isikliku täku, Larka tõi. Selge, et ühe varsa surm ei löö majapidamist uppi – ehkki kohutavalt kahju on. Pipi varss ju. Pipi pärisnimi on Athena ja tema esimese varsa Luciferi sünni juures juhtusin olema. Pipi enesega on puussegi kihutatud, mis seal salata.

Et inimesed üksteisega arvete klaarimiseks loomi tapavad, on kohutav. Vähemalt sama õudne on, kuidas sedasorti tragöödiaid veebiväljaande juures kommenteeritakse. Ma ei loe reeglina kommarite sooritusi. Mitte kunagi ega kusagilt. Aga eile õhtul selle Rannaküla tragöödia puhul lugesin küll – lootuses teada saada, mis juhtus. Seal arvati korduvalt – iseenese inetuse järgi otsustades – et küllap vanamees ise haige varsa maha lasi ja nüüd jahimeeste või õelate naabrite kaela ajab. Kommar-teadlaste möla tõepärasus on täiega tasemel – Heli “vanamees” on ju tegelikult varastes kolmekümnendates sell, kes hoiab kodus poegi ja hobuseid, kui moor mööda maailma asju ajab. Siis pakuvad kommar-teadlased, et Võrtsjärve ääres kasvatataksegi lihahobuseid – Soomes olevat letid hobuseliha täis, ju seda siit viima mindigi. Olles kümme aastat pealt näinud Heli ponnistusi heade hüppehobuste aretamisel – ja sel suvel tema kasvandikud järjest esikohti saama on hakanudki! – saan ma paised ja sügelised, kui loen sellist võhiklikku-vihkavat oletuste okset. Lihahobused… Nojah, ja kommarite seas on veel terve komplekt selliseid küünikuid, kes irvitavad, et kena kaelalasuga tapmine pole ju mingi julmus,  puhas ja soliidne töö ju, mis nende ülearuste loomadega muud tehagi.

Sedagi ütlesid mõned ajuprillurid, et kui hobused on võõrastel maadel, tulebki nad maha lasta. Just-just, nii mõtles ka mõrvar ise – lasi hobused lahti, et oleks ajend… Muide, kas poleks mõttekas selle kommentaari kirjutaja välja selgitada, näeb kuidagi väga samanägu välja kui tapja, mis?

Seda jah, et õelate-võhiklike kögisejate arutelude tase jõudis nivooni “põdratäkk” ja “hobusevasikas”, aga kahest asjast ei saa ma aru.

Esiteks – kuidas ja miks on inimestel üksteise suhtes nii õel ja räpane eelhäälestus? Kurjategijast jätis tapab varsa – aga ilutegijad kombineerivad oma räpases kujutlusilmas kohe pildi vanamehest ja eidest, kes Soome lettidele lihahobuseid kasvatavad ja ühe kööbaka ise maha lõid.

Teiseks: kuidas Heli suudab mitte öelda, kes tema haruldast värvi tita tappis - kuidas ta seda tapjat maha pole löönud? Võib küll rääkida midagi väärikusest ja paratamatusest ja… ent kui mõrvar jääb karistamata, tõmbab ta ju järgmine kord, kui Varikud tema meelest valesti käituvad, järgmise varsa maha. Või kellegi teise.

Olen korduvalt öelnud, et see, kellel on kinnisvara, lapsed ja loomad, on kohutavalt haavatav – ja arvake nüüd ära, kas ma tahan sellesama metsa teises servas, kus hõbedane varsake maha lasti, Võrtsu ääres oma koeri jooksutamas käia? Kui sügavale metsa peab pagema, et inimeste julmus sind ja su lapsi-loomi kätte ei saaks? Ja siis virisetakse, et Väimela on liiga kaugel. Veel kaugemal peaks olema! Süvapadriku-sügavusel peaks olema… Selliste uudiste järel tahaks üksikule saarele.

Nojah, aga kes käskis üle mitme aasta neid netikommentaare lugeda? Prügikastist ei saagi muud kui haigusi. Jälle kontrollitud.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat