Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Taani soojavereline suursaatkond Kivilõppes


 

Taani soojaverelisi hobuseid ei ahista Eesti hobusekasvatuse üldised, tõuge tasa lülitavad intriigid. Tarvastu Liivaku tall, mis on taanlasest Nikolai ja eestlanna Anne talu süda, ei olene ka Eesti raharahva heldusest ega kannapööretest. Küpses eas paar, kes kasvatab umbes 60 hobust, kolme last, iiri setterit, kirjusid kasse ja merisigu, on paigas tähtsusjärjekordadega, eksistentsiaalselt tasakaalus näide sellest: inimesed, kes peavad kokku sattuma, leiavad teineteist, rajavad oma kodu ning tegelevad õige asjaga, laskmata end puhangulistest külg- ja vastutuultest eksitada.

“Mis projekt sinul käsil on?” küsis pereisa Nikolai.

Mina olin teel Pärnust Võrtsjärve äärde valinud nn alumise, Mustla-Rõngu tee ning pööranud Tarvastu taha Liivakule selleks, et näha, mis inimesed ja muud loomad seal elavad. Ikka endiselt kehtib see seaduspära, et peateedelt alatihti maha keerates näed tõelist ja tegelikku elu. See annab kindlustunde ning näitab Eestit oluliselt ilusama ja elujõulisema paigana kui silmaklapistatult linnast linna lajatamine. Liiatigi tead pärast ka otse-magistraale mõõtes, kes ja kuidas meie riiki asustavad – piisab roolipöördest ning oledki tublidel ja helgetel inimestel külas. Iga uus tegijate pere liitub su hingelise hõimuga, kelle eest mõtisklushetkil palvetad.

“Otsin ja paljundan positiivset sõnumit,” ütlesin Nikolaile. Peremehel oli musta leiva peal hallitusjuust ja õhuline salaami. Ta tuli töölt oma boksitöökojast, mis asub Suislepas. On alla ja üle kümne kõikuva tööliste arvuga juba mitmeid aastaid meisterdanud tervik-valmik-bokse, mida võib näha nii ammuteenelistes kui allesalustavates tallides kõikjal üle Eestimaa. Üsna kindel, et olete neid Nikolai bokse näinud või on need teil oma koduses talliski ning taanlasel on tööjärg üsna mitmeks aastaks ees ka.

Mis puutub ta oma talliderivi boksidesse, siis need on kõik täis. Oma enese ligi 60 taani soojaverelist ja peoga laste ponisid peale täidavad kõik kohad, nii et omanikuhobustele rentimiseks kohti enamasti pole. Või kesse sinna sinkavinka maailmalõppu nii väga pääsekski. Kivilõppe on Võrtsjärve kaldal – selle Mustla kiriku joonel, mis paistab üle järve Rannu-Rõngu randadesse kaunisti ära. Anne ja Nikolai kodu, mis on rajatud vanasse talumajja võimsate põlispuude alla, on täiesti järve kaldal. Paadiga oleks sealt Tartumaa poolsesse randa mõni minut sõitu. Kui otse ümber järve saaks sõita, ühendaks emand Kirsipuu ja Rannaküla Variku Heli majapidamisi vähem kui pool tundi autosõitu. Aga seal on teatavasti sood ja rabad. Nii et päris pikk ring tuleks teha. Mistõttu hobunaised, kes näevad teineteise talusid ja talle aknast, pole teineteisel külas käinud – kohtuvad ülevaatustel ja võistlustel. Kel väga suur majapidamine vedada, sel pole aega pikki ringe sõita. Lühikesigi mitte.

Selleks, et hobusekasvatuse olmelise argipäevaga iseennast mitte ribadeks sikutada – see pole majesteetlikule-tasakaalukale Annele üldse omane! – on Liivaku tallil leping Säreverega. Kuke Maie juurest on Nikolai ja Anne tallis õppimas-praktikal-tööl pidevalt kaks, sekka ka neli-viis tulevast hobusekasvatajat.

Sõitmas käib sport-taanlasi Tartu tudengineiu Maiken, kes on ka Tarvastu-Liivaku hobutalu reklaamplakati peal hõbeõunalise Rebeccaga. Ning Niikolai ja Anne hoiavad oma praktikante-tallitädisid-hobutüdrukuid suisa pilpa peal. Üsna maantee lähedal on lehmalauda vastas põllu keskel renditud muidu jõude seisev talu, kus neiud elavad. Saunaga ja täis varustusega – ehk nagu tüdrukud ise ütlevad, “jummala päris”.

Selle lehmalauda juures me Annega muide kohtumegi. Ta on oma tarbesõidukiga, iidamastaadamast žigulliga, käinud koolist-lasteaiast lapsi kokku korjamas ning põikab koduteel piima järele, nagu muiste – laudas kohtumegi.

Nüüdse aja suurlaudad on mõistagi kõike muud kui “nagu muiste”. Imal-ürgne piimalõhn on küll jah iidne, nagu emake Maa. Aga ridade kaupa lehm-mass-ühikuid mäletsemas on masendavalt pompöösne vaatepilt. Nii see käibki. Kõik on, nagu peab – sajad lehmad, palju piima, tehnika lüpsab ja jahutab piima, arvuti õpetab inimest ja inimene teenindab nii arvutit, tehnikat kui loomi. Aga vaatepilt on tegelikult rusuv. Sest lehmadel on elusa looma silmad. Mis vahivad sellest mäletsevast massist uutele inimnägudele küsivalt vastu. Ise ka teadmata, mida küsivad. Sihuke lehmade Lasnamäe värk. Paratamatu ja kaasaegne. Tootlik ja humaanne. Aga õudne ikka.

“Lehmad on udarate otsas kõhuli betooni peal,” mühatan Annele, kes saabub südamlike tädide juurest piimaköögist kuue liitriga. Olgu tehnika kuitahes super ja tsentraal – selle sees on ikka muistne tavaline piim ja külarahvas saab oma lastekarjale tilga piimamerest traditsiooniliste purkide ja plännergutega kätte ikka.

“Tjah, ega neile patja tisside alla ei anta jah,” naerab Anne. Eriliselt esindusliku ja usaldusväärse olemusega emand. Piimaga varustatavat lastekarja on tal žigulli karbistatud seitse nägu. Seda kohta võmm ei loe! Aga loogiline ju on, et kui küla vahel kipaka nõukasõidukiga jurtsutav ema toob keskusest oma lapsed koju ja nende sõbrad tahavad külla tulla, siis nad sinna naljakasse sarasse ka topitakse – sest Anne ja Nikolai lapsed tahavad palju sõpru külla. Annele ja Nikolaile ei käi igapäevase lastepeoga kaasnev kära ja kaos vastu – sest nende närvid on korras. Ja nii nad käänulisel külateel stiilset lastelaeva liigutavadki.

Siiraviira külatee mööda Võrtsjärve Tarvastu-kallast möödub Juhan Simmi ja tema venna sünnikohast. Möödub Liivaku naabritest, kellel on samuti umbes viiepealine kollane-valge-raudjas hobustesülem. Mistõttu nad peavad pidevalt taluma reeglipäraseks kujunenud sissepõikeid – tere, kas teie juurest saab osta taani soojaverelist hobust…

Sellest kasvandusest ostis hobuse Romulus Mihkel Lindre, kes pidas teda mõnda aega ka Lätikülas Kilgi tallis, kus meie pere hobukolmik talvitab. Mihkel läks edasi Timmo talli Margus Linnamäe ratsusid sõitma ja võttis Romuluse kaasa. Ruuna boksisilt on tänini Liivakul. Ja sellega segadus ei lõpe. Anne ja Nikolai poja nimi on August, tütred aga Liise ja Roosi. Kui Margus Timmol oma kauni kaasaga tütar hakkas sündima, tahtis emand talle nimeks Roosi panna, aga Marguse tahtel sai Liise… Timmodel on niisiis Liise, kelle salanimi on Roosi. Liivakul on Liise ja Roosi mõlemad!

Ja on Milo. Punane Iiri setter, kes suhtub seitsmepäisesse lastekaosesse oluliselt kannatamatumalt kui perenaine. On uskumatu värvikombinatsiooniga Lola, üle-eelmises põlves siiami verd sisaldav mjäuk, kes suhtub lastekaosesse veel sallivamalt ja õnnelikumalt kui perenaine. On merisiga Suusi oma ujeda sõbrannaga. Keda miskipärast ära ei sööda. Ju on nii, et kui pererahvas suhtub, siis suhtub ka koduhaldjas, ja ongi liikidevaheline rahuriik maa peal.

Mu läbiastumise päeval harjutatakse noorhobustega vabahüppeid, sest järgmisel päeval on Kollom neid üle vaatama tulemas. Särevere sireenide ergutusel liivaplatsile ilmuvatest sälgudest on muljet avaldavaim Malviina. Sihuke aktselerant, nagu neid inimestegi seas üha juurde sirgub. Paarkümmend senti eelmiste põlvkondade esivanematest ja tõukaaslastest kõrgem. Inimeste puhul räägitakse radiatsioonist, mis toruluid anomaalselt pikaks kasvatab. Hobuste puhul räägivad konkurendid söödalisanditest, kui väheldaste esivanemate järglased üha ja aina kõrgemaks kasvavad. Enamasti pole neil susinail alust – praegune planeet Maa kasvatab iga liigi ja tõu sekka järjekindlalt aktselerante. Koerad ka kipuvad oma esivanematest järjest üle kasvama, kuni ülemäärane kasv – mis näeb šeff ju välja küll! – tekitab selja ja liigeste, mahtumise ja liikumise probleeme. Püüad väiksemaks aretada – aga tuleb veel suurem.

Malviina on graatsiline ja elegantne – ehk jääb selliseks ka täis kasvades – ning on inimliigi seast võrsuvatele aktselerant-ratsutajatele supersobiv teekaaslane. Princess Leya – trauma tõttu küll vasakust silmast pime, aga see teatavasti ei tähenda – kes vabahüpete ajal Maikeniga maastikult jalutamast tuli, on aga nii liigutavalt habras ja kaunis, et… Nagu filigraanselt voolitud pea ja jalgadega nukuke, nagu Jumala hea tuju kehastus. Nagu unistus imeilusast hobusest.

Ehkki taani hobuseid kasvatav, taani meelelaadne, taanlase peetav-veetav Liivaku on otsekui suursaatkond või enklaav, riik riigis, on seal muu Eesti hobundusega kattumisi-sarnasusi ikkagi küllalt. Nagu see kogu maailmas on – ikka on näiliselt kaugetel-võõrastel midagi samasugust, nagu sul kodus.

Seda niikuinii, et Suislepa töökoja boksid on vaatamata üldeestilikule tööjõu problale nii Pärstis Otsadel kui Ruilas kui varsti sadades teistes tallides. Aga just sellise projektiga maneeži, nagu on Liivakul viimases valmimisjärgus, ehitab ka meie Freddy Kilgi talli tuumaks. Ja nii, nagu Freddy ja Aire kasvatasid oma beebiga samaaegselt üles orvuks jäänud Pääsu, kasvatasid ka Anne ja Nikolai ühe ematuks jäänud taanihobu lutibeebina üles. Nii, nagu Pääsu tagajalad vajaksid nüüd kildu visanud kasvuvigade tõttu opereerimist, opereeriti ka Liivaku lutisälgu. Kes ei ärganud narkoosist, kuramus küll.

Kuitahes ideaalilähedane on eluolu, ikka juhtub asju, mille meenutamine või mille peale just antud ajahetkel vaatamine pigistab südant ja võtab silma vesiseks. Koplis põlve pihta obaduse saanud, suure sakilise põletikulise õudhaavaga varss näiteks. Niisugused asjad kohe lausa peavad juhtuma, et üldist edenemist ja heaolu tasakaalustada ja kontrasti pakkuda – ja õpetada tänulikkust selle eest, et ei juhtu.

Olulisim on ikkagi koplis silma rõõmustav märade-varssade mitmevärviline ilu ja rohkus. See on ülitähtis, et Nikolai tundub Eestis täiega ja tõeliselt õnnelik olevat. Õpetlik on, kuidas paigas tähtsusjärjekorrad hoiavad küpses eas paari igas situatsis rahuliku ja vaoshoitult rõõmsameelsena. Piisavalt kaugel peateedest, et intriigidesse mähkuda ja tasalülitamiste kombaini sattuda on nad seal oma Hamletimaa hipoatašeede suursaatkonnas ka.

Piltidel, mis siin nüüd järgnevad, on Mustla kirik. Paistab üle Võrtsjärve kui lootusrikas ja lohutav käeviibe teiselt kaldalt. Siis on väike sari pilte Tarvastu piimakarjast. Küsivad silmad, elektroonika tissi otsas ja udar kõhu all pännis – nagu eespool ka sõnadega kirjeldasin.

Pildid näitavad Anne naljakalt ülemeelikut žigulli ja setteri-Milot. Imevärviline Lola on. Nikolai ja Anne koduköögis. Malviina ülevaatuseks harjutamas. Laste jaoks soetatud ponide peotäis. Hingeülendavalt ilus Princess Leya. Maiken Rebeccaga tallis Nikolai töökoja tehtud bokside ees. Ja maneežis töös. Siis Anne oma kasvanduse kolme taani printsiga. Ja kintsule sertifikaadina põletatud krooniga sugumära. Lõpetuseks panoraam märade-varssadega kui lootusrikas naeratus homsele.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat