Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Ülle juures


Sellest, et maanteed on üles kaevatud, on mitut sorti tulu. Üks asi on, et nad saavad korda ja siledaks ja mis kõik. Aga ega see neid turvalisemaks tee – mida laiem-siledam, seda 300 lähemale tõuseb nende kiirus, kes anonüümsete suitsaideritena oma viimsepäevasõitu lajatavad. Teine asi on, et kui saad ainult väga aeglaselt ja mitte väga otsest teed pidi sõita, on ühest küljest aega mõelda, meenutada, korrastuda – teisalt mööduda kohtadest, kuhu muidu poleks sattunud.

Võrtsjärve äärest Ruilasse sõites saadab üles kooritud maantee iga natukese aja tagant… sinna. Läbi Kehtna Ülle juurde kulgedes mõtlesin ühe erilise suguharu peale, kellest linetantsu ema Kaie Seger alailma räägib. Seal Kehtna taga nad elavadki – mõisa hobusekarja taga kusagil. Ainult naistest koosnev klann. Kolm põlvkonda tantsib linetantsu – mistõttu nad Kaiega kamba ongi moodustanud. Nad kasvatavad bernhardiine ja kaukaaslasi. Sealt ongi pärit Kaie enesegi Lotte. See kolm generatsiooni kõrgharidusega, üsna edukaid naisi, käis äsja ka koos Kaiega Stockholmis linetantsu meistrivõistlustel, kus eestlased tõid ära 23 kohta, mis olid kõrgemad kui 5. Kakskümmend kolm. Vaat nii! Need Kehtna naised aga võtsid endale sel suvel kõigepealt ühe ja siis veel teise hobuse. Mära ja ruuna. Vaid umbkaudu aimates, et neile on talveks vist sööta ka vaja varuda ja talvel nad vist kakavad talliks kohandatud kuuri alla. Aga naised ei lasknud end sellistest pisiasjadest häirida – küll saab kõike, küll kõik õpitakse töö käigus selgeks! Nõnda et sinna segasumma suvilasse tuleb ükskord sügavasti sisse minna ja küsida, kuidas neil läheb. Selliseid tulevasi mõnusaid käike on väga mõistlik endale sügisesteks verstapostideks ette sättida – on rõõmsam läbi pimedate poriaegade tulla.

Kohila tagant Kiisa kaudu Kurtna-Kajamaa kõrvalt vana Pärnu maantee poole seigeldes meenus kaks asja. Kõigepealt Külli Arumäe, kes Kurtna talli järgi just sinna endale kodu rajas. Paari aasta eest käisin tal külas – ja nüüd tahaks uuesti näha, kuidas sel aristokraatlikul kaunitaril läheb. Ehk kohtume Horseshowl, kus ta šikis kostüümis korraldustiimis toimida tavatseb. Tookord aga sattusin Külli juurde sõites elu kapitaalsema eksitaja kätte. Kadusin sinna Kiisa-Kurtna-Kajamaa kanti nii kapitaalselt ära, et umbes tund aega ei teadnud, kus ma olen. Ja pärast Külliga vestlemist-teejoomist kodu poole sõites kestis sama jama. Sõitsin Võrtsjärve-äärse asemel vastupandamatult Pärnumaa koju. Aga koos Kurtna nimega – sinna tuleb ka sügise leevendamiseks talli külla minna – meenub kohe ka Kurna. Eesti kohanimepanijad paistavad teatavasti silma sellega, et meil on ridamisi Kõpusid-Rannakülasid – mis veel Mäe ja Oja nimelistest kohtadest rääkida. Aga lisaks sellele on ka kõik see K-täheliste või ka Saued-Sakud kuidagi ühekõlalised raskesti eristatavad. Kuivõrd Kurtna juba Kurnat meenutab, siis tegelikult tuleb ka sealt mõnel Tallinna-sõidul üks värske läbipõige sooritada. Soovitasin esimesel külaskäigul nähtu põhjal Tallinna plikadekambale, kes Veskimetsast ära minnes (kontrast suviste Anne Udekülli laagritega muutus talumatult suureks) just Kurnasse Järve talli Rähna Tõnu trennidesse minna – ja siis selgus, et tunde ja trenne seal enam ei tehtagi. Mingi omanikuhobuste pidamise jutt hoopis. Kuluaarid räägivad, et trenne ei saa pidada kohas, kus peremees võib erilises meeleolus järsku täku seljas kohale, ponidega trenni tegevate laste vahele galopeerida, erilise meeleolu põhjuseks… Aga me siin ei klatši, mis kuluaarid kuulutavad. Me läheme ükspäev vaatama. Saagu või meel korraks kurvaks. Eesti hobundusmaastikul on nii palju uut ja värsket, edenenut ja rõõmustavat, et üks kurvastamine ei riku veel maailma ära.

Teiseks tulid Kajamaa lähistel mõistagi galopid meelde. Või esimeseks. Loomulikult. Vibu-Toomas ei lase ei neid kunagisi galopisarju ega ennast unustada, sest näitab riigitelevisioonis perioodiliselt seda spordiala. Minu kätte on tänini ununenud üks Tomi vibukinnas. Pärast Malaisiast džunglistaari mängult naasmist viis produktsioonifirma Ruut meid loomaaeda – paras koht meediamullidele, jummala eest! – ja pani vibulaskmises võistlema. Eve Kivi sihtis Koit Toomet – mingu tal tantsutähtede avantüüriga hästi! – ja mind vibuga nii tõsimeelse käpardlusega, et me jooksime Kriegeri selja taha peitu. Krieger kui mees vähemalt meeldis talle, nii et läbi tema ta ehk meiesuguseid vihatuid noolega läbi puurinud ei oleks. Võeh, no on ikka vanatädi – ja on ikka elus end seiklustesse mässitud!

Et galopid on kadunud, selle üle on kurdetud ka hobuajakirjanduses. Vidrike läks koos Oinusega teistele töödele. Kajamaa vibutab. Ja ehkki suur osa hobuideolooge ajab pigem just lihvitud-vaoshoitud ratsaspordiliikide vajalikkuse liini, võiks ju tõepoolest džigititüüpi ratsanikele ja lajatada oskavatele-armastavatele hobustele nende väljund olemas olla. Küll tehakse jälle. Kel raha ja ettevõtlikkust, investeerib natuke aega muudesse eluvaldkondadesse. Ja kui taevas annab ja raha pärast seda ikkagi alles ka  jääb, küll siis vanad head traditsioonilised galopivõistlused kah taastuvad. Publikumenu mõttes olid need ju igavesti tegijad sooritused – pandi aga buuts jalga ja kaabu kuklasse ja tuldi Justamendi saatel hobuinimese moodi välja nägema ka selle ala kaugena. Nostalgiline ürgkutse käratas publikumassi raja äärde ja oli vägev värk.

Ja on täiesti ainumõeldav, et Ruila külje alla Ülle juurde minnes peatud korraks sealses suures tallis. Selleks, et veenduda, et see on kestvalt üks mõnusalt tegus koht. Esimene hobukeskus, millest ma siin Horsemarketis muide kirjutasin. Kaks rõõmsameelset piigat toimetasid ümber Othello-nimelise eriti tõmmu ruuna. Kuna seoses prei-hooajaga on mitmed spetsid soovitanud hobuse karjamaalt maha võtta ja vähemalt mõneks päevaks müsli ratsiooni peale panna, et ainevahetus saaks teise rütmi raputatud, läks jutt müslide peale – ja selgus, et need tüdrukud toovad seda Inglismaalt Eestisse. Turg pidi väga avar ja võtuline olema, sest kui naabrite juures hobused müslivad, siis peab ka eestlase hobune ju ometi kõike parimat, mida maailmas leidub, saama. Arusaadav. Lastele ostame ju ka kõike, mida maailm võimaldab.

Kestvusratsutamise hobuste väliboksirivi juures eraldi tiivas pani emand Rohtla teeneka Galarina viieaastast poega valmis – üsna sellesama boksi ees, kus vapra emme väärikas varss sündinudki on. Rohtlad teevad selle poisiga alles sammu, sest kestvusratsutamisse sisenetaksegi tasapisi ja ettevaatlikult, hobust aegapidi oskuslikult timmides. Anne ütles, et rõõmustavalt palju on uuemal ajal hakatud seda enduro-ala avastama hakatud – eks paljus ka tänu sellele, et ta ise muudkui kirjutab ja räägib, selgitab ja veenab. Loomulikult jääb alati olema teatud hulk selliseid tibisid, kes ei taha trennis midagi õppida – oluline on sadulas edvistada ja ennast tühjaks uhada. Selliseid õppidatahtmatuid keksutajaid ilmub aeg-ajalt igasse talli. Ja tegelikult võiksid nad tühjaksvihistamiseks valida elutud abivahendid – motikad-rollerid – sest kui midagi omandada ei soovi, pole mõtet hobust lõhkuma tulla ju. Ent nii laste kui täiskasvanute seast avastab üha enam tõsimeelseid huvitatuid kestvusratsutamise – ilmutakse võistlustele, küsitakse nõu. Ja kui ma ütlesin Rohtla-emandale, et meie treener on Tartumaal Annika Õkva, leidis ta, et see on küll üks väga viis vedamine – Annika on soe ja tundlik, arukas ja vilunud treener, kes oskab dressaaži hinnata ja edasi anda, klassikalist ratsastuskunsti väärtustada ning igale ratsanikule ja hobusele sobivalt läheneda. Niisugust tunnustust oma treeneri kohta on nõnda meeldiv kuulda, nagu kiidetaks sind ennast. Eks ta oluline osa su elust ja loost ja iseenesest ju olegi.

Mis puutub suurde Ruila talli, siis Ülle ja Rene hoidsid varem, kui endale koju talli ehitatud polnud, ka oma hobuseid seal. Praegu on neil Ruila tallis sugulasi – kena lapiline Appatche on Ülle ja Rene Archibaldi isa. Sealsamas kõrval elades käivad nad suurtalli maneeži kasutamas. Ja üldse on oma koduse väikese kasvanduse kõrval hea teada suurt ja professionaalset keskust olemas olevat. Heimtali suures ja professionaalses trakeenikasvanduses noorhobuste ettenäitust vaatamas käies arutasid Ülle ja Rene, et tuleval aastal peavad ju nemadki oma hannovere ette näitama. Ehk on mõni noor täkk kõrge komisjoni silmis nii kihvt, et väärib ruunamata jätmist. Aga Luige-Pedai kooslusest kumbki pole esitleja tüüp – koertenäitustelgi proovitud probleem. Küll nad hakkama saavad. Häda on hoopis muus. Näiteks tõuühingu puudumises. Trakeenidel on oma tõuühing EHSi juures olemas. Sajandeid aretatud hannoveridel pole ja nii miksitakse nad ESHSis üldisesse eesti sporthobuse katlasse.

Üleüldist maailmaparandajat tüüpi Ülle võiks olla see, kes asutab Eestis selle traditsioonilise tõu ühingu, ajab aretusraamatu asja ja hoiab tõugude erisust-põlisust au sees. Ent esiteks ei meeldi abikaasa Renele ülearu hästi, kui Ülle on liiga aktiivne. Teiseks ei taha Ülle ainult ja ülemäära sellele hobusearetuse karussellile astuda ka. Tõugude ja aretuse, põlvnemise ja heade omaduste edasi viimise teema on põnev ja põhjatu. Ent sõbrannadega tahaks Ülle rääkida raamatutest ja filmidest, seenekohtadest ja kasvõi ehituskunsti saladustest – mitte ainult hobustest. Hobused on selleks, et nendega koos elada ja ühine perekond moodustada. Kõneaineks võiks olla ka igasuguseid muid teemasid.

Ehituskunsti saladusi on seitsme hannoveriga ühtses peres elaval paaril õnnestunud vägagi eduliselt tunda ja rakendada. Nende eriliselt õhulist rohelist tooni häärber näeb välja nagu lapsepõlveunistus. On ehitatud puude-eraldusse mäe külje peale. Nii et korrused otsekui kasvavad mäe külje seest välja. Puidust, ohtra klaasi ja õhuga hoones on inimeste ja hobuste pool orgaaniliselt kokku ehitatud. Üsna samal põhimõttel, nagu Patikas koolisõidu hobuseid pidaval Lehtel, saab inimeste poole koridorist talli. Nii et hobused on kogu aeg kui mitte näha, siis kuulda igal juhul. Mille olulisust teab Ülle suurepäraselt – üks tema märadest poegis, kannikad nurka surutud, nii et kui inimesed poleks jaole saanud, poleks varrekene välja pääsenud. Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud – ja koos hobustega elades saavad nende väikesedki probleemid su elu sisuks, mis siis veel poegimisest rääkida! Hobuinimese majas pole elutuba kõrgilt kõrgel eluruumide kohal, nagu tavaliselt, vaid all talli kõrval.

Kui ühel pool üldruume on mäekülje peal tall, siis teisel pool on Ülle kangastelgedega käsitöötuba vaatega hobusekoplile ning avatud elutuba-köök on oma treppide-taladega on tõeline kasside paradiis. Üllel-Renel on kaks kassi toodud Ruila tallist, nende aegade mälestuseks, mil omagi hobused seal olid. Kolmas on eelmisest elust. Ajast, mil Ülle oli veel firma “Kangas ja nööp” ülitähtis asjapulk ja kihutas varustades-turustades päevi ja kuid oma elust välismaa kiirteedel, lõputust roolitagusest elust baranka maise suus. Suhtles ja korraldas, lävis inimestega nii tihedalt ja palju, et nüüd enam ei taha. Nüüd on seitsmest hopast koosnev lasteaed, kellega koos kodus on nii hea olnud, et Ülle pole kaks aastat Tallinna südalinnagi sattunud. Mingitesse Stockmanitesse pole asja ning seepärast on Ülle küll üsna viimane, kellelt küsida soovitusi Tallinnas parkimise ja muu taolise kohta. Üllel on seene- ja marjamets. Meeldivalt saatuslikul kombel on ta kodu nüüd just sealsamas, kuhu ta vanasti linnast seenele tavatses sõita. Vaikus ja rahu. Ei mingeid koosolekuid ega kiirteid. Päeval, mil Rene on koolis õpetajana tööl, on Ülle oma unelmate loomade keskel, nendega üks ja õnnelik.

Esimese hobuse, Florida tõi naine Vinnist Reet Prooveri juurest. Kui mingeid nõuandeid vaja, siis praegugi helistab ta alailma Reedale – kes peab hobuseid samamoodi lasteaia kombel hingeligi, mitte endast eemal tarbeloomade positsioonile raamistatuna. Tänu Floridale Ülle esimest korda Renega kohtuski. Oli lapsepõlvest saadik ratsutada tahtnud – aga vanemad ei lubanud, sest võtsid ratsaspordiga seonduvaid eelarvamusi (lastetus ja kõverad jalad noh J) liiga tõsiselt võtnud. Täiskasvanuna lõpuks ometi oma esimese mära ostnud, suutis Ülle ta treileris sõidu ajal sirakile saada. Tegi Arbaveres hädamaandumise, mis muud. Pärast seda esimest korda on Üllel hopse treileris nii istuli kukkunud kui jalgu üle rinnatõkke ajanud, nii et tegelikult kipuvad kõik need õudusunenäod, mida treileriga juhtuda võivate variantide kohta nähakse, vastikult tõenäolised olema. See juhtub nii kergesti. Ja et nende pikali lendamiste ja enese siia-sinna alla-peale-vahele punumise juures siiski suhteliselt õnnelikult ja väheste vigastustega pääsetakse, on ilmne märk sellest, et Jumal hoiab hobuseid.

Hobused kui perekonna liikmed võtsid osa ka Rene ja Ülle abiellumisest – üsna kestnud ja kenasti toimiva kooselu järel abielluti sellise ratsapulma stiilis, nagu tahtis Rene.

Nagu hopsidega tihedalt koos elades ikka juhtuma kipub, ei ole Ülle ise üsna ammu ratsutanud. Märad on ju alailma tiined ja tittedega. Kusjuures tema kahel sugumäral Floridal ja Valerial on tänavu ühest ja samast täkust nii erineva olemuse-välimusega varrekesed kui üldse olla saab. Nagu inimesedki annavad omavahel lõputu paljususe geenikombinatsioone. Rene sõidab Archibaldiga nii kodus sealsamas koplis, kus ülejäänud kari mediteerib – täiesti ladusalt ja loomulikult nende vahel ja kõrval! – metsaradadel ja Ruila maneežis. Archibald on ääretult energiliselt ja energeetiliselt suhtlev, positiivselt häälestatud, aga ettevaatlik ja järelemõtlik isiksus. Temaga kohtumine ja lävimine on elamus. Ja ta on müügis. Nii see ju paratamatult on – märad varssuvad igal aastal, need järglased, kes parajasse ikka kasvatatud, lähevad oma teed. Nagu toimub ka inimlastega – saavad suureks, õpivad välja ja alustavad oma elu. Archibald on nüüd just nii parasjagu välja õppinud, suur ja valmis, et võibki hüüda – kena kõrge hea iseloomu ja õppimisvõimega tume kõrb ruun otsib peremeest!

Märk sellest, et sire-roheline inimeste, kasside ja hobuste ühismaja ei võimalda asukaid lõpmatuseni kuhjata-koguda, valmis saanud tuleb oma teed turustada, on ka fakt, et lõunale kutsutavad hopad täidavad viimse kui boksi. Kaerale saabuv kaardivägi jagab end mõningase üksteise juures külas käimise järel üsna iseseisvalt oma boksidesse ning täiesti selge on, et enne tuleva aasta mudila sündi ja tänavuste võõrutamist peab noorukite poolt ruumi tegema.

Hobusekasvatajate üldsus peaks aga ruumi säilitama ja juurde tegema erinevatele hobutõugudele. Ülle vaikses ja tasakaalukas, rahulikus ja idüllilises argipäevas seitset hannoveri tõugu hobust silmitsedes oli üdini selge, et ei seda ega ühtki teist traditsioonilist ja teenekat tõugu ei tohi ühte eesti sporthobuse katlasse keerutada. Selgesti eristatavalt erinevad on trakeenid ja hannoverid. Saksamaalt tuuakse uuemal ajal juurde ka Westfaalia hobuseid. Üks selline, Felicita, on võrdluseks näha koos treener Annika Õkvaga viimasel juuresoleval pildil – see on Saarmide uus märakene Tartumaal Kilgi tallis, ning nii Saarmide senistest hobustest kui trakeenidest-hannoveridest nii erinev kui üldse olla saab.

Kui ometi saaks nii, et loomulikke ja enesestmõistetavaid nähtusi – nagu näiteks hobuse tõud – saaks alles hoida ja edasi aretada nii, et see ei segaks nii loomulikku ja paigas vaikelu, nagu Ülle argipäevad. Kui ometi poleks võimukas mürgeldamine hobundus-intriigides loomuliku ja enesestmõistetava asemel loomulik ja enesestmõistetav. Aga Ülle rohelisse oaasi see jama ei jõua, sest tema hoogne, mustlase temperamendiga tarmukas koeralita ei lase väravast sisse vaenulikke tundeid ja mõtteidki, mis siis veel muudest eksitajatest rääkida.   

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat