Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Vabariigi kodanikud hoidku teemasid üleval, kuni lahenevad


Kas hobustel on telejaamade vestlussaadetega pistmist? On küll. Ka sel sügisel kehtib põhimõte, et kõik on kõigega seotud. Nii on ka mitmeid inimestevahelisi asju võimalik – ja hädavajalik!!! – võrrelda loomakarjas toimuvaga. Erinevate loomaliikide vahel toimuvaga. Inimeste ja loomade suhestumisega. Kes loomi austab, teeb inimesteasju paremini.
Less is more. See igihaljas tarkus võiks ka Aarne Rannamäe uue, igal reedeõhtul kell kaheksa eetrisse saabuva otsesaate “Vabariigi kodanikud” puhul olla ümber öeldud nii, et kui üles võetaks vähem teemasid, jõuaks neist igaühest ka midagi rääkida.
HOBUSEGA ON KA TEATAVASTI IGAS TUNNIS MÕISTLIK ETTE VÕTTA NII PALJU HARJUTUSI JA ÜLESANDEID, KUI TA HÕLMATA JA TÄITA SUUDAB – MUIDU LÄHEB TUJUST ÄRA JA EI TAHA JÄRGMISSE TRENNI TULLAGI. POLE ISU END KÄTTEGI ANDA, KUI EES ON NAGUNII MINGI HOOMAMATULT IGAS SUUNAS HARALDUV ÜLESANNETEKOGUMIK. Samas on inimeste müraküllases keskkonnas paratamatult niimoodi, et kuivõrd televiisor mängib enamasti majapidamise ja pereelu taustaks, mitte ei soorita soolo-etteasteid, pole niivõrd oluline, mida ja kui fundamentaalselt räägitakse – vaid kes ja kuidas räägib. Tähtis on üldhuvitavaid-valutavaid teemasid üleval hoida, kuni need lahenevad. Jutt probleeme ära ei putita. Jutt hoiab meeles, et peab meeles olema. Ja lisab oma energeetilise panuse jää sulatamisse.
Aarne Rannamäe tunnine interaktiivne otsesaade ETVs sobib kobedalt seda ülesannet täitma. Rannamäe on meisterlik reporter. TA POLE STUUDIOSSE TEKKIVAS KARJAS “JUHTTÄKK”, VAID HULLJULGE AUTSAIDER, KES KARJA ÜMBER OMA ISEPÄISEID RINGE TEHES NII MÄRKAMATULT KUI MÄRGATAVALT KARJA MÕJUTAB.
Stuudios nagunii ohjamist vajavale neljale külalisele lisaks liituvad e-kirjad-telefonikõned ning lõikuvad videoküsitlused on ülimalt mehine väljakutse ja karm töö ühtsesse vakku suunata. Kuivõrd möödunudreedeses avasaates – täna vaadakem huviga järgmist! - võttis Rannamäe üles neli ülimastaapset teemat, saanuks igaühest neist eraldi saate. Või neli. Eks sellest olid tingitud ka ärevad üksteisele vahele ja üle rääkimised ning üles võetu õhku jäämised. Puul oli väga palju oksi, aga kõik nad jäid paratamatult lühikeseks.
ÜMBER HOBUKARJA OLI ASETATUD NELI PIRAKAT HEINAPALLI, MILLEST IGAÜHEST JUST JÕUTI AMPSAMA HAKATA, KUI JUBA PEIBUTATI-KÄSUTATI JÄRGMISE PALLI JUURDE NING PIKEMA MÄLUGA KARJALIIKMED ÜRITASID EELMISE HEINAPALLI JUURDE TAGASI PÖÖRDUDA KA SIIS, KUI KARJA JUBA ÜLEJÄRGMISE JUURDE AETI.
Vaataja jaoks oli – nagu kuuldus pärastistest muljetamistest – oluline, millest ja kuidas räägiti. Rääkijaile jäi aga keelele pakitsema kõik aja puudusel rääkimata jäänu – eetrist väljudes läks saade vabas vormis aina edasi. Kuivõrd teemaks oli kõikvõimalik koolivärk, on mõtlemisaine sedavõrd oluline, et lubatagu mul mõned asjad siinkohal ära sõnastada. Et teema üleval seisaks. Kuni laheneb.
Need neli teemat, millest Rannamäe saanuks rektor Signe Kivi, koolidirektor Hendrik Aguri, psühhiaater Jüri Enneti ning siinkirjutaja (MEIE SEAS OLI ENAMUS ALFA-ISENDEID, MISTÕTTU IGAÜKS PÜÜDIS MÕISTAGI KARJAJUHT OLLA J) osavõtul vähemalt neli eraldi saadet, olid eliitkoolide pingeridade mõju ühiskondlikele suhtumistele, noorte tahtmatus koolis käia, vene koolide eestikeelitamine ja noorsoo kaldumine pahedesse ja enesehävitusse.
 
Elitaarsus
… mida rõhutavad koolide pingeread, on mu meelest pigem ringkonnasisene, tsunfti eneserahulduslik rõõm kui üleriigiline probleem. Igasugused pingeread on ajalehtede lollikindel ruumitäide. Kui muid teravaid teemasid parasjagu üles rebida pole, koostame miljonäride ja misside, eelistatud kinnisvaraarendamise piirkondade ja koolide pingeridu – need pälvivad ikka lugejahuvi.
KITSALE RINGKONNALE KÄTTESAADAVATE ELIITKOOLIDE RIVISTAMINE LIHTRAHVA ETTE ON NAGU TIPP-RATSA-HOBUSTE PINGEREA NÄITAMINE PONIDELE – EGA PONI RATSUDEREA NÄGEMISEST 180SENTIMEETRISE TURJAGA SPORTHOBUSEKS SAA EGA ENNAST SELLEKS PEA!
Koolide rivis pingestamine pakub teatud maitsele sobivat üldinformatiivset võimalust enese määramiseks: kes ma olen, kus ma olen ja kus on mu lapsed. Neist nimekirjadest otsitakse loomulikult, kas ja kus asub kool, kus sai ise õpitud või kus käivad oma lapsed parasjagu. Ent mingeid alaväärsust tekitavaid või kooli vahetama innustavaid mõjusid neil edetabelitel reeglina ei ole.
Keskmisest jõukama-nutikama lugeja paelumisele timmitud Eesti Ekspress tõstab oma auditooriumi tuju sellega, et nädalalehe truu lugeja leiab pingereast enda, oma (laste) kooli, koha, kuhu ta ehitas oma maja. Ei usu, et mujal elavad, pingereast välja jäänud koolides käivad inimesed seepeale alakasse ära sureksid või oma elus ja valikutes midagi äärmuslikku muutma tormaksid.
Elitaarsuse ihalejad ja igasuguse eliidivärgi ümber tunglejad on üks rahvakiht, mis on rahvastiku seas sama oluline ja eluline kui asotsiaalne lumpen skaala teises otsas. Mis sest ikka on, kui üks väikesearvuline ringkond valib kodusid-koole ja muid positsioone selle järgi, et oleks piisavalt elitaarne. Elitaaritsemisest ei saa elunormi neile kenadele keskmistele, kes teevad valikuid elutervete, loogiliste ja mõistlike kriteeriumide järgi.
ON TÖÖHOBUSED JA MURUNIIDUKI FUNKTSIOONIS JÕUDE ELAVAD HOBUSED, VALIK-MÜSLIDEGA POPUTATUD HELLIKHOBUSED JA SITAHUNNIKU OTSAS KÕÕLUVAD NÄLGINUD RONDID.
Nii, nagu agulitänavatelt ja võsa vahelt ei saada kooli ligi poolteist tuhandet kooliealist last – kui vanemad on asotsiaalsed, noortel päritolu-omased mustrid ja väärtushinnangud, siis mismoodi peaks riik need lapsed üles leidma ja kooli viima? – ei hakka ükski Lindi ega Värska laps kuhugi Tallinna, Tartu või Pärnu eliitkooli rabelema. Kõigi valdade sotsiaalametnikud, kellega erinevatel põhjustel vestelnud olen, kinnitavad, et harimata jotade lastest kaduvväike osa vahetab protesti tiivul elulaadi ja kuuluvus-kihti, enamust näib geneetiline tõmme ja eeskuju tõuge kangutavat ikkagi sinnasamma jamma, kust pärinetakse.
Hariduse juurde enesestmõistetavalt tulevate rahvakihtide seas aga valitakse esiteks koolid valdavalt ikkagi elukoha järgi. Teiseks selle järgi, kas seal on selliseid kallakuid ja süvendatult õpetatavaid erialasid, mida laps ja tema pere koolilt ootaksid. Kolmandaks olemusliku sobivuse järgi. Ses mõttes, et kui mõnele lapsele ei sobi mitte kuidagi elu karmis kombinaatkoolis, võib ta väga õnnelik ja tubli olla näiteks Waldorf-koolis või mõnes teises alternatiivses väikekoolis.
TARTU INIMENE VIIB OMA HOBUSE KILGI VÕI PÄRNA VÕI MÕNDA MUUSSE TALLI SELLEPÄRAST, ET SEE JÄÄB TEMA KODULE LÄHEDALE – TA EI VII NEID SAHA-LOO MÕISA EGA SAAREMAALE, KUNA SEE TUNDUB ELITAARNE. JA KODUKOHA LÄHEDAL OMAKORDA VALIB TA KAS MANEEŽIGA SUURTALLI VÕI VÄIKESE KODUSE VÕSARATSUTAMISE OAASI VASTAVALT SELLELE, MIDA TEHA TAHAB – JA MIDA ELUJÄRG MUIDUGI VÕIMALDAB KA. MÕNI PEAB KA PAARI HOBUST OMA KODUS JUST SAMAMOODI, NAGU PROFESSIONAALSE TEENUSE KASUTAJATE KÕRVAL ÕPETAVAD MÕNED INIMESED KA OMA LAPSI KODUS ISE.
Ja mis puutub nimetatud Lindi-kanti, siis just selline lasteaed-algkool, nagu rajati sellesse Audru valla mereäärsesse külla ajal, mil kõikjal mujal maakoole suletakse, on tegelikult elitaarne. Uhiuus maitsekas maja, vaade merele, alla kümne õpilase klassis – kui see pole elitaarne, siis mis see on?
 
Koolitahtmatus
Lubatagu tõeliselt elitaarseks pidada seda, kui inimestel on meeldiv ja vabatahtlik olemine. Elitaarne elulaad on see, kui tahetakse minna oma kooli või tööle, kui on vabatahtlik tõmme õppida ja töötada, sest olukord, seltskond ja tegevus on õige.
METSAST LAGEDAKS RAIUTUD EUROOPA TEISTE ASUKATE JAOKS ON ELITAARSED JUST TALLINNA-VÄLISTE MAASTIKE VAHEL NOSTALGILIST-ÜRGSET HOBUNDAMIST VÕIMALDAVAD LOODUSLIKUD RAJAD NENDE KESKELE SOBIVATE – TSIVILISEERITUD SILMALE METSIKUTENA TUNDUVATE – KODUSTE TALLIDEGA.
Need poolteist tuhat kooliealist last, keda vanemad kooli ei saada, võiksid ideaalses ühiskonnas ise tulla ja olla külades ja agulites sõbralikult ja sunnita ootel olevatesse koolidesse – kui oleks üldteada, et seal on mõnus ja soe, saab süüa ja huvitavate asjadega tegelda. Praegu on pigem üldteada, et kool kipub olema üks ebameeldiv sunnikoht, millest vabatahtlikult on mõistlikum hoiduda. Kombeks on väita, et pole “vahendeid” probleemsete rahvakihtide laste meelitamiseks pehme käega koolidesse – harjumuspärasem on asjade käik, et ühel päeval suletakse nad pigem vanglatesse.
A LA TULEB LOOMAKAITSE. TULEVAD TRAHVID.
Ent ka kenade kodanlaste lapsed peaksid ideaalis tahtma ise ja vabatahtlikult koolis käia. Sundimine ja kontrollivajadus on tingitud sellest, et üks või mitu asjaolu on koolis valesti. Õpetajad, õppelaad, kaasõpilased. Kui mõnigi neist argipäevastest osistest on paigast ära ja vaenulik, satub laps kohe nõiaringi, lumelaviini keskmesse – läheb järjest hullemaks.
MIS ON TEATAVASTI SUURTES TALLIDES TUNNIHOBUSTENA TÖÖTAVATE HOBUSTE PUHUL SAMA MOODI – NÄRVID LÄHEVAD LÄBI JA TUJU LÄHEB ÄRA. HAKKAVAD INIMEST HAMMUSTAMA, KÜNA HAUKAMA JA KARUTANTSIMA.
Õnn on, kui kaasõpilaste seas on lapsel piisavalt sõpru ja hingesugulasi, kes tasakaalustavad paratamatuse, et muist teekaaslasi on vaenulikud, õelad ja destruktiivsed. Nii vaimne kui füüsiline koolivägivald ja sõprade puudumine klassikaaslaste seas on teatavasti üks olulisemaid põhjusi, miks noor inimene ei taha kooli minna. Laps ei taha end lõhkuda lasta ka õpetajatel, kes õpetajaks ei sobi.
KA HOBUNE TUNNEB ÄRA RATSUTAJA, KEDA SADULASSE LASTA EI TOHIKS. HOBUSTE LÄHEDALEGI MITTE.
Täiskasvanud teavad küll põhjusi, miks need, kes mujale ei kõlba, prantsatavad pahatihti madalapalgalisteks õpetajateks ning kibestuvad sobimatus ametis kurjaks ja alatuks. Aga lapsed peavad ju iga päev minema suurde kaootilisse, lärmakasse majja, kus kasvõi üks või paar vaenulikku õpsi muudavad niigi raskesti talutava olukorra talumatuks. Ühe tõrvatilga ja meepoti fenomen. Lapselt on liig nõuda nii suurt leplikkust-mõistvust-taluvust, et ta läheks iga päev vabatahtliku rõõmuga asutusse, kus mõni katkine kääbik tema kallal metoodiliselt oma isiklikku ebaõnnestumist välja elab.
Nii mu enese kui mitmete teekaaslaste kogemus kinnitab, et kooli vahetamine võib hukka kippuva lapsega imet teha.
VESKIMETSAS KOONUSESSE JOOKSNUD HOBUNE VIIAKSE NOAROOTSI IDÜLLI KESKELE TOIBUMA JA HOOPIS MUUD ELU ELAMA. NÄITEKS.
On küll selline seaduspära, et iga lapsevanema jaoks on tema laps olemuselt pai ja tubli, kõik teised on patused ja rumalad ja sihukesed sõbrad rikuvad lapsukese ära. Aga tegelikult ongi nii, et mõnesse klassi kogunevad mentaliteedid – mitte õppida, napsitada või suisa narkida, poppi tehes jõude linna peal lõnkuda – satuvad omavahel resonantsi. Selle võimendunud ühisväljaga polegi muud teha kui laps mujale viia. Ka juhul, kui last on senises klassis peetud kurjajuureks, saab ta teises koolis, muude meelsuste seas puhta lehena otsast alustada ning pole kohustatud järjepidevalt paha olema.
KA HOBUSED ÕPIVAD ÜKSTEISELT ÜLIKIIRESTI ÜLIVASTIKUID KOMBEID, MILLEST VABANEMISEKS TULEB HOBUNE TEISE TALLI JA KARJA VIIA.
Hiidgümnaasiumist Waldorfgümnaasiumisse ümber asunud lapsed saavad ühest klassist teise tormamise, ühelt õppeainelt teisele plõksimise asemel süsteemselt süveneda, terviklike plokkidena mõne aine ja teema süviti selgeks ning see sobib paljudele rohkem kui hüplik ainesüsteem. Hakkama ja selgeks saamine tingib selle, et lapsel on hea. Kui on hea, siis tahab veel. Veel teadmisi, veel hakkama saamist ja head seltskonda.
Kui hea ei ole, siis vägisi ei lähe ega õpi.
HOBUSTE A LASTEGA ON ÜHTE MOODI – KUI SAANUD EI OLE, EI TEA TAHTA EGA KARTA. KUI HALB ON OLNUD, SIIS ENAM EI LÄHE JA EI TEE. Iseäranis kehtib see poiste kohta. Hilisema küpsemisega, kauem kooruva motivatsiooniga poisslapsed jäävad juba lasteaias tublidele tüdrukutele alla, koolis sõidavad eakaaslastest amatsoonid neist suisa üle – ning noored mehed kui õrnem sugu pudeneb järjest koolist välja. Mistõttu kujuneb haritud naiste ja luuser-meeste kakofooniline ühiskond. Mida võimendab ja muudab veel äärmuslikumaks tõsiasi, et sõjavägi ka neid koolis räsitud ja pihustatud kutte pahatihti ei taha. Lampjalad ja prillid jätavad nad sõjaväest välja ka siis, kui nad ise väga tahaksid seda meheks saamise aastat. Mis omakorda adresseerib küsimuse kaitsejõududele: miks ei ole ajateenimise tingimused-moodused mitmekesisemad ja paindlikumad? Miks ei korraldata lampjalgade ja prillidega, selgrookõverduse ja mõne kroonilise haigusega poistele alternatiivseid-jõukohaseid teenistusvorme?
IGALE HOBUSELE ON SOBIV RAKENDUS JA OMANIK – SÕJAVÄKKE SOOVIVATELE POISTELE SIIS NÜÜD NÄITEKS LOGISTIKU TEENISTUST EI OLE VÕI???
Jõukohasus ja üle jõu käimine ongi üks märksõna, millega meie riigis peaks väga üldiselt ja igas eluvaldkonnas tegelema. Juba lasteaias pole põnnidel enam aega mängida, sest mingi abstraktne pealesuruv võidujooks käsib juba kooli jõudes osata lugeda ja arvutada. Koolis dikteerib see kollitav võidujooks järjest pikemad päevad, nii et lastel pole pärast kooli enam aega ega jõudu puhata ja mängida ja oma huvialadega vabatahtlikult tegelda. On üks pöördvõrdeline seos õppimise ja söömise vahel. Kui väikelast aina keelatakse – ära roni, ära päri, ära taha teada saada – ning käsutatakse söö-söö-söö, siis pisut suurem laps hakkab saama risti vastupidiseid käske – ära söö, lähed ebakaubanduslikult paksuks, aga selle eest nüüd roni mööda eduredelit, õpi-õpi-õpi.
HOBUNE AETAKSE KA TROTSI TÄIS JA LÕPUKS PÄRIS HULLUKS, KUI TEDA ÜHTAEGU EDASI AETAKSE JA TAGASI HOITAKSE, SUUST KISKUDES PIITSUTATAKSE – MIS JUHTUB SIIS, KUI RATSANIK TAHAKS KIHUTADA, AGA KARDAB KIIRUST JA KÕRGUST NING KÄSIB-KEELAB ÜHTAEGU.
Inimese laste abstraktne võidujooks otse hällist koolipinki – jäägu siinkohal see eliitkoolide ja katsete jutt ja nutt, igas koolis tahetakse juba lugevat-arvutavat põngerjat – tekitab rea küsimusi. Kes, kurat, meile selle võidujooksu peale on surunud? Mida head ja ihaldusväärset on selles edumaanias, lapsepõlveta põlvkonna peale vägistamises? Kui kõigil on halb, siis mis ühiskond see meil selline õigupoolest on?
HOBUSTELE EESTIS ENAM VIDRIKE, KAJAMAA EGA KERNU GALOPISARJA POLE – NÜÜD GALOPEERIGU LAPSED, NIIPEA, KUI KÕNDIMA ÕPIVAD.
Meie põlvkond ehitas pärast okupatsiooni üles vaba Eesti. Meie lapsed võiksid siin olla ometi õnnelikud ja loomulikud, vabatahtlikult ja spontaanselt pürgivad ja arenevad. Praegu aga pole see meil siin mitte kellegi Eesti – igaüks, kellega isamaast vestelda, on võõrandunud. Kõigi jaoks on see kellegi teise Eesti, mis ei innusta pühenduma ega teenistuma. Siia jäägu ja siin orjaku need, kelle Eesti see on – sedasi suhtutakse. Kelle riik meil siis on, kui me siin nii ühtselt ja üldiselt õnnetud ja hädas oleme?     
 
Muukeelsed koolid
Üle jõu ja hätta satuvad meie riigis ka need venekeelsed noored, kellelt vägisi ja kohe eesti keeles õppimist nõutakse. Selge, et igasugune keeleoskus teeb aina head, muudab kultuurkihti paksemaks, integreerib ja assimileerib, aitab hakkama-saavamaks ja mis kõik. Ent kui noor venelane – või aser või osseet – kulutab kogu eesti keele ja kirjanduse tunni õnnetult sõnaraamatus sobramisele ega jõua võõraste sõnadega heideldes õpitava sisuni, tehakse talle kasu asemel kahju. Samal ajal, kui nagunii eestlastega suhtlevad ja eesti keelt oskavad noored loevad nagunii eesti keeles, jäävad keeleoskamatud järsu ja vägivaldse sunduse peale neist maha, satuvad alakasse ja sealt edasi trotsi ja lõhkumistujusse.
VASTAVALT TEMPERAMENDILE PÜÜAB KA ÜLE JÕU KÄIVAID ÜLESANDEID SAAV HOBUNE KAS RATSANIKU ALT MINEMA JOOSTA, TAGANT ÜLES LÜÜES RATSANIKUST VABANEDA VÕI KASVAB TROTSLIKULT MAASSE EGA ASTU ENAM SAMMUGI.
Paradoks on, et prantsuse lütseum ja inglise kolledž on prantsuse ja inglise keeles õpetamisega nooblid ja elitaarsed – vene koolid peavad kasvõi jõuga ja enneaegu, väljastpoolt tuleva surve all vene keelelt üle ja ära tulema. Mis oleks mõeldav vaid juhul, kui see oleks nende koolide endi algatus. Vastasel juhul on see täitmatu ülesanne, jälle üks suur tüli tühja pärast, käskude jagamine kahekõne asemel.
MIS KASU ON SELLEST, KUI HÜPPEHOBUNE VÄGISI VANKRI ETTE VÄGISTATAKSE – ÜKSKÕIK, KAS KOORMA VÕI TRAAVIVANKRI ETTE – EI SAA TEMAST KÄRUVEDAJAT, AGA SIIS EI SAA HÜPPAJAT KA ENAM.
Pronksiöö näitas juba ära ju, et vägivald tekitab vägivalda, mis tekitab vägivalda, mis tekitab vägivalda, mis… Aprillisündmused näitasid, et sedasama hirmu ja trotsi, mis paneb purjus noored laamendama, tunnevad ka lojaalsed intelligendid. Kui venelastest haritlastega vähegi dialoogini jõuti, selgus, et nad kardavad ja on solvunud. Kusjuures nende ära hirmutatute ja alandatute seast oli aprillis tegelikult imelihtne uusi sõpru leida. Mäletatavasti ei müüdud tookord pea nädal aega alkoholi. Alkoholiga harjunutel – nii ihuliselt kui hingeliselt – oli siis väga raske olla – nii ihuliselt kui hingeliselt. Mul oli just siis tarvis Liu kodus talliehituse järel hoov prahist koristada, et tuul prahti laiali ei kannaks – aga väiksemad lapsed puha tatised. Kutsusin kuivaks kästud poe juures kõrbeva umbvenelase appi. Tasusin külmkapis leidunud igaks-juhuks-viinas. Rääkisin temaga sõbralikult vene keeles. Ja mul on nüüd külas vahva sõber, kes on kusagilt ära õppinud eestikeelse lause, millega ta praegu mind tervitab: “Jumal õnnistagu ja pikka iga, proua!”
HÄDAST VÄLJA AITAJA SAAB NÄLGINUD-PEKSTUD HOBUSEST JA KOERAST PARIMA SÕBRA…
 
Noorte enesehävitus
Miks need vene noored joovad ja nargivad, kes pronksiööl tänavatele valgusid? Miks meie endi lapsed pahetsema kipuvad? Miks igasugusest rahvusest külamehed igal võimalusel poe juures jõmisevad?
See on üleüldine põgenemine.
Põgenetakse, kui olukord on talumatu. Vägivald ja hirm, millega me oma armastatud riigi oleme risti-põiki sisse mässinud, ebaloomulikkus ja ülejõukäimised sunnivad põgenema. Tegijamad põgenevad ühes tükis. Lähevad võõrsile õppima ja tööle, mehele ja õnnelik olema. Vähemad suutjad põgenevad osade kaupa. Kustutavad end erinevate meelemürkide abiga kasvõi natukeseks. Võtavad narkoosi ja leevendust. On ajutiseltki ära. Kui mentaalse põgenemisega liiale minnakse või seegi enam ei aita, põgenetakse lõplikult. Juuakse end surnuks või saadakse narkouimas õnnetult otsa või…
Pidetu ja meeleheitel noor – nagu külakeskuse juhutöölinegi – elab pidevates viimsepäeva meeleoludes.
HAMMUSTAN JA LÖÖN SITTA PEREMEEST – TAPKU MIND VÕI ÄRA, AGA PRAEGUNE ELU EI VÕI KESTA – JOOKSEN END PÕGENEDES VÕI SURNUKS, AGA SIIN JA NII MA ELADA EI SUUDA…
Täna jaksan veel viimsel piiril vastu pidada, tunneb ka inimsoost noor alateadlikult, homme võibolla mind enam ei ole. Pärast mind tulgu või veeuputus – ja midagi muud kui veeuputust see ühiskond, kes mu nõnna ära kurnas, polegi väärt. Nii tunduvad mõtlevat ja tundvat noored, kes on lasteaiast saadik oimetuks õppinud, üle jõu käivate nõudmistega katki alandatud, enese kaotanud – kui neil kunagi üldse on lastud teadagi, kes nad ise on ja mida elult sooviksid – nii narkolainetavad lapsed, kellel on kainena talumatult halb olla.
Kui me oleme oma lapsed juba põgenema sundinud, ei saa me enam eeldada, et nad valivad pääsemiseks-pagemiseks nii positiivsed moodused ja vahendid, nagu sport ja arvutimaailm. Alkohol on meil ju odav ja tapvalt käepärane, värvilised fitsi-purgid kargavad igast toidupoest enne pihku kui kali-limps-mahl. Selle abil põgenemine on lõbus ja kiire. Et lastel ei lubata enam lasteaiaski mängida, peab aina õppima ja eluvõitluseks valmistuma, siis mängivad nad teismelistena – bondi ja sangarit. Purjuspäi ja eluohtlikult. Väljamängimata lapsepõlvemängude eluaegne paine liitub naps-lõksus üleüldise eskapismiga. Kohmakas karskluspropa jääb naljakaks ja juurtetuks sonimiseks, kui ühiskond teeb oma eluoluga järjekindlalt lapsed katki.
HOBUSE EEST PALJU MAKSNUD JA PIDAMISE EEST KÕVASTI PLEKKIV INIMENE EI TEE OMA HOBUSEGA NII, NAGU LIHASE LAPSEGA.
Kas te pole mõelnud, miks me oma lapsi õigupoolest nii paaniliselt dresseerime? Mida me ütleme lapsele, kes ei viitsi keemiat õppida või punnib inglise keele omandamise vastu? Ütleme reeglina, et võõrkeeli osates saab välismaale õppima ja tööle. Keemia – või mõni muu vaevaline predmeet – kuulub selle elukutse juurde, mis annab väljavaate võõrsile pääseda. Me oleme lakanud lootmast, et lapsed võiksid isamaal õnnelikud olla. Selle nimel, et homme siit pääseda, ei tohi neil täna hea olla. Mida ebaloomulikum, vägivaldsem, pealesurutum ja painavam, seda suurem näib olevat lootus pälvida tasuks paradiis piiri taga.
HOBUNE, KASVA KENAKS, ÕPI HOOLEGA JA OSKA PALJU – SIIS PÄÄSED KODUSTELT HEINAMAADELT VÄLISMAA BOKSI-SULETUSSE, KITSASTESSE-KIILAKATESSE KOPLITESSE. KUI OLED TUBLI, MÜÜME SU ORJAKS, LAISKU JA LOLLE VÄLISMAALE VAEVLEMA EI VIIDA!
Lapsevanem, kes ei drilli põnni Skandinaaviasse putkama, kelle ükski laps ei teosta end võõrsil, oleks otsekui läbi kukkunud. Ja lapsed, kellel pole võõrsile vähkremiseks eeldusi või soovi, kalduvadki enesehävitusse. Kustutavad end ära, et pääseda kohustusest täita vanemate unistusi. Laps on valmis olema pigem surnud, kui Berliinis baleriin – sest isa valis kohaks Berliini ja ema elukutseks baleriini.
Õpetaks ja harjutaks, veenaks ja meelitaks oma lapsi hoopis Eestimaale lambakasvatajateks ja hobulausujateks – äkki saaksid õnnelikuks? Kindlasti saaksid. Kui nad siia sündisid, ju nad siis siin elada tahaksid. Kui vähegi lastaks.

VALULIKU TEEMA LÕPETUSEKS NÄITAN TUJUTÕSTVAID PILTE PEALE. NENDEST, KES SIIA SÜNDISID, SEST TAHAVAD SIIN ELADA. ALBIINO EESTLANE ON MEIE PERE EQ EMME TUULI, TEMA TÄNAVUNE VARSS – KOLMEKUUNE! – ON SAADUD RASKEVEOKAS EKSTRONIGA, ARVATAGU TÕSISTE HOBUSEKASVATAJATE SEAS SELLISTEST SOHILASTEST, MIS IGANES. SIIN TA NÜÜD ON. LAPILINE PONI ON MEIE PERE MONTI EMA MADONNA JA TEMA TÄNAVUNE VARSS TIGRIS POLE ALBIINO, VAID ÜKS TEINE TARK VÕÕRSÕNA, MIS SELLISE VÄRVUSLAHENDUSE KOHTA KÄIB.    


Loe kommentaare (16)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat