Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed XXXIII


Kaheksakümne esimene päev – 18. august
On üks paradoks. Kui elu on ülearu kiire, siis ei jõua temast onlainis kirjutada ega samaaegset päevikut pidada. See, et põnevad ja õpetlikud sündmused jäävad juba selle loo kirjutamise järgsesse ja välisesse aega, ei tee olukorda üldsegi paremaks. Seiklused üha tulvavad peale, Eedeni aia aja lukku need enam ei kuulu, viimased peatükid on veel kirjutamata – aga aina juhtuvad sündmused ei anna aega üht perioodi elust lõpetatuks kirjutada. 
Teine paradoks on ka. See on analoogne pensionäride omaga. Et kui koormus ja kohustused pinsile jäädes justkui vähenevad, siis tegelikult läheb aina kiiremaks ja hõivatumaks. Võta seeniorilt tema senine hommikust-õhtuni töö ära ja käsi tal nüüd lõpuks ometi puhata. Ja väsinud vanur tormab kergejalgselt ja kergendatult tegema kõike, mida on ammu tahtnud või pidanud – aga päevast päeva tööl käies pole mahti olnud. Nõnda siis läks mul pärast hobuste viimist kodusest Eedenist talveks Freddy ja Aire juurde Reola-Külitse vahele Kilgi talli elu suisa peadpööritavalt kiireks. Viimaseid päevi kirja panema jõuan alles paar nädalat hiljem.
Selge, et kuldse trio kodus olemine ei hoidnud mind lakkamatult töös ja rakkes – ma lihtsalt ei söandanud ega tahtnud nende juurest kuigi kauaks ära minna. Jootmisvanni abiga võinuksin ju isegi kaks päeva ära olla. Aga mida oleks süda seal ära’s teinud? Juba ette teades, et ära oleks tähendanud üht lakkamatut närveldamist, jäi minemata. Et klammerdusin oma hobuste külge või?
Küllap. Kuna olin lapsest saadik tahtnud hobustega koos elada, siis lõpuks ometi nad koju akna taha, ninapidi tuppa ja jalgupidi kogu oma elukorraldusse saades tahtsin seda kõike täiega saada. Ja mõistlikuks suhtumiseks oli neid vähevõitu. Sellega on umbes sama lugu, nagu laste arvuga. Kui on vaid paar last peres, siis neid jälgitakse ja imetletakse, poputatakse ja painatakse liigse tähelepanuga. Millele need väikese laste arvuga perede võsukesed omakorda reageerivad sedasi, et igaüks neist on enda arvates ilma ime, maailma naba ja loodusvara, kelle järgi kogu ülejäänud maailm end häälestama peab. Need hobusekasvatajad, kellel on üle viie hobuse, võtavad rahulikumalt. Käivad paar-kolm päeva kodust ära ikka. Lasevad naabritel tabuunil silma peal hoida.
Mina istusin hobuste pärast ebaendalikult paiksena ustavalt kodus. Kui muukamid läksid sügiseks Saarmide juurde, lendas mul otsekui kork pealt. Brigita ja Minni kannul, lendasin iga päev kuhugi intervjuusid tegema ja ajakirjanikutöödeks materjali koguma – tellitud töid oli oma paarkümmend kogunenud. Kõik nad eeldasid siia-sinna sõitmist ning mure elektrikarjuse, külalaste ja sadamamelu pärast, mis hobused ettearvamatutele tegudele võis ehmatada, oli need sõidud mu ette lõputuks igapäevaseks abonemendiks kuhjanud. Artiklite tarvis materjalide kogunemise vahele lõikusid pärast hobuseid sügisesed suurpuhastused, kõigi laste väljakasvanud riiete asendamised suuremate ja soojematega, pöörase õunte-kreekide uputuse ohjamine (talgute korras ajasime Eedenis neist ligi pool tonni mahla!).
Ja veel üks paradoks – kui kodus koos hopsidega elades jälgisin nendega ratsutamisi kõrvalt, siis sügisesse suubudes hakkasin ka ise jälle ratsutama. 1. septembril istusin koos lastega koolipinki – hakkasime Vesperaga A-tähte õppima. Treeneriga, kes tegeles igas trennis vähemalt pool tundi keskendunult, ainult ja üksisilmi-kõrvu meiega. Siis pool tundi intensiivset tööd Brigita ja Montiga. Seejärel Margareta ja Eq’ga. Annika Õkva on nimelt seda meelt, et tulemuslikum kui kaks tundi grupis loksumist platsil, on pool tundi personaaltrenni. Selge, et ette soojendatakse ja järel jahutatakse, nii et kokku tuleb vähemalt tunnikene ära. Nojaa, ja kui sa kõigi oma sügistööde-erialatööde-suurpuhastuste sekka üle päeva trenni sõidad ning koos oma hobusega tähestiku esimest tähte imeted, ega siis ühtki vaba sekundit ei teki küll.
Selle päeva hommikul aga sõitsin Minniga kahekesi Munalaidu. Ööga oli tormi nii üles keeranud, et kui ma läksin Brigitat ja tema kuninglikku nösuninalist kõrgust Prince Edwardit – ehk lihtsalt Kuts-Etsi – äratama, teatas Brigita pärast ainsat pilku aknast välja, et jääb loomadega koju. Kaevukook hoidis pange maaga paralleelselt, tuul veeretas mudila palle-mölle omasoodu mööda õue ringi. Monti ja Vissa-Missa hoidsid puu alla vihmatiba varju ja tuule eest ära. Tänu taevale, et nad olid nüüd ümber maja hammasniidu tehnikat viljelemas – mere äärse kopli viskas ööga vee alla, nii et karjus väla ja mitte üks tiks. Tuule vilin, lainete mürramine ja kõrva-silma peksev rahe ja muud taeva annid ajasid hobunnikud pabinasse. Nii et tegelikult oli kangesti hea, et Brigita otsustas nendega koju jääda. Ka väikese inimese lähedus rahustab. Nii koeri kui hobuseid. Suve alguses hoidis Brigita väikest kasvu, aga suure hingega inimese kaitse all kolme hobust ja kahte koera. Täna otsustas ta oma kohalolekuga turvata kahte hobust ja kolme koera.
Kihnu praami ootas Munalaius loodetud bussitäis soomlasi küll. Aga tormisele ilmale kohaselt unine Indirts tudus autos nii sügavalt, et otsustasin enne tema äratamist piletid ära osta. Riidest ja kergetest torudest koosneva käru autost välja tõstmisele ei saanud isegi mõelda – see oleks tagasi Liusse lennanud. Enne Amalie-praami peale pileti ostmist lugesin hajameelselt kassaluugi kohal olevat sõiduplaani. Lugesin ja… polnudki äkki enam hajameelne. Kurat, Kihnust tagasi ei saagi!
Laupäeviti Munalaiu-praam tagasi ei tulnud. Tagasi saanuks poole suurema Liisiga, Pärnu südalinna. Aga auto oleksin ma ju praegu siia Munalaidu jätnud. Helistasin Haviku Aimele Lemsi külla ja ütlesin – halvasti oma kergendust varjates – et vähe tormist, ka praamiliiklus on mu tänase tuleku vastu. Emand Kumpmani naabrinaine andis seepeale – omakorda ja teistpidi kergendatult – mulle selle kontori numbrid, mis Kihnu-ekskursioone korraldab.
Raili ja Marju vahendusel-juhendusel sõitsime tütardega Kihnu täpselt kümme päeva hiljem. Raili ootas viimase vindi peal titte ja Marju on see, kes teeb Vikerraadios Kihnu uudiseid. Sai erakordselt õpetlik ja vinge sõit. Katrin Kumpman osutus väga nauditavaks ekskursioonijuhiks. Majaka juures saime kaela totaalse rahetormi – kahe veoauto kastides, kus mujal! Käsitöömeister Roosi majas esinenud naiste ansambli hing Virve Köster sai Indirtsuga mingi erilise kontakti – tüdruk hakkas temaga kaasa laulma – võttis ta sülle, ning 70aastase vanusevahega duett laulis kahehäälselt.
Ent täna, kümme päeva enne tegelikku Kihnu-sõitu, tuli tormi ja praamipusa tõttu tagasi koduteel hoopis otsus pidada sel suvel kavatsetud 90 asemel 83 päeva Eedenit. Selge, et augustis oli tulemas veel sooje ja päikeselisi päevi. Nende vahele jäävad tormid ja öised äikesed ajavad hobused häiresse. Kui kavatseksin muuksidega üle talve koos elada, küll ma siis oleksin heinad teinud ja kaerad varunud ning harjutaksin neid ka mereäärsete talvestiihiatega. Kuivõrd seda pole plaanis, pole mõtet ka viimaseid suvepäevi maha ähmitseda. Ega kurvastada, et Eeden lõpeb – tegelikult mu paradiisiaed lihtsalt laieneb.
Väga järsku tekkis väga kindel äratundmine: on aeg. Ilmselt ütleb sisetunne tõepoolest, millal on see kulminatiivne idüllihetk, mil on parim tänavune suvekooslus laiali saata, et eriti helge häälestusega tulevat suve oodata. Eeden tuleb Kilgi talli ja Tartu koolidesse hajutada enne, kui tekib tüdimus ja väsimus pingest ja halbadest ilmadest.
Inimene valib ilmselt ka maanteele minekuks sobiva hetke. Ta läheb oma asju ajades liikvele sellisel ajal, nagu saatus talle ette näeb – et ta kas jõuab või ei jõua eluga kohale. Kuidas määratud. Kes meist poleks mingi tõrke tõttu hilinenud minuti või poole võrra kohta, kus just on juhtunud hull avarii. Meie ees sõitnu rattad veel keerlevad õhus, kui kohale jõuame ja näeme kraavis seda, kelle asemel oleksime olnud, kui poleks mingil põhjusel koperdama jäänud.
Enne lõplikku valiku langenuks kuulutamist helistasin Andele. Oleme küll jah hobustega suve jooksul siin lähedasteks ühe karja liikmeteks kohanenud, aga sellegi poolest ei pruugi ma päris üksi neid treilerisse saada. Monti ilmselt ootaks vast ära ka, kuni pärast ta peale kõnnitamist temast mööda, teileri taha lipsan ja taguotsataguse puu kinni panen. Vespera astuks ilmselt, valjad juppideks, maha tagasi, kui keegi teda pärast peale kõndimist ei fikseeri. Et ta end jälle pool tundi viiel mehel vägistada laseb, nagu teele asudes, seda ma küll ei usu. Kevadel tahtis talle võõras naine ta tema karja juurest kodust minema vedada ning mehed – aga meesterahvad ei meeldi talle üldse, meenutagem Riksulegi antud oblakat – kuutisid solvava jõuga teda soovimatus suunas. Nüüd oleme mu meelest päris harmooniliselt ja malbelt sõpradeks saanud ja loodetavasti on ta sujuvalt nõus minuga ühes suunas sõitma. Igas mõttes.
Andele sobis tema lõpututel kulgemistel ühest kodust teise väga hästi homme hommikul üks haak Liusse. Tal oli nagunii ees teekond Soomaalt Kukerannale, nii et vahepeal paneb mu mära järel luugi kinni. Kõne Alole andis viisakalt ette teada, et tuleme täna Võrtsu äärde treilerit võtta, et hobunnikovid homme Freddy ja Aire juurde vedada. Kui naine tuleb oma treilerit võtma, peab see ka mehel sobima – või mis mõttes üldse? Treiler seisab õue peal ju. Eks ma helistades seda silmas pidasin, et meile võiks lõuna teha.
Pakkisin juba poole tunni pärast äärmiselt üllatunud koerad-lapsed autosse – aga mu kari on harjunud sellega, et äsja Kihnu sõitma hakanud emaga sõidetakse järgmisel hetkel hoopis koos Vehendisse. Kohanemisvõime on intelligentsi tunnus.
Mõningase maanteel vaevlemise järel – tugevad tuuleiilid küljelt, noh! – olime juba Aloga Rannu poes. Et meile lõuna teha. Vaatasin tee ääres metsa – selles metsas oli veel vähem seeni kui Pärnumaal Seliste all. Kui treileri auto taha panin, nentis mees mornilt, et nää, oli välja laenatud ja nüüd on ära hooratud. Jajah, oli abieluvälises suhtes Virtsu-aluse Mõisaküla talli räästaga küll, tõepoolest. Aga mis sa teed? Mitte midagi. Tagasi ka ei võtaks. Et vot ei koli see Riisa-moor oma elu esimesse oma koju. Et vot ei lähe raskeveokate päevale. Peesse. Mingi plastmassitüki pärast ei jää elu seisma ega ole sõprus otsas. Mis hobuste nahka läinud, on tegelikult õigesse kohta läinud. Kõik, mis teenin suunan hobustesse nagunii. Oma rahapaigutusi purjetamisse ma nagunii ei suunaks. Mitte et see oleks halvem - täpselt samavõrd väärikas neelaja kui ratsutamine on. Aga minul on oma neelajad ja pühendumised. Et vahepeal on piltlikult öeldes puri ribadeks, see on loomulik kadu ja kulu. Punkt.
Kuna hopsti-seltskond oli – küll raugeva, aga ikkagi närvilise – tuulega Eedenis üksi, jätsin bernhardiinid jahmunult Vehendisse maha, et nad homsel hobuste pealepanekul jalus ei sehkendaks ja üksinda ei jääks ning kaapisin tagasi Liusse. Prince Edward koerte hulka ei kuulu. Selles mõttes, et kestvalt jonniv papa vaatas temast lihtsalt mööda ja läbi. Ja tema tuli otse loomulikult meiega Liusse.
Kohale jõudes tänasin õnne, et olin päev otsa ära – hommikul kella kaheksast järjekordselt Partsi-onu kaldariba siluma saabunud kopp jõuras hilisõhtul ikka veel. Sellised segajad on mõistagi üleelatavad, aga võimalusel õnneks ka välditavad. Erinevalt majaehitusest, mis on kaheldamatult positiivne müratekitaja, pole samas kalda silumisel mu meelest mingit õigustust. Esiteks pole inglise muruks lakutud rand absoluutselt ilus, vaid nõme. Teiseks annavad kõrkjad tuulevarju. Aga sellest ei saa need aru, kes pole siin Kirikunina peal talvesid veetnud.
Paar päeva hiljem kohtasin oma uut naabrimeest, kellele kuulub Sepa talu. Randade suguharu jagelemise-sõgelemise lõpetuseks õnnestus ühel neljatütrelisel logistikul ja rahamehel mereäärne talu ära osta. Teda ennast oli seni kohanud vaid Brigita. Mina kohtasin teda, kui mul olid varsti pärast hobuste äraviimist külas “Ettevaatust, Emma!” kirjastanud Jelena koos Marinaga, kes tõlkis selle vene keelde. Tõlge kaasas. Viisin daamid pärast sõjaplaanide pidamist mere äärde jalutama. Seal oli üks lüheldane, uhiuute töökinnaste ja binokliga mehike. Nii kahjutu väljanägemisega, et mu penidki käratasid ta peale vaid õige lühidalt. Mehike kohtles mind sel rannaribal, kus käib kogu külarahvas kümblemas, kus me suvi otsa hobuseid ujutasime – mis on juriidiliselt riiklik ühisomand muide ka! – kus meie lapsed on viis aastat liivalosse ehitanud, nagu oma lilleaeda sisse tungijaid. Küsiski, kas me tulime talle külla. Mispeale ma küsisin, kes ta siuke on. Natukese aja pärast õnnestus üldhuvitavad jututeemad üles rebida. Mu koerte kohta ütles ta, et neid tuleb vedada spetsiaalses treileris auto taga, mitte autosalongis. Ja et see on umbes selline treiler, nagu see, millega veetakse hobuseid. Mispeale vennike pidas mulle põhjaliku selgitusloengu, mis asi on hobusetreiler. Latrid ja puha ja. Mul polnud miskipärast isu talle rääkida, et meil siin olid kolm kuud hobused, kes omavahel öeldes kah päris jalgsi ühest Eesti otsast teise ei kõnni. See, et Liu kalurid on Sepa talu nõmmel juba sajandeid – sõna otseses mõttes – oma võrke kuivatanud ja lappinud, oli vägevale peremehele niigi suur üllatus. Ütlesin talle, et kuivõrd ta pole ju kunagi siin, siis pole mõtet seda ära keelata – külvab asjatut vaenu ega ole ise siin siis oma valdusigi kaitsmas, kui vihale aetud kalurid meelt avaldama tulevad. Küll aga teatas ta, et võtab oma kollast kuuti – rohkemaks seda jäänukit paraku enam nimetada ei saa – ümbritseva võsa maha. Mis oleks põhjendatav, kui tal siin kohal olles võiks silmailu vaja olla. Aga on täiesti ogar tegu, arvestades, et see on kõige tuulisema külje ainus mingigi vari. Novembrist märtsini. Varjab natukenegi. Millest võhikud muidugi midagi ei tea. Panevad uhiuued töökindad kätte ja tulevad binokliga veheldes – Tobias püüdis tal seda miskipärast käest ära võtta – meid üldkasutatavast rannast minema saatma, õpetama ja loenguid pidama ning asuvad siis ignorantseid töllakusi sooritama, sest neil on raha, millega niukste sõgeduste eest maksta. Võeh ja urjuh.
Treiler, millesuguste olemasolu ja olemuse kohta ma alles mõni päev hiljem sissejuhatava loengu sain, jäi sel õhtul – seoses sellega, et vastne naabrimees polnud mulle veel selgitanud, mis asi see on - aia taha. Tegelikult jätsin kopsiku muidugi sellepärast värava taha, et tuulise öö eel jätsin hobused ööseks aeda sisse. Ei viitsinud üksinda nendega trügida ja sebida, et auto ja treila ööseks nende kätte näsida anda. Vesperal ja Montil oli päevapikkusest randa siluva kopa jõuramisest lampideni. Pealegi igatsesid nad meie järele. Räägitagu loomadele inimeste emotsioonide omistamisest kui skeptilisi jutte tahes, nad seisid värava juures ja ootasid. Hüppasid meile sõna otseses mõttes sülle ja liputasid sabasid. Olid koerte kadumise üle üllatunud. Ja alustasid omavahel heatujulist mängu, kuna koju jõudnud inimesed tegid olemise kindlaks ja meele rõõmsaks.
Öösel lajatas meie igapäevane saluut, kuidas siis teisiti. Kuulasin südaööl murelikult, kuidas noorpaar ehmunult paar tiiru ümber maja lajatas. Tänasin õnne, et kopsikut neile jalgu ei vedanud. Vandusin kõik maailma motellid ja nendes korraldatavad koletulestikud maa põhja. Ja faktilise põhjuse motelle ja nende kundede kärtsutamisi vihata sain tegelikult kätte kahe nädala pärast. Kuni oli kuum, petsin end sellega, et Barbara lõõtsutab palavuse vähendamiseks. Ehkki teadsin tegelikult küll, et asi pole ainult kuumuses. Tartu loomaarst Ain Erkmaa selgitas paari nädala pärast, milline on olnud mamma Bobojee lõõtsutamise tegelik tekkemehhanism ja põhjus.
Koer on sünnist saadik kõike kartnud. Äikest ja ilutulestikku, püssipauku ja võõraste masinate hääli. Süda rabeleb ebanormaalselt sageli ülepaisutatud tunnete ja adrenaliini käes. Pidev pekslemine ja värisemine. Mis on südame ressursid enneaegu ära kulutanud. Emotsionaalselt võib öelda, et motellide pidev paugutamine on Barbara ebaõiglaselt vara ära tapnud. Veidi rahulikumalt väljendudes on lakkamatu ärevuse foon oluliselt tema eluiga lühendanud. Tekkinud südamepuudulikkus tingib tüsenemise. Tüsenemine süvendab südame puudulikkust, mis on juba neerude peale mõjuma hakanud. Ei aita see, et Tobias on kahel viimasel aastal Barbarat jooksutanud-hüpitanud-mängitanud. Kui nii sageli puhkeb totaalne paanika, sööb see südame läbi – ja perenaine ei saa selle vastu õieti midagi teha. Tabletid on, mis püüavad olukorda kontrolli all hoida, et Bopsik elaks veel mõne aasta – mis isegi nii lühiealiste koerte nagu bernhardiinid, kasutamisjuhises on ette nähtud ja lubatud. Vaene närvipundar saab alles viieseks ju. Mida ma niisuguse diagnoosi ja prognoosi puhul kõigi nende saluudi-pedede, kärts-maniakkide vastu tunnen, pole vist vaja sõnastada. Olgu nad neetud. Päriselt ka. Kogu südamest. Neetud!!!
 
Kaheksakümne teine päev – 19. august
Vaikne päikseline hommik tõi lisaks teadmisele, et selliste hommikute nimel ongi mõtet elad, otse loomulikult ka kihvatava kahjutunde. Kui päike paistab, tuulevaikuses tuduvad öisest vahikorrast väsinud hobud ning linavästrikud sehkendavad bernhardiinide äraolekut kasutades trepi ees ja söövad koeratoidu jääke, siis on ilus olla.
Pakkisime Andet oodates hobuvarustuse kokku. Muist Freddy ja Aire talli kasutusse viimiseks. Osa Vehendisse käe pärast panekuks. Osa Liusse järgmist suve ootama. Ohjah. Nii nukker oli tegelikult. Monti ja Vespera kõndisid meil sabas. Pistsid uudishimulikke ninu igale poole. Uurisid ja osalesid. Närisid luuda, maitsesid seda, nakitsesid toda. Olid leebed ja rauged ja pistsid nina Minni suvisesse paviljonivoodisse, tükkisid tuppa ja vahtisid autosse. Nagu väikesed lapsed, jumala eest.
Sel suvel tuleb veel üks tsükkel leitsakut, siis tuleb meri tormidega lõplikult peale, mõtlesin pidevalt, kui kahjutunne kõri nööris. Tuletasin meelde, miks ma ei saa oma musisid siin üle talve pidada. Lapsed Tartus koolis. Koplid vee all. Oht jääle minna ja ära uppuda. Koledad tuuled täis kopsupõletikku. Söödavarumise, vee vedamise ja sõnnikumajandamise koll ja kole. Jajah. Aga ikkagi. Nuuks.
Idüll Andega kestis vaid viis minutit. Tal enesel oli mingi õnnetu päästetud kronu – ta tassib neid muttide juurest kokku, et hobuste arv oleks õige, ja nii jubedaid kronne, kui ta enda juurde kosuma-toibuma-helgele-eluõhtule tassib, pole ma eluski näinud – öösel kraavi kukkunud ja väljapäästmist vajanud. Montil oli siiralt hea meel Andet näha. Ta elas ju temaga umbes aasta. Nüüd on Andel muide Monti ema Madonna tükkis tänavuse albiinovarre Tigrisega. On sellepärast, et Ehasalu Enn, kellelt Ande kunagi Monti ostis, kukkus jala pealt. Suri ära. Et Ennu lesk teadis, et Ande tahtis Monti emmet, siis helistaski ta sellest äkilisest kaotusest toibudes, ja pakkus.
Arutasime sõbraga, et igal inimesel peaks olema testament puhuks, kui… See võib juhtuda igal hetkel. Kohe praegu. Ande nentis, et tal enesel on vaid see kokku lepitud, kelle juurde Ekstron saama peaks, kui. Aga meie Eq ema Tuuli sai sel aastal Ekstroniga sellistes mõõtmetes varsa, et see on juba praegu, paarikuisena ta enese suurune. Oi. Kui Ande ei hakka Tuulit ja Triinut eesti täkuga paaritama – aga see võimalus tal nüüd on, sest ta on endale ka ühe isase eestlase päästnud – peavad need ka varsti testamendi tegema, sest lõputult väikseid põmm-Ekstroneid sünnitades nad kaua küll vastu ei pea. Aga produktid on kihvtid, pole midagi öelda.
Pealepanek läks meil uskumatult siva. Monti kõndis sirge seljaga ja joonelt treilerisse. Vespera mõtiskles ja kõhkles veidi trapi ees. Ajasime Andega muretult muud juttu, poetasime Vissa-Missale leivatükikesi nina ette ning mära kõndis kahe teise mära lobisemise saatel treilerisse, ilma et oleks ise märganudki, kuidas see juhtus.
Maanteeheitlus algas kohe ette keeramiste ja vahele süstimistega, mis hoiavad igal hetkel kaduvikku silme ees. Mitte ainult sügismeeleolude puhul. Jõhkrate viimsepäevasõidu sooritajate solkimiste leevenduseks vilksatasid liiklusvoolus aeg-ajalt tuttavad näod, mis mõjusid trööstivalt isegi siis, kui tegemist polnud sõbraliku inimesega. Liiklus oli nagu ühine vaenlane, mis muutis kõik inimesed maanteel liitlasteks. Ka siis, kui nad tavaelus üksteisest halvasti mõtlesid ja ütlesid. Eks hobusekasvatajatel, kes üksteisest lausa patoloogiliselt sitasti räägivad, ole ka nii. Kuni jutuks on hobusekasvatus, tundub neile, et iga teine tegija pisendab nende isiklikke oskusi ja teeneid. Mistahes nime ühelegi hobuinimesele nimetada – absoluutselt igal juhul leiab ta põhjuse ja võimaluse selle kohta midagi paha öelda. Kes ei sõida hobuseid enne võistlusi piisavalt välja, võtab tallist – ja kohe võistlema. Kes keelab enne hüppeid soojendamise, et hobusest vurts välja ei läheks. Kes ei oska võistlusi korraldada. Kes ei oska võistlustel käituda. Ratsutada ei oska nagunii mitte keegi. Aretamisest-kasvatamisest rääkimata. Õigupoolest on see päris õudne. Enamuse hobuinimestega tuleb hoiduda hobustest rääkimisest, sest siis tuleb kirglik sõimuvaling igas suunas. Eranditult. Iga teine tegija ajab hobuinimese näo kivistunult õelaks, punetavaks maskiks, millest lendab valimatut ja eranditut sõimu. Kõik on sitt. Need on mõned üksikud hobuinimesed, kes teistest halba ei räägi. Aga see neid ei päästa – nendest endist räägitakse ikka.
Kirjanikud on ka üksteise peale ilgelt õelad. Aga nii paaniliselt nad ei pabla, et teise kirjaniku hästi kirjutatud tekst nendelt midagi ära võtab. Kritiseerivad ja intrigeerivad, õelutsevad ja mustavad muidugi – ent nii vihast kaadrit kui hoburahvas, maailmas teist olemas ei ole. Üksnes maanteel naeratavad nad üksteisele, kuni veel on napilt õnnestunud ellu jääda.
Enne Karksi-Nuiat tundus mulle ühe möödasõitva sedaani roolis istuv nägu Ahti Puuderselli profiili meenutavad. Karksi-Nuias ostsime juua – nagu hopsidega sõites juba traditsiooniks kujunenud. Päras Karksi-Nuiat sõitis meist jälle sama auto mööda, jalgratas kannis. Ses mõttes, et tallakas pära külge kinnitatud. Oligi Ahti. Helistasin. Selgus, et sõidab Rõngu emme juurde. Ongi Rõngust pärit. Ja nii palju me siis üksteisest teamegi, eks ole.
Taga veerevatest hobustest teadsin küll vägagi palju. Nagu ikka, käis erarditult iga taga sooritatava liigutuse tunnetamine. Toetusjala vahetuseni välja. Mida enam ise hobuseid vean, seda vähem aru saan, kuidas sai too tropp, kes läbi treileri põhja kukkunud täkul Premiumil jalad alt freesis, seda mitte tunda-tajuda. Õudus!
Freddy ja Aire juures tabasid Vesperat väikesed õudused. Kolm kuud äraolekut tähendas seda, et tema senine sõbranna Aigi ei pidanud teda enam kellekski. Võttis teise sama suure tõmmu amatsooni California kampa ja tegi mu sulnile vaskjale Vissa-Missale kukimuki. Vespera võitlused seisnesid rahumeelses taandumises. Märakarjas olid mõned päris uued, mõnel senisel olid varsad, nii et üle veerandi aasta naasnud neiukesel andis diplomaatiat ajada. Lõpuks õnnestus tal end talli juurest avaratele rohuväljadele heidelda – seal vaibusid tülid ja lahjenes konflikt üksmeelseks krõmpsutamiseks, ja nii see lõppes.
Eq oli Montit oodates sees istunud, sest Saarmid olid muude asjadega hõivatud kui ruunade ükshaaval karjamaale laskmine – vastutus teise inimese hobuse eest teeb mõistetavalt ettevaatlikuks. Freddy ja Aire vaidlesid, kuidas meie hopadega toimida. Kui ruunad olid omavahel kohtumisrõõmu ära rõõmustanud – Eq lausa kiljus õnnest, kui Montit nägi – viisime nad suurest ruunakoplist eraldatud väiksesse. Aire tahtis teisi ruunasid ükshaaval nende juurde lasta, Freddy arvas, et nuuskigu üksteist üle karjuseliini. Meist jäid nad Freddy soovi järgi üle traadi kamba pealikku, väheldast eestlast Tubrikut nuuskima. Ent niipea kui selja keerasime, algas ruunade omaalgatuslik enesemääramine. Monti pani vihinal teiste juurde, Eq kannul. Kui Monti korraldas eht-endaliku lööma, nii et väikesed vihased valged jalad vihurdasid ümber temast kaks korda suurema lapilise Amori ja teiste tõhusate meeste, silkas Eq targu eemale. Kui sõber end kehtestanud on, lähen ja olen tema sõber edasi…
Igatahes olime jälle üle muretsenud. Nii, nagu ma nädalate ja ööde kaupa magada ei saanud, muretsedes selle pärast, kuidas koerad ja hobused üksteisega kohanevad, muretsesime ka uue karjaga kohanemise pärast üle. Koerad ootasid ära hetke, mil said inimeste vahelesekkumiseta rahus hobustega tutvuda – mõne litri lõuga ikka ka, kuidas muidu. Hobused ootasid samuti ära esimese hetke, mil inimesed oma sabistamisega ei seganud ning läksid ja klaarisid asja ära.
Minu ülesandeks jäi nüüd kallite enesest lahti andmine. Alles nüüd sain aru, kuidas ma elasin ja hingasin oma loomadega ühes rütmis ka neil hetkil, mil nad olid all mere ääres või ma ise paariks tunniks kodust ära sõitnud. Nüüd oli see side vaja lõdvemaks anda. Kui kohtume, siis rõõmustame…
Rumaluste vältimiseks ja olukorrale kohaselt reageerimiseks otsustasin sooritada ühe suurema väljamineku. Maksin kõigi kolme hobuse pidamist pikalt ette, et maneeži ehitamise valusid ja vaevu natukenegi leevendada. Endale saab sellest loomulikult ka mõnusalt kerge tunde. Saagu edasi, mis saab, vähemasti selle aasta lõpuni ei pea paanitsema. Pangaarve tühjendamine mõjub hästi ses mõttes, et siis on põhjust ja ruumi uut raha teenima hakata. Ja selles mõttes veel eriti, et kui ei ole raha, ei saa koos tänu heale õnnele rikkaks saanud napsisõprade ja laiajoonevendadega endale õnnetuseks sooritada küla-poe-ostu. Kauase ja põhjaliku häda vältimiseks tuleb teha nii, et sellise ogarusega kaasa minekuks võimalustki poleks.
Vist ei olnud võimalustki, et ma samal õhtul jälle Liusse tagasi oleksin sõitnud. Kõik koerad olid Vehendis, nii et Eedenis ei oodanud keegi. Kohe esimesel õhtul oleks olnud kõle ja kole ilma muuksideta kodus kohaneda. Väsinuna on kõik asjad teatavasti kollimad kui muidu. Kobisime vanamehega Broadway gaalale Tartu laululavale. Peugeot’ klientidel on sedasorti üritustel tavaliselt tasuta platsid. Mulle meeldis hirmsasti norrakas Stephen Hansen – tal on indiaani või saami näojooned, ülim sarm – ja ta on teistele sisse ostetud artistidele vägagi kahjuks tulev võrdlusmaterjal. Kui see särav ponks septembri lõpus Eesti turnee teeb – Liisi Koiksoni ja Gerli Padariga – peab kohale kobima. Sellelt kontserdilt lendas Gerli pärast maitsvat duetti Janika Sillamaaga Haapsallu esinema. Suklesed maksavad, mis muud. Vaiko Eplik etendas maitsekalt ja profilt neegrit. Oli maitsev ja mõnus kontsert – sisse ostetud sita diktsiooniga piuksuv pede ja kaks käredat vamp-mammit olid tänu omade tegijate tasemele ja Stepheni särale kah talutavad.
Enda puhul panin seal keset keni kodanlasi istudes, parfüüme haistes, riideid-kostüüme piiludes, tähele karmi tõsiasja. Olen koos hobustega elades tõepoolest metsistunud, nagu Alo vanem vend juba kuu aega tagasi tähele pani. Nendega kehakeeles kõneldes on näojooned ja hoiak – kogu isiksus kapitaalselt muutunud. Jälgisin laululaval teisi inimesi hobuse või koera pilguga. Valisin vaheajal suhtlemiseks välja vaid kõige loomulikuma ja tegelikuma olemusega tüübid – Tõnis Lukase ja Peep Puisi näiteks – ja vältisin otsustavalt nagu ebameeldivast suhtlemispartnerist ära pöörav hobune, kõiki, kellega lävimine tühjendab ja kotib asjatult. Aitäh, hobused, ma olen teiega koos elades targemaks ja tugevamaks muutunud! Soonelised, musklis ja vist isegi liiga päevitunud ihuliikmed – eriti käed – on kah pigem boonus kui õnnetus. Ja pean taaskord kordama, et mida rohkem õpin loomi tundma, seda vähem pean inimestest. Ja seda enam tunnen end oma Minniga võltside-teesklevate inimeste vahel pigem mingi muu liigi esindajana.
Eriti jõuliselt andis loomadega koos elades õpitud vahetus ja otsekohesus, läbinägelikkus ja kehakeele-lugelikkus end tunda paar nädalat hiljem Tartus Pauluse kirikus. Minni ristiisal Valdol oli seal Joeli asemel teenistus. Ristiema Helen tundis meid Minni reipa “teleee!” järgi, mille ta kogu kirikule korraga hõikas, kohe ära ja oli õnnelik. Halvasti lõhnava hingeõhuga tädid, kes mu ümber tunglesid, küsisid, miks ma talle – suhtumine oli küll peaaegu et sellele, mitte talle – lutti suhu ei topi, et ta raisk vait jääks. Minni ei jonninud ega virranud, laulis ja elas kaasa. Püüdis uurida lauluraamatuid, inimeste käekotte, keppe ja prille. Oli heas tujus ja megamõnus – aga õelate pilkudega vanad emasloomad kussitasid ja fussitasid teda. Vanad tigedad isasloomad vahtisid mind nagu kõlvatut litad – urjuh, tuli kutsikaga kirikusse! Ma pole iial nii pahatahtlikku ja madala vaimsusega kogudust näinud kui see kaader seal Riia tänava ääres. Kusjuures kurja pilgu järel, mille need räpaste hingedega, lehkavate ihudega olendid lapsele heitsid, tegid nad kohe kiiresti võltsvaga lõusta – vihkan lapsi ja loomi, aga olen nii jumalakartlik, halleluuja!
Seda kõike panin eriti teravalt tähele just seepärast, et loomadega suhtlemine ja nende tajumine teeb tundlikuks. Ja seda kõike korvas ühe tooli all norskav Carmen.
Carmen oli seitsmeaastane segavereline pimeda juhtkoer. Ta magas norinal. Ja rõõmustas siiralt, kui me Minniga õelate inimeste eest tema juurde tooli alla ronisime ja temaga vaiksel sosinal juttu rääkisime. Paar võõrast naist tulid pärast ja kallistasid meid selle eest. Et me seal Carmeniga kallistasime ja tooli alt saastase hingega variseridele tagumikke näitasime.
Valdoga koos teenis kolm noort õpetajat, kes teenindasid ühiselt armulauda. Lisaks Valdole õnnistas Minnit ka üks noor naiskirikuõpetaja. Ja kokkuvõttes oli üks klaar ja klaariv elamus. Seda enam, et pärast veetsime pea kolm tundi oma teises kirikus – treeningplatsil. Kodus peetud hobustele ei leidnud kunagi kolme järjestikust tundi tegelemist. Tallis küll. Nii on see alati. Et kui oled 24/7 nagunii iga närviraku ja meelega nendega seotud, siis ekstra-tunde enam näpistada ei jõua.
 
 
Kaheksakümne kolmas päev – 20. august
Ähkiv autotäis varahommikul juba leitsakuks kiskuva ilmaga autosse surutuna rääkis selle suve viimasest kuumalainest. Vajutasin ühegi peatuseta Vehendist Liusse, et penisid võimalikult vähe vaevata. Prints-Etsi keel oli pikalt suust välja sirutatuna rullis, nagu singirull silmade vahel. Tobias lödistas tagumise istme seljatoe läbimärjaks. Barbaral oli mu meelest kohe päris paha. Tal on südamega midagi lahti.
Kuna ostsin meile, kahejalgsetele, Papiniidu Kaubamajaka Hessburgerist mõned burksid, mis lõunasöögi tegemist edasi lükkasid, sattusime taaskord õigel ajal maanteele. Mitte viis minutit liiga vara. Karm mats Vanapärnu ja Valgeranna vahel oli umbes samasuguse väikebussi nagu mul – mahesinise – sellise hooga teelt minema lennutanud, et koon oli tagasi Pärnu poole. Teepervel tungles mitu kiirabi, päästeteenistus ja kümmekond uudishimulike autot. Paadunud ajakirjanikuna pidanuksin pilti tegema. Selle idee pihustasid koerad, kes öelnuks peatudes autoakendest päästjaid segavalt urjuhh! Pealegi polnud meil tänasesse päeva veriseid pilte vaja. Nagunii nägid lapsed kaks nädalat hiljem isaga Vehendist Tartusse sõites, kuidas metskits hiiglasliku rekka kõhu alt läbi rullib. Till-töll-till-töll. Rullimist alustades on elus, lõpetades enam õnneks mitte. Kui poleks rekka alla jäänud, oleks lapsi täis papa-auto ette jooksnud. Ja üldse tuleb vist lendama hakata, mitte maanteedel sõdida.
Hobustega seotud asjade kokku korjamine pani mind igal hetkel Margaretajärele igatsema. Mai lõpus riiuleid tehes, majapidamist hobuvalmiks seades, hiljem värvides ja kaevates, sättides ja sehkendades oli tüdrukust kangesti palju abi ja tuge olnud. Oli nende vahepealsete minemajooksmistega, nagu oli – tema tassivast abist oli sama suur puudus kui rämedavõitu naljadest. Võiks ju mõelda, et mis ta ära ei ole. Aga tegelikult korjasin oma kopli-atribuutikat ja treeningplati nassvärki kokku ligi kaheksa tundi. Postid-triiplatid tuli lisaks kokku korjamisele ja hoiule tassimisele ka puhastada ja pakkida, et nad kenasti järgmise suve ära ootaksid. Veevoolikud-elektrijuhtmed-piirdeketid tuli kõik lahti ühendada, kokku rullida, sisse pakkida – järgmise suveni. Karjuselindi rullid pakkisin elastsetesse zootehnilistesse pangedesse, nagu ka haavavõided-valurohud, mida sel suvel Jumala abiga tegelikult õige vähe kulus. Paanikat oli rohkem kui asi väärt. Pakkida oli vaja elektri karjus ja selle paigaldamise postistik. Ühe kopli maha võtmiseks oli vaja kogu tema serv läbi joosta n korda. Esiteks värav maha ja traadiotsad lahti. Siis üks ring linti kerasse. Siis teine ring. Kolmandal korral plastpostid maha. Postisületäite ja lindikeradega oli kordi ja kordi jooksmist. Nii et olin lõpuks üsna kõnevõimetu ja näost hall. Brigita sai aru, et kui ta Minnit minu läheduses kääksutab, imevad nad kahekesi mu energiast nii tühjaks, et töö jääb pooleli, aga järgmisel hommikul jätkata on alati hästi kole. Nii et taarusin oiates üksinda.
Energiat vampiirasid hobuste lahkumisest kahju tundvad naabrid – oi suksukesi polegi enam, me andime neile ikka leiba ja näänüüd on nii tühi olemine! Selle tühja olemisega sattusid tahtmatusse resonantsi alles nüüd külla jõuda saanud Bakhoffid, kes siiski hobuste nägemisega hiljaks jäänult otse Tõstamaale sõitsid ja mu kurba lintide rullimist tunnistama ei tulnud. Kahjutunnet sellest, et kõik mu sõbrad ja teekaaslased Eedeni aias hobuseid ei näinud, süvendasid paari päeva pärast külla tulla lubav suursaadikupaar Tomasberg, kirjastaja Leena, Florida eestlaste paar Kaude-Svanberg. Mul polnudki loomaaed siin ju näitamiseks, vaid vaatamiseks. Iseendale, südamega vaatamiseks. Aga ikka oleks tahtnud, et kõik lähedased ka näevad ja osa saavad.
Kalli kadunukese asjad tuleb võimalikult siva silma eest ära saada! Sellele otsusele jõudsin kõiki hüppelatte ja sõnnikuharke kokku pakkides väga selgelt. Iga asi, mis ära läinuid meelde tuletab, tekitab igatsust. See ajab nutma ka siis, kui äraminnud on vägagi elus – mis siis veel surnutest rääkida. Annaks Jumal elus võimalikult vähe äraminejate asjade pakkimisi-peitmisi, et süda ei lõhkeks!
Kui õhtul üheksa ajal poolsurnuna mere äärde sääskede kiuste ujuma roomasime, üllatasid meid turistid. Noorpaar autoga, mille nina oli uue naabri (treileritealase, noh!) maa peal, saba Reigo maa peal. Nad küsisid, kas siin võib ringi vaadata ja ega koerad ei hammusta. Ütlesin, et nad on eramaa peal ja koerad on valvekoerad. Nad said vihjest aru ega tulnud mere äärde meie lõõtsutamist eksitama. Brigita tundis ujudes Aleksandrist puudust. Tobias nõudis, et talle loobitaks kive. Barbara lentsis korra vette, tegi end märjaks ja käntsas siis mu kõrvale, ja ma tean, et tema tervis ei ole korras. Selle tõe tunnistamist ja arsti juurde minekut ei saa enam edasi lükata.
Ise oleme ka tegelikult parajad turistid – elame küll koos loomadega, aga ei tea nendest tühjagi, mõtlesin enese lepitamiseks sissetungijatega. Meenus, kuidas Brigita metsas seenel käies sigade hirmus tudises – jahimehed toidavad Kõpu surnuaia taga Seliste mail metssigu. Kõik kohad on täis kärsajälgi ja värske sita hunnikuid. Kuigi ma ütlesin Brigitale, et siga kardab pigem teda, jõudis plikale metsloomade tegelik ja alatine lähedus siin ja praegu nii sügavalt kohale, et hirm tuli peale.
Järgmise aasta ees mul enam neid hirme, mis tänavu, pole. Jõuan treileriga sõitmise kurnavast painest toibuda. Homseks juba. Ja järgmisel aastal on kõik palju lihtsam – juba on olemas. Sest sel aastal sai ehitatud tall, vahetatud sitapütt, elumaja värvitud, uus kaevukaas ja lasipuu, riiulid paviljoni ja sauna.
Kätte sai saadud ka kogemus – edaspidi tuleb alustada kopeldamist mere äärest. Juunis on roog pehmem ja maitsvam ning meri ei tule üles. Augustis on parem hobuseid üleval künka peal puude varjus hoida. Siis ei löö lained karjust pidi välku ega kerki meri koplis tormiöödel põlvini. Nojaa, aga puud on äikese ajal ju ohtlikud… Igal juhul on vaja alustada mere äärest ja mäe peal lõpetada.
Mis puutub selle suve kogemustesse, siis kõiki asju sai kolm – alates sellest, et Vesperal oli kolm jalatraumat – kohe tulles kukkus lasipuu paigaldamiseks kaevatud auku, siis käntsatas teist esijalga pidi sitapütti, kolmandaks sai tagajale lõige – mis paranes aeglaselt, aga kenasti.
Montil oli jällegi kolm lõhkumist – Vesperale järele sööstes sai selga võetud eesaed, mere äärde maiustama minnes võeti maha tagaaed, õunaraksu kippudes võttis vennike kaela tagumise värava.
Retil kogunes kolm kukkumist – üks Eq’ga, minu ainsal ratsutamiskorral selili õunapuu alt läbi. Ja kaks Vesperaga, kui ta pärast meie juurest jalga laskmist naases ja tahtis näidata, et on pärast kolmenädalast äraolekut ikkagi Liivimaa parim ratsutaja.
Minul oli kolm teadasaamist – kuidas tunneb end vanaema, kellele jäetakse määramata ajaks lapselaps, miks need, kellel on kodus hobused, ise järjest vähem ratsutavad, kellele saab ainsana loota, kui mingi jama on – ise, ise, ise.
Kolm esikaant sai kirjutatud, - ja ühel ise laiutatud - kolmes telesaates esinetud. Ja need olid lisaks ülitihedale kooselule loomadega ühtlasi ka kolm kuud, mil kirjutasin iga päev vähemalt ühe ajakirjandusloo. Selle tõttu on selleks suveks kavandatud kaks raamatut ja näidend (pluss hulk muid raamatuid ja projekte) ootel – selgub, et ma pole lausa üliinimene.
Aga mida muidu talvel teeks? Sügisel ootavad mind koostööpartnerid Neinar Seli ja Ervin Õunapuu, Epp Petrone ja Ain Mäeots, Oliver Ihle ja Irina Ossinovskaja, Jüri Mildeberg ja Hans H. Luik. Mis asju ma neist kellegagi ajan, ei tohi valjusti isegi mõelda, ammugi mitte öelda – päkapikud lähevad muidu ära.
Eedeni aia lõpetuseks heitlesin päkapikkude abiga Minni herpesega, viiruse tõttu lõi kogu keele ja suu sisemuse, välimusest rääkimata, villiliseks - ja tänan õnne, et Eeden on laiendatud, valutava suu tõttu näljane Minni ei röögi hobuste peale. Ehkki ilmselt on herpes tingitud just hobuste lahkumisest. Tasakaal ja tervik läks paigast.
Tädipoja naine Maili soovitas ohatise peale panna kõrvavaiku. Aga kui kogu suu ja keel ongi üleni üks ohatis? Soovitasin tal tütar Karoliina, kellel nüüd ometi oli Veskimetsa kitsikusest-loomavaenulikkusest kõrini saanud, Järve talli Harri ja Rähna Tõnu juurde viia. See on nende kodu poolses küljes Tallinna lähedal Kurnas ju. Mispeale Maili helistas tagasi ja ütles, et Kurna omad on ka läinud rendibokside teed ega tee laste trenne – on selleks sobivad hobusedki maha müünud. Ka Kuusekännu lobub trennidest-laagritest. Miski ei kujune kellelgi kusagil nii, nagu seda algatades planeeritud.
Miski pole lõplik. Ehkki Karoliina ja tema neli sõbrannat ei saanud mu soovitatud Järve talli, leidsid nad endale Lagedil mingi Nuhja talli. Nii naljaka nimega kohta peab ükspäev kohe lausa vaatama minema. Nihhu… Nahhu… Nuhja. Ärdagu solvutagu, ma armastan täiesti pahatahtmatult sõnadega mängida.
Elu on, näe, aina liikumises, aine ringkäik looduses puudutab ka minu Eedenit – papagoi lahkus, Edward saabus…
Mis oli Barbarale vist tema niigi viletsa füüsilise vormi juures, parajalt karm hierarhiline katsumus – nagunii konkureerivad temaga esikoha pärast Tobias, Minni – kellega ta isegi ei püüa rivaalitseda, emaloom ju, teab seda va kutsikavärki – ja nüüd siis puberteetikust miniloom Ets… Ilmselt teeb koeratar nüüd järelduse, et selleks, et konkurentsis püsida, peab temakene veel ustavamalt professoreid sauna sulgema?
Brigitale jõudis sel suvel kümneaastasena kohale, et see Liu Eeden on tulevikus nende, mu laste, majapidamine. Seoses selle päralejõudmisega – näe, et metsloomad on kogu aeg siinsamas läheduses, see jõudis lapsele kohale, ja et koduloomad vajavad hoolt ja tähelepanu 24/7, jõudis ka vähemalt talle kohale, nüüd jõudis ka kinnisvara kui pärandivorm, talle kohale. Et emme ei ehita üksnes selleks, et lastel oleks praegu ideaalne lapsepõlvemaa ja kasvukeskkond. See on nende stardikapital. Elu alusmüürid nii vaimses kui otseses mõttes. Mõtlesime koos Brigitaga – kes järsku oma pärijastaatusele pihta sai - välja saunamaja täiustamise. Paari aasta pärast pean vahetama vana eterniitkatuse, mille vahelt teatud tuulesuunaga mõnest kohast sisse tilgub. Veel paari aasta pärast lähevad esimese korruse aknad väljavahetamisele. Oma viiekümnendaks juubeliks ehitan praeguse sauna ja kuuri asemele uue. Sauna eesruum hakkab olema tegelikult teise elumaja elutuba – ülemisel korrusel on mõned toad vaatega merele.
Mis on ühtlasi positiivne mõte seoses majaka kinniehitamisega. Naabrimees ehitas oma uue maja siiski nii kõrge ja lahmaka, et senine vaade sai päris karmilt kinni kaetud. Positiivne inimene lohutab end, et see on suurepärane tuuletõke. Veel positiivsem ehitab sauna peale ruumid, kust temalegi avaneb merevaade. Nagunii peaks sauna vee ja elektri viima – teeme siis juba toad ka! Mis tähendab, et rohkem lapsi oma perede ja lastega mahub siin trügimata vähemasti suvitama. Kui mitte elama. Ja mul on ikka ometi oma teenistust kuhugi paigutada.
Aga selleks aastaks on sügis käes. Naabril jah küll pärg sarikate küljes – aga Eedeni seisukohast on olulisem, et tänavused kajakapojad on suureks saanud ja tuhanded harakad toimetavad vihmasajus ümber maja. Viiendal Liu-aastal sain teada, et mul on kümneid lokkavaid kreegipuid ja ülikandev kollane ploom – varem pole neist miski kandnud – ja ka kõik õunapuud on pilgeni. Ehkki terve Eesti rabeleb tänavu puuviljade uputuse all – inimesed, kes ei viitsi enam ammu mahlade-moosidega jamada, ajavad issanda vilju sadade kilodena auku – arvan mina, et meil siin on küllus tingitud Eedeni aia häälestatusest-meelestatusest. Sellega ei sobi viljadel maas mädaneda laskmine ega auku ajamine. Tobiase teisel ja Orminaatori – olgu issand tema olemasolu eest õnnistatud! – septembri alguskolmandiku sünnipäeval tegime õuna- ja kreegitalgud. Kahe mu lemmikmehe – Tobiast ja Ormat pean silmas – ühisel tähtpäeval sai tehtud vana setu mahlapressiga ning Emil Rutiku abiga (Kaie Seger oli temaga eelmisel õhtul koos Ojakos hooaja lõppu tähistanud ja ta korilema kutsunud) ligi pool tonni mahla.
Ootan suve! Et oma kuldne trio jälle koju viia. Näis, mitu tähte ratsutamise tähestikust me tütardega tulevaks aastaks Annika Õkva abiga omandada jõuame. Olmeliselt ja loomadega ühist keelt rääkimise mõttes olen pärast tänavust suve vist kusagil tähestiku keskel. Järelikult on vähemalt pool veel ees – alles siis võib selle elu õppetunnid läbituiks lugeda. Ja järgmises elus võib siis tulla neist tähtedest, mis selles elus õpitud, juba sõnu ja lauseid moodustama.


Loe kommentaare (12)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat