Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Palladium Cup – ühendav-innustav suguvõsa kokkutulek


Ratsaspordi suurvõistlused on nagu perekonna kokkutulekud. Viiendat korda viies Eesti paigas hoburahvast kokku toonud, vastakuti seadnud ja ühtlasi kohalikku rahvast hobuste juurde toonud Palladium Cup oli ühtlasi Palladiumi enese mälestuskogunemine. Pärast seda, kui Pärstis ja Kilgi tallis on Palladiumi kõige-kõige viimsemad varsad juba mõnenädalased. Palladiumi enese etteasted ja varretegu on lõppenud, aga tema teened ratsaspordi ees kestavad omanimelise karikasarjana.
Mis puutub sellesse suguvõsa kokkutuleku fenomeni, siis Pärnu kinnisvarahai-hobunduse arendaja Hillar Talts ütles nii: “Eestis on teatavasti kõik kõigi ja kõigega nagunii ristipõiki seotud. Kui teatud osal rahvastikust on ühine huviala, mille tõttu perioodiliselt mõnda ühte ja samasse kohta kokku sõidetakse, siis ongi need inimesed ühendatud veel lähedasemalt ja tegelikumalt kui geneetilised suguharud.”
Hobuinimesed tunnistavad, et kui nad kuulevad, et kusagil on võistlused tulemas, hakkavad jalad värisema, nagu ratsahobusel – ka siis, kui ise enam või veel ei võistle ja tipptasemeni üldse ei upitagi, küündimisest rääkimata. Hirmsasti tahaks minna ja näha ja oma rahva vingeimate tegijatega kaasa hingata ja rütmata, publiku seas teisi omasuguseid – või natuke teistsuguseid – kohata, selle aasta varssadest ja suvesaavutustest rääkida. Lätetel olla ja väljundiga osadusse sattuda.
Dimela hobutoodete müüja Annika Õkva, ise ka treener Tartumaal, nentis: “Olen igal nädalavahetuse mõnel võistlusel. Kaubaga, mitte võistlemas. Aga see on nii ainumõeldav olemise viis ja elulaad, et teisiti ei oleks mina ma ise. Kuna ma olen koos ratsatarvete müüjatega kusagil platsist eemal, ei tea ma kunagi, mis järjestus või kus arvestus ega kes võitis – aga see ei tähenda. Võitja nime saab pärast seinalt lugeda või raadiost kuulata. Oluline on totaalselt õiges kohas olemine.”
Pangodi hobusekasvataja Karin Sild nentis: “Õnneks lõpevad rahvuslikud ratsavõistlused alati omade võiduga – siin on kõik nii omad ja tuttavalikud, nii palju nähtud-jälgitud, et oskad kinnisilmigi iga ratsanikku ja hobust kujutleda, kui tema nime nimetatakse – kuivõrd kõik on omad, võidabki igal juhul keegi neist, kelle võitu soovisid.”
Särevere hobuemandal Kuke Maiel olid endal pühapäeval, mil tänavuse Palladiumi-sarja finaalid sõideti, omal ridamisi trennid ja tema ei saanud Olustverre sõita, ent ütles: “Hoia meie poistele ja tüdrukutele pöialt! Kellele? Nooh… kõigile! Kõik on meie poisid ja tüdrukud!”
Hästi tabav. Ja üldse mitte pateetiline ega naiivne. Ratsaspordi suursündmuste puhul tekib tõepoolest ühtekuuluvustunne, mida ei käkerdata ära hoburahva tüüpkombega igal võimalusel kritiseerida, kuidas see või teine – ühesõnaga mitte keegi peale kõneleja – ei oska ei hobuseid pidada, aretada ega ammugi mitte sõita. Tippvõistluste puhul on ilmselgelt näha, et mõned ikka ostavad. Nii pidada ja sõita kui aretada ja sisse osta. Ka publikut moodustavatel hobundajatel on sellistel puhkudel õnneks liiga huvitav ja hea olla, et erandlikult ja harukordselt meeldivat õhkkonda taga rääkimiste ja intrigeerimiste-alaliste-ümber-grupeerumistega ära sodida.
Üht selja taga räägitud juttu – kuivõrd seda rääkisid profid – tahaks küll levitada. Nimesid nimetamata, et asjatut tüli ei tuleks. Kui Andrus Kallaste läbi Palladiumi sarja üha liidrimana püsis, oli täpselt ristivastupõrkuvaid suhtumisi. Ühed ütlesid, et mees on nii kaua ja palju tööd teinud, et ongi aeg loorbereid ja rosette ka koguda. Teised väitsid, et ta on igavene stiilita ja tehnikata koopainimene, kogu ta sooritamine on juhusliku õnne pealt ja kole vaadata. Et ta pühapäevases finaalis Opaaliga kolmandaks kobatas, viis poolt ja vastu argumenteerijad üllatavalt sujuvale konsensusele: “Hea, et ta nii kõrge koha sai – aga lausa ei võitnud. Stiimul ja impulss on mehel totaalselt käes – nüüd tööle! Tööle!”
Üldvõit läks igas mõttes õiglaselt Oliver Karmale. Esiteks on ta juba mõnda aega silma ja südant rõõmustanud tegija. Teiseks pani tänavusel suvel kinni nii palju võistlusi, et mööndusteta esimene olla. Kolmandaks kannab poiss ju Jüri Villemsoni lapselapsena põlvkondade järjepidevust, geneetilise hobuinimese vere kutset.
Nagu ka kena sõitu näidanud Kertu Klettenberg. Ja teised hobukutsumuslike lapsed, kes kas sadulas, hooldemeeskonnas või lihtsalt pöidlahoidjate seas võistlusplatsi läheduses sagivad. Luunja ratsakooli meeskonnaga kaasa liikunud Sten Shoisi vaadates tuli järsku meelde, kuidas ta väikese poisina lapilise poniga maneežis mässas – kartis ja kakles, aga maha ei kukkunud ega roninud – ja nüüd ka vanemate juuresolekuta hobuste ligi hoiab. Kes on hobuste juures, see on õiges kohas.
Treve, Raag ja Klettenberg demonstreerisid seda, kuidas ratsasport kestvalt imetlusväärses vormis hoiab – tõusud ja mõõnad, haigused ja ebaõnn võivad käia, aga vaadake neid mehi ja võrrelge mingite iti- või pomotoolišeffidega, ja te saate aru, mida ma silmas pean! Sellised mehed, nagu Udeküll oma arvestatavalt vinge positsioneerumisega tõestasid aga, et miski pole kunagi päriselt otsas. Kuitahes kaotsis ja kummalistes elufaasides inimene vahepeal ka eksleb – hobused ja armastus vinnavad ta enamasti ikka sadulasse tagasi.
Jajah, armastus ka. Vaadake Gunnari ja Urmase või mistahes sireda ratsamehe kaasade pilke ajal, mil mees võitleb ja teeb. Kontorirottide naistel pole võimalust ega põhjust oma meeste üle nii õigustatult uhke ja imetlev olla.
Et nende kenade ja andekate, töökate ja armastatud tippmeeste vaheldumisi võitlused ja võitmised rutiinseks ei muutu, sellele on vägagi loota tänu noore põlvkonna supertegijate peale tulekule. Noorte ratsanike seas oli võitja Renet Rosenbergiga pea võrdväärne Saaremaa preili Pariis, Barake pere on suurepärane näide sellest, kuidas ilu ja jõukus ei nügi noori kaunitare üksnes mannekeeni-koduperenaise karjääri suunas, vaid kergitab ratsaspordi tippe.
Olustvere publik näitas lisaks muule meeliülendavale ka seda, et legendaarse musta trakeeni missioon ratsaspordi populariseerijana ala-kõrvaliste inimestegi seas on vilja kandnud. Mööda riiki ringlevale suurüritusele tulevad selle kandi pered, kus võistlusi hetkel just peetakse. Vaatavad. Imetlevad. Vaimustuvad. Ja on pärast väga nõus, kui peretütar tahab postitantsutundide asemel ratsutamistreeningule minna. Kui ei tea, mis on mis, ei osata suhtuda. Kruiislev karikasari näitab, mis on mis – ja õpetab suhtuma. Ja Palladiumi vaim on rahul.
Ratsaspordi massidesse missioneerimise tulemuslikkust näitab kasvõi fakt, et võistlustel on juba vähemalt 25 väga arvestatavat, mainekat ja prestiižset toetajat. Tegelikult pole ju ükskõik, millise firma plakatid-logod ürituse ümbrust ja afišše-flaiereid ehivad. Need ajad on möödas, kus iga raha on hea – väärikate, traditsiooniliste, kestvate ja usaldusväärsete sponsorite-metseenide raha on hea. Ja see on nüüd Palladium Cupi ümber õilsasse papipärga punutud küll.
Võrreldes mõne muu võistluspaigaga – Saku Suurhalli või Valgeranna hobuplatsiga näiteks – oli raharahva vipitelgiga Olustveres asi vähekese ühele poole kreenis. Ses mõttes, et investorid nägid oma, äärmiselt eraldatud ja uudishimulikele silmadele suletud, telgist, kuidas hobustesse ja sportlastesse mahutatud kapital hüppab. Aga lihtsurelikud raharahvast teps ei näinud. Tagasihoidlikkus õilistab, aga tegelikult võiksid selebritid ja lumpen mõnevõrra rohkem üksteisele avatud olla küll – siis oleks vähem õelust ja vihkamist. Ja ega see pööbel ju kohe keset võistlusi ikka vipitelki sponsinutsu kerjame ei rooma, eks ole.
Mentaliteet ja missioon, perekondlikkus ja suurejoonelisus, tase ja meelestatus – selle kõigega on niisiis ratsarindel endiselt hästi. Meediaga ei ole. Palladiumi superfinaali ei olnud jäädvustamas mitte ühegi telejaama kaamerad. Ka raadiost pole igasuguste rannavollede-Osakade vahele ega kõrvale sõnagi Palladiumist kuulnud. Miks? Kuidas see võimalik on? Kas tõesti on vahe erakapitali korraldatud ja rahvuslike – tegelikult samuti investorirahadel töötavate – võistluste vahel nii suur, et “Kruuda asja” ei saa edastada? Oliveri algatatud karikasarjal on nii suur kõlapind, et ta on igasuguste muude tiitlisarjadega täiesti võrdväärselt avalik-rahvuslik-mainekas. Aga kaameraid pole. Äkki sellest tingitud kadeduse tagajärg, et Kruuda teeb ise spordikanalit?
Nii väiklane ei saa olla.
Aga näe, saab. Ehk läheb üle? Kasvab välja?

Jumal tundub siiski Palladiumi-sarja ettevõtmistega olevat. Ümberringi lajatas äike ja lainetas padukas, Olustveres oli päikeseline. Selline lokaalne pilvitus ja päikesepaiste on minu meelest väga hea märk. Lastehaigused kasvavad välja. Õnneks on ratsasport nii järjepidev, uued generatsioonid kasvavad peale ja õpetavad avalikkusele ja õiguslikkusele suuremeelsust ja härrasmehelikkust, mida kätkeb endas tippsport. Hobuste ümber toimuv iseäranis.

 


Loe kommentaare (7)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat