Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Hobused klobistavad peremeestele pappi teenides linnakividel


Õige mitu suve on kaastundlikud tädid ja loomakaitseseltslased kummitanud Pärnu Postimehe – ja eks ka muude ajalehtede – toimetusi sellepärast, et Pärnu – ja eks ka teiste linnade südametes piinatakse hobuseid. Eks ajalehed ole teinud ka bää-bää-bää nende inimeste pihta, kes puhkajatele linnakividel hobuvankrisõitu teevad. Et kuidas ikka hobused sedasi linnakividel. Leevenduseta päikeselõõsas. Päev läbi söömata. Autode ja muusika lärmi sees muudkui samal ja samal ringil nagu elusad liinitrammid. Kurvad näod peas, kõrvad lontis ja mokad töllis.

Kas selline loomade kohtlemine on nende piinamine? Eks ta hale vaatepilt ole. Kui võrrelda linnas töötavate hobuste elu näiteks nende omaga, keda suveti vabalt karjamaadel peetakse ja võibolla mõni kord nädalas metsaradadel ratsutamiseks sadulasse pannakse. Neil seal on küll parmud, aga muidu ikkagi sulnis looduslapse elu.

Ent ärgem minetagem elutervet talupoja mentaliteeti. Looma pidamisel peab olema mõte. Ei hobune ega koer ole iluasjad ega padjaloomad, vaid inimese abilised töös ja teenimises. Hobune peabki veskikive ringi ajama, atra ja koormaid vedama ja jommis peremehe oma enese tarkusest koju tooma.

Nii et kui mulle kui hobusesõbrale helistasid järjekordsed loomakaitsjad – umbes needsamad, kes tahaksid keelata loomkatsed hiirte peal (et neid siis inimeste peal teha või?) ja lasta mitmeid sugupõlvi puuris peetud naaritsad-rebased loodusse (kus nad paari päevaga otsa saaksid) – ja palusid keelata (justkui ajakirjanik midagi käskida-keelata saaks!) hobuse piinamine Pärnu kesklinnas, sõitsin vaatama, mis värk on.

Hobuse nimi on Urva ja pärnakad on harjunud nägema teda mõõdetud traavis ümber Rüütli tänava, Munamäe ja jahtklubi klobistamas. Lastiks neli kuni kuus porot või omamaist pealinlast. Lisaks muidugi oma peremees, mõnikord ka tema kümneaastaringis pojad. Ikka ringi, ringi.

Mina leidsin ta ühel, lausa imelikult suvisel päeval, Pärnu teatri taga aiste vahel seismas. Urvale olid patsid pähe punutud ja hõbeniidid ümber valjaste. Kena vana vankri laudade vahele olid pistetud kunstlillede kimbud ja Urval oli süüdlaslik nägu peas.

Sellepärast, et peremees nõelus jämeda nõelaga ohje, mis hobune puruks tõmbas, kokku. Ja peremehe nimi on Tõnu.

“Mitmes suvi Urval juba Pärnus porodele ja kilulinlastele taksot teha on?” lähenesin üsna sõjakalt.

“Noh, eks ta ikka mõni ole. Aga see jääb viimaseks,” välgutab Tõnu nõela. “Hobusel lähevad ühte ja sama tööd tehes närvid läbi. Enne ei ehmatanud millegi peale, nüüd on hakanud suuri autosid kartma. Praegu just tõmmati siin teatri juures traktor käima ja Urva rabas ohjad puruks.”

“Kunded olid vankri peal ka või?”

“Nooh… Urva läheb igatahes nüüd puhkusele.”

“Vorstiks või?”

“Uuuuh!” hirskab Tõnu peenikese ja kimeda häälega naerda nagu vana täkk ise. “Kussa, kussa, kindlasti mitte! Hinge tõmbab. Mõnuleb.”

“Ta on torikas?”

“Täiesti puhas torikas jah. Kolmteist aastat vana. Teine, kellega ma siin linnas käinud olen, on Olli. Väikest kasvu ja raudse närviga. Tema ei karda keda kuraditki. Aga ega ainult linnas käimine hobuse närve läbi ei aja. Ratsakoolide hobustel viskab ka rutiin üle, hakkavad lolle seljast maha loopima ja mis kõik.”

Tõnu pojad, kes isa kõrval hobust ringitades tööd saavad, on silmnähtavalt uhked. Linnas ju kümne- ja väheteiseaastased tööd ei saa. See, kes Pärnust Tallinna suunast  Saugast kaheksa kilomeetri kaugusele linna saab tulla, isa kõrval ohje hoida – kui need just katki ei lähe – on ikka tõsine tegija küll.

“Kui palju sõit ühele vankritäiele maksma läheb?”

“Eks ma vaatan selle järgi, kesned sõitjad on.”

“Eesti pered saavad lastele lõbustuse odavamalt kätte kui välismaalased?”

“Neh-hiiiih!” hirskab Tõnu oma kimenaeru ja nõel aina välgub ohjade kallal. Urva pöörab võõra pai eest pea otsustavalt ära.

“Kui palju teil seal Saugas hobuseid on?”

“Üksteist. Kolhoosi ajast jäid ja nüüd olen neile varssasid juurde teind. Selliseid igaks otstarbeks kõlbavaid hobuseid tahetakse hästi. Praegu on ka mitu head mära paaritatud ja varssadel juba tahtjad olemas.”

“Vilja kasvatate ja heina teete ise?”

“Ostan. Talumeestega on kokku lepitud, et nad kasvatavad ja teevad minu hobustele.”

Nojah ja eks siis Urva ja Olli, mööda linna ringi-ringi teenivad ka teistele hobustele talvesööta.

“Ratsutajaid käib teil ka?”

“Mõned tüdrukud linnast käivad,” laseb Tõnu higil üle nina volilt maha tilkuda. Kibeda ohjadeparandamise käigus pole aega teist pühkida ja ilm on ikka tõesti palav. Kiire on sellepärast, et üks lasterohke Eesti pere seisab vankri kõrval ja kibeleb sõitma. Punt porosid libistab Jakobsoni mälestussamba taga pargipingil õllekest ja ootab oma järge, üks seltskond on läinud linna ringi vaatama ja üks lubanud paari tunni pärast tagasi tulla.

“Põhiliselt ma jah müün häid kõigeks kõlvulisi hobuseid, aga ühe olen ostnud ka. Ostsin tagasi tolle, kes Tammistes kanalisatsioonikaevu kukkus.”

Tean, tean. Seal lasketiiru juures elab üks tüdruk, kes on ise päris hea ratsutaja, aga sõbrad on säänsed ja määnsed. Ja sõbrad pole enam sõbrad, kui tüdruk oma hobuste selga ronida ei lase ja ükskõik kuidas ja kuhu lajatada ei luba. Nii see märakene kanalisatsioonikaevus jalale hullusti viga tegigi. Et tüdruk alguses teda ise enese tarkusest ravis ehk siis ravimata jättis, jäi põlvest kangeks.

“Ma olen teda nüüd putitanud nii, et kui ta koplis ringi keerutab, siis see, kes ei tea, ei näegi, et ta jalga hoiab. Paaritasin ta ära – ilus ja tubli mära, mis siis, et juba kaheksateist aastat vana.”

“Sellel hobusel vedas, et sai koju tagasi, terveks ja emmeks ka veel. Aga Urva – kas tal teie arvates siin linnas palav ei ole?”

“Nüüd enam mitte. Eelmistel aastatel, kui ma temaga hotell Pärnu ees seisin, polnud kundesid oodates tõesti kuhugi päevavarju minna. Aga siin teatri taga on suured puud ja lausa lust.”

“Aga jalad? Pidev linnakividel traavimine põrutab need ära ju. Kodust linna ja tagasi kõik see kokku ligi kakskümmend kilomeetrit traavite ka mööda maanteed,” õiendan ma. Silme ees tegelikult üks hoopis hullem pilt kui Urva.

Nimelt need Tallinna vanalinnas munakividel kikerdavad hobused, kes pärast muusikamelu ja õlleläbu keskel tiirutamist talli poole – tulevad nad hipodroomilt või Tondilt, ei tea – kimatatakse tagasi suisa galopis. Et trollide-mersude-parsade rägastikust kiiresti läbi pääseda. Umbes nii, nagu toimivad need autojuhid, kes kihutavad hästi kiiresti selleks, et jõuda koju enne, kui õnnetus juhtub.

“Jalad? Ma ikka hoian ja jälgin neid ju. Katsuge, pole ju kuumad.”

Ei ole tõesti. Tõnu enese rahvuslik särk hoopis on higist märg ja uhke kaelarätik kohe valmis saavate ohjade tervenemisele kaasa elamisest üsna sorgus. Aga kena kaabulott püüab suure osa higist kinni ja harmoneerub hästi kottisviledate maapäraste pükste taguotsaga, nii et hästi kõik.

“Ma lähen oma hobusega “Tasujasse” ka!” kilkab Tõnu.

“Tasuja” on Raivo Trassi järjekordne suvelavastus Reiu jõekäärus. Esietendus on 10. juulil ja mõnda neist kümnest etendusekorrast tasub vaatama minna küll, sest suurejoonelisi vabaõhuvaatemänge oskab Trass lavastada küll. Just klassikat.

“Vabatahtlikuna läksin, kohe taheti hobusevankrit kah. Sinna ma viin Olli. Temal on kõik ükskõik. Publik või paugud või mis iganes, hiiiiiih!”

“Aga Trassi suvelavastustes on kogu aeg ju Merle Morrissoni hobused olnud.”

“Praegu on ka ratsahobused tema poolt. Kurat, see teeb mulle muret jah. Ta on üks hirmus kuri naine. Keegi peale tema ei tohiks justkui siin Pärnu-kandis üldse hobuseid pidadagi. Kõigile läheb kallale, ütleb sitasti, üritab välja süüa. Aga nüüd on Nurme tall Ühinenud Tolle talliga – see on see Estri oma. Nõnna et äkki on Morrissonimutt nüüd kõva küllalt, et minusugune vennikene võib oma asja ka ikka ajada.”

Pärnus on jah parkidest ja laadaplatsidelt teiste hobuseid üsna räigelt ja ülbelt minema peletatud. Hobusekasvatajatele on peksa ja nuga ka antud. Ja üldse tegid vanadel aegadel õigesti need riigijuhid, kes saatsid sõtta amatsoonid. Ükski mees pole nii halastamatu ja kompromissitu kui ühele eesmärgile keskendunud naine. Nagu vahutav silmaklappidega mära.

“Loomakaitseselts muretseb, et teie hobune on linnas päev otsa söömata,” vahetan ebameeldivaks kiskuvat teemat. Enda arust. Sest tegelikult teema, sunnik ei taha vahetuda.

“Ma käin teda jõe ääres jootmas. Poisid toovad talle heina. Ja inimesed pakuvad leiba. Aga sellega on ükskord sitasti läinud. Andis keegi ühele mu hobusele, kellega ma varem siin linnas käisin, “eriti head” leiba,” vaatab Tõnu mulle kõneka vilkspilguga silmanurgast otsa. “Hobune hakkas juba siin aiste vahel maha jääma.”

“Tiirud?”

“Ma arvasin ka esteks. Kutsusin veti koju, tegime süsti. Järgmiseks päevaks oli ikkagi surnud. Hobune muidugi, mitte vet. Vet ütles hoopis, et konkurendid mürgitasid mu hobuse linnas ära.”

“Ja ikka julgete tulla territooriumile, mille keegi on enda arvates juba endale ära jaganud?”

“Ah, mina ajan vaikselt oma rida,” saab Tõnu ohjad joonde.

Pojad saadavad ühe lasterikka Eesti pere viisakalt vankrisse, ronivad ise pukki ja käratavad siis: “Vanamees, mis sa lobised! Kliendid ootavad, kobi peale!”

Peaasi, et keegi nüüd jälle traktorit äkitselt käima ei tõmbaks.


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat