Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed XXXII


Seitsmekümne kaheksas päev – 15. august
Tänane päev algas öösel, kui hilisõhtuseid kirjatöid ajakirjadele ära saatsin, sellise e-kirjaga:
Subject: siirad tanud
 
Tere Kati,
Kuna ma ei leidnud Teie aadressi kuskilt avalikest interneti lehtedest, siis küsisin seda otse ajakirja Kodutohter toimetusest Piret Mäeniidu käest.
Ma ostsin Teie "Viimnekuu" raamatu hetkemeeleolu ajendil enne Hamburgi lendu (käin tavaliselt aastas korra ennast mõni päev välismaal lastest tuulutamas). Lugesin raamatu läbi paari päevaga ja olin sellest siiras vaimustuses. Selles hetkemeeleolus tekkiski vastupandamatu soov Teid tänada hea raamatu eest.
Kuigi ma pean tunnistama, et see raamat oli minu esimene Teie teos ja ostusoovi tekitas just see sama asjaolu, et mul on kodus kaks väikest last. Tahes ehk leida selles raamatus seda seletamatut tunnet, mida vaid rasedad naised on kogenud. Hetkel on minus seoses raamatuga nii palju emotsioone, et ma ei oskagi öelda, mis neist olulisem on. Võib-olla kõige suuremat elamust pakkuski see siirus ja avatus, mida raamatust leida võis. Igal leheküljel võis tunda neid samu mõtteid, mida ma ise olen läbi tundud, mõned nii isiklikud, et vaimustus, et keegi tunneb samuti, oli nii vapustav.
Raamat andis ka tunde, kui vapustavalt tugev naine Te olete. Olen alati arvanud, et minul on raske elu! Tuhkagi!! Pean tunnistama, et ma ei tea, kas ma leiaks endas sellist jõudu, et saada hakkama kõige sellega, mis Teie. Olla terve majapidamise ainus peremees, lisaks väikesed lapsed ja loomad ja selle kõrvalt veel nende elatamiseks kirjatööd teha - ja seda kõike viimasel kuul! Olen terve elu oma arvates palju vaeva näinud - töötades uneajast jne, kuid selline jõudlus ja väsimatu kindlus tekitab sellise respekti, mis tekitabki tunde, et minu elu on väga lihtne. Tean omast käest, kui raske on ennast kokku võtta õhtul, kui lapsed magavad, ja hakata kirjutama. Isegi, kui on tohtu tahe ennast väljendada, on samas suur pingutus hoida ennast üleval, teades et normaalsed inimesed kas magavad või vähemalt vaatavad televiisorist mõnusat filmi.
Tahtsin väga avaldada kiitust sellise avameelsuse ja enda avamise eest, mida oli väga vaja. Minu siiras tänu selle teose eest!
 
Marliis”
 
Tõeliselt armas ja ootamatult teretulnud emotsionaalne süst. Just täpselt selleks, et teistes naistes äratundmisi, hingepidet ja meie kõigi omavahelise sarnasuse äratundmist äratada, ma ju oma “Viimsekuu” kirjutasingi. Mitte selleks, et pragmaatilise emaämbliku kombel üle õla isaämblik nahka pista. Kes seda nüüd tagantjärele teab, kas ma kirjutaksin ka sel juhul oma eluheitlused üles, kui võiksin regulaarselt mehe käest pappi küsida – nii, nüüd on vaja aed ehitada, anna nii- ja naapalju, nüüd tahan tütardele lapsehoidjateks hobused osta, see maksab pereisale nõnnapalju, nüüd oleks vaja elektrikarjused-lindid-postid soetada ja koju suvetall ehitada, toitja isa maksku nüüd seepalju – ja oi, plahvatanud sitapütt läheb perepeale vot seda-toda maksma. Autentsete-spontaansete-üldiste nais-emotsioonide enesest välja kirjutamisel oleks ilmselt olnud oluline filter ja plokk ees, kui mees ehitanuks mulle Eedeni ja ostnud auto. Nagu kuuldavasti päris paljud mehed vaatamata emantsipatsioonile ja võrdõiguslikkusele ikka veel tegevat. Aga kui ma poleks just selline üdini isemajandav tädi tööpataljonist, jäänuks teised naised ilma päevaraamatuta, milles nad ka ennast ja oma üleelamisi ära saavad tunda. Nii et selline kiri oli minu jaoks ütlemata tujutõstev tõestus, et oma kogemuste sõnastamine ja kaubastamine on täiesti kobe ellujäämismoodus. Mida tõestavad tegelikult praegu ka järjest kerkivat kohta näitavad müügiedetabelid.
Talis, avalikus teadvuses endiselt metanooli-pealinnana assotsieeruvas asulas, kuhu Tervis Plussi jaoks lugu tegema sõitsin, polnud pilt kohe üldse mitte nii dramaatiline, nagu toimetus mind sinna saates lootis. Vahepeal Kilingi-Nõmme ja Saarde vallaga ühinenud Talis pole tegelikult mitte ainsatki tõelist orbu ega ehedat pimedat. Pimedaks puupiiritasid ennast mõned pärnakad. Tehnilise mürgi joomine tappis maha sellised “isad”, kes ei elanud nagunii oma lastega koos ja kellelt polnud sigitatutele mingeid alimente mõista. Tänu toitjakaotuspensionile on need lapsed kõik edasi õppima pääsenud.
Vestlesime valla sotsiaalnõuniku Eha Tiitusega ääremaade olukorrast, mis avab salaviinamüüjatele turu – ja ma loodan südamest, et nooblite daamide tervishoiuajakiri peab vajalikuks seda peateede-kõrvalist tegelikkust linnarahvale meelde tuletada. 
Meil on ikka uskumatult patriarhaalne ühiskond – samal ajal, kui Tali keskuses andsid emandad intervjuusid, riputasid asulakeskust kaunistama värskeid lilleampleid, pidasid poode ja lüpsid lehmi, koogutasid “mehed” kusagil põõsa taga õlle või suisa terava ümber, nagu kõikjal Eestis. Tugevam pool ilmutab ikka haruldast elukunsti annet ilma tööd tegemata, raha teenimata ja püsiväärtusi rajamata jätta muljet, et nemad loovad ja lehvivad, toidavad ja katavad. See siin on meil meeste maailm. On mulle öelnud mitmed elukogenud emandad, keda olen intervjueerinud. Jumala eest, on jah. Aga naised saavad vastu tuult räheldes-rügades hulga karmavõlga tasa.
Kui juba seal Kilingi-Nõmme ja Häädemeeste vahel in the middle of nowhere ringi vaatasime, otsustasime Brigita, Minni ja meie karavaniga liitunud Prince Edwardiga Häädemeestele sööma sõita. Mitte ainult kõhu täitmise – tädi Meeta asjus ka. Otsustasin sellest vaprast, aga õnnetust üksildasest naisest portreeloo kirjutada. Läksin läbi temast jäänud fotoalbumite ta elusse sügavalt sisse. Sain teada süvakihte, mida ma lapsena teada ei võinudki. Ja tahan nüüd vähemasti sama süvalt kirjutada, miks ja kuidas tugevatest ja ilusatest naistest Eesti külas on joodikud saanud ja viina nahka läinud. Näis, kas ja mis väljaanne sellise tüki vastu võtab – midagi klantsi ja kangelaslikku selles pole. Autentset ja liigutavat fotomaterjali, järeldusi ja üldistusi on see-eest palju. Maasool väga lähedalt ja suurelt vaadatuna.
Teel Talist Häädemeestele helistas üle paari aasta hannoveride kasvataja Ülle Ruilast. Leppisime kokku, et sõidan septembris tema seitset iludust vaatama ja ühiskondlikult olulistest asjadest rääkima. Lisaks hobusekasvatuslikult tähtsatele. Ehkki need minu kutsumised ja välja valimised ei vii alati toitva kirjatööni – sünnitraumaga tite lugu on konserveeritud, kolmikute pere, kus teise leidnud isa tahtis emalt poisse ära rebida, jõudis konsensusele, kuna isa kuulis, et ma kirjutan sellest koleloost – viivad nad mõnikord vähemasti olukorra lahenemiseni. Emale jäävad lapsed näiteks alles ja taevane deebet-kreebet kosub mu kasuks ikka. Kui ülipragmaatiliselt, suisa küüniliselt väljenduda.
Libistasin koos Häädemeeste trahteri ülihästi valmistatud toiduga endasse sealtkandi õhustikku-olustikku. Tunnetasin tädi Meeta mosaiigisse puuduvaid kilde. Ja siis oli aeg sõita kutsikas Etsi koju viima, et Pärnusse jõudvalt Alolt Aleksander võtta ja koos multikat “Ratatouille” vaatama minna. Ühtlasi sain suuri koeri ja hobuseid joota ja silma peale visata, et pärast hommikupoolset üksiolekut on Eedenis kõik tibens – ja võib nad kõik ka õhtupoolikuks pealikuta jätta.
Meil oli küll tibens. Aga neil mitte. Kui teha vahet Eedenisse kuulujate ja siin külas käijate vahel. Alo helistas ja ütles, et ma saan Aleksandri kätte Tarvi loomakliinikust, õigemini selle eest – mitte jahisadamast. Esimesel hetkel mõtlesin, et see on mingi eriti rafineeritud nali. Umbes nii, et kui sa, moor, üle kõige maailmas loomi armastad, siis vot tule oma lihasele lapsele kah loomaarsti juurde järele.
Tegelikult oli Alol avarii juhtunud. Otse Marksoni-onu loomakliiniku ees. Mängiti vahvat rongimängu. Meie pereisa Peugeot’s olid meie mõlemad pojad ja ristilaste hoburdist emme Karin. Vespera värkimise riistakast kah. Nende kõigi lõbustamiseks sõitis üks reisijateta, aga selle eest kukke täis meeleolus küpses eas juhiga Go-bussi buss mööda Riia maanteed, kus praegu võib sõita 30 kilomeetrit tunnis, vähemalt 80ga. Alo jõudis just tagasivaatepeeglist nähtavat rallibussi märgates vanduma hakata, kui ees pidas keegi vajalikuks vasakpöörde sooritamise eel viimasel hetkel suunda näidata ja pidurdada ning kõik teised said tema järel napilt pidama. Ainult mitte ridade vahel nõeluv kuum sohver. See kõmatas sisse Audile, mis omakorda rammis Alo Peugeot’d, mis omakorda pistis nina sügavalt veel ühele Audile ahtrisse. Kõige esimesel juhil oli niigi tuline kiire Tallinnasse lennujaama, nii et ta isegi ei süvenenud, kas ja mis tagumise stangega juhtus või ei juhtunud. Alo koon oli küll mõraline. Tagumine Audi, mis oli hukanud kirjastajahärra sõiduriista tagaluugi ja tagumise spoileri, oli aga ise nüüd oluliselt lühem kui tehasest tulles – klaasid sees, sillad viltu ja üldse uskumatult suured kahjustused. Arutasime kõmakast keeletu Kariniga, mis saanuks siis, kui selle masina asemel olnuks mõni reibas roller. Päris õhuke ja surnud variant oleks vist saanud. Võeh.
Et paugust ehmunud Aleksander enne multikat maha rahuneks, viisin lapsed Pärnu “kino” Mai kõrvale Selveri kohvikusse maiustama – jutumärgid said meelega sedapidi, sest tegemist on masendava ahervaremega, kuhu näiteks “Kariibi mere piraatide” kolmas osa pole tänini jõudnud. A ma nii tahaks vaadata cherokee-indiaanlastest põlvnevat Johnny Teppi, kellel on minu Minniga ühel päeval sünnipäev! Aleksander tellis endale pelmeene ja pannkooke, jäätist ja igat liiki juua. Me Brigitaga juba teame, et sellest tulenevalt on meil mõistlik mitte midagi tellida. Lõvipoeg võtab igast roast paar ampsu ja ülejäänu on meie. Lõvipoeg värises ikka veel ehmatusest. Ja tihkus issi auto pärast. Seni kõigutamatu kindlusena tundunud Issi Auto osutus haavatavaks-mõlgitavaks plastik-metall-pütiks. Ja “Ratatouille” ei meeldinud talle üldse. Mitte ainult vapustuse tõttu. Ja ka mitte sellepärast, et ta tahtis pigem oma vapra issi kui vana-koleda-paha emmega olla – nagu ta mind Kihnus mäletatavasti õnnistas. Lihtsalt see pole Eesti laste multikas.
Kirjutasin pärast seanssi niimoodi:
“Ratatouille” on täiskasvanutele. Õigemini on see multikas inimeses kogu elu alal püsivale sisemisele lapsele. Disney kompanii õrn-hõrkude esteet-meistrite käte alt saabunud täispikk anima “Ratatouille”, mida helesiniselt õhulised poisid on luues ise ilmselgelt ja ülimalt nautinud. Tulemus ongi nagu sulnis unemütsike, aniisipitsike pehmelt õdusa olemise saavutamiseks enne und. Nooblilt lapsik. Ent samas ei saa sellele multifilmile rõhku ega lootust panna lapsehoidjana. Ta pole selline universaalne laste ekraani ette naelutaja, nagu “Lotte”, “Jääaeg”, “Autod” või “Haikala lugu”. Sellepärast, et suuremale osale lastest on enamus joonisfilmis kujutatust võõras. Lapsed ütlevad, et see ratatuuli on vägev, aga ei meeldi vot.
Nähtused, mida maarahva mudila alla ei neela, on prantslaslikkus, gurmee ja sallivus võõra liigi vastu. Seesinane anima õpetleb ja sisendab usku õnne võimalikkusse – “kõik võivad kokata!” – nagu lastekad ikka. Aga teeb seda Shrekkidega koolitatutele allaneelamatult uudses võtmes.
Küpsema inimese kogemuse baasilt on prantsuse näod ja kummastavad kolbakujud, Hugo ja Esmeralda Pariis, vapustav tüpaažide ja panoraamide tulevärk vägagi maitsev. Lastele ei ütle suurt midagi. Ehkki just noorimale kinokülastajale püütakse paksu ja koleda prügikastiroti ning sihvaka helesinise gurmee-roti võrdluses selgeks teha, et inimenegi on see, mida ta sööb – järelikult ei tohiks igasugust jõledust suhu pista. Köögifriikide sulnis üleskutse püüab lapsi meelitada-keelitada lahti burgerite-friikate õudusest. Ja tegelikult on see uusima põlvkonna eestlaste jaoks täpselt sama paks probleem, nagu varem kahjurõõmsalt pilgatud jänki-juntsudele, et nad on titest saadik ülekaalulised ja aina lihavamaks paisuvad. Liu kaupluseomanik Mari Pilving on selle fenomeni põhjuse ammu ära näinud – emadega toidupoodi saabuvad jõnglased teevad letile laotatud “olmekeemias”, kõikvõimalikus kummikommides-pulgakates-krõpsudes totaalse reha; neid keemilisi koledusi poodi müüki toomata ka ei saa jätta, sest siis on jällegi teistpidi häda. Ja nii ongi sitketeks-liikuvateks-rõõmsateks loodud lapsed lihavad-lodevad-kurinärvilised. Rott Remy veenab näitlikult, kui õnnis asi on tervislike toiduainete maitsete tundmine ja kuidas erinevate kasulike asjade (juust ja maasikas) suhu pistmisel bukett liitub, teiseneb ja täiustub.
Eks lastele ole kasulik sedagi näidata, milline on teadlikult noobli versus ohtlikult ohtra veinipruukimise erinevus ja olemus. Ja – nagu “Haikala loo” vikerkaarevärviliselt erandlik haikala, kes armastas riietuda delfiiniks ja oli taimetoitlane – täidab ka kokk-rott püha missiooni tõestada, kui toredad ja väärtuslikud on vähemused ja erinejad. Ent tegelikult töötab seegi sõnum pigem täiskasvanute peal. Pärast seda filmi tahaks midagi mahlakalt mõnusat süüa ja mõnele oma geist sõbrale kalli teha.
Ka filmi abil reisile mineku fenomen, mis Pariisi viiva “Ratatouille” puhul on täiesti võrdväärne “Casanova” abil sügavalt Veneetsias sees ära käimisega, on kingitus täiskasvanud lastele. Meenuvad neis linnades veedetud kaunid hetked – või unistus sinna kord minna.
Eriti vilgas kahekõne sisemise lapsega toimub helesinise kunstnikroti filmis toidukriitik Ego tegelaskuju ja tema dünaamika liinis. Kuripahakõhn loojate tümitaja on salamisi lihtsalt haiget saanud väike poiss (gei-loojatele ongi äärmiselt oluline väike nuttev poiss, keda nad endas vanuigigi kaasas kannatavad ja kõikvõimalike eetilis-esteetiliste vahenditega hellitavad). Tundlik näriline mehkeldab nutikalt kokku tema lapsepõlvetoidu, äratab ja trööstib luidras koljatis suikuvat inner-childi ning teeb õnnetu eraku võimeliseks oma elu muutma – esimeseks sammuks elu esimene kiitev ja üdini mõistev arvustus, õnnestavaks tulemiks oma restoran, mille rõdul on homobaar. Pardon, rottide restoran.
Kinosaali tulemiks on, et enamus täiskasvanuid mõnuleb oma elukogemuse ja empaatia pinnal vaikselt – palju on pikantseid ja naiivseid, stiilseid ja patuseid nalju. Lapsed võõrastavad ja igavlevad. Action on – aga prantsuse näod, gurmee ja vikerkaare-moralitee on võõras. Kui lugu rotist kui sinisest rahutuvist dvd-na müüki tuleb, ostan ta enesele – teadmisega, et selle võib riiulis kindlalt täiskasvanute sektsiooni panna. Ta kuulub selliste täiskasvanute hingearstikappi - raviteeks ja palsamiks -, kes ei raatsi oma elumajas enda kõrval elavaid hiiri lõksutada ega mürgitada. Ma tean väga kindlalt ja lähedalt, et selliseid on.” 
Aga pärast kino juhtus Aloga teine avarii. Liusse saabunud mees ei pannud tähele, et tema ja ta kaaskonna jaoks oli valmistatud sulnis supper – omlett, arbuus, salat ja üldse kobe kuuma ilma lauatäis. Ta pani tähele, et Brigital on kutsikas. Pani tähele, et see on väikest nössisninalist tõugu, millesugused pole talle mitte kunagi meeldinud. Ja iseäranis pani tähele, et me ei pidanud temaga nõu, enne kui Etsi tõime. Ma saan absoluutselt aru, et meesterahvale ei pruugi siuke suslik eriti meeldida. Lõvilik isekus eeldaks jah küll vähemalt mainimist, et kutsikas on plaanis. Ent ta oleks nagunii vastu olnud ja vaielnud – aga minu meelest võib ja peab Brigita oma lapsepõlve kurnossi saada täiesti vabalt. Ja kuivõrd diskussioonid teoreetiliste toitja-isadega jätnuks ta Etsist ilma, jäid need mõttetud mulinad ette olemata.
Hunnikus koos elavad korteriinimesed oleksid jah üpris põhjalikult puudutatud ja nende elukorraldus pikali põrgatatud, kui paneelikarpi mõni karvane suslik laekuks. Kahe bernhardiini kõrvale tekkiv minipeni ei tekita ei elukorralduslikke ega toidukulude kataklüsme. Ja omavahel öeldes ma tean üsna täpselt, kes on kõik meie koerad-hobused-kanala ostnud-toitnud. Nii et – jah, ma tean, et kõrvalejäetus võib solvata. Aga kõrvale jäetakse see, kes on ise regulaarselt kõrvale jäänud. Ja kui mingi solvunud šeff tuleb minu õue peale teatama, et mul katus sõidab, siis sedapalju närve on mul õnneks veel alles, et suu kinni hoida, mitte öelda, mida ma tegelikult sellistest etteastetest oma kodus arvan.
Vassilissa tunnetas õhus elektrit ja ei tahtnud sugugi jalga hoida, kui Karin tema esimesi, ülikiiresti kasvavaid küüsi värkis. Tiirutas närviliselt ringi ja läks üleni higiseks. Äsas viimaks Riksule, kes teda kinni hoidis, esijalaga päris tõhusa tohlaka piki kintsu. Mõtlesin, Minnit mustade sääseparvede eest teki sees varjates, et olen ilmselt sellepärast Võrtsjärve-äärse elamise möbleerinud, kamina ja keskustolmuimejaga varustanud, et osta endale õigus nii palju ja põhjalikult Liu Eedenis olla ja ennast oma äranägemise järgi loomadega ümbritseda. Samal ajal, kui teised naised küsivad raha ja asju, lõbustusi ja hüvesid, olen mina end isemääravaks maksnud. Aga see regulaarne kalõmm pole pärale jõudnud – ses mõttes, et mingi mees võtab ikka voli tujutseda ja hinnanguid anda.
Kui püüdsin Minnit tuttu panna, nohises ja puhkis mingi morn meessoost eluhellik meie voodi ees. Minni edvistas ja kenitles temaga. Aga kuna papa tahtis, et mina annaksin talle aru, sitsiks ja siristaks, ei pannud ta tillukese tütrekese tähelepanuotsinguid tähelegi. Miskipärast ei taha ma null-tunnetusega tüüpidega, kes naiste ja laste, loomade ja üldse igasuguse nendevälise elusmaastiku tundeid ja vajadusi, mõtteilma ja püüdlusi ei märka ega austa, kohe üldse mitte rääkida.
Teema jätkuks oli veel üks raha nõudev eneseimetleja keset mu kööki. Papa tumedast kogust voodi ees elevile läinud Minni ei mõelnudki tuttu jääda. Kobisime koos temaga kööki omletti ja arbuusi nautima, Kariniga juttu rääkima ja üldse mõnusalt õhtut veetma. Ja kuivõrd üks isane oli üles endale rajatud tuppa kadunud, saabus teine isane alt endale rajatud toast. Oluliselt noorem mudel. Kes teatas, et võiksin talle uued trummipulgad osta, sest ta kaotas eelmised ära. Ja et kuigi ta läheb panka õppelaenu taotlema, võiksin tegelikult mina talle selle raha anda.
Kahemeetrine noor, musklis, ennast iga rakuga nautiv mees. Väikese beebiga naine keset endast sõltuvaid toidetavaid suid. Ja siis see noor täiskasvanud koljat, kes arvab, et tema vajadused on olulisemad mingist loomaaiast – millega tema suhelda ei oska, vaid isegi nii leebelt loominnalt nagu Vassilissa, jalaga saab.
Miks ma mingitel vändagängstadel endaga niimoodi teha luban? Rahuarmastusest ja mugavusest. Lihtsam on lasta neil nõuda ja jaurata, mitte käratada, kuidas asjad minu Eedenis tegelikult käivad – sest nood erinevas eas isased ülburid on siin nii harva ja ajutiselt, et ma kannatan välja küll, kui nad mu igati ja halastamatult ära kasutavad ja muserdavad. Arvates ise seejuures, et on mulle mingi toeka teene osutanud oma emotsionaalse rüüsteretkega.
 
Seitsmekümne üheksas päev – 16. august
Teene oli järgmisel hommikul täiega olemas. Tobiase tuustimine olnuks mulle üksinda üsna hull ja võimatu võimlemine. Sajakilone poja oli suvega endale esikäppade tagakülgedele, kaelarihma alla, saba alumisele küljele ja pükstesse pakkinud sellised vildipätsid, et neid ei võtnud enam villakraas ka, enamus oli vaja lausa maha lõigata.
Tarvitasin ligi tund aega koeravolaski rookimiseks sellise mehe abi, kellele piisanuks ühest lapsest ja ühest kassist. Aga kes peab välja kannatama kolm koera, kolm hobust, papagoi – noh ja siis on ikkagi see kass ju tal ka. Ega mul pole õigust ega põhjust mögiseda selle pärast, et 20 aasta jooksul pole tulnud seda, mida pole ju kunagi lubatudki. Küll aga on tema pidanud välja kannatama laste- ja loomadekülluse, mida ta oma ellu lapsepõlveunistustes päris kindlasti ei kavandanud. Mina jällegi ei tahaks oma töötasusid investeerida võõrasse purjetamistesse-sõjamängudesse. Mida ma ilmselt lontiskõrvu teeks, kui ma poleks varustanud ennast oma Eedeni, loomaaia ja eluülesande täitmisega.
Selle eluülesande täitmise ajal Topsiku räämas kasuka kallal pidanuksin panema Riksu mudila basseini tühjendama, puhastama ja värske veega täitma – kuivõrd ta loivas tegevusetult mööda majapidamist, mõnitas ta mu hõivatust kasutades kaitsetu Brigita läbi – milleks sulle see mõttetu kutsikas, mille jaoks siuke üldse kõlbab! - ja jättis lahkudes porised jäljed ja pesemata pudrutaldriku oma tuppa ja väikese õe südamesse.
Hea ema ja õiglane inimene rõõmustaks, et lapsuke hoidis samas ju kõige väiksemat õde mõne minuti süles, ilma et see kisama pistnuks, nagu tavaliselt.
Kuigi tänaseks kavas olnud intervjueeritav Anne, viipekeele tõlk ja õpetaja, oli peavaluga voodis ja intekas lükkus edasi, sõitsin lastega ikkagi linna. Tühja sest, et minu enese kolp huugab ja käib ringi juba nädalaid ja kuid ja seda üha hullemini. Aleksander otsustas koos isaga uuesti Tartumaale minna. Mina puhastasin kodu kahe võimuka mehe sõnavõttudest ja sõitsin jahtklubisse, et ühe Navigaatori loo juurde rääkida jahisadamas eeldatavast viisakusest ja kommetest.
Minu Eedenisse tungivad laiajad vajaksid ka samasisulist õpetamist. Vanem elagu oma elu, nooremat õpetagu tema tulevane.
Brigitale seletamata ja sõnastamata, miks ma üsna räsitud ja loppis olen, lohistasin ennast Pärnu südalinna Piccadilly kohvikusse kookidega lohutama. Väärika ja hinnatud enesetunde tagasi saamiseks ostsin raamatupoest Brigitale “Ratatouille’” raamatu ning lastele ühiseks tarvitamiseks Liusse ülikobeda maailmaatlase. Sellised väljaminekud – atlast on nagunii vaja – puhuvad haiget saanud südame peale vägagi hästi. Nagu seegi, et läksime Brigita ja Minniga uuesti “Ratatouille’d” vaatama. Ilma et sellest filmist pehmelt öeldes mitte vaimustuses väikevend tihuks-vinguks ja kinost välja kibeleks.
Koju jõudes ootas mind Eedeni väravas postkastis ema kiri. Ameerikast, ju nõu. Brigita tahtis selle kohe, avamata minema visata. Aga seal võib olla olulisi asju ju, oharmasaeg. Lugesin. Ei olnud olulisi asju. Kiri suurustas üle kahe lehekülje kõigega, mille üle peaks kurvastama. Kontsentreeritult öeldes – ärdagu näidatagu temasugusele neljandat põlve pealinlasele isegi mitte hobuste-koerte pilte, sest tema ei tea ega arva mingitest loomadest midagi. Oharmasaeg. Kuidas loomakauged-looduspõlglikud ise aru ei saa, kui katkised, õnnetud ja lootusetud nad on. Ja kuidas mingi võõras õel vana naine saadab mulle miskeid põlastavaid paberist paikapanekuid – kuivõrd taandarenenud ma võrreldes pealinliku temakesega olen. Mingu viisteist korda vittu. Olen kogu elu olnud ametis pealinlikest kahjustustest eemaldumisega, investeerinud Eedeni rajamisse kivikarpide tapva rusutise asemel. Arutagu mu laste isaga, kui valesti ma elan. Kõik see hinnaline ja tõeline, mida ei mõisteta, saab nii hõlpsasti primitiivsuse ja luuserluse sildi. Ehkki on mu meelest ülim, mida inimene rajada ja saavutada võib. Ilma, et tal oleks mingeid kogemusi-teadmisi – mööda rehasid koblatades õnneliku kooselu poole loomadega – ja siis ütleb üks niiöelda lähedane sulle ühel õhtul, et su katus sõidab, teisel õhtul loed teise niiöelda lähedase kirjast, kui kõlbmatu sa oled.
Mida te kõik endale lubate?
Oh õnne, naabrinaine Kaie lubas endale üsna hilisõhtuse telefonikõne ja kutsus enda juurde autokatsikule. Orma oli talle kokkujooksnud mootoriga Kia asemele liisinud väga muhedat värvi ja üldse igati kobeda Volkswagen Sharani, sinna sisse dvdmängijaga raadio ostnud, ja nüüd olid uue pereliikme ja kodumasina – nagu need autod meie jaoks ju on – liigud. Meil oli kodus just üks piraatide-sildiga lastešampanja ka, ja Kaie ütles meie väikebusse kõrvuti vaadates, et võiksime vabalt hakata marsat sõitma. Teeksime graafiku, et sõidutame rahvast kordamööda linna ja koju. Ent tegelikult on meie eneste elud ühed parajad marsasõidud. Päevast päeva.
Küll on hea, et nad – Kaie ja Orma – seal naaberkülas olemas on.
Orminaator ütles ühtlasi, et Monti poolt kukile võetud värav on ära parandatud, ainult ära tuua ja tagasi kinnitada. Praegu, kui hobused kõnnisklevad nagunii oma soovi ja vajaduste järgi mereäärse kopli ja õunaküllase tagaaia vahet, pole sellega kiiret. Enne sügist võiks tagumise värava koerte ees ju sulgeda – praegu ei söanda nad hobustest mööda nagunii välja lipsata – aga kogu aeg ei pea ju ka millegi pärast pablama. Hõissa, Kaie uus auto!
 
Kaheksakümnes päev – 17. august
Mõne päeva eest lahkus Endel Simmermann. Mu isa üks paremaid sõpru, juba ammu väga haige ja minekuline. Öösel põrkasin järsku istuli, kananahk ihul – sest mu kadunud issi teatas mulle, milline surmakuulutus tuleb Postimehte panna. Ma siis panin. Olen juba nii suur tüdruk, et ei ehmata, kui mulle teispoolsusest poolunes külla tullakse ja teada antakse seda, mida kuidagi teisiti öelda ei saa. Ronisin voodist välja ja kirjutasin kuulutuse nii, nagu isa seda tahtis, paberile:
“Kallis Endel, ma ei ütle sulle, et tundmatus kohas ei tohi vette hüpata – ütlen sulle, kui sügav on, sina hüppa! Sinu Harri.”
Edasi tuli see, et mälestame, ja Vasara lapsed, ja nagu olema peab. Aga sellised tegudele või kohale juhatamised lihtsalt juhtuvad. Ühel õhtul lastega metsa vaatama sõites, kas ja mis seened juba metsas teevad või ei tee, kõnnitas faatum meid Kilgi Jaagu hauale. Jaak oli hiidpaks armilise näoga ja külgkorviga motikaga kalamees, kes varustas Liu ja Kavaru vahel Tehvandis elavat Lille Evot – nutulist ja tõbist erukalurit, kellele ma hingesoojenduseks kutsika kinkisin – joogiga ja koera söögiga. Tänavune kuum suvi – mille kohta linnatolad teatavad, et oli vilets ja vihmane suvi!!! – võttis elu aeg ülearu joonud-söönud Jaagu kaasa. Õnnetu Evo elab – koera rõõmuks ja koera nimel – ikka edasi. Mu tütred kuulsid poes, et Jaak on läinud. Seeni luurates sattusime juhtumisi Kõpu kalmistule – selle kiriku taha, mis Maria talu omaniku algatuse ja jõududega imeliselt korda on tehtud. Ja seal see Jaagu-onu oligi. Juhus andis võimaluse tadaa teha.
Meie juures ja meiega harjuma hakanud Ets on end hierarhiasse paigutanud – määratleb end koera, mitte inimese ega hobusena, oh õnne! - ja koerana käituda julgema asunud. Silkab üha julgemalt omapäi õue – jeerum, et rebased ja kullid teda nüüd minema ei viiks, seda valu poleks mu parimale sõbrale, Brigitale küll vaja – ja kaitseb öösel Brigitat nii, et ma ei saa lapsi äratamata öösel pissilegi. Pean sügisel elu ja suhted niimoodi sättima, et kääpkunks jääkski Brigitat oma jumalannaks ja emandaks pidama, mitte poleks nii palju minu hoole all, et hierarhia segi lendab.
See on keeruline sellegi pärast, et mul on hoolitsemine ja hooldamine igas naharakuski. Ma tunnen kogu olemusega, kui kellelgi lastest või loomadest on kõht tühi või midagi viga. Lahendan nende probleemid kohati automaatpiloodiga, ilma et ise seda märkaksingi – neid emmedes endal mõtted hoopis muudel asjadel. Edwardi bonnemist pean pidevalt Brigitale meelde tuletama – aga nii vist laste õpetamine käibki. Ei tehta vihinal ja vilunult kõike ise ära, vaid tõugatakse piigad kuitahes kobalt ja äbalt emaduse ja looma-mõistmise õnnestavale teele.
Hommikuse talituse ajal sai täna tehtud terve rida lõplikumaigulisi töid – viimane lintide vedamine ümber selle suve viimase kopli (et hobused enne Freddy ja Aire talli sõitu majaümbruse ära niidaksid, vedasin aias sees kogu tara ette lindid, et Monti-kurask jälle tükkis aiaga minekit ei paneks), basseini tühjendamine-pesemine-kuivatamine. Augustis ei kõlba need väikelaste lõbustusmollid absoluutselt kasutada. Saavad ainsa päevaga vetikaid-putukaid täis ja lähevad pahaks. Rookisin puhtaks ja pakkisin tulevaks talveks ootele.
Ühtlasi sai välja mõeldud tittede kandelina veel üks kasutusmoodus. Mitte lapse kandmiseks rinnal-seljal-puusal, vaid trepi sulgemiseks, et Minnit iga paari sekundi tagant trepilt alla korjama ei peaks. Seda ei saa just öelda, et minitirts selle leiutise üle õnnelik oleks, aga see päästab tema elu ja säästab tema eest vastutajate närve ja aega.
Õues valitsev ülisoe, aga tormine ilm paneb kahtlema, kas me homme saamegi kihnutud? Katrin Kumpmannile läheb turistide grupp. Paraku jälle Munalaiust tillukese “Amaliega”, mitte Pärnust toekama “Liisiga”, nagu Brigita lootis. Suvi hakkab lõppema, pean loo kirjutamiseks enne septembrit igal juhul Kihnus ära käima, aga üha hoogu koguv torm on hobused õunapuude alla, maja ja auto lähedusse varju ajanud.
Lahtiselt peetavate hobuste ballett ümber maja tekitab sedapuhku rohkem nostalgiat kui ärevust. Juunis, kui nad rohides ja niites ümber maja trallasid ja kohati paratamatult ka vandaalitsesid, tekkis liivasel pinnal kõmisevaid-kajavaid kapju kuulates hirm – kuidas sügiseni vastu pean ja hakkama saan. Nüüd on lõpulelähenemise kurbus. Kes siis koristavad tormidest alla toodud õunu ja ikka veel vohavat maltsa, kui nad Kilgi talli lähevad? Koerad on ajal, mil hobused lahtiselt trallavad, igal võimalusel toas redus, sest Monti on Tobiasele suve jooksul paar korda selgitanud, kes neist on suurem ja lapilisem. Ja kui Tobias imbub hobuste eest ära tuppa – Barbara pablab nagunii tuulist ilma kartes peadpidi mu padja all – siis on Monti otsaga juba suisa koridoris. Mitte et tal seal midagi teha oleks. Põhimõtte pärast. Mina, Monti, võin ja oskan!
Minni võib ja oskab Etsi, kellega tal on haruldaselt mõnus klapp ja sümpaatia, kohanemisel aidata – ta toidab Etsi krõbuskitega, pistes ka ise neid aeg-ajalt musisse. Selline pisispanjel selgub olevat nii kasvu kui käitumise poolest ideaalne väikelapse koer. Arvestav, helge ja kannatlik. Võiksin ju seda meie pere vändagängstadele öelda. Et milleks siuke tuust hea on. Aga mingu nad…
Meie üle panni koogi küpsetamise õhtusse tuli hoopis teade Põlva laagris tegelikult toimunust. Helistasin Retile – nii ta enese kui Eq pärast – iga päev mitu korda. Tütar rääkis, mis öösel jälle talli juurest ära varastati – laste laagri kohta kummaliselt palju alkoholi ja sigarette oli ses nimistus. Jutustas, kuidas Eq teda tassis ja aedu maha võttis – sest treenerit ei olnud. Tegijamad lapsed käisid omal käel ratsutamas ja ujumas. Algajamad-aremad, kes omal käel ellujäämiskursustel osaleda ei tahtnud, vahtisid päevad läbi televiisorit. Reti oli heas tujus ja rahul – sõbrad ja seiklused ju, mis sa hing veel tahad! – aia peale riputatud Eq õnneks ka pikemalt lonkama ei jäänud.
Kurb oli nende kõnede ajal, mis tegid mind mõõdukalt ärevaks, meenutada, kuidas Margus Timmo laagrite ajal – oluliselt odavama raha eest – tegeles lastega nii treener kui kasvataja. Nüüd oli tegemist hakkamasaamise ja ellujäämisega. Aga midagi lausa sekkumist vajavat ma kõnede põhjal ei tuvastanud.
Nüüd rääkis üks, olukorda lähedalt näinu ja uurinu, et need lapsed, kes ikka tahtsid, need terve selle laagri aja juua ja suitsetada võisid ka. Ja need, kes omal käel ratsutada ei osanud-julgenud, kogu laagri jooksul telekat vahtisidki. Esimese vihaga tahtsin Põlvasse helistada ja kasvõi laagrirahagi tagasi küsida, et mingigi õiglus kehtima saada. Mingi “kuhu vaja” helistaja-kituja ma küll pole. Mõnevõrra rahunenult mõtlesin, et eks tegelikkus ole kuskil vahepeal – mitte nii idülliline, nagu rääkis tütar, aga ka mitte nii paheline, nagu rääkis asjassepühendatu. Et kenadele piigadele ja koos talliga ühelt Marguselt teisele pärandunud personalile mitte pahandusi teha, loobusin igasugusest protsessimisest, raha tagasi küsimisest ja eeskirjade täitmise uurimisest. Äh. Aga üsna päh. Hea, et kõik lõppes valutult-kahjutult – Eq jõudis õnnelikult Kilgi talli, tütar oli rahul ja mitte väga loppis. Põhimõtteliselt peaks tüli üles kiskuma. Aga ma ei taha. Kohe absoluutselt mitte. Jääb nii. Aga ei kordu. Tsurr.   

Motellides tundus ka erandliku reedeõhtuna täna tsurr olevat – ei kostnud ei tümakat ega diskoreid, bändidest rääkimata. Ainult igaõhtused kiirendusvõistlused ja majade vahelised motolaamendamised küla enese maasoola vesivõsude poolt. Aga südaööl kärgatas motellipoolse suhtelise vaikuse krooniks ehmatavalt pikaajaline, külluslik ja värvikas saluut. Õndsalt ja rahulolevalt ümber maja patseerinud ja õunapuu all teineteise najale tukkuma jäänud Monts ja Vassilissa ehmatasid end kõigepealt kükakile, siis keksisid arutu minemakihutamise asemel häiritult koha peal üles-alla ning tulevärgi lõppedes trampisid veel ligi tund aega ärritunult mööda aeda ringi. Pugesid siis üha tõusva tuule – appi, mu homne kihnumine!? – eest talli ja sirelipõõsa vahele, mitte talli sisse, ja jäid vaikselt nohisema. Ma ei taha järgmisel aastal neid lõputuid koleilutulestikke, kurat! Kas need lakkavad koos majanduse maha rahunemisega, kinnisvarabuumi lõppemisega ja eriliste troppide enesetappude eduka õnnestumisega liikluses? Näe, Delfi tellis just neil teemadel järgmise arvamusloo – ometi võimalus öelda, mis ma suvi otsa neist räuskamistest-jurramistest-põmmutamistest tundnud ja mõelnud olen – ja sellega lapsi-loomi ka samas toita.

 

 

 

 

 

 

 

 

 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat