Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed XXXI


Seitsmekümne kuues päev – 13. august
Hobused otsivad Eq’t. Kuitahes skeptiliselt suhtuda võimalusse, et hobustel on inimlaadsed mõtted ja tunded, Monti käitumine näitab, et ta igatseb ja otsib sõpra. Eriti siis, kui talituse ajal hobustele leiba ja porknaid jagada, ilmutab igatsus end paradoksaalsel kujul – enne maiuse võtmist vaatab Monti otsivalt üle õla, et maiuse veel maiusemaks muutmise eel semule sähmata. Aga semu ei ole. Ja siis pole maius ka see.
Reti tunnistas telefonis, et Eq lammutab temaga koos seinu ja väravaid – tassib reipamalt-hoogsamalt-jõulisemalt kui kunagi varem. Küllap uuele karjale enese tõestamiseks. Treenerit nende laagris polegi. Treeneritena tegutsevad needsamad kirjujuukselised trennipliksid, kes meid vastu võtsid. Kas ma peaksin murelik olema?
Või peaks murelik olema hoopis selle pärast, et mingi Valeri, kohalik kaak, varastas neil talli juurest ja noorte laagri tubadest öösel fotokaid ja mobiile, tikksaage ja jalgrattaid? Reti asju polnud näpatud – ju sellepärast, et ta laagerdab kõige ülemisel korrusel kapilaadses toakeses. Asjad leiti päeval selle asotsi pesast üles – sullerkanni ennast mitte. Jõudu tööle, Eesti politsei!  
Täna on mu vanaema sünnipäev. 94. Helistada ma talle ei saa, sest toru võtab kindlasti mu emake-hellake – nagu ülemöödunud aastal, kui “Martha” pardalt helistasin, mõned minutid sõimata sain ja terve õhtu kapten Hillar Kuke lohtust vajasin ja sain ka. Mitmeid aastaid suhtlemata olnuna polekski tegelikult ilmselt millestki tõelisest rääkida. Haaai, kuidas lähhhääp, hobustega on kenastiii? Vanaema teab, kui väga ma olen lapsepõlvest saadik koeri armastanud ja hobuseid igatsenud. Ta tunneks ilmselt nende vastu mõistapüüdvat huvi – erinevalt mu emast – aga tegelikku juttu ei saaks me sellepärast rääkida, et ema on seal kõrval. Ja viimased kirjad, mis mu vanaema pimedana käsikaudu kirjutas, ei jäta tegelikult illusioonideks põhjust ega võimalust. Soojusest ja tolerantsist on sealgi asi enam kui kaugel.
Nii tema kui ema kirju loen – võimalikult diagonaalis, et võimalikult vähe kurja külge jääks – ainult sellepärast, et seal võib olla midagi toimetuslikult tähtsat. Peidetud miljonite kohta või kedagist.
Niisiis, suurepäraselt teades, kustkohast pärineb minu sõjakus, kirjutasin vanaema sünnipäeva hommikul avaldused politseile ja vallavalitsusele. Et õhtuti näidataks mendipatrulli, mis lõpetaks küla vahel motikate kiiruskatsed ja õhtused autode kogunemised mere keskel lindude neemel ning võõraste trügimise Kirikuninale nende sindrima kirikuaseme peale. Kui juba valesse kohta maha märgiti, siis olgu sellest vähemalt seda tolku, et see kaitseb meie kodurahu.
Kangutasin hobusekujulise võrguauguga värava autosse ja sõitsin sellega linna. Orma ja tema kompanjonide Rolandi ja Ingridi töökoda on Paikusel. Enne, kui Monti supersaavutuse töökotta viisin, läksime Brigita ja Minniga Itaalia restorani mu vanaema sünnipäeva pidama. Sõime õhulisi meriseid salateid, lõbustasime või ärritasime teisi resto kundesid. Välismaalase tunned kestvalt ära selle järgi, et ta sulab väikese lapse nägemisest. Eestlase selle järgi, et ta vaatab väikestest ingellikest plikadest mööda ja läbi ja tal on räme pohmell. Vähemalt seekord oli viimsel kui eestlasel, kes lõunast ärganuna või vahepealset leevendust jooma-sakummima oli saabunud, ilmselge sinine. Esmaspäev.
Ja meil oli lapsesuu. Helistasin Pärnu Postimehe toimetusest Tali valda, mille tänasest käekäigust tellitud lugu teen. Leppisin sinnasõidu kolmapäevaks kokku. Ja küsisin Brigita käest, mida ma toimetuses õigupoolest veel pidin tegema. Kultuuritoimetuses olid samal ajal Ester Vilgats ja Teet Roosaar, nii et Brigita vastus, mis järgnes, läks täispangale ja –majale: “Sa pidid paberit varastama!”
Mul pole mõtet tervet pakki paberit osta. See tõmbub seistes kollaseks, tolmub ja koerakarvub ära. Viin seda kirjastusest või mõnest teele jäävast toimetusest paarikümne lehe kaupa koju. Kirjutan oma artiklite selgroo, telje, skeleti paberi peale. Kirjad, avaldused ja lepingud ka. Nagu näiteks need avaldused, mille täna vallavalitsusse ja konstaablile postkasti viisin. Või nagu näiteks see leping, mida juba täna õhtul oma firma ja Brigita vahel sõlmima hakkasin. Aga seda ma sel hetkel veel ei teadnud. Sel hetkel turtsusin koos pärnupostimeeste-naistega siira lapsesuu pärast naerda – aga ma võtan mõnikord ka mõne ümbriku sealt sekretäri käest alati võimalikult avalikult ja võimalikult kõigile öeldes – ja väga piinlik ei olnud ega pidanudki olema.
Toimetusest väljudes mõtlesin, et kui juba kolmapäeval Tali valda minna, teeks igasuvise külaskäigu Nahkseppadele. Tali jääb kohe Häädemeeste kõrvale. Vaataks üle nende uued koerad – nii juurde sündinud kui ostetud – kuulaks, kuidas läheb. Juunikuise koertenäituse ajal oli Sveta jahmatavalt kõhn. Raivol oli kaenlas brüsseli grifoon Bryan. Ja kui Raivole helistasin, ütles ta, et Bryanil ja Veronal on praegu just kahekuused kutsikad.
Brigita on mulle juba vähemalt paar aastat rääkinud, et tahab väikest koera. Päris oma koera. Oma lapsepõlve koera. Äkki tõesti mõni grifooni kutsikas? Raivo ütles, et Verona oli plaanis paaritada ühe läti isasega, aga see ei ärgastunud – ja oma kodune kamraad tegi kodus salakavalalt ära pesakonna, kelle puhul oli ette teada, et need tulevad praagivõitu. Värvi vigadega. Aretusse ei kuulu. Aga muidu grifoonid nagu grifoonid ikka.
Eesti koeraatlases polnud sellest tõust silpigi. Küll aga ei kuulnud ma kodus, kus ujutasime Barbarat ja Tobiast, et need pluss viiesaja käes ellu jääksid, mitte silpigi millestki muust kui koerakutsikast. Ülimõistlik on Raivoga Brigita kuuldes rääkida. Nii et Brigita saab aru, et Häädemeestel on pesakond grifontšikuid. Ja et kolmapäeval minnakse neid vaatama. Ja üks võetakse tõenäoliselt endale.
Jajaa, see on tõesti ülimõistlik.
Ühesõnaga me hakkasime kohe nende kutsikate poole sõitma. Raivo ja Sveta olid küll veel metsas marjul – oma mitmekümne koera elatamiseks korjavad nad kokkuostu jaoks metsamarju – ent selleks ajaks, kui me Liu-Pärnu 30 + Pärnu-Häädemeeste 40 katame, on nemadki kodus.
Liust Pärnuni rääkisin Brigitale, miks on väga sümboolne, et ta saab mu vanaema sünnipäeval päris oma tillukese koera – kui mina olin just Brigita vanune ja mu vanaema emigreerus oma kunagise koolivennaga abiellumise abil USAsse, jättis ta mu emale korralduse ja raha mulle kutsika soetamiseks. Kui inimesel juba on loomaaed, käib tillukese lisanduse soetamine lihtsalt ja spontaanselt, sujuvalt ja intuitiivselt. Enne pekingi paleekoer Lissi soetamist käisime emaga ALMAVÜs – mille boss oli toona Boris Diževski – ja näitustel tõugudega tuvumas. Ja valisime pekinupsu tõu. Näitusel kohtusime Nelli Simonovaga, kes pidas Mustamäe korteris mitut kümmet pekinössi. Augustikuise – see oli ka umbes vanaema sünnipäeval – kohtumise järel saime 5. detsembril sündinud Lissi kätte 26. jaanuaril. Mis on ühtlasi Barbara sünnipäev. 24 aastat hiljem. Sellised seosed. Lissit tabas 5aastasena suurte koerte tõbi – seljanihestus – millest tõime ta talle hoolega B-vitamiini ja proseriini süstides välja. Pärilik südameastma viis ta kuu aega enne Riksu sündimist. Õppetund oli, et varateismelisele kutsikat ostes peab ema arvestama, et juba mõne aasta pärast läheb laps ju seoses ülikooliga tõenäoliselt teise linna ja koer jääb lapsepõlvekoju.
Rehkendasin, et nüüd võetud koerakääpsu jõuab Brigita kooli jooksul ise ära pidada. Ja siis päästis mind lakkamatutest kutsikajuttudest – ja Brigitast koskedena voolanud lubadustest, mida kõike ta siis teeb ja kuidas oma taskuraha kõik kutsika toiduks ohverdab jne - Poola poiss. Tanklas vehkis poolakast tudeng Riga-sildiga. Oli olnud Eestis mingitel koolitustel treener. Haapsalus ja Tallinnas. Ja Tallinnast Pärnusse stoppinud kus tundi. Viisin ta Häädemeeste-Kilingi-Nõmme teeristis olevasse tanklasse. Ta soovis meile kõige parema ja õigema kutsika valimise õnne.
Kõigepealt küsis Brigita grifoonipesakonda, mis siblis oma aedikus kilkavas igiliikumises, mis asjad need on. Ütles, et see lakkamatu närviline sagin on nagu ussid. Valisime sellest siblingust teoreetiliselt isegi välja ühe isase kutsika, kes oli kõige enam oma ema Verona moodi. Tal oli kogu pesakonnast kõige vähem värvipraaki – ainult vasaku jala kaks varvast valged – ja ta tundus kõige stabiilsem. Kuni ta koos oma ema Veronaga mööda Nahkseppade aeda silkama pistis. Täiesti püüdmatu-tabamatu. Kujutlesin teda bernade ja sukside jalge vahel ja sain sügelised. Mispeale Sveta ütles, et sülest kukkumise löögi peale surevad grifooni kutsikad raudselt paari päeva jooksul ära. Issand.
Olin küll kindel, et oma kohusetunde ja tubliduse juures suudan selle ussipoja täisealiseks kasvatada ja teda oma majapidamises taluda. Aga mitte armastada. Sveta nägi täpselt sama nii minu kui Brigita silmis. Väike loomapoeg on armas ikka. Aga oma kiljuva siblimise, koleerilise vehklemise-rähklemisega nii võõras. Raivo ütles pärast, et tema on ise täitsa flegma, aga talle just meeldivad ringi keksivad-klähvivad foksid-grifoonid. Nad Svetaga olid tapvalt kuumas metsas päevade kaupa käputamise järel kahvatud ja näost hallid. Nende hoov oli kõige paremas korras, mida ma iial olen näinud – muru niidetud, koertel uued kobedad aedikud, kuurid-saunad koerakorda kõbitud. Kutsikad olid vaid grifoonil – needki sohilapsed – ja mammude korilemisega ligi kümmet bernat ja veel paarikümmet muud peni toita… Oi.
Sveta ütles, et grifoonid aretati Brasiilias selleks, et nad oleksid ärksad-lärmakad valvurid ja püüaksid ühtlasi kinni rotid. Kuni varaste peale pole vaja kisada. Brasiilias ongi väga kummalised koeratõud – Keniga Brasiilias eksirännates oli ühel meie korteriperenaisel Brasiilia puudel (nägi välja, nagu pudelihari), Urmsel ja teistel hobuinimestel on hulgi Brasiilia terjereid. Miss Väljaots, kes koos oma musta mehega mingi mõisa nüüdseks loodetavasti korda teinud on, kasvatab Brasiilia filasid.
Grifoonid on kõige talupoeglikum. Ja tema omaduste parendamiseks-täiendamiseks-euroopastamiseks ristati päris brasiillasi mopsidega ning saadi Brüsseli grifoonid. Vot need nad nüüd siis ongi.
Põhimõtteliselt läksime tehingut tegema, et see väike, üha ringisutsiv ema koopia siis Brigitale võtta. Oh taevane arm. Brigita läks teel lepingute lauani, nagu nöörist tõmmatud, kenneli It’s Sverana teiste kääbikute pusa juurde. Seal olid inglise buldogid, jaapani hinnid, cavalier king Charles spanjelid ja sigrimigri. Olen neist kõigist korduvalt kirjutanud ja vaatasin hajameelselt, kuidas minispanjeli Printsess Olalaa poeg ja Brigita ninad kokku panid ja Brigita ta sülle võttis ja…
Ühesõnaga me ostsime ära 7kuuse isase eluka, kelle täisnimetus on cavalier king Charles spaniel It’s Sverana Prince Edward von Liu Eedeni aed. Sel lihtsal põhjusel, et ta moodustas Brigitaga nii sujuvalt ja orgaaniliselt paari ja terviku. Nad olid ühte nägu, ühesuguse hoiaku ja olemusega. Leppisime Svetaga kokku, et ta saab põnni sugukoerana kasutada kohe, kui see küpseks saab ja nii palju, kui vaja – seoses millega tema alimentkutsikad hakkavad Barbarat ja Tobiast toitma. Täitsime oma pool tundi kõikvõimalikke dokusid. Jätsime Raivo jaoks, kes kell üheksa õhtul lõpuks metsast pääses, Ibise brändi. Keegi peab ju titevarbutama ka.
Prince Edward. Prints Ets.
Olin koju sõites pidevast roolis elamisest, kuuma pärast kleepimisest-paistetamisest-sooldumisest siibris ja mures, mida Barbara ja Tobias prints Etsiga teevad. Mis osutus täpselt sama ülearuseks ettepablamiseks nagu hobuste Liusse toomise ajal. Mida küll mu eriliiki kallid üksteisega teevad – ähmerdasin kevadel. Et nüüd ometi mu suured molumusid Brigita Päris Oma Kutsikat ära ei käkerdaks.
Tegelikult olid Bobojee ja Topsik nii sõbralikud, nagu aupaklikult ja mõistlikult koheldud suured koerad ongi. Vaatasid kääbiku sõbralikult üle ja ütlesid rahumeelselt “ahah”. Oligi kõik. Mitte mingeid probleeme.
Probleemid olid hoopis sääskedega tulihädas hobustel. Nad ägasid pistete käes, panid piinatud galopis ringi ja puristasid öö otsa tagaaias, nühkides end mööda õunapuid ja püherdades maas. Kas talli sulgemine parandaks nende olukorda? Ei. Halvendaks. Sääsed pääsevad ka sinna. Aga siis ei saa nad joosta ega püherdada ning mu ehitatud hopside varjualusest kujuneks gestaapo. Vihelge õues, muuksid, nädala teiseks pooleks lubatakse tuult. See aitab.
 
Seitsmekümne seitsmes päev – 14. august
Kuidas mu kauge kaasa reageerib sellele, et Brigital on nüüd prints Ets? Edgar Valteri nimelühend pehmitab teda ilmselt. Nii tilluke olend bernhardiinipaari kõrval ei muuda suurt midagi. Kui ehk, siis kiirendab linna maja soetamist – nagunii on penikribu Brigita koolis-olles minuga, mida rutem tekib Tartusse elamine, seda rohkem olen ma seal ja harvem Lius. Aga üldiselt pole meremees, kes end haruharva ilmutab, väga ütleja ka, milliseid ja kui palju loomi üksildane naine enda ümber kogub ja ülal peab. Ja naine pole sedasi peetav, et osa aastast meremehenaine, siis kuulekas-sõltuv lilleke. Seda enam, et pole nagu väga midagi kuulata ega võimalik sõltuda. Ise. Jälgisin täna siis ise, mis on Etsi lisandumisega muutunud. Ei suurt miskit. Vastutulijad viskuvad kõhuli – väikest liigutavat peni võib imetleda, last mitte – miski muu pole muutunud. Ma olen nii harjunud väga suure kohustuse ja isiksuste rongi järel vedamisega, et minisuslik, kurnoss, kääpskakuke, etsikututsik ei muutnud vähemalt mu tänases päevas miskit.
Hommikune erialatöö oli päris karm enesesundimine kõige muu kui kuningliku kutsika pärast – hajevil Brigita ja lõõskav ilm. Esimesest polnud suurt asja ei Minni hoidmisel ega hobuste hooldamisel. Teine, see lõõskav ilm, võttis viimase. Aga täna hommikul kirjutada vaja olnud tekstid said ikkagi kirjutatud.
Misjärel sõitsin koer-Eedeniga linna. Kõigepealt piirkondlikku koerteklubisse Etsi Brigita nimele ümber vormistama. Eelmisel õhtul olin juba oma firma ja Brigita vahel lepingu ära teinud, et minu firma finantseerib aretus-isase ostu ja kasseerib alimentkutsikate müügiraha. Kirjeldasin klubis, kuni Pärnu boss Villu Nael telefoniga rääkis, Kaidile, millised erakordsed elukad ikka grifoonid on. Eemalt vaadata “As good, as it gets”, enda ajaks hulluks. Sveta ütles, et Brigita on ise liiga aristokraatliku hoiakuga laps, et talupojakoeraga õnnelik olla, talle sobib kuninglik aretis – aga ei brüsseli ega brasiilia grifoone ei saa nende oleku ja funktsiooni pärast kuidagi teisiti kui rottkoerteks nimetada. Ei tohi küll öelda, et nad on brasiilia või brüsseli rotid – aga oma kodus poleks selle tutsiku igitoimekust ilmaski välja kannatanud. Öisest hiirepüügist rääkimata. Öösiti töötan mina. Mitte miski usskutsik.
Kaidi pööritas silmi ja sosistas, et Villu on… brüsseli grifoonide kasvataja. Enne olid mopsid. Nüüd on need. Hästi palju sõrmuseid, edevaid kaelakeesid ja mustrilised suveriided on tal ka. Näeb välja nagu suvepealinna Elton John. Brigita oma koera paberid lubas ta nädala pärast Tallinnast ümber vormistatutena tagasi tuua.
Tarvi kliinikusse – kuhu eelmisel nädalal Kaie kassid steriliseerimisele tõime – oli vaja käia Barbaraga loputusel ja Prints Etsiga arvele võtmas. Kõigepealt näitasime kutsika ette, tegime kindlaks, millal teda järgmine kord vaktsineerida – alles märtsis – ja võtsime ta koerteregistris arvele. Siis viisin Etsi autosse, võtsin ärganud Minni ja mamma Bobojee. Barbara sai augustikuiselt aktiivseks muutunud tagaukse loputuse – ja uusima põlvkonna antibiotsi, mis täitis vahuna Tobiast asjata ärritava tunneli. Nagu makrofleks. Huvitav, kas see kannab Barbarat ka vee peal? Kaal näitas, et Ets kaalub täpselt 5 kilo – järelikult peaks ta kasvama umbes 6-6,5 kiloseks, oletan ma. Barbara aga kaalub… 77 kilo. Võttis pärast steriliseerimist ligi 10 kilo juurde, niisiis. Aga Heli ütles, et patoloogiliselt ega muretavalt paks ta veel seni pole. Ohsinaissandküll.
Hotdogid autos. Kuna me ei saanud Etsi ja Bobojeed seni autos haududa lasta, kuni lõunat sööme, tõin autosse mingid burksid. Hotid doogid igas mõttes. Ilmselt mõtleks normaalne inimene sellisel puhul ennast haletsedes, et koerad on tema elu ära rikkunud – ei saa soliidselt naudeldes laua taga lõunat süüa ega kedagist. Aga ma pole normaalne. Võin vabalt ühel päeval poole aasta tagant – viimati sõime burkse kunagi mais – ilma ennast haletsemata, tegelikult suisa õnnelikuna, hamburgerit süüa.
Prints Ets jätkas päeva Montil ninas. Väike tuust on hierarhia ja vastastikuse suhestumise üsna nutikalt ära jaganud – kui kaitset on vaja, hoiab minu ligi, aga rahulikemail hetkil kaitseb ise Brigitat. Inimliku loogika järgi on Ets ja Monti konkurendid Brigita aja ja armastuse peale. Põhjus, miks Ets Montile – oli Brigital kaenlas, kui nad hobustele juua panema läksid – urr ja näuh ütles, oli tegelikult see, et ta kaitses oma väikest perenaist tolle ähvardava lapilise-lillelise rohusööja eest.
Kolme koeraga ujumaskäik osutus tegelikult nelja koera ujutamiseks – Minni, kes on ju samuti sünniaastalt Punane Koer, ujub ka. Totaalselt. Ja hästi. Ja kartmatult. Põlvini vesi on talle ujuma hakkamiseks piisav. Ja ta ujubki. Nägu vette pannes. Suhu sattunud vett asjalikult välja sülitades. Äärmiselt vajalik ja elutähtis oskus. Minni veelembus julgustas ka Etsi. Kelle jaoks on kaks viimast päeva olnud ju täieline naitmeer. Seitse rahulikku kuud Sveta ja emme Olalaa juures lõppesid hobuste ja loomaarsti, võõra maja ja merega. Aga nösuninaline kääbik on selle kõik uskumatult stoiliselt välja kannatanud.
Midagi polnud kannatada, kohtudes Partsidega – Marina ja Aare, kelle majade karbid täna prussidena kontuurid said, tulid uuenenud pilti üle vaatama – naabrid ütlesid asjaliku ja südamliku poolehoiuga, et oleme, näe, oma loomaparki täiendanud. Ent midagi muud kui välja kannatada, ei jäänud kutsikal siis üle, kui temaga koos poes käisime. Teda ajasid värisema külateedel märatsevad motikad, punane akendeta auto värskelt kraavis – ja sinna, palun, kadugegi kõik, kes te napsistena küla vahel kiiruskatsetate ja neeme peal undate – ja eriti pealetükkivad jokkis tädid poe juures. Täna just tädid. Aga selle eest uhkesti jokkis. Ajasid tüüpilist johmase saamatu joba – oikuidasminulemeeldivadkoeradjahobused. Siuke möga pretendeerib näitama, et ehkki olen kogu raha, mille eest võinuks endale soovitud elulaadi ja loomad hankida, maha joonud, olen tegelt jube armas ja ilus inimene. Siukesele mögale järgneb alati ähvardus, et jobisev jota tuleb meile mu hobuseid ja koeri vaatama. Aga õnneks ei jõua ta kunagi kohale. Öäk. Olen palju näinud ja teinud, mõistev ja salliv – aga tõesõna ei talu sellist üha korduvat destruktsiooni. Küll mulle meeldivad loomad ja kena kodu – aga juua meeldib rohkem – nii ma siis rooman maoli ümber teise pere loomade ja olen jube tore. Õnneks ei saa kunagi kaineks ka, nii et tegelikkus – luuserlus ja lõpueelsus – ei jõua kohale.
Järjekordsed sääsekurnad on rabadest kohale jõudnud. Päevaselt rahulolevad hobused olid õhtul jälle putukatest pöördes. Aga see oli oluliselt väiksem jama kui see, mida telefonis kuulsin. Reti riputas Põlvas Eq aia peale – sindrima aborigeen ei pea mingeid piirdeid peale maneežiseinte. Reti läks temaga mäeküljega koplisse, kust Eq otsustas jee tõmmata ning jäi tagasilda pidi aia taha kinni, kui sellest üle volksas. Nüüd pidavat üht tagmist kossi hoidma. Meenutasin Retile, kui kulukas ja masendav asi on hobuse lappimine ja ravimine – ja et sügisel läheb mul juba isegi boksirentideks piisavalt palju pappi, et mitte tahta vetikulusid otsa. Rääkimata sellest, et Eq on mulle nii vastikult kallis, et ma ei taha, et ta haiget saab, vot. Keelasin Retil homme Eq’ga maastikule minna. Mingu mõne Põlva hobusega.
Brigita läks oma nunnuga Rebeccale külla – tal on nüüd ometi üks loom, keda sõbratar ei karda. Kes meeldib sõbratari vanematele. Kellega saab koos külla minna. Uhke omanik olla. Mõistetav ja armas. Saagu edasi, mis saab, esimesel Oma Koeraga Päeval on Brigita üleni ja sügavalt õnnelik olnud. Üsna selge, et oma – sobivas mõõdus ja olemusega – koer õpetab lapsele loomade mõistmist ja tõlgendamist. Mida ongi vaja. Sest inimene, kes ei austa ega mõista loomi, ei ole tegelikult kontaktis ka iseenda ega teiste inimestega – aga ta ei tea seda.

Kuivõrd Eq’t pole mängimiseks siin, mängib Vespera ise Montiga. Täiega. Alguses ajas Monti oma mära liikvele, talle hambaid kanni lüües, siis sai Vespera möllamisest maigu suhu ning paariga trallas ja hullas pimeda saabumiseni tagaaias. Ööseks ajasin nad mereäärsesse koplisse, et magada saada – pärast öiseid ringiseerimisi saavad nemad päeval magada, aga mina teenin ju päeval neile elatist, nii et alma materi uni olgu püha.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat