Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed XXX


Seitsmekümne viies päev – 12. august
 
Äikeseöö, mis pika punnitamise peale kella kolme ajal lõpuks siiski peale tuli, näitas igasuguseid asju, mida on kasulik teada. Näiteks seda, et ma olen ikka täitsa lootusetult vana ja õel moor. Naabrimehe juurde püstitatud telklaager huilgas veel kella ühe ajal täiel rinnal, ja kui siis äikesepilve epitsenter täpselt meie peal vallandus, itsitasin kahjurõõmsalt, oh inetust. Kümmelge nüüd, kisakõrid! Välgud ladusid järjest, ilma vahet pidamata, otse siiasamasse maasse. Võtsin korgid välja, paludes hobuste jumalalt, et ta karjuseta jäänud kuldset triot kuidagi ikkagi paigal hoiaks. Ja et nad pihta ei saaks. Sadu oli selline, et keskmise suurusega aiakäru valati taevast vett veerand tunniga triiki täis. Õue ununenud kummikud ka. Ja ühtlasi sain välgujadast valgustatud majas teada, et vägeva tuule tagajärjel põiki sadav vihm valgub päris hoogsalt Reti voodisse. Mida on sama oluline teada kui seda, et ise oled õel vanaeit. Tüdrukud kartsid kahekesi Brigita voodis. Minni tudus häirimatult. Barbara üritas end Valdoja Heleni voodi alla suruda. Tobias heitis end liivakastis õnnelikult külili – oo kaunis hetk, sa viibi veel, oli tema padukat kaifivasse molusse kirjutatud.
Hommikul auras ja kleepus kõik ürgniiskelt. Täiesti magamata, aga selle eest mõnusalt paistes, tuterdasin ühe plännerguga teise plännergu ette – konks õnnestus nii sujuvalt haagisesse sööta, nagu õnnestub ainult pooleldi magades. Juhtmed, rattad, käsipidurid. Valdo jälgis, et ma mingeid ilmselgeid pusasid ei korraldaks. Tüdrukud tõid tagant aiast kõik kolm märga hopat ette.
Pudisin Eq’le treilerisse ühe leiva ette. Tänu millele mehike tatsas vaid hetkelise trapil viivitamise järel kopsikusse. Leppisime Heleniga kokku, et kohe suve lõppedes hakkab ta Minnit hoidma, kuni emme ratsutab. Eq hüüdis kolmel korral oma karja, aga see jäi vääramatu jõu tulemusel kaugele maha. Pärast kuulsin Brigitalt, et ka Monti ja Vissa-Missa hüüdsid umbes igal täistunnil Eq’t, et see lõpuks ometi lollitamise lõpetaks ja peitusemängu oma võiduga lõppenuks loeks.
Minni ja Aleksander asusid reipalt eesistmel mängima, sest nemad ei teadnud öisest äikesest midagi. Reti jäi tagumisel istmel kohe magama. Ja mind tabas üsna sügav ja terav hirm, kuidas ma vastu pean.
Liust Pärnusse 30, sealt Põlvasse oma 200 kilomeetrit. Õues mitusada kraadi sooja ja asfalt nii pehme, et nii auto kui treileri rattad takerdusid aegajalt püdelasse teekattesse. Mis hoidis meeled ärksana.
Ärksad meeled vingusid. Miks ikka meie issi meile appi ei tulnud. Oma konditsioneeritud autoga. Kindla käega. Kasvõi olemasoluga. Korraks mõtlesin, et palun Võrtsjärve ääres vahtkonna vahetust. Et ta sõidaks sealt Põlvani ja mina tuduksin tema tagasitulekuni Vehendis. Siis mõtlesin veel, et kutsun ta Rõngu ja annan Aleksandri talle üle, et see ei peaks koos meiega neli tundi teel Põlvasse ja sealt veel edasi Võrtsjärve äärde higistama. Aga käsi ei tõusnud telefoni võtma. See polnudki mitte mu tavaline ise-ise ega põhimõtteline abiküsimatus, vaid mingi eriline letargia. Karksi-Nuias suutsin küll lapsed sööta-joota ja Eq’lt küsida, kuidas kube kärab. Aga Aakre kandis vastu sõitnud – kah kopsikuga – Kalevile ja Tiiule helistada ei jaksanud, ehkki oleks tahtnud solidaarselt küsida, keda ja kuhu nemad sellise suurepärase ilmaga sõidutavad. Viimased nelikümmend kilti röökis Minni lakkamatult, sest Reti ei tahtnud teda taha enda juurde ja tirts, kes selliseid tahtmatusi õhust adub, ei tahtnud siis kah taga olla. Aga ees lõõskas päike halastamatult täpselt tema tooli, nii et tuli kisaga sõita. Mis hoidis mind küll ärkvel, aga järas viimse energia auklikuks.
Sellise enesest viimse välja pigistamise järel on hirmus mõnus, kui kamp tüdrukuid jookseb nii sõbralikult vastu, nagu Timmo tallides – mis nad nüüd ka Margus Linnamäe omanduses olles ikka edasi on. Kirjuks värvitud juustega heatujulised pliksid ütlesid, et ootasid meid juba – ja me otsustasime poisi kohe koplisse teiste juurde lasta. Kuivõrd ta peab nagunii hakkama koos teistega trenni tegema, pole mõtet lasta tal tallis kügeleda ja siis koos sadulas oleva Retiga peksa saada.
Eq enesekehtestamine Põlva hobukoplis, kus on ruunad-märad kõik läbisegi, näitas mulle poissi täiesti uuest küljest. Kodus uje, hajameelne ja igasugustest ütlemistest Montiga kiirelt loobuv ruun on tabuunis kasvanud. Seal Soomaal vabalt peetavate täkkude vahel on ta omandanud õiged käitumismustrid, mis jätavad ellu.
Tigekops Keiser – kes oli täna Norrast tagasi jõudva Riksu lemmikhobune, kui ta veel ratsutas, ja kuradi hästi ratsutas – ees, kõik teised kannul, tormasid suvepäikeses peaaegu valgeks pleekinud aborigeenile peale. Ühel hetkel ei näinud ma teda võõraste hobuste pilve keskel üldse. Reti hoidis käsi näo ees. Tallitüdrukud sosistasid “vaeseke”. Aga siis käis hele laks. Üks ainus. Eriliselt hajameelses, aga hästi toimivas stiilis. Keisri pea lendas kuklasse ja tema, Eq tagasillaga pihta saanud lõuad tegid veel mitu korda inertsist laks-laks-laks-klõmps.
Pealik oli lõuga saanud ja kamp pudenes Eq ümbert – kes teeskles üllatunud ükskõiksust, va suller! – ehmunult laiali. Robi, kelle parim sõber Eera ära viidi ja nüüd Ande juures elab, läks talle sõprust pakkuma. Hoogsad ja heatujulised galopiringid lõppesid selle peale, et poiss märkas teisel pool teed koplis väikest musta poni. Mitte päris shetlanderit, veidi suuremaks ristatut. Täpselt sellist, nagu Kertu talli Eedu oli. Mingu tal hästi. Neil. Nii Eedul kui Kertul. Eq pidas Argot Eeduks ja hüüdis teda vaikselt – õu-kle, sina-vä? Argo vastas – ja pakkus aborigeenile sõbralikku huvi vaatamata sellele, et ruun jagas ära, et see on teine poni.
Reti tassis oma asjad kappi number 7 – Linnamäe pole esialgu talli üheski osas mitte midagi muutnud, nii et kõik on absoluutselt nii, nagu Marguse päevil. Reti arutas, et ilmselt hobustega mängimine ammendas end maaturismi juhi jaoks – ja kui mõni asi ei paku täit pinget, siis temast asja ei saa. Pudeneb laiali. Kena kuulda, et tüdruk sellise asja ära jagas. Nii ongi ju.
Võtsime treileri bussi tagant ära, Reti lammutas seal kõrguva püramiidi, mille Eq sabaalune sõidu ajal ehitas, Aleksander pissis vastu autoratast – ja me asusime teele. Juba ette tühiku, puudujäägi ja ebatäiuslikkuse tunnet tundes, sest ei olnud aega ega jõudu Timmode kodust läbi astuda.
Talli juurest ära sõites nägin, et Mari Timmo korjas õunapuude all ubinaid, rohelised päevitusriided seljas. On erinevaid eluperioode – aeg talli pidada, aeg muude asjadega tegeldes oma endise talli kõrvale kodu rajada ja maaturismust kui tervikut jugada. Aeg tihedamalt suhelda, aeg üksteise poole eemalt vaadata. Ja ikkagi ju olemas olla.
Täiesti olemas oli ka Ülari kodu. Vajutasin, silmad ninajuurel koos, Vastse-Kuustest tema uuest talust ja majapidamisest mööda. Registreerisin ära, et koplid olid hooseid täis – ilmselt ka neid, kes enne Külitses olid. Ükskord tuleb aeg ka sinna tallu sisse keerata.
Praegu tegin ainsa põike vaid Freddy maneeži vaatama. Olnuks jabur sellest mõne kilomeetri kauguselt ringi sõita. Kui juba reedel läheb Eq laagrist otse sinna. Liiatigi ei lasknud treilerist vabanemisele järgnenud pinge langus – hull surve kõigile meeltele on see hobustega auklikel ja pehmetel maanteedel sõitmine küll, eriti kui raiberullarid üritavad sind iga natukese aja tagant oma kamikadzenippe sooritades ära tappa – ilma vahepeatuseta Võrtsjärve äärde kupatada.
Maneeži raamistik paistab Lätikülas juba eemale teele ära. Sarikate küljes oli pärg ja Aire koos teiste noorte naiste ja mitme hobusega Pärna talus Tori karikasarikal osalemas. Ma jõudnuks seda vaatama, kui tulnuks Liust hiljemalt kell kuus hommikul tulema. Aga siis siginenuks süütunne, et vaba ja mõnusat võsaneegri elu elav Vissa-Missa ei võistlegi. Ikka need erinevad eluperioodid, noh.
Saarmid on suvi otsa ihust ja hingest maneeži ehitanud, elumaja, millest nad varakevadel vammi avastasid ja juba valmis ehitatud elutoa uuesti maha lammutasid, on täpselt samasugune, nagu oli. Sest praegu on hobumajandusele ehitamise aeg. See hakkab toitma ja elumaja edendamist võimaldama. Olgu sel noorpaaril vastukestmist.
Freddy ehitas koos sulasega armatuuri, kuhu homme betooni tullakse valama. Eranditult iga asi on läinud oluliselt kallimaks ja keerukamaks kui ta alguses lootis. Alates vett täis valgunud vundamendikraavist. Lõpetades tõmmitsate ja nurgikute, prusside ja metallkonstruktsiooni hindadega. Jätkates sellega, et kogu maneež, mille mõlemal küljel saab tall olema, tuleb enne liiva toomist ära täita. Ehkki sellesse talli rendibokside tahtjaid on oluliselt rohkem kui kohti, ei ole kõigi nende hinnauperpallide ja töökeerukuse lakke lendamise tõttu sel aastal küll võimu talle maneeži tiibadel valis ehitada – aga küll saab. Päris kindlasti. Aleksander ja Minni mängisid valmis karbi põrandal erilise rahu ja mõnuga. Hea koht. Lapsed on ju nagu antennid.
Järgmisele 40 maanteekilomeetrile järgnes tubli perekondlikkus Vehendis. Ämm oli jube hea supi keetnud. Äi tegi Minnile lähenemiskatseid – ja see kakas seepeale ehmunult püksi. Alo tegi Essensonide töötoas küttepuude kastide jaoks küljelaudu. Kuumast oimetu Franz-kass talus meie silitused-kallistused viisakusest ära, aga imbus siis minema.
Uurisin äialt, kui tugevad ja millised olid tema kaelaradikuliitilised muundused, mille järel tema kaeladiske lõigati. Käed-jalad surid ära ja vasak käsi muutus suisa sõnakuulmatuks. Mul sureb parem käsi. Ja pearinglused on täpselt samasugused, nagu olid äial enne lõikust – kui voodis koerakarvadest padjaga kaela ei fikseeri, ajab pööritamine iiveldama ja südame rütmist välja. Ehk on siis tõesti radikuliit, mitte kasvaja peas. Mees ütles sama, mida juba mitu aastat, kui kaela või ristluije jamade üle kurdan - mine Olavi juurde. Klettenberg käib. Saatpalu käib. Aga mina ei sõida ekstra selleks Viljandisse. Olen Viljandis alati vaid läbisõidul, pardal penid ja mudila, mõnikord ka hobused kopsikuga taga. Nad kõik ei hakka ju ometi seda tundi ootama, kuni mind kiropraktiseeritakse. Jajah, usun vägagi sellisesse käsitöömeisterlikkusse, aga ma ei tee seda enda heaks. Ja ilmselt ei lähe ka opile. Seda enam, et praegu tegeleb laste isa oma liigeste ja ninakoopaga, nii et sügisel pean üsna kindlasti põhiliselt Tartus ja väga teovõimeline olema. Keegi ju peab.
Valgusin hetkeks elutoadiivanile ja hakkasin kuumusest ja väsimusest just ära libisema, kui helistas Brigita. Kes ei tahtnud üksi ujuma minna. Kellel oli Eq’t hüüdva noorpaariga ülepea üldse väga üksi. Ajasin end kuulekalt kargule, pakkisin Minni autosse – ta jäi õnneks kohe magama ega ärganud enne kodu – ja vedasin meid ennast totaalselt ületades Liusse. Puhh, selliseid asju ei tohiks tegelikult teha. Äärmisel juhul võib megakuumaga küll, lastekari pardal, ühe otsa sõita. Aga tagasisõidu jätnuks iga normaalne inimene hommiku peale.
Normaalne inimene mõelnuks, et küll Brigita hakkama saab, mis see üks öö üksi tududa ja hommikul koertele krõbuskeid anda ära ei ole. Ainult et Brigita on minu kallis väike sõber. Ustav ja usaldusväärne. Soe ja turvaline – tükkis oma kohatise ülima hajameelsuse ja vusserdamisega. Mida me nimetame intellektivabadeks hetkedeks.

Ja olimegi tütardega mere ääres. Tundes hirmsat puudust mõneks päevaks isa juurde jäänud Aleksandrist – keegi ei vingunud ega kisanud, ei nõudnud pidevalt midagi. Kükitasin Minniga sääskede eest varjunult käterätiku sees, tundsin ennast hirmus tillukese ja nõrgana. Enne uinumist lõi viha motikate ja jeepidega keset merd akna taga ja hobuste nina all partsutajate peale korraks küll latva. Helistasin abivallavanemale – koolivend, noh – ja küsisin, mida teha. Tema soovitas võmmi helistada ja lasta end Audru konstaabliga ühendada ja mendi välja kutsuda. Inimene, kellel on koerad ja hobused, ei tee seda. Ja ka inimene, kes ajalehti lugedes teab, mida korralekutsujatega tehakse. Mismoodi ennast, oma lapsi ja loomi, naabreid ja kogu küla rahu ja ilu motoriseeritud noorte laamenduse eest ometi kaitsta, ilma et selle eest sahtlit lagedaks ei löödaks ja loomi vardasse ei aetaks? Mõtlen sellele homme.

 

 

 

 

 

 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat